Seekord siis selline jaanipäev.

Mõtlesin, et vahetaks muljeid möödunud jaanipäevast, kuna see oli minujaoks ikka väga väga midagi teistsugust. Nimelt olin üks osaleja ATV meeste - naiste ühisest jaanikust, mis toimus Haanjamaal, Rõuges, Sepa talus. Üritus toimus 3 päeva, kuhu oli siis organiseeritud erineva raskusastmega ATV sõite. Räägiksin esimeset, sest see oli kõige meeldejäävam. Kohale jõudsime teisipäeval päält lõunat, nats aega anti asju sääda ja siis oli minek. Öeldi veel, et kuna mitu päeva on sadanud, siis kõige märjematele radadele ei läe. Aa see Sepa talu peremees on ise suur ATV fänn ja korraldab ka ATV matku.

Nii topiti mind siis riidesse, nägin välja nagu see tegelane keda kasutatakse koerte dresserimisel, püksisääred teibiti kinni, et vesi kummikusse ei läeks? Kobisin siis tahaistmele, ette esialgu ei kippunud ja läks lahti. Klammerdusin eesistuja külge, sest oli tunne, et esimeses kurvis ma muidu kaon sealt. Sõitsime mööda metsaradu ja sihte, oli tore. Millegipärast sõideti läbi igast suuremast ja väiksemast veeloigust, ise oleks küll mööda laveerinud :). Veel natuke n.ö. normaalset sõitu ja siis, siis läks alles lahti. Peaaegu püstloodis kallak, kust siis alla laskuti, mul oli tunne, et laskun pea ees sügavikku, õnneks jagati juhtnööre kuda end hoida. Jäin siiski sadulasse :). All orus oli igast erineva sügavusega lompe, tiigikesi , järvekesi , kust asuti siis õhinal läbi sõitma. Enamusel vedas, aga meie ATV sukeldus ühte neist ja jäi kuhugi kinni ning läks ümber, leidsin end äkki kaelani veest, igast praost immitses vett sisse, ka kummikutesse. Tiriti meid sealt siis välja, väänasime n.ö. end ka välja, putitati ATV - d ja edasi. Sealt samast püstloodis seinast üles. Jõudsin vaid mõelda, loodetvasi oli selline ujumine viimane kord kui tuli jõgi mida ületada. Seekord kupatati naised maha ja tassiti seljas üle, sest vesi oli ikka vööni. Masinad veeti lihtsalt läbi. Nüüd sai vahepeal ka minujaoks normaalset sõitu kui taas kord jõudsime ojani mida vaja ületada. See oli tõeline mudamülgas. Sealt üritati lihtsalt läbi sõita aga kõik masinad jäid mudasse kinni. Siis läks lahti vintsimine, tõmbamine, vedamine, lükkamine jne. kusjuures üks naine oli eriti tragi ja usin, mul jäi lausa suu lahti, vaadates kuda ta seal põlvini mudas müttab, vinge naine. Ülejäänud 4 naist kaasaarvatud mina lihtsalt vaatasid suu ammuli. Et jutt liiga pikaks ei veniks siis, edasi viis sõit rabasse. Oi oi kus seal oli ikka muda ja lausa põhjatu. Ma ei tea kui pikk see maa seal sõita oli aga enamuse ajast lihtsalt veeti ja tõmmati masinaid ja endid mudast välja. Naised siis ronisid mööda puid, et veetakistusi ületada. Kes millist tehnikat kasutas, kes püsti kes kaksiratsi end tõmmates. Palgid olid ikka väga libedad ja võimalus vette prantsatada suur. Mõtlesin, et oleks pidanud kooliaeg rohkem poomil käimist harjutama. Vahepeal oli küll juba tunne, et sinna ojakestesse ja jõekestesse need inimesed ja masinad uppuvad. Siis vahepeal tekkis tunne, et kui ei uppu, siis panevad sääsed nahka, neid oli kohutavalt palju, lausa mustas. Istusin vahepeal ühe kännu peal ja mõtlesin, et kui peaks mingi jama tekkima ja peaks kellegile ütlema kus oleme, siis teaks vaid öelda keset metsi ja rabasid. No väike jama juhtus ka, üks ATV läks lihtsalt põlema, aga õnneks suudeti see kiirelt kustutada ja keegi viga ei saanud, ka ATV õnneks väga mitte, sest oli võimeline edasi sõitma. Sai sõidetud veel mööda jõge ja mööda tunnelit kus jõgi voolab, äkki tekkis tunne, et ega sealt rong vastu tule :). Ületasime raudtee, alt poolt, läbi avause kust mahtuski läbi ainult ATV. Ja lõpuks pärast 6 tundi lähenes lõpp. Siis käidi jões masinaid pesemas, oi millise mõnuga seal ringi uhati. Selleks ajaks olin aru saanud, et nende inimeste suurim rõõm ongi muda, mida rohkem seda uhkem ning vesi ja mida rohkem seda kõike pritsib seda parem. Tagasi jõudes ootasid meid ees veel hulk ATV fänne, kes olid hiljem tulnud ja nende suust kõlas üks ühine küsimus kas muda oli. Ja nähes millised mudakollid me olime, ainult silmad välkumas, siis oli nende näol siiras rahulolu.

Kui selle retke ajal tekkis vahepeal selline vähe kehvake tunne, kuna riided olid märjad ja natsa külm hakkas, siis peale kuuma sauna oli tunne mega. See oli ikka väga mõnus ja vapustavalt lahe kogemus ja elamus. Ja ilmselt suhtun ka mina mudasse edaspidi vähe teisiti :).