Teisipäev, 13.märts. Pöörane maailm võtab veel tuure üles.

"Mina ja minu kits, muu pole oluline!"
Need olid Lepa esimesed sõnad sel hommikul, kommenteerimaks kogu lahtiläinud mürglit. Mitte kell kaheksa või pool üheksa, vaid kell neli hommikul. See hommik algas trummipõrina, röökimise, jooksmise, laulmise, trampimise, oksendamise ja millega veel - näis olevat tavapärane hommik Dangis, kuhu pahaaimamatud meie olime sattunud. Ja mina oma uneaja arvestusega olin täielikult orki lennanud. Iga päev toob uusi üllatusi ja iga öö takkapihta. Ma pole veel kunagi elus üritanud magada näppe kõrva toppides. Ometi sai ka see öö otsa ja minul tubli kaks tundi und jälle kirjas. Ettenähtud ajal tõusime, käisime sooja vee all pesus ja tegime ennast hommikusöögiks ilusaks. Meil oli seekord ka elekter olemas ja sai fööniga juukseid kuivatada ja rahvariided siledaks triikida. Peale tavapärast iseteeninduslikku hommikusööki ergutasid paparatsod meid piltidega telgitagusest vabaõhuköögist. Seda ma ei kirjelda. Teate ju küll - kui tahad vorsti süüa, siis ära mine vorstivabrikusse vaatama, kuidas seda tehakse.
Siis marssisime tagasi hotelli riideid vahetama ja sellega läks seekord nõnda palju aega, et jäime lausa rongkäiku hiljaks. See juba liikus, kui meie kohale jõudsime, bussist lipu haarasime ja saba lõppu võtsime - sinna meid siiski ei jäetud ja suunati eelviimaseks. Me polnud sellise hilinemisega ainsad, ka teisi lippe liikus sujuvalt saba lõpust läbi teiste riikide kusagile keskpaiga poole. Aga ega mingit konkreetset kellaaega polnudki ette antud - rongkäik algab siis, kui piisav hulk rongkäigulisi on kokku kogunenud.
Tegemist peaks olema pisikese linnaga, mingi 35 tuh elanikku kuulsin kuskilt; kuid tundus, et kõik need 35 tuhat on ka tänavatel väljas ja on kohale kutsunud ka kõik oma sõbrad-sugulased kaugemalt. Kõik kohad olid rahvamasse täis, pealtvaatajad pildistasid meid, meie neid. Koolid olid üles rivistanud oma õpilased suurematest pisemateni, ikka nii, et nunnumeeter järjest kõrgemale kerkis. Kõikvõimalikud rõdud, aknad, katuseservad, puudealused saarekesed olid inimestest tulvil. Aegajalt pakuti rongkäigulistele suurtest vaagnatest kommi. Kuuldavasti oli kõigile linna elanikele selle festivali puhul vaba päev antud, nii nad siis kõik väljas olidki. Muidu tavapäraselt on neil vaid üks vaba päev nädalas ja see on laupäev.
Pärast rongkäiku suunati meid istuma lava ette vip-kohtadele, kus päike kõrvetas taas lagipähe ja kuumarabandusest polnud asi üldse kaugel. Õnneks on Kuljuse meestel elupäästvad kaabud, mida nad ligimesega kriisihetkedel varjuks jagada raatsivad. Siis tulid pilved ja hetkeks oli väga hea. Meie järjekord sellel kontserdil oli eelviimasena esineda ja vahepeal hakkasid need kogunenud pilved pauguga vihma sadama, me jooksime bussi varjule, see oli jällegi õnneks sealsamas lähedal.
Mõne aja pärast jäi vihm üle ja me jõudsime juba ennatlikult rõõmustada, aga just selleks ajaks, kui tuli meie kord lavale minna, tõusis mingi hullem tuul, nii et kogu lavaehitis - taaskord bambuskarkassil vaibaga kaetud vineerplaadid kerge katuse all - ähvardas uppi lennata ja võttis tuule alla. Me alustasime uljalt oma kava, lava tugipostid hakkasid kokku vajuma. Kohe tormas lavale tantsijatele lisaks kummagi posti juurde kümmekond vaprat kohalikku meest ja surusid ühisel jõul postid taas enam-vähem püsti. Lavatagune ja katus paisusid tuules ja kiskusid tagumist serva üles. Kohe tormasid lavale lisaks tantsijatele ja tugipostihoidjatele suurte kõverate kindžallidega mehed ja lõikusid lavataguse kileseina auklikuks, et tuul läbi pääseks. Me jätkasime tantsimist. Mitmekümnetuhandene väljakutäis publikut huilgas. Kogu selle totaalse kaose ja stiihia keskel seisis sirgelt, kindlalt ja kõigutamatu külmaverelise rahuga Peep ja Eesti lipp lehvis üle kõige...
Lõpuks jäi muusika vait poole Mulgi polka ajal. Me oleks ilma muusikatagi edasi tantsinud, kuid kohalikud turvamehed hakkasid lavaservast inimesi alla tõmbama, kuna katust toestav metalltoru oli valmis lavale langema ja asi muutus ohtlikuks. Mehhiklastel jäigi esinemata, kuna kontsert jäeti pooleli ja ka tavapärane kontserdijärgne autasustamistseremoonia viidi läbi gruppide bussides. Unustamatu elamus.
Tea, mis mulje see nüüd kohalikele jäi - kas me vallandasime kuidagi vihmajumalate viha? Või et kui siin on nii kuiv ja tolmune, siis vihm sellisel aastaajal võiks siin ju pigem õnnistus olla?
Vihm segas ära ka meie vinged šopinguplaanid kohalikul vingel Viru tänaval ja pärast sööki läksime lihtsalt hotelli tagasi. Vahepeal oli tee hotellini valmis saanud. Tee-ehitusel olid kasutusel kahemehelabidad. Kahemehelabidas näeb välja nii, et labidavarre külge on seotud pikk nöör; üks mees ronib kühveldatava hunniku otsa ja lööb labida sisse - ja järgmine viskeliigutus tehakse juba kahe mehe jõul, kus teine mees hunniku all nöörist tõmbab. Nii saab ju poole kaugemale visata. Kusjuures tee sai väga hea ja korralik.
Sellest linnast jäi meelde õhtune täielik kottpimedus linnatänavatel, kus tõesti mitte ükski tuli ei põle ja kodutee tuleb käsikaudu kobades üles leida. Pimeduses sõidavad ringi üksikud jalgratturid, kes aegajalt kella kõlistavad ja mina oma valgustheitva telefoniga olin ka natukene populaarne. Juhtivate kunstitegelaste õlled joodi ära ja giidipoiss toimetas ühest hotellist teise teateid, millest mõned olid seltskonna jaoks väga naljakad.

Esmaspäev, 12. märts. Esmaspäev enne teisipäeva või vastupidi.

Hommikul panime kohe rahvariided põhiosas selga, sest kuigi esinemispaigani Butwalis oli tubli tund sõitu ja vahepeal ka hommikusöök, siis esinemispaiga riietumistingimuste kohta mingit infot ei olnud. Butwalis saime jällegi kaela uued traditsioonilised vängelõhnalised peiulillepärjad. Need ei suutnud siiski varjutada meie kriitilist pilku seekordse hommikusöögi osas - lõhnad, värvid, interjöör ja õhtused-öised läbielamised tagasid selle, et nii mõnegi hommikusöök piirdus röstsaia ja/või siniseks keedetud keedumunaga. Lõppude lõpuks ei ole ju mingit tarvidust üle ka süüa.
Pärast hommikusööki sättisime ennast täisrõivisse ja läksime pidulikule rongkäigule. Päike paistis lagipähe, sooja kerge nepaali-kevadine 27 kraadi, meestel kõik vatid-kuued seljas... Taaskord oli kaasasolev kaksik suutnud õigel ajal õigeid nuppe vajutada ja seega oli giid kogu aeg veepudelitega meil käepärast.
Esinemispaik oli mingi hõredate värvitud puudega pargilaadne koht, kuhu oli püstitatud lava ja paigutatud pingid, pingiread nööridega eri kastide tarbeks sektsioonidesse eraldatud. Vippidele olid toolid ja varikatused, pööblile oli maasistumiseks samad vaibad laiali laotatud, mis lavagi katsid. Siin teadvustasin endale esmakordselt, et Nepaalis on nihkes kalender ja oma ajaarvamine, sest lavaloosung tervitas meid kui 2068 aasta festivalist osavõtjaid. Lisaks sellele, et neil aastanumber on teine, on neil ka kuud ca 2 nädalat nihkes ja praegu just tudeerisin oma uut köögikalendrit ja tuvastasin, et kahel suvekuul on neil ka 32 päeva. Kõik see käib muidugi nende oma spetsiifilistes numbrites. Muuseas, 13. aprill on Nepali New Year. Kas tähistame? Reedeõhtu ja puha?
Kontserdi alguses peeti jällegi väga pikki ja väga sütitavaid nepaalikeelseid kõnesid. Me üritasime neist aru saada kehakeele järgi. Lava lähemalt vaadates valdas meid kerge õudus, tegemist oli bambussõrestikuga, mille peal olid lahtised vineerplaadid ja nende üle olid laotatud rohelised mistra-laadsed vaibasiilud. Lava kõrval läks parajaks aruteluks, kus me ikkagi oma tantsud teeme, et ehk oleks parem lava ees maas tantsida; ja kui siis keegi üritas oma arvamust kõvahäälselt kuuldavaks teha, võis näha kohalikke ehmunult meist eemale tõmbumas. Hääle tõstmine on ju täiesti lubamatu ja suurim solvang mida teisega teha võib... Jäime veidi äraootavale seisukohale, et kuna kreeklased esinevad enne meid, siis testivad lava kandevõime ära ja meie vaatame mis juhtub. Lava vappus ja võbises, vaibad keerdusid, plaadid kolisid algsetest kohtadest uutesse ja lava alla saadeti alama kasti vennad bambusvõrestikku kinni hoidma ja plaadivahetust turvama. Suhteliselt kole lugu. Enne meie esinemiskorda tõsteti plaate jälle paika ja siluti vaipu, aga midagi oluliselt paremaks ei läinud. Me polnud siiski kehvemad kui kreeklased ja tegime oma lood seal ära, midagi oluliselt hullemaks ka enam ei läinud. Tantsud võeti jällegi maruliste ovatsioonide ja hõisetega vastu ja tegelikult oli väga kahju, et ei saanud keskenduda kõigi sammude ja suhtluse täie energiaga väljamängimisele, vaid pidi kogu aeg teraselt jälgima, kuhu ja kuidas ja kui ettevaatlikult astud, et kas astutavas kohas vaiba all on sel hetkel auk või plaat, rääkimata sellest, et pöördeid vaiba peal teha on üsna imetrikk.
Kui esinemine läbi, siis leidsin platsilt ka leedulased, kes ennast siiani minu eest hoolega peitnud olid - üllatasime neid oma väikese suveniiripakiga. Paistsid üsna rõõmsad, uurisid huviga Europeade raamatut ja vahetasime mõned sõnad juttu.
Seejärel vahetasime riided; hea et buss sealsamas kõrval parkida sai ja lasime pakikast kohvrid välja tõsta, et rahvariided ära panna. Kohalikel lastel oli rõõmu ja lusti kuhjaga, vaadates meie laialilöödud laagrit, pakkimist ja poolpaljaid mehi. Kaks kohalikku tüdrukut tahtsid hirmsasti minu rahvariideid endale selga proovida ja ma näitasin üles ülimat läänelikku matslikkust - vastasin neile selge ei-ga. Nad olid sügavas hämmingus, sest küsimustele ju eitavalt kunagi ei vastata, alati tuleb jaatavalt vastata ja kui sa midagi ei tea, siis tuleb vastus leiutada... No jaksad sa kogu aeg sellele mõelda.
Kogu platsi kohta ei olnud muidugi järjekordselt ühtegi prügikasti ja kempsude asi tuli korraldajatele ka pähe ilmselt alles siis, kui esimesed hädalised nende poole pöördusid. Siis leiutati mõned kaikad ja tükikesed kangast ja löödi aiaserva ja puu taha paar latrit üles. Kui muud varianti pole, on ka see variant täiesti asjaks.
Platsil oli ka mõningane toitlustus-kaubandus. Müüdi mingit kohapeal suurerattalise agregaadiga suhkruroost väljapressitud mahla, mida mulle ka lahkesti proovida anti. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi midagi nii kiiresti ja nii ettevaatamata kohta välja sülitanud, kui see nüüd juhtus. Õnneks keegi otseselt ette ei jäänud, aga see asi oli tõeliselt rõve. Samas jäätis oli täiesti hea, maksis 35 raha ja pärast ma sain lepituseks seda.
Pärast väikest ringivahtimist alustasime kella kolme paiku sõitu Dang'i, jällegi üle mägede. Kuna kohalikku kirja me ei valda, siis tükk aega oli raskusi enda asukoha kaardil määratlemisega ja tuvastamisega, kus suunda me üldse liigume. Dang on piisavalt pisike koht, nii et ma oma ostetud kaardi peal ei leidnudki seda, alles kodune googeldamine andis aimu, kus ma õige olin - mingi 80 km linnulennult Butwalist läände, pikaks see mägede vahel ennast lahti keris, ei oskagi öelda. Igatahes kohale jõudsime juba sügavas pimeduses kaheksa paiku. Pimedaks läheb tegelikult juba kella kuuest-poole seitsmest ja kohaliku rahva elurütm käib sellega koos. Magama minnaksegi seitsmest-kaheksast ja hommikul on kell viis täiesti tavapärane aeg tõusta. Peaaegu pidime aluse panema ka uuele kohalikule legendile valgetverd hiidkalevipoegadest, kes linnaväravad üles tõstavad, kuid bussile otsiti siiski teine tee, kui selgus, et üle tänava ehitatud auväravad on meie bussi läbimahtumiseks liiga väikesed.
Vastu võeti meid jällegi ülimalt aupaklikult ja viisakalt kõigi kohalike traditsioonide kohaselt. Väravas tervitasid meid kohalikud vipid kättpidi, meile maaliti jälle uued punased täpid otsaette, naistele lisaks täpp vasakule oimule ja meestele vasaku kõrva taha. Miski lill torgati ka veel juustesse. Kõik see käis suhteliselt tagasihoidliku valgustusega. Õhtusöögi sissejuhatuseks pakuti mingit kohalikku traditsioonilist näksi - natuke kuivatatud kala allergikute meelehärmiks, igasugu eriliselt teravamaitselisi krõbinaid ja muna. Klõmakas ekstra kanget puskarilaadset jooki ka. Õhtusöök ise oli juba jälle täitsa korralik ja söödav, ilma et oleks pidanud pika hambaga näkitsema.
Siis tuli välja, et meie punt lüüakse kahe hotelli vahel lahku - kui me jällegi ei taha pikalt kuhugi kaugele sõita. Me ei tahtnud ja inimeste arvu järgi jagunesime siis Kandali ühte hotelli ja Kuljused-Kärutajad teise. Teiste hotelli ei oska kirjeldada, kuid meie oma oli super võrreldes eelmise ööga Koreas, hoolimata ülikõvadest vooditest. Tänavat selleni küll alles ehitati, kuid maja ise säras tuledes ja nägi täiega bling välja. Välisuksest sissepääsemiseks tuli ometigi turnida üle logiseva purde ja nii juhtuski, et otse sissepääsu vastas asuvat kanajalgadel majakest nägin ma alles siis, kui mind selle ette ekstra seisma ja vaatama sätiti - muidu vaatasin ainult oma jalge ette.
Toauksed käivad siin kinni suure tabalukuga, nagu meil mingid aida- või laudauksed.
Soe vesi on jällegi ainult ühes toas, nii et selle peremees on taas kõige populaarsem poiss. Süsteem vee kättesaamiseks on üles ehitatud nelja nupu peale, et asi võimalikult lihtne oleks: ülemist keerates hakkab vesi tulema dušši, alumist keerates tuleb ta kraani, vasakut keerates tuleb ta soe (teoreetiliselt) ja paremast keerates tuleb ta külm (nende külm on oluliselt soojem kui meie külm) ja kõik nupud on täpselt ühesugused ja neid võib omavahel kombineerida ja neid võib keerata mõlemale poole. Ühesõnaga, vesi oli täiesti pestav, vähemasti pesu sai puhtaks - käiste reisi lõpuni jätkumise nimel otsustasin ühed läbitantsituist kohe esimesel õhtul siin ära pesta, siis jõuavad terve päeva kuivada. Kuhugi mujale neid riputada ei olnud, kui riidepuuga lakke ventilaatori külge. Üks pilk tekkinud kombinatsioonile ning piisas vaid ventilaator tööle klõpsata, kui pesukuivati oligi sündinud. See lahendus leidis edaspidigi järgimist.
Olime terve päeva kohvita olnud, seega läksime hotelli baari ja nõudsime kohvi. Baar koosnes eraldi boksides seisvatest paljastest laudadest ja toolidest. Boksiuksele tõmmati eesriie ette ja kohvid-teed toodi lauale juba nende maitse järgi suhkruga maitsestatult, st ülimagusad. Ette ja taha vabandati, et piima ei ole, aga meile see sobis - jäi ära tülikas seletamine, et me soovimegi teed igal juhul ilma piimata. Nende mõistes käib tee igal juhul piimaga. Kohv maksis 40 raha. Koka 25. Teenindajapoiss vaatas meie seltskonda suure huviga ja näis olevat pisut kimbatuses, võibolla ta nägi esimest korda elus õhtul baaris naisi. Asjad toodi lauda ühekaupa ja poisi liikumine oli kui aegluubis. Esmalt tekitas see kerget kärsitust, et no mida uimerdamist. Ent kui ma kardinapraost nägin, kuidas poiss kohe pärast kardina ettetõmbamist hoopis teise käigu sisse võttis ja jooksuga järgmist asja tooma silkas, siis saime aru, et tegelikult oli tegemist kohaliku üliviisaka teenindusega, kus tellitud asjad serveeritakse rõhutatud lugupidamisega igale külalisele eraldi, ja lugupidamine väljendub talle kulutatud ajas.
Kohv mõjus paraku nii, et mul läks uni ära ja kuna oli öeldud, et hommikul saab kaua magada ja hommikusöök on alles kella üheksast, siis otsustasin kirjutada üles seniseid reisimuljeid, kuni uni peale tuleb - olin märkmetega reaalsest elust juba tükk maad maha jäänud. Tegelikult tuli hoopis inspiratsioon peale ja kui ma pool kaks ennast magama sättisin, siis lohutasin ennast, et kuus tundi magamist on täiesti super ja taastav.
Vahepeal päeval arutasime, et mis päev on, ja kui ma olin öelnud, et täna on esmaspäev ja homme teisipäev, siis väideti väga enesekindlalt, et tegelikult on vastupidi. Mulle meeldib ka see variant, klapib täiesti käesoleva pöörase maailmaga siin.

Pühapäev, 11. märts. Mis algas hästi, aga lõppes Koreas.

Algsete plaanide kohaselt pidime sõitma välja kell kuus hommikul ja bussis meile kaasapakitud hommikusööki sööma. Toonitame, et ka sellel päeval plaanid muutusid ja hommikusöögi sõime siiski hotellis ja kella kuuest võis alles üles tõusta. Kogu festivali rahvas tegeles teeleasumisega ühekorraga, kuuendal korrusel ja rääkimata seitsmendast oli kohvritega lifti peale saamine üsna lootusetu. Alla tulles muidugi töötab maa külgetõmbejõud tassija kasuks, nii et hiivasime kohvrid trepist alla. Kõikide gruppide bussid olid tihedalt tänavaserva pargitud ja sebimist küllalt. Kui kõik kenasti pakitud ja bussis ja valmis minema, siis ilmnes, et kuhugi me ei lähe, enne kui soomlased pole oma bussi eest nihutanud. Aga soomlased teadupärast pakivad sama kiiresti kui nad tantsivad...
Ees ootas 7-9 tundi bussisõitu Lumbini, Buddha sünnilinna; kokku 375 km. Sõitmine mägedes on muidugi järjekordselt sedasorti elamus, mida peab ise kogema. Meie Tuut ja Piip on tõsised professionaalid, au ja kiitus neile.
Bussiaknast sai kohalikust elust konspektilaadse ülevaate. Nägime mägikülades kohalikke elamisi, kus majad on bambuskarkassist ja seinad saviga kinni mätsitud. Kuidas maja ees on väliköök ja seal süüa tehakse. Kuidas häll ripub sealsamas ja suuremad lapsed tassivad väiksemaid õdesid-vendi, kuidas iga veevõtukoha juures käib mingi pesupesemine. Põhimõtteliselt sai seal ka inimene ennast üleni pesta, ühel korral nägin naist, kellel miski kaenlast kandadeni ürp üll oli ja kuidas ta ennast selle 'ülekerenuustikuga' siis nühkis. Hütid on elektrifitseeritud, st üsna levinud oli, et ka väga armetul hütikesel oli päikesepaneel või kaks katusel. Rikkamatel hütikestel ka satelliiditaldrik. Lapsed nägid muidu välja sellised nukitsamehelikud murjanid; aga kui nad kooli hakkasid minema, siis olid kõik pestud-kammitud-triigitud, lipsud ees, patsid peas, valged sokid jalas ja jäi suht arusaamatuks, kuidas nad sealt mägedevahelisest tolmusest padrikust nii säravatena välja suudavad tulla. Koolimaju ma ei suutnud seal mägede vahel tuvastada, koolibusse oli küll igal pool. Korra nägin ka neid klanitud koolilapsi lihtsalt ühel suvalisel künkal paarimeetriste vahedega ringis maas istumas ja midagi kribamas. Justkui seal olekski olnud kool ja parasjagu käsil mingi kontrolltöö.
Mägede külgi katavad terrass-põllud, aastasadade jooksul rajatud. Terrassi ääristav serv oli laotud mingitest munakatest, aga üldiselt need välja ei paista, sest on lihtsalt aegade jooksul rohujuurtest läbi kasvanud. Põld paistab andvat saaki läbi aasta, kui vaadata erinevas valmimisastmes lapikesi kõrvuti. Lapikesed on küllaltki pisikesed, nii et mingit tehnikat seal ei kasutata, vaid ühel korral nägin ühel suuremal lapil ka härjarakendit kündmas. Põhiliselt kasvatatakse teraviljast ilmselt riisi, kapsa ja sibulapõllud olid ka tavalised.
Loomulikult uitavad täiesti segamatult ringi lehmad ja lebosklevad koerad.
Kreeklaste bussi nägime korduvalt meist mööda sõitmas. See oli neil kogu selle tuuri ajal teema, alati jäid nad meist kuhugi maha ja siis panid jälle mööda. Või siis jõudsid nad mitu ringi teha, mine sa seda lõunamaist temperamenti tea. Või siis oli kreeklaste bussijuht kõrgemast kastist kui meie oma ja uhkus ei lubanud järel sõita.
Kaasa oli meile pakitud lõunasöök, nii et ühes "looduskaunis" paigas peeti bussid kinni ja jagati välja söögikarbid. Seal olid mingid külmad friikartulid, vasarakana (tekib kui kana koos luudega peenikesteks tükikesteks vasardada, üks kohalikke tüüproogasid), üks roheline banaan, üks õun, sool ja ketšup. Jutumärgid eespool on aga sellepärast, et ka see piknikuplats oli kaetud tavapärase prahiga, mille vahel endale istumispaika otsida ja sealjuures endale söögiisu tekitada nõudis veidikene keskendumist. Inimene harjub pea kõigega, aga siiski mitte päris kõigega...
Lumbini jõudsime hilisel pärastlõunal. Meile seoti kõigile valged sallid kaela ja juhatati suurde telki, kus pakuti mangomahla ja küpsist. Ootasime päris pikalt, kuni kõik grupid kohale jõudsid, ja kuna eesti naised niisama istuda ei malda, siis vähemalt üks sall sai täiesti ehtsa pilutikandi külge. Siis pidas kohalik mees pika kõne, mille sisu oli see, et siin on ainus ja tõeline Buddha sünnipaik ja kuidas siia kerkib suur mälestuskompleks, mille jaoks oleks vaja raha annetada. Päike hakkas laskuma ja meid sõidutati bussidega selle kujuteldava kompleksi teise serva, kus siis tegeliku sünnipaiga kohale oli ehitatud tempel (http://www.buddhanet.net/e-learning/buddhistworld/lumbini.htm). Templiaeda saamiseks tuli kingad jalast võtta ja riiulisse panna ning edasi paljajalu või sokkis minna. Eriti rikkad mehed läksid valgete sokkidega. Templi sees olid näha mõned väidetavalt sajanditevanused müürid ja eradi kiviga tähistatud vaatamiseks Buddha täpne sünnipunkt. Seal oli siis ka korjanduskast ja õnnetoova kullaga kaetud sein, mida kõik katsuda said. Kui teiselt poolt jälle välja saime, siis oli päike juba looja läinud. Puude vahel hämaras nägime ülesriputatud tuhandeid lipukesi mantratega, puude all olid mediteerimispingid. Kel aega, soovi ja keskendumisvõimet, mediteeris ka; ent rahvamasside saalimine ja pildistamine ja hõiked tekitasid küllaltki kommertsliku turismuse-õhkkonna sinna. Kui aga sellest kõigest vaid paar sammu eemale heinamaa poole astuda, võis aru saada, et päris tühja koha peale see kõik ka tekkinud pole - tähistaevas ja sume ritsikasirinaga täidetud õhk lihtsalt sisendasid sinusse täielikku rahu, võta vaid vastu.
Siis oli meil veel väikene rahvamatk läbi pilkase pimeduse, et näha igavest tuld ja siis viidi meid õhtust sööma, samasse telki, kus alguses loengut kuulasime. Õhtusöök oli tüütult samasugune kui kõik eelnevad oma karrikartuli ja vasarakanaga, pime oli ja hästi ei näinud, mida pakuti ja üleüldse ei maitsenud söök seekord kõige paremini. Ja siin hakkasid ilmnema ka esimesed ohvrid, kellele korralike tualettide puudumine nende olukorda ka kuidagi kergemaks ei teinud. Kogu selle armetuse juures olid need ka veel tasulised: Long - 5 raha ja Short - 2 raha. Ma ei suutnud välja mõistatada, kuidas rahakoguja tädi neid mõõdab - kella või meetriga...
Meile anti majutuskohaks valida kas lähemalasuv mungaklooster või kaugemalasuv mingi muu asi, ma ei söanda väita, et see alternatiiv just hotell oli. Igatahes me valisime kloostri. Sissesõidul nägime nime - Korea klooster... See ei tõotanud head.
Klooster tegeles muu hulgas ka majutusteenuse pakkumisega. Me jagunesime neljastesse tubadesse. Toas oli suur kivilavats, kuhu tavapäraselt paigutatakse ilmselt oma kümmekond munka magama; meile oli sinna jäetud vastavalt neli madratsit, tekki ja patja. Ent kui me hakkasime asemeid tegema, siis paistis, et nende tekkide ja patjadega on ilmselt kõik need 10 munka ühtejärge maganud, igatahes puhtad need ei olnud ja pärast tekkide-patjade katsumist olid käed konkreetselt mustad. Kuldsuu ja suhtlemisekspert sebis meile teise komplekti voodipesu, mis ei näinud kahjuks just palju parem välja; eelmist komplekti siiski ära ka ei viidud ja kogu selle hunniku peale kombineerides saime vähemalt topelt küljealuse ja peaaegu et hädapärast kasutuskõlblikud tekid. Padja katsin pearätikuga, mille sellist otstarvet ma polnud kodus asju pakkides ette kujutanud. Pesemiseks oli toanurgas kaks 30cm kõrgusel asuvat külma veega kraani, wc oli õnneks eraldi ukse taga, auguga põrandas, ent siiski veega. Vee tõmbamiseks tuli natuke kange väänata. Lisaks toodi meile küünal ja tikud koos teatega, et öösel kell kolm läheb elekter ära ja kui me peame hommikul vara toimetama, siis palun küünlavalgel. Ok.
Eraldi pesuruumid olid allkorrusel veel, kus oli ka soe vesi, ent kraanid siiski samamoodi madalal vastu põrandat ja laes olla kükitanud kolm sisalikku. Mina neid õnneks ei näinud, seega mind nad ei seganud.
Öösel ründasid meid ülalt moskiitod ja alt madratsitest mingid muud mardikad, mille Lepa poolt antud erinimetust ma siia kirja ei pane. Kõik nad polnud ammu valget liha saanud. Kohalik toidujumal rebis meie seast järjekordse ohvri, kes öö läbi käis ja kummardas ja me püüdsime kogu oma järelejäänud lootusrikkusega talle moraalseks toeks olla. See kõik ei suutnud meid murda ja hommikuks olid jumalad enam-vähem kummardatud, mardikad maha tapetud ja moskiitode vastu ehitas Jüri öösel kella kahe ja kolme vahel kõigile hädalistele kaunid baldahhiinvoodid, mille eest me oleme talle elu lõpuni tänulikud. Vot on mees.

Laupäev, 10. märts. Kuidas sünnib legend Nepaali tiigrist.

Igatahes magama me lõpuks saime ja jõudsime enamvähem kõik magama jääda ka. Meie Imbiga olime lisaks oma tekkidele ka ühe lisateki üle kahe tõmmanud, mille meie ülimalt tähelepanelikud partnerid meile külma vastu olid organiseerinud, sest tuba oli üsna külm ja tekid üsna õhukesed. Tunnen mina siis läbi une, et Imbi kisub tekki millegipärast, mis ei ole üldsegi tema moodi, sest ta ei saa isegi magades tekkikiskuv egoist olla. Panin seda väga imeks, jäin siiski uuesti suiku, kui jälle tekiga mässerdati. Lükkasin tekiserva üles, et uurida, mis mure tal selle tekiga siis on, kui tundsin, et miski võttis mu õlalt hoogu ja järgmisel hetkel nägin tulevast Nepaali tiigrit ehk siis parajat halli täiskasvanud hiirevolaskit üle Imbi pea järgmiste, Kuljuse tüdrukute poole jooksmas. Oi, kuidas me mõlemad hirmsa häälega röögatasime - mina sellest, mis ma nägin ja Imbi sellest, mis ta tundis... See väikeste küüniste haakumine peanaha külge saadab teda vist elu lõpuni. Üldiselt me kumbki hiiri kui selliseid ei karda, aga no andke andeks, une pealt nii isiklik ja lähedane kokkupuude ei ole just see, mida oodata neljatärnihotelli esimesel ööl. Loomulikult oli kogu meie appartmendi rahvas selle peale üleval ja tuled laksati põlema. Hiir oli kadunud, mingit paanikat ei tekkinud ja kui käed-jalad värisemise olid lõpetanud, tõmbasid kõik sügavalt hinge ja sättisid uuesti magama. Seekord jäi tuli põlema. Ja kui ma oma patja kohendasin ja selle seinast eemale tõmbasin, nägin, et ka Imbi oli sama teinud ja hiirtele sinna jooksuraja jätnud. Et kui nad just peavad sealtkaudu jooksma...
Hommikul siis Peep kommenteeriski, et nii need legendid sünnivad, kui me asja uuesti üle rääkisime ja arutasime, et kui suur see elukas siis ikkagi oli - et alguses oli pisike hiir ja päeva lõpuks juba saab temast suur rott ja kui me 20 aasta pärast jälle kuskil kokku saame ja lugusid räägime, kuulavad kõik põnevusega, kuidas meid öösel Nepaali tiiger külastas.Nii et pärast seda topeltpikka reisipäeva ja joodud veine saime me öösel magada miski paar tundi vaid.
Õhtul oli meile öeldud, et peame kohe peale hommikusööki rahvariidesse panema ja siis on rongkäik (see kurikuulus street rally) ja avamine ja siis kontsert. Siin tuleb aga plaanidel hoolikalt silma peal ja kõrva kuuldel hoida, sest need kipuvad muutuma. Seega hommikusöögil ilmnes, et mingit rongkäiku ei ole, avamine jääb ära ja tegelikult sõidame ühte templit kaema. See avamine lükkus tegelikult vist lihtsalt veidi edasi ja põhjuseks tõenäoliselt see, et kõik rühmad ei olnud hommikuks veel saabunudki, igatahes peale hommikusööki oli veel hotelli sissekolijaid näha.
Hommikusöök oli igati ok, nagu ikka hotellides, rootsilaua moodi, võtad riistad ja tõstad mis meeldib. Lisaks kohalikele vürtsikatele segudele ja kastmetele oli ka euroopalik osa täiesti olemas - munaputru ja peekonit ja vorstikesi oli ka. Isegi kohvi oli, kuigi ainult lahustuv, aga see päästis siiski mu päeva. Nuga siin väga ei tarvitata, riistadeks on lusikas ja kahvel või siis nagu hiljem näha oli - kahvellusikas, ehk siis sõltuvalt vaatenurgast kas praoga lusikas või kaheharuline kahvel.Too tempel, mida külastasime oli tegelikult vabaõhumuuseumilaadne Patani kompleks - kui kunagine kuningas olla oma kuningriigi poegade vahel ära jaganud, siis muu kisklemise vahel olla nad omavahel võistelnud, et kes ehitab kõige uhkema ja ilusama palee. Patan siis üks neist (http://www.hikenepal.com/patan.php). Vaatasime seal sees ja väljas ringi ja seda mis seal näha oli, peab nüüd kusagilt piltide pealt vaatama.
Natuke kaubandust vaatasime ka, turuplats ja pealetükkivad müüjad. Üks neist ei olnud kitsi potentsiaalset ostjat kolmveerand tundi mööda kompleksi jälitama. Asjadel mingit konkreetset hinda ei ole, tuleb ise öelda, millega sa oled valmis selle asja võtma ja siis olema valmis kauplema. Kursiarvestus on lihtne, 1 euro on 100 ruupiat, ehk siis üks ruupia on üks eurosent.Igal pool on meeletu tolm, osa rahvast käib ringi näomaskidega ja kui bussist vaadates jäi see lihtsalt silma, siis tänaval käies saab selle vajalikkusest täiega aru. Kaupmehed klopivad oma väljariputatud riidekaubad aegajalt spetsiaalse nuudiga üle, puhtaks need muidugi ei saa ja siit jääb meelde, et kui midagi osta, siis kindlasti tuleb nuriseda värvi/suuruse/disaini või mille iganes üle, nii et tagaruumist toodaks välja pakendatud ese ja mitte osta seda, mis välja pandud ja esmalt silma jäi.
Igasuguste asjade tassimiseks on kaelkoogud täiesti tavalised käibelolevad tööriistad; lisaks kasutatakse ka spetsiaalseid rakmeid, millega koorem endale selga võtta ja mille raskus toetub laubale.Tuvastasime ka, et vähemalt selles linnajaos nende inimeste puhul vasaku käega teise inimese puudutamise keelust ei teata midagi - kui üks meist tähelepanu juhtimiseks peaaegu et vasaku käega pidi kohalikku õlale koputama ja teine meist seda keelas, siis teine kohalik lajatas oma semule vasaku käega õlale ilma igasuguse tseremooniata. Hiljem saime kuulda giidilt, et tegelikult söömisel ja kirjutamisel vasaku käe tarvitamine on okei, küll aga teist inimest tervitada ja asju üle anda tuleb siiski parema käega.
Pärast lõunasööki hotellis rahvariided selga ja jalutuskäik lähedalasuvasse Nepaali Akadeemiasse, mille saalis toimus avakontsert. Väravast sisse minnes tervitas meid kohe plakat, kus superstaaridena Tarmo ja Hele-Mai särasid ja nad tõestasid kohe seal ees ka, et tegemist pole amatööridega - tantsuasendi peegelpildis taasesitamine tuli väga hästi välja.
Kreeklastele oli seekord liiga tehtud ja lipp tagurpidi vardasse tõmmatud.
Kontserdimaja oli idee poolest kena, kuid praktikas jällegi kehtivas nepaali stiilis, kus kõik inimestest eralduv orgaaniline ja mitteorgaaniline ülejääk kipub pudenema sinna kus ta parasjagu pudeneb... Seega. Ei mingeid esinejatele mõeldud garderoobe lava taga või all, vaid ainuvõimalik koht oma esinemisjärje ootamiseks oligi saalis. Õnneks oli seal eraldatud ka vastav sektor, toolide vedrud turritasid välja, aga ega siis ülearu mugavaks ei saa ju ka minna. Rebane jagas tantsijate vahel välja suveniirikotid, mida siis igaüks ise pidi vaatama, kus ja millal ta vastava riigi esindaja selle üleandmiseks kätte saab, aega anti selleks reisi lõpuni.
Kuulasime plaane, kuidas me lavale peame saama ja mitmendana esinema. Natukese aja pärast plaanid muutusid. Pärast kontserdi algust muutusid plaanid veel ja lõplikult, aga nagu juba korra mainitud, siin on see täiesti normaalne. Kokkuvõttes sujus kõik nagu imeväel jälle paika ja meie esinemine võeti ovatsioonidega vastu. Ilmselgelt siin sellel maal, kus meest-naist käsikäeski käimas ei nähta, on igasugune paaristants juba silmi särama panev ja kui siis lisada sinna hoogsad Killadi-kõlladi jalatõsted ja kui Mulgis naisi üles loopima hakatakse, siis - ohhohooo, saalis oli ikka ovatsioone ja kaasaelamist ja hõiskamist küllalt. Siin oli tegelikult kogu meie tripi parim tantsulava, mida me kahjuks tollel hetkel ei osanud vääriliselt hinnata. Pärast oma kava läksime tagasi saali teiste riikide kavasid vaatama. Soomlased alustasid efektse naistelennutamise tiivikuga ja suutsid siis tempo nii maha tõmmata, et läks ikka tõsiselt flegmaatiliseks kätte. Itaallastel oli ka küllaltki monotoonne tantsukava, kuid nende joondumisi ja tantsujooniseid oli siiski huvitav vaadata ja avastasin, et nende naiste seelikutel oli kah igalühel erinev põikitriibustik hoolimata esialgsest standardsest muljest. Sri Lanka tüdrukud tõid lavale elava tule, mis tantsu ajal anumatest välja pudenes ja kohati lavalauad põlema pani. Nad ei lasknud sellest ennast häirida ja tantsisid edasi, samal ajal arenes nende vahel teine, korraldajetepoolne tulekustutamise lugu, kui need tüdrukute vahel trampisid ja tuld kustu patsutasid. Nagu siinses liikluses -keegi kedagi ei seganud ja kõik jõudsid sinna kuhu vaja - tüdrukud tantsitud ja korraldajad tule kustutatud. Meiesugustele tuleohutuseeskirjadega kursis olevatele inimestele üsna eksootiline elamus. Lisaks muidugi sellele, et tants ise oli ka väga äge :)Bangladeshi esituses jäi meelde miski proletariaadi revolutsiooni tants parimas stalinistlikus vormis, olles samal ajal sisult rahvuslik. Väga omapärane, ja kuigi meile tundus see väga kummaline, siis nende endi jaoks oli see äärmiselt pidulik, tõsine ja tähtis.Ette ja vahele peeti pikki nepaalikeelseid kõnesid; keegi üritas küll ka inglisekeelset kõnet pidada, kuid seegi läks sujuvalt nepaalikeelseks kätte.
Pärast kontserti kõmpisime hotelli tagasi ja tegevus jagunes sektsioonidesse. Mõned puhkasid niisama, mõned läksid kaugemale kaubatänavale šoppama ja mõned hakkasid kohvrit pakkima - järgmisel hommikul on ette näha varast lahkumist koos kõige kaasasolevaga. Vahepeal vaatasime korra sisse ka kõrvalpoodi - üldiselt palju lääne kaupa, mis meilgi riiulitel reas, ainult palju odavam. Eks igaüks vaatab ise asju, mida võrrelda - mina vaatasin komme :) Yves Rocheri kõige suuremad kommikarbid olid 2 tk 900 kohalikku raha ehk 9eur. Teisalt jälle õlu pidi 2x kallim olema, aga seda ma ei oska kommenteerida, ma ei tea palju ta siin koduski maksab... Baltika õlut olla müügil olnud. Õhtu lõpetuseks võtsime rummi ja koolat, kuna eelmisel õhtul veinid juba olid ja öiste Nepaali tiigritega võitlemiseks oli vaja natuke julgust lisaks võtta. Seekord arenes degusteerimine meie appartmendi teises toas, mis kohvripakkimise seisukohast oli ülimalt soodne. Tarvituselolnud segude täpseid retsepte tuleb Maisalt küsida, tema pidas nende kohta arvet, aga üldjoontes algas asi segu nr 7-ga, siis segu nr 8, siis segu nr 9 , siis proovipartii segu nr 8,5, siis liitus seltskonnaga jägermeister ja mingil ajal otsustas ka seltskond seitsmendalt oma õhtulõpetusega meie juurde kuuendale laskuda ja meil oli sigalõbus.
Ja kuigi Väike Veski arvas, et enne hakkab issanda päike tõusma, kui meie kõik magama läheme, siis ometigi kukkus ka selle öö arvestusse tubli 2-3 unetundi. Ilma tiigriteta.

Namaste, Nepaal. Neljapäev 8.märts - reede 9. märts

Nagu öeldakse, olge oma soovidega ettevaatlikud, sest need võivad täide minna. Tahtsite reisikirja, saate reisikirja. Kõik täiendused ja teistpooltvaated võib lahkesti juurde lisada, sest muidu on tegemist vaid ühe inimese vaatega sellest punktist, kus ta parasjagu oli, aga elu oli mujal ka. Tegemist on järjejutuga.

Esimese päeva pealkiri võiks olla: Mare tuleb ka kaasa (ehk kuidas Peep endale pärast hõbepulmi täitsa uue naise sai)
See tähendab, et enne kui reis ise peale hakkas, algasid seiklused sellega, et Mairel oli reisibüroo pileteid broneerides ühe tähe nahka pannud ja temast Mare teinud. Loomulikult on sel juhul tegemist täiesti teise inimesega ja check-in pileteid ei väljastanud. Enne tuli 75€ eest üks täht osta. Hetkeks oli arutuse all, et nimevahetus oleks odavam - vist 45€. Jumal tänatud, et see selline sirge ja lihtne i oli, mitte näiteks kõverik ja keeruline s, mis see veel maksta võiks. Selle peale sai juba piletid ka, aga veidi vähem kui teistele - kui teised said need kuni Katmanduni, siis Ma(i)re ainult Delhini ja öeldi, et ülejäänud saab Helsingis. Muu hulgas prooviti kaasa sokutada Kärdla lennu reisijate nimekirja, aga viimasel hetkel hakkas vist kade ja nimekiri küsiti tagasi. Lend Helsingisse oli kökimöki, Tallinnast üles ja kohe alla tagasi, isegi kommi ei pakutud seekord. Helsingis miskeid pileteid juurde ei antud, öeldi et Delhis saate. Võtsime vapralt suuna Delhisse järgmise pileti järele. Delhisse lend andis oma seitsmetunnise kestusega juba tunda. Sai jälle Eestis pudeldatud veinil voolata lasta ja baarmen oli sõber. Võis näha roheliste padjamütsikestega smurfe. Kanaga lõunasööki sellegipoolest kõigile ei jagunud, sest lennuk oli mittevegetaarlastest eestlasi täis ja sellega nad polnud osanud arvestada. Lisaks meile suundus Nepaali poole grupp matkajaid plaaniga kaks nädalat mägesid vallutada. Kunagi vahepeal saabus märkamatult reede.
Delhist palju ei mäleta, sest uni hakkas juba kergelt reaalsust varjutama. Nüüd sai ka selgeks, et lamamistoolide paigutamine ootesaalidesse on väga hea mõte ja need omandasid enneolematu populaarsuse.
Midagi siiski. Esimesed kaod hakkavad selguma - väiksemamõõtmelistest üks lennukisse unustatud prillivutlar ja suuremamõõtmelistest 8 kohvrit, mis pole koos meiega saabunud. Kuni hindud kohvrite saatust välja selgitavad, teeme me põrandal istudes paar partiid turakat ja me ei lase ennast ka häirida sellest, kui meie selja taga asuv kohviputka avatakse ja me osutume täpselt selle leti ees istuma. Veinid lahendame ka ära, et säilitada pika lennureisi üleelamiseks hädavajalik sametine joove. Lõpuks saabub meie nimekiri, täiendatud ristikeste ja linnukestega, kus linnuke on hea ja ristike paha. Valdo nime taga on ristike, mis tähendab muuhulgas ka seda, et esinemismuusikat meil ei ole. Õnneks on meil teistel olemas suveniirmuusika, mida hädapärast kasutada saaks. Hullem on see, et ka kuue kuljuse kohvreid ei ole, ja nende rahvariiete asendamiseks meil plaan b esialgu puudub. Muidugi ka Maire kohvrit ei ole, kuid antud juhul tundub see suisa loomulik. Rahvariided on neil koos Peebu kohvris, see on olemas ja mida muud ühel rahvatantsijal õnneks veel vaja peaks olema.
Turvakontrollis löödi mehed-naised lahku eraldi järjekordadesse ja naiste läbikobamiseks on eraldi kabiin. Läbikobamise kohta pannakse piletile tempel.
Delhi lennujaam on igavesti suur ja vägev, aga hämmastavalt palju tehakse siin käsitsi, kusjuures iga liigutuse jaoks on oma tegelane - üks kirjutab pagasinumbreid üles, üks vaatab, kas sa õige piletiga tuled, üks vaatab kas pilet ja pass klapivad, siis üks, et kas pass ja nägu klapivad, siis üks kirjutab üles, et sa oled tulnud ja üks tõmbab piletil kontsu küljest. Silmad võtab kirjuks.
Lend Katmandusse on lühem, poolteist tundi. Seda lendu ei õnnestu aga pikalt alustada, sest inimesi muudkui tuleb ja tuleb ja kui tundub, et rohkem enam ei mahu, siis tuleb neid veel. Üllatusena leidub kõigile ka koht. Eraldi teema on nende inimeste käsipagasi paigutamine, mis ei käi sugugi selle loogikaga, et igaüks paneb enda oma enda istme kohale - need paigutatakse möödaminnes suvalisse kohta, ehk sinna kuhu mahub. Lõpuks on kõik final-final-final-callid tehtud ja pagas paigutatud. Lennuk on pilgeni tumedaid inimesi täis, keegi üritab pildistada ja leiab, et neid tuleb välguga pildistada, et peale jääks... Esimese asjana pakutakse õlut, mitteõllesõprade peale pole järjekordselt mõeldud. Seega vaatan, kuidas tiivad laperdavad ja on ülespoole kõverad, justkui oleks angaarist välja tulles otsad ära murtud.
Kui akende taga mägiseks kiskus, siis tundus, et sinna mägede vahele pole võimalik mingit lennuvälja paigutada, kuid osavad nepaali poisid olid sellega siiski hakkama saanud. Bussiga lennukilt jaama ja esimese asjana viisablanketti ja immigratsioonikaarti täitma, need olid seal trükituna valmis. Pilt näppu ja sappa. Saba polnudki nii pikk ja aeganõudev, kui kartsime, lisaks oli seal üks klammerdaja-tädi, kes pildid ankeedi külge lõi neil, kellel viisakalt oma liimipulka kaasas polnud. Viisasaamise eelduseks oli 20€ või 25usd olemasolu, muid kriteeriume ei paistnud olevat. Viisaleti taga oli jälle päris mitu inimest: esimese roll oli raha sisse kasseerida; teise roll oli lükata pass ja blanketid kolmandale; kolmas kirjutas välja ja kleepis viisa passi ja ulatas neljandale; neljas kirjutas välja veel mingi kollase paberi (mida hiljem oli vaja pagasi kättesaamiseks, kel puudu jäi) ja andis passi koos sellega tagasi. Pagasi saime kätte täiendavate üllatustega, sest veel kaks kohvrit olid läinud kusagile mujale, vist Bangkokki - seal me polegi veel käinud. Kogunesime siis kogu oma seltskonnaga pagasikindlustusleti ette oma kümmet kadunud kohvrit vormistama ja tekitasime sellega meile järgnevate reisijate hulgas kerget segadust, et mida selle leti taga tehakse ja kas see koht on ka kõigil Nepaali saabujatel kohustuslik läbida.
Meie giid oli kaaskonnaga meil juba vastas ja buss ees. Giidiks kena tõmmu poiss veidi pealt 20 aastat vana IT tudeng, kes vabatahtlikuna juba neljandat korda sellel festivalil gruppe vastu võtab. Nepaalis on kastisüsteem; meid oli teenindama pandud kõige kõrgema kasti teise alamklassi esindaja, ehk ütleme järgmine mees peale kuningat. Kaste on muidu neli, kokku 36 alamklassiga. Poiss on muide FB-s ka, keda huvitab.
Pakid pandi seekord mitte vööri vaid ahtrisse ja nende pakiruumi paigutamiseks oli bussi lisavarustuses eraldi kutt, kes pakiruumi sisse puges ja seal neid siis sättis. Hiljem selgus, et ta oli ühtlasi ka parkimisandur ja tagurpidikäik, mistõttu tema nimeks sai Piip. Tema ülesanne oli teiselt poolt aknast välja vaadata või bussi taga vilistada ja bussi patsutada, et teada anda, palju kuskil veel ruumi on. Bussijuht sai nimeks Tuut, kuna nagu samuti kohe selgus, üks olulisi juhtimisvõtteid kohalikus liikluses on tuututamine. Buss ise on superluks, 2011 aasta oma, väga uus, ilus ja suur, võrreldes kõige ümbritsevaga. Iga pingirea kohal on suur ventilaator, nagu meil kontorites. Paraku need ei tööta hästi. Bussis saime kaela traditsioonilised peiulillepärjad ja suundusime hotelli poole. Kohalik liiklus on vasakpoolne ja esmapilgul oli tegemist totaalse kaosega, kus igaüks liigub nii nagu tahab ja muudkui tuututab. Mõne päeva pärast sain aru, et loogikat seal küll mingit ei ole, kuid meeskonnamäng on täiesti olemas - liikuda tuleb ühtlase kiirusega ja kohandada oma liikumine nii, et täita kõik vabad augud; eesliikujast möödumist alustades tuleb tuututada, et ta teaks. Mägiteel, kus nähtavus nurga taha on null, käis suhtlus samuti nii: tagantpoolt läheneja küsib 'tuut-tuut?', eespool liikuja pistab käe aknast välja ja näitab siis, et kas tema nähtavuse järgi võib mööduda või mitte. Möödasõidu lõpus jällegi tuut! (tänan) ja kui juhtub, et möödasõidu ajal tuleb teine vastu, siis ei mingit laubakat, vaid need kes omal rajal, jäävad seisma ja mööduja lõpetab möödasõidu. Kiirused on muidugi ka reageerimist võimaldavad. Liiklusmärke näeb harva ja foore ei ole üldse. Täpsemalt ühte nägime, aga see ei töötanud. Mis veel muidugi kohe šokeeris, oli meeletu prügi mis kõikjal hunnikutes ja kihiti vedeles. Üle mingisuguse jõe sõites tungis bussi kohe jube lehk ja tolm lendas kõikjal.
Hotell on meil nelja tärniga, väraval löövad valvurid kulpi ja meid võetakse üleüldse väga aupaklikult vastu. Meid tervitab saabumise puhul festivali pealik ise, teeme ühispilti ja sisenemisel vajutatakse otsaette punane püha märk tika, mis sümboliseerib kolmandat silma ja peaks kaitsma kõige kurja eest. Kuna tegemist on vedela laialivalguva ollusega, siis mõnel hakkavad tšakrad kohe avanema. Jagatakse välja tervitusnaps - sprite ja kokakoola ja seejärel toavõtmed. Toad on tegelikult kaks korteritüüpi kompleksi, kus on kaks suure voodiga (st kahe madratsiga) tuba paaridele ja kaks viie madratsiga tuba üksikutele; ühele korrusele lähevad ühistubadesse naised, teise mehed. Wc ja dušš on koos ja neid on appartmendis kokku kolm. Meie mõistes tegu pigem hosteliga.
Pakime asjad lahti ja riputame rahvariided üles, kuhu võimalik. Nagisid kui selliseid ei eksisteeri, paaride toas olevad riidekapid lähevad ühiskasutusse ja lisaks ka kõik kardinapuud ja uksepiidad. Nutikatel on oma riidepuud kaasas. Üritame seinast särtsu saada - vastavad augud on täiesti olemas ja sobivad ja esimese korraga läheb triikraud kuumaks ka. Ühel hetkel saab särts otsa; hotelli adminnilt küsides saame vastuseks, et saage aru - meil on siin suurlinn ja lihtsalt ei jätku elektrit kõigile. Vaadates tänavatel veel hullemaid elektriliinipusasid, kui need olid Hiinas, ei saa selle üle ka väga imestada. Kui seal midagi katki läheb, siis ilmselt tõmmatakse lihtsalt uus juhe, sellepärast neid ongi nii palju. Katkiläinud juhtme ots tolkneb kõnniteele, keelgi ennast sellest häirida ei lase ja kõik astuvad sellest rahulikult üle...
Tekib idee õhtu lõpetuseks kohaliku veini proovida ja läheme seda hankima. Pimedas mööda kõnniteed koperdada on üsna kontimurdev, targad kohalikud kulgevad pigem sõiduteel. Hiljem valges on näha, et kõnnitee on laotud kalasabamustris tellistest, mis on ülimalt ebaühtlaselt kulunud, tõenäoliselt lihtsalt vihmast uhutud äärmiselt ebaühtlase kvaliteedi ja koostise tõttu. Ka majad näevad ilmselt samade ebaühtlaste telliste tõttu juba uuena parajad lobudikud välja. Vaid paaril korral õnnestus näha sirge vuugiga pinda. Tüüpiline maja on kahe-kolmekorruseline kuudimoodi ehitis, mille esikülg on erksavärviliseks võõbatud ja küljed jäetud nii nagu loodi. Palju on rõdusid ja need on ohtrate detailidega. Põhilised autod on Suzukid; põhiline liiklusvahend on mootorratas. Peep pani tähele, et naistele kiivreid ei anta; mina jällegi, et kiiver on kogu motika seljas oleva kamba kohta üks ja see katab kõige kõrgemat peanuppu. Rahvast võib motika peal olla niipalju kui mahub - nagu ka kõikide teiste sõiduvahendite peal. Bensiini hind pidi olema umbes nagu meil - 1,5€ kanti.
Tegelt ma rääkisin veini järgi minemisest. Muidugi me saime veini ka kätte. Tuleb tähele panna, et Nepaalis saad sa küsimusele alati jaatava vastuse, sest eitav vastus on lihtsalt ebaviisakas. Seega, kui küsisime, kas see on magus vein, tuli vastus, et oo jaa, väga magus, väga hea vein! Nähes, et me vangutame selle peale pead ja ostuhuvi kipub vähenema, sest väga magusat ei tahaks, võiks olla selline semi-sweet, tuleb välja, et tegelikult on see väga semi-sweet, väga hea vein! Võtsime igaks juhuks teise, natuke tuttavama Tšiili veini veel, juhuks kui see kõikvõimas kohalik ikkagi ei kõlba, andsime eurosid ja saime kohalikku raha tagasi. Üldjoontes oli vist ca 6€ pudel, esimese päeva puhul ei olnud kauplemise-tšakra veel avanenud.
Vahepeal tuli info, et meie maailmaränduritest kohvrid on Katmandusse kohale jõudnud. Riiki sisenemisel saadud kollased paberid korjatakse kokku ja giid organiseerib kohvrite äratoomist; kuna omanikud on juba linna peal laiali ja ei tea teemast midagi, siis kõikide saadaolevate kohvrite kohta annab grupi ametlik tõlk oma allkirja.
Päev lõppes naiste toas "energiaringiga". Esimese ringi ajal tundus, et see kohalik on nii magus, et pole üldse joodav; teise ringi ajal tundus, et tegu on justkui hõõgveiniga, selline magus ja vürtsine. Vähemasti iga lisanduv kojusaabunud energiaringi liige, kes kohalikku maitsta võttis, jõudis just hõõgveini tõdemuseni. Nõndamoodi sai see kahepäevane päev pidulikult kokku tõmmatud.

keevitajad vs õmblejad 6-10

Et pühapäeva öösel minnakse jälle üle suveajale ja meil alles talv korralikult lõpetamata, siis otsustas kamp talvekaid kokku kutsuda traditsioonilise kevadise suurpuhastuse.
Nagu viimasel paaril aastal on välja kujunenud, koguneti ka seekord Laagrisse. Kaasa võeti pesemiseks vajalik inventar. Miskipärast hakkasid keevitajad kohe tööjuttu ajama ja nii ei jäänudki õmblejannadel muud üle kui terariistad kasutusele võtta. Veriseks asi õnneks ei läinud. Nugadega anti valu ainult porganditele ja õuntele. Laudkonnad jagunesid kuidagi sookvootide alusel. Ikka keevitajad eraldi ja õmblejad eraldi ning usin noorpaar aga hoopis õues vorstikesi grillides. Ja kuna käimas on  viimaseid päevi rahvaloendus, siis otsustati konkurentsi pakkuda ka neile. Alustasime traditsioonilist rongide loendust. Moodustati võistkonnad, miskipärast jälle sookvootide alusel. Loomulikult võitsid õmblejad. Nende trumpideks osutusid  1 lennuk ja kaubarong.
Teine traditsioon, mida kunagi ei rikuta, on paaride moodustumine õhtu käigus. Esimene paar sai auhinnaks ühiskülastuse nukuteatrisse ja veidi hiljem tekkinud teine paar sai loa pidutseda ka laupäeva õhtul.
Ja nagu ikka puudus seegi kord Tom. Sellest hakkab vist  kujunema ka traditsioon.
Väike Veski pidas õhtu jooksul maha mitu pidu. Loodan, et see traditsiooniks ei muutu.
Ja ega suurt midagi muud toimunudki. Sai lihtsalt söödud, joodud, pestud, törts rahvatantsujuttugi puhutud.
Kena kevadet kõigile!