Igatahes magama me lõpuks saime ja jõudsime enamvähem kõik magama jääda ka. Meie Imbiga olime lisaks oma tekkidele ka ühe lisateki üle kahe tõmmanud, mille meie ülimalt tähelepanelikud partnerid meile külma vastu olid organiseerinud, sest tuba oli üsna külm ja tekid üsna õhukesed. Tunnen mina siis läbi une, et Imbi kisub tekki millegipärast, mis ei ole üldsegi tema moodi, sest ta ei saa isegi magades tekkikiskuv egoist olla. Panin seda väga imeks, jäin siiski uuesti suiku, kui jälle tekiga mässerdati. Lükkasin tekiserva üles, et uurida, mis mure tal selle tekiga siis on, kui tundsin, et miski võttis mu õlalt hoogu ja järgmisel hetkel nägin tulevast Nepaali tiigrit ehk siis parajat halli täiskasvanud hiirevolaskit üle Imbi pea järgmiste, Kuljuse tüdrukute poole jooksmas. Oi, kuidas me mõlemad hirmsa häälega röögatasime - mina sellest, mis ma nägin ja Imbi sellest, mis ta tundis... See väikeste küüniste haakumine peanaha külge saadab teda vist elu lõpuni. Üldiselt me kumbki hiiri kui selliseid ei karda, aga no andke andeks, une pealt nii isiklik ja lähedane kokkupuude ei ole just see, mida oodata neljatärnihotelli esimesel ööl. Loomulikult oli kogu meie appartmendi rahvas selle peale üleval ja tuled laksati põlema. Hiir oli kadunud, mingit paanikat ei tekkinud ja kui käed-jalad värisemise olid lõpetanud, tõmbasid kõik sügavalt hinge ja sättisid uuesti magama. Seekord jäi tuli põlema. Ja kui ma oma patja kohendasin ja selle seinast eemale tõmbasin, nägin, et ka Imbi oli sama teinud ja hiirtele sinna jooksuraja jätnud. Et kui nad just peavad sealtkaudu jooksma...
Hommikul siis Peep kommenteeriski, et nii need legendid sünnivad, kui me asja uuesti üle rääkisime ja arutasime, et kui suur see elukas siis ikkagi oli - et alguses oli pisike hiir ja päeva lõpuks juba saab temast suur rott ja kui me 20 aasta pärast jälle kuskil kokku saame ja lugusid räägime, kuulavad kõik põnevusega, kuidas meid öösel Nepaali tiiger külastas.Nii et pärast seda topeltpikka reisipäeva ja joodud veine saime me öösel magada miski paar tundi vaid.
Õhtul oli meile öeldud, et peame kohe peale hommikusööki rahvariidesse panema ja siis on rongkäik (see kurikuulus street rally) ja avamine ja siis kontsert. Siin tuleb aga plaanidel hoolikalt silma peal ja kõrva kuuldel hoida, sest need kipuvad muutuma. Seega hommikusöögil ilmnes, et mingit rongkäiku ei ole, avamine jääb ära ja tegelikult sõidame ühte templit kaema. See avamine lükkus tegelikult vist lihtsalt veidi edasi ja põhjuseks tõenäoliselt see, et kõik rühmad ei olnud hommikuks veel saabunudki, igatahes peale hommikusööki oli veel hotelli sissekolijaid näha.
Hommikusöök oli igati ok, nagu ikka hotellides, rootsilaua moodi, võtad riistad ja tõstad mis meeldib. Lisaks kohalikele vürtsikatele segudele ja kastmetele oli ka euroopalik osa täiesti olemas - munaputru ja peekonit ja vorstikesi oli ka. Isegi kohvi oli, kuigi ainult lahustuv, aga see päästis siiski mu päeva. Nuga siin väga ei tarvitata, riistadeks on lusikas ja kahvel või siis nagu hiljem näha oli - kahvellusikas, ehk siis sõltuvalt vaatenurgast kas praoga lusikas või kaheharuline kahvel.Too tempel, mida külastasime oli tegelikult vabaõhumuuseumilaadne Patani kompleks - kui kunagine kuningas olla oma kuningriigi poegade vahel ära jaganud, siis muu kisklemise vahel olla nad omavahel võistelnud, et kes ehitab kõige uhkema ja ilusama palee. Patan siis üks neist (http://www.hikenepal.com/patan.php). Vaatasime seal sees ja väljas ringi ja seda mis seal näha oli, peab nüüd kusagilt piltide pealt vaatama.
Natuke kaubandust vaatasime ka, turuplats ja pealetükkivad müüjad. Üks neist ei olnud kitsi potentsiaalset ostjat kolmveerand tundi mööda kompleksi jälitama. Asjadel mingit konkreetset hinda ei ole, tuleb ise öelda, millega sa oled valmis selle asja võtma ja siis olema valmis kauplema. Kursiarvestus on lihtne, 1 euro on 100 ruupiat, ehk siis üks ruupia on üks eurosent.Igal pool on meeletu tolm, osa rahvast käib ringi näomaskidega ja kui bussist vaadates jäi see lihtsalt silma, siis tänaval käies saab selle vajalikkusest täiega aru. Kaupmehed klopivad oma väljariputatud riidekaubad aegajalt spetsiaalse nuudiga üle, puhtaks need muidugi ei saa ja siit jääb meelde, et kui midagi osta, siis kindlasti tuleb nuriseda värvi/suuruse/disaini või mille iganes üle, nii et tagaruumist toodaks välja pakendatud ese ja mitte osta seda, mis välja pandud ja esmalt silma jäi.
Igasuguste asjade tassimiseks on kaelkoogud täiesti tavalised käibelolevad tööriistad; lisaks kasutatakse ka spetsiaalseid rakmeid, millega koorem endale selga võtta ja mille raskus toetub laubale.Tuvastasime ka, et vähemalt selles linnajaos nende inimeste puhul vasaku käega teise inimese puudutamise keelust ei teata midagi - kui üks meist tähelepanu juhtimiseks peaaegu et vasaku käega pidi kohalikku õlale koputama ja teine meist seda keelas, siis teine kohalik lajatas oma semule vasaku käega õlale ilma igasuguse tseremooniata. Hiljem saime kuulda giidilt, et tegelikult söömisel ja kirjutamisel vasaku käe tarvitamine on okei, küll aga teist inimest tervitada ja asju üle anda tuleb siiski parema käega.
Pärast lõunasööki hotellis rahvariided selga ja jalutuskäik lähedalasuvasse Nepaali Akadeemiasse, mille saalis toimus avakontsert. Väravast sisse minnes tervitas meid kohe plakat, kus superstaaridena Tarmo ja Hele-Mai särasid ja nad tõestasid kohe seal ees ka, et tegemist pole amatööridega - tantsuasendi peegelpildis taasesitamine tuli väga hästi välja.
Kreeklastele oli seekord liiga tehtud ja lipp tagurpidi vardasse tõmmatud.
Kontserdimaja oli idee poolest kena, kuid praktikas jällegi kehtivas nepaali stiilis, kus kõik inimestest eralduv orgaaniline ja mitteorgaaniline ülejääk kipub pudenema sinna kus ta parasjagu pudeneb... Seega. Ei mingeid esinejatele mõeldud garderoobe lava taga või all, vaid ainuvõimalik koht oma esinemisjärje ootamiseks oligi saalis. Õnneks oli seal eraldatud ka vastav sektor, toolide vedrud turritasid välja, aga ega siis ülearu mugavaks ei saa ju ka minna. Rebane jagas tantsijate vahel välja suveniirikotid, mida siis igaüks ise pidi vaatama, kus ja millal ta vastava riigi esindaja selle üleandmiseks kätte saab, aega anti selleks reisi lõpuni.
Kuulasime plaane, kuidas me lavale peame saama ja mitmendana esinema. Natukese aja pärast plaanid muutusid. Pärast kontserdi algust muutusid plaanid veel ja lõplikult, aga nagu juba korra mainitud, siin on see täiesti normaalne. Kokkuvõttes sujus kõik nagu imeväel jälle paika ja meie esinemine võeti ovatsioonidega vastu. Ilmselgelt siin sellel maal, kus meest-naist käsikäeski käimas ei nähta, on igasugune paaristants juba silmi särama panev ja kui siis lisada sinna hoogsad Killadi-kõlladi jalatõsted ja kui Mulgis naisi üles loopima hakatakse, siis - ohhohooo, saalis oli ikka ovatsioone ja kaasaelamist ja hõiskamist küllalt. Siin oli tegelikult kogu meie tripi parim tantsulava, mida me kahjuks tollel hetkel ei osanud vääriliselt hinnata. Pärast oma kava läksime tagasi saali teiste riikide kavasid vaatama. Soomlased alustasid efektse naistelennutamise tiivikuga ja suutsid siis tempo nii maha tõmmata, et läks ikka tõsiselt flegmaatiliseks kätte. Itaallastel oli ka küllaltki monotoonne tantsukava, kuid nende joondumisi ja tantsujooniseid oli siiski huvitav vaadata ja avastasin, et nende naiste seelikutel oli kah igalühel erinev põikitriibustik hoolimata esialgsest standardsest muljest. Sri Lanka tüdrukud tõid lavale elava tule, mis tantsu ajal anumatest välja pudenes ja kohati lavalauad põlema pani. Nad ei lasknud sellest ennast häirida ja tantsisid edasi, samal ajal arenes nende vahel teine, korraldajetepoolne tulekustutamise lugu, kui need tüdrukute vahel trampisid ja tuld kustu patsutasid. Nagu siinses liikluses -keegi kedagi ei seganud ja kõik jõudsid sinna kuhu vaja - tüdrukud tantsitud ja korraldajad tule kustutatud. Meiesugustele tuleohutuseeskirjadega kursis olevatele inimestele üsna eksootiline elamus. Lisaks muidugi sellele, et tants ise oli ka väga äge :)Bangladeshi esituses jäi meelde miski proletariaadi revolutsiooni tants parimas stalinistlikus vormis, olles samal ajal sisult rahvuslik. Väga omapärane, ja kuigi meile tundus see väga kummaline, siis nende endi jaoks oli see äärmiselt pidulik, tõsine ja tähtis.Ette ja vahele peeti pikki nepaalikeelseid kõnesid; keegi üritas küll ka inglisekeelset kõnet pidada, kuid seegi läks sujuvalt nepaalikeelseks kätte.
Pärast kontserti kõmpisime hotelli tagasi ja tegevus jagunes sektsioonidesse. Mõned puhkasid niisama, mõned läksid kaugemale kaubatänavale šoppama ja mõned hakkasid kohvrit pakkima - järgmisel hommikul on ette näha varast lahkumist koos kõige kaasasolevaga. Vahepeal vaatasime korra sisse ka kõrvalpoodi - üldiselt palju lääne kaupa, mis meilgi riiulitel reas, ainult palju odavam. Eks igaüks vaatab ise asju, mida võrrelda - mina vaatasin komme :) Yves Rocheri kõige suuremad kommikarbid olid 2 tk 900 kohalikku raha ehk 9eur. Teisalt jälle õlu pidi 2x kallim olema, aga seda ma ei oska kommenteerida, ma ei tea palju ta siin koduski maksab... Baltika õlut olla müügil olnud. Õhtu lõpetuseks võtsime rummi ja koolat, kuna eelmisel õhtul veinid juba olid ja öiste Nepaali tiigritega võitlemiseks oli vaja natuke julgust lisaks võtta. Seekord arenes degusteerimine meie appartmendi teises toas, mis kohvripakkimise seisukohast oli ülimalt soodne. Tarvituselolnud segude täpseid retsepte tuleb Maisalt küsida, tema pidas nende kohta arvet, aga üldjoontes algas asi segu nr 7-ga, siis segu nr 8, siis segu nr 9 , siis proovipartii segu nr 8,5, siis liitus seltskonnaga jägermeister ja mingil ajal otsustas ka seltskond seitsmendalt oma õhtulõpetusega meie juurde kuuendale laskuda ja meil oli sigalõbus.
Ja kuigi Väike Veski arvas, et enne hakkab issanda päike tõusma, kui meie kõik magama läheme, siis ometigi kukkus ka selle öö arvestusse tubli 2-3 unetundi. Ilma tiigriteta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar