Supeeer “Suur Soe” Naistetantsupidu

Täpselt kell 5.00 reede varahommikul helises Inderku mobiil ja teatas, et aeg on ärgata. Õnneks õhtul sai enamus asju kokku pandud, kiirelt kohvi mõned võileivad kaasa ja olimegi juba teel.
Mina olin esimene, kes kino Kaja ette oma kompsudega jõudis, peagi saabusid ka teised tantsuhuvilised. Indrek sõitis edasi kesklinna kuhu ta auto jättis ning liitus teiste rõõmsameelsete kabujalgadega juba bussijaama juures. Õnneks varsti olid kõik koos ja meie reis Jõgevamaale võis alata.

Sõit möödus üldiselt rahulikult, kui mõned pisiasjad välja arvata. Pagasit oli nii palju, et kõik alla ei mahtunud ja kogu vahekäik bussis oli kohvreid ja igasugust nodi täis. Lisaks suutsin paaril korral rõõmsalt hõista „Super!“ ja selle patendeeris Marleen kohe kogu peo üldiseks hüüdlauseks. Kui ma ainult oleksin teadnud, millise hulluseni see lõpuks viib ☺ bussi sõidust oli veel nii palju abi, et mina ja Marja saime endale ka superilusad patsid pähe.
Meil oli suur mure Marleeni kohvri turvalisuse pärast ja me otsustasime sellele panna peale koodid,lisaks veel kirjaklabrist tehtud turvalukk ning kogu kupatusele veel ka rahakumm ümber. Marleen oli väga mures, et kuidas ta omad asjad kätte saab, kuna koode ta ei teadnud ja kohver läks lukku (turvalisuse mõttes ei teadnud ka meie koodi) aga meile oli kõige tähtsam, et kõik asjad kuni reisi lõpuni alles oleks.
Esimene peatus oli Siimusti kooli juures, kus ööbis meie noorem ja vanem naisrühm. Kui nemad olid oma öömajaga tutvuma läinud, läksid mingid naised bussist mööda ja ütlesid:” vaadake selles bussis on mehi !”. Siit saime aru, et peame oma meestel silma peal hoidma kuna iga mehe kohta väljakul oli 25,6 naist.
Sõitsime segarühmaga edasi Kiigemetsa kooli, kus oli meie kodu järgmised 3 päeva. Meile oli eraldatud suur,suur ilus ja avar võimla. Kuna jõudsime esimestena kohale siis õnnestus saada enamusel külje alla ka võimlemismadratsid, teistel kolmel rühmal, kes hiljem meiega võimlas liitusid seda õnne ei olnud.
Nii siis, voodid õhtuks tehtud, treeningriided seljas ja rahvariided kenasti sirgumas, läksime jälle bussi. Marja pani selga mitte “muhu päevitusriided” vaid “etno riided”. Muide buss oli kena ja bussijuht Valev veel kenam. Võtsime naised ka kaasa ja alustasime sõitu prooviväljakutele. Naisrühmad ja segarühmad olid erinevatel väljakutel. Naised saadeti hüüdega “Nael kummi” harjutusväljakule.
Jõudsime enda treeningväljakule varem ja meie “ema” Elle oli teinud meile kõigile kaasa kohvi. Sõime, jõime ja peatselt kogunesime suurde ringi tervituseks.

Olime nii kenad ja laenasime ühe oma tantsupaari Põltsamaa rühmale, kellel endal oli ainult neli paari ja laupäeva hommikul õnnestus neil veel saada üks tantsupaar lisaks. Seega kokku sai ainult 6 paari.
Alustuseks rivistus, kus laulsime – “Tüdruk armastan päikest ja tuuli.........” väike kõne ja algaski proov. Sooja oli 30 kraadi ja tuult peaaegu polnud. Esimene tants oli “ Kui naine Minno pahandas” .

Meil vedas - saime tantsida väljaku keskel väikeses ringis ja õnneks päripäeva. Meie ümber suuremas ringis oli Kuljus, kes tantsis meiega vastupidises suunas. “Naise” õppimine läks kiiresti, kõigil oli tants selge ja ka kodutöö liigijuhtidel kenasti tehtud. Järgmiseks tantsisime “Sind Taevatäheni”, mis algab kontserdil kohe kui naine lõppeb. See juba nii hästi ei sujunud, kuna selles tantsus on nii palju erinevaid suunamuutusi, pöördeid ja jooniseid mis tekitas palju segadust. Tundus ka, et paljud rühmad polnud seda tantsu kodus korralikult selgeks saanud ja see tekitas veel rohkem segadust. Samuti ei teinud õppeprotsessi lihtsamaks proua- puldist- juhendaja, kes andis endast kõik, et kogu tantsu joonist võimalikult segaselt edastada. Õnneks olid assistendid murul nobedad ja aitasid tantsijad ikkagi õigetele kohtadele. Aga aeg lendas kõigest hoolimata kiiresti ja juba oli lõunasöögi aeg. Pool tantsu jäi veel õppimata.

Vahepeal jagati meile kenad erkrohelised käepaelad, kus olid kelmikad tähe ribad küljes H, L, Õ ning 2 kelmikat naerunägu ☺☺. Õ- tähendas õlut, sellest me saime kohe aru, H ja L ei saanud me täpselt aru ning ☺ arvasaid mehed, et nende ettenäitamisel sebitakse naisi. Ei tea see jäi meil kuni lõpuni saladuseks ja arusaamatuks mis nendega teha tuli.

Sõime kiiresti ära ja segarühma naised sõitsid bussiga järgmisele harjutusväljakule tantsima “Kaera- Jaani” ja “Palvet”. Mehed jäid samale väljakule harjutama “Wäggi läheb”.
Naistel sujus “Kaera-Jaan” kenasti ja “Palve” õppimine läks ka kiiresti. Ka mehed olid kiiresti oma tantsu selgeks saanud ja olid läinud lähedalasuvasse Kuremaa järve ujuma. Võtsime kiirelt oma õhtusöögid väljakult kaasa ja järgnesime neile. Peale suurt kuumust, higistamist ning meeletut tolmu oli järvevesi mõnus ja karastav. Naljatilk Kalvi hüüdis riietuskabiinis: “Kurat jälle on paber otsas!”
Pärast ujumispausi suundusime Jõgeva peastaadionile veel õhtusesse meestetantsu proovi.Samaaegselt toodi naisrühma naised oma väljakult ära ja kui tantsud tantsitud suundusime kõik Jõgeva Selverisse. Mulle tundus, et kõik 3000 tantsijat olid korraga poes. Külmlettides, kus müüdi kerget alkoholi olid suured augud sees, kassa järjekorrad ulatusid ühest poe otsast teise. Meil läks poes aega umbes 1,5 tundi. Õnnelikena ja toidukraamiga õhtuks varustatuna suundusime ööbimiskohtadesse.
Elle tohterdas imesalviga neid, kes olid päikese poolt ära põlenud, ja neid ikka oli. Ühel meie hulgast oli selga põlenud maika särk ja need kes hommikul arvasid, et kreemid on mõttetud enam nii ei arvanud.

Õhtuks oli plaanitud Marja ja Marleeni Magistri kraadi tähistamine, ning hiljem tähistasime ka ühe vanema naisrühma tantsija juubelit. Nõrgemad vajusid ära kell üks öösel, tugevamad suutsid pidutseda neljani ja veel tugevamad viieni. Pärast seda kui esimene sats kella ühe paiku unedemaale aerutas, jäid ülejäänud võimlasse veel jämmima. Kuna aga seltskond kuivas üsna kokku, siis viimased mohikaanlased kolisid koridori ümber, et lasta teistel puhata. Paraku jäi tähelepanuta tõik, et ka võimla väljaspool olevate uste taga redutab suur hulk tantsulustilisi, seega aeti meid sealtki üsna kiiresti minema. Niisiis leidsime end kooli eest trepilt, aga mitte kauaks,sest kuri kooli komandant ajas meid sealtki minema. Õnneks leidsime kooli tagant veel ühe rühma viimased mohikaanlased ning niiviisi sai aega veedeldud kuni varajaste hommikutundideni.
Öö möödus vaikselt (mina magasin nagu kott), mõeldes seda et ühes suures ruumis ööbis korraga neli segarühma. Aga ega me üksteist ei seganud, saime kõik sõbralikult läbi.

Hommikul kell 7 kõndis Elle varvastel nagu balleriin üle saalipõranda pesema, enamus veel magas.
Tasapisi hakkas aga ka ülejäänud rühm ärkama, mina aitasin Marleenil ärgata hüüdes talle hommikuseks tervituseks “Supeeeer”, mille peale ta avas silmad, vaatas mind kui kuutõbist ning sulges need väga kiiresti taas. Mõne aja pärast ta siiski ärkas. Kiirelt riidesse, naised peale ja taas erinevatele väljakutele. Väljakul jagati meile ka hommikusööki, milleks oli puder, kohv ja vorstivõileib.

Peale “einet murul” alustasid naised proovi ja mehed suundusid kõrvalplatsile korvpalli mängima. Hommik oli pikk, palavus tappis ja enesetunne polnud paljudel ka mitte kõige parem.
Mõne aja pärast liitusid meiega ka mehed ja me jätkasime “Sind Taevatäheni” õppimist ning tantsisime veel “Naist” . Harjutasime kuni lõunani tantsude peale- ja mahaminekuid väljakul, aina veel ja veel ja veel. Ühe järjekordse jooksu ajal tekkis Kalvil peas huvitav jutt:
“Lind lendab üle mehe pea ja s....b mehe õlale. Mees hüüab: “tooge paberit, tooge paberit !”. Üks mees vaatab seda pealt ja ütleb:”milleks sulle paberit, pe....se lendas ju ära”
Taas bussi ja nüüd siis peaväljakule. Muidugi tekkis taas ka bussis huvitavaid mõtteid ja arutelusid nagu Nivea dushigeel- rahuldab ka kõige nõudlikuma mehe ning Husqvarna – kestab põlvest põlve.

Peaväljakul jagati meile lõunasöögiks hernesuppi ning seejärel suundusimetantsuplatsile, kus algas etenduse lõputantsude proov. Kõiki naisrühmi pandi liikide viisi plokkidesse. See kõik kestis umbes 2 tundi. Kõik segade naised pidid ka väljakul olema ja ootama - tõeline piin. Päike paistis lagipähe. Kastsime pidevat pluusid märjaks ja jahutasime ennast ning kuna muud teha polnud, siis lõbustasime ennast ka muudel viisidel veega. Õnneks käis Rauno meile pideval väljakule vett toomas.
Ja märkamtult oligi õhtu käes. Algas kogu etenduse läbimäng. Ainult mõnedes kohtades katkestati hetkeks muusika aga üldiselt läks kõik kenasti. Peale seda paluti veel naisrühmad ja ka segarühmad jääda “Kaera-Jaani” lõpu ümber tegemiseks väljakule. Niisiis ootasime, kuni kõik naisrühmad olid mitmed korrad oma kavad läbi teinud, seejärel pääsesime väljakule “Kaera-Jaani” lõppu tegema. Aga lõpp hea, kõik hea.

Siiski see segade tantsuplokk oli päris crazy: me pidime jooksma pool staadioniringi Kaera-Jaanist oma väljamineku kohtadele ja siis sinna otsa kohe “Kui naine Minno pahandab”. Üldiselt selline rabelemine - pikk pealejooks seejärel “ Naist” ja “Lembelugu” tantsida – oli päris karm. Aga saime hakkama ☺

Lõpuks kõik läbi ja jälle poodi. Jõgeva Selveris polnud midagi vahepeal muutunud, jällegi olid kõik 3000 tantsijat korraga poes. Seekord otsustas meist kamp nutikamaid minna teistesse poodidesse, aga oh häda paljud pandi juba kell 20.00 kinni ning kell oli juba üheksa läbi. Õnneks leidsime Jõgeva linnast Säästumarketi ja ka Maxima, käisime seal ära (teises linna otsas), kuid osad meist otusasid ikka Selveri kasuks . Me olime ammu tagasi kui nemad lõpuks sealt Selverist ostudega välja tulid.
Õhtul tiksusime segarühmaga võimlas, otsustasime meeste turvalisuse kaalutlustel Simmanile mitte minna. Mängisime erinevaid mänge nagu “....seee on osutamise mäng.....” ja “leiutajamäng”, need olid tõeliselt lahedad - nalja sai palju ja kõigil oli väga lõbus. Jällegi nõrgemad kustusid kell 1 öösel tugevamad kestsid kolmeni ja veel tugevamad neljani öösel. Rõõmsa äratundmise pakkus jällegi kaas-tantsurühm, kes öösel simmanil laekudes hõiskas üle võimla „Supeeeer“, nii et Marleen pidi end jällegi voodist püsti ajama.
 Pühapäeva hommik, võimla on vaikne, kõik magavad. Kell 8 tuleb siiski silmad avada ja hakata asju pakkima. Marleen lubab kõigil youtubeist soovilugusid tellida, kes tahtis see tantsis. Meie kõrval üks rühm tegi veel “Lembeloo” proovi. Asjad koos ja rahvariided seljas, suundusime Jõgeva peastaadionile, kus kell 11 algas peaproov. Ennem seda saime väljakul süüa, mingit valget pudru ja kohvi maitselist jooki ka. Vorst ja leivad olid juba otsa saanud. Peaproov läks kenasti, ainult viimase loo ajal, milleks oli „palve“, ei suutnud meie kõrval asetsev memmede rühm endale õigeid kohti leida, aga muidu oli kõik ok.

Peagi oli lõuna, sõime, jõime ja kell kolm esimene kontsert. 3 tundi pausi, kõik lõbustasid ennast ise, kes laulis,kes magas, kes töllas niisama mööda väljakut kala näoga.

Tekkis uus Pääsukeste hümn laulusõnadel „Sigaretid ja viinad ja rahvatants, minu elu kõik tuksi on keeranud naa-aa-aad“, samuti astusid üles loomakoorid, tehti kõvasti pilte tele- ja printmeedia jaoks ning organiseeriti kelmikas fotosessioon hiigelketshupi pudeli taustal.

Viimasele konserdile tuli ka Härra president, proua Evelinile kaasa elama. Kontsert möödus kenasti, kuid väsimust oli juba kõvasti tunda. Peo lõpuks kogunesid kõik tantsijad suurde ringi, peeti tänukõnesid, tänati tantsujuhte ja peo korraldajaid ning lõpetuseks lauldi jälle “Tüdruk armastan päikest ja tuuli.........” , Jõgeva linnapea osavõtul ja eestvedamisel.

Bussi ees, murul, parklas said ka rahvariided tavariiete vastu vahetatud ja algas Tallinna sõit. Kell üks öösel jõudsime koju.
Kokkuvõteks võib öelda, et oli mega lahe supeeeer üritus. Päike, lahedad tantsukaaslased ja kolm päeva tantsimist. Nüüd siis 2 nädalat pausi ja siis taas prooviväljakutele, kus algavad meil juba suure peo “Maa ja Ilm” proovid.
Supeeeeeeeeer!!!

Oma muljed panid kirja Triin ja Marleen.