Nagu öeldakse, olge oma soovidega ettevaatlikud, sest need võivad täide minna. Tahtsite reisikirja, saate reisikirja. Kõik täiendused ja teistpooltvaated võib lahkesti juurde lisada, sest muidu on tegemist vaid ühe inimese vaatega sellest punktist, kus ta parasjagu oli, aga elu oli mujal ka. Tegemist on järjejutuga.
Esimese päeva pealkiri võiks olla: Mare tuleb ka kaasa (ehk kuidas Peep endale pärast hõbepulmi täitsa uue naise sai)
See tähendab, et enne kui reis ise peale hakkas, algasid seiklused sellega, et Mairel oli reisibüroo pileteid broneerides ühe tähe nahka pannud ja temast Mare teinud. Loomulikult on sel juhul tegemist täiesti teise inimesega ja check-in pileteid ei väljastanud. Enne tuli 75€ eest üks täht osta. Hetkeks oli arutuse all, et nimevahetus oleks odavam - vist 45€. Jumal tänatud, et see selline sirge ja lihtne i oli, mitte näiteks kõverik ja keeruline s, mis see veel maksta võiks. Selle peale sai juba piletid ka, aga veidi vähem kui teistele - kui teised said need kuni Katmanduni, siis Ma(i)re ainult Delhini ja öeldi, et ülejäänud saab Helsingis. Muu hulgas prooviti kaasa sokutada Kärdla lennu reisijate nimekirja, aga viimasel hetkel hakkas vist kade ja nimekiri küsiti tagasi. Lend Helsingisse oli kökimöki, Tallinnast üles ja kohe alla tagasi, isegi kommi ei pakutud seekord. Helsingis miskeid pileteid juurde ei antud, öeldi et Delhis saate. Võtsime vapralt suuna Delhisse järgmise pileti järele. Delhisse lend andis oma seitsmetunnise kestusega juba tunda. Sai jälle Eestis pudeldatud veinil voolata lasta ja baarmen oli sõber. Võis näha roheliste padjamütsikestega smurfe. Kanaga lõunasööki sellegipoolest kõigile ei jagunud, sest lennuk oli mittevegetaarlastest eestlasi täis ja sellega nad polnud osanud arvestada. Lisaks meile suundus Nepaali poole grupp matkajaid plaaniga kaks nädalat mägesid vallutada. Kunagi vahepeal saabus märkamatult reede.
Delhist palju ei mäleta, sest uni hakkas juba kergelt reaalsust varjutama. Nüüd sai ka selgeks, et lamamistoolide paigutamine ootesaalidesse on väga hea mõte ja need omandasid enneolematu populaarsuse.
Midagi siiski. Esimesed kaod hakkavad selguma - väiksemamõõtmelistest üks lennukisse unustatud prillivutlar ja suuremamõõtmelistest 8 kohvrit, mis pole koos meiega saabunud. Kuni hindud kohvrite saatust välja selgitavad, teeme me põrandal istudes paar partiid turakat ja me ei lase ennast ka häirida sellest, kui meie selja taga asuv kohviputka avatakse ja me osutume täpselt selle leti ees istuma. Veinid lahendame ka ära, et säilitada pika lennureisi üleelamiseks hädavajalik sametine joove. Lõpuks saabub meie nimekiri, täiendatud ristikeste ja linnukestega, kus linnuke on hea ja ristike paha. Valdo nime taga on ristike, mis tähendab muuhulgas ka seda, et esinemismuusikat meil ei ole. Õnneks on meil teistel olemas suveniirmuusika, mida hädapärast kasutada saaks. Hullem on see, et ka kuue kuljuse kohvreid ei ole, ja nende rahvariiete asendamiseks meil plaan b esialgu puudub. Muidugi ka Maire kohvrit ei ole, kuid antud juhul tundub see suisa loomulik. Rahvariided on neil koos Peebu kohvris, see on olemas ja mida muud ühel rahvatantsijal õnneks veel vaja peaks olema.
Turvakontrollis löödi mehed-naised lahku eraldi järjekordadesse ja naiste läbikobamiseks on eraldi kabiin. Läbikobamise kohta pannakse piletile tempel.
Delhi lennujaam on igavesti suur ja vägev, aga hämmastavalt palju tehakse siin käsitsi, kusjuures iga liigutuse jaoks on oma tegelane - üks kirjutab pagasinumbreid üles, üks vaatab, kas sa õige piletiga tuled, üks vaatab kas pilet ja pass klapivad, siis üks, et kas pass ja nägu klapivad, siis üks kirjutab üles, et sa oled tulnud ja üks tõmbab piletil kontsu küljest. Silmad võtab kirjuks.
Lend Katmandusse on lühem, poolteist tundi. Seda lendu ei õnnestu aga pikalt alustada, sest inimesi muudkui tuleb ja tuleb ja kui tundub, et rohkem enam ei mahu, siis tuleb neid veel. Üllatusena leidub kõigile ka koht. Eraldi teema on nende inimeste käsipagasi paigutamine, mis ei käi sugugi selle loogikaga, et igaüks paneb enda oma enda istme kohale - need paigutatakse möödaminnes suvalisse kohta, ehk sinna kuhu mahub. Lõpuks on kõik final-final-final-callid tehtud ja pagas paigutatud. Lennuk on pilgeni tumedaid inimesi täis, keegi üritab pildistada ja leiab, et neid tuleb välguga pildistada, et peale jääks... Esimese asjana pakutakse õlut, mitteõllesõprade peale pole järjekordselt mõeldud. Seega vaatan, kuidas tiivad laperdavad ja on ülespoole kõverad, justkui oleks angaarist välja tulles otsad ära murtud.
Kui akende taga mägiseks kiskus, siis tundus, et sinna mägede vahele pole võimalik mingit lennuvälja paigutada, kuid osavad nepaali poisid olid sellega siiski hakkama saanud. Bussiga lennukilt jaama ja esimese asjana viisablanketti ja immigratsioonikaarti täitma, need olid seal trükituna valmis. Pilt näppu ja sappa. Saba polnudki nii pikk ja aeganõudev, kui kartsime, lisaks oli seal üks klammerdaja-tädi, kes pildid ankeedi külge lõi neil, kellel viisakalt oma liimipulka kaasas polnud. Viisasaamise eelduseks oli 20€ või 25usd olemasolu, muid kriteeriume ei paistnud olevat. Viisaleti taga oli jälle päris mitu inimest: esimese roll oli raha sisse kasseerida; teise roll oli lükata pass ja blanketid kolmandale; kolmas kirjutas välja ja kleepis viisa passi ja ulatas neljandale; neljas kirjutas välja veel mingi kollase paberi (mida hiljem oli vaja pagasi kättesaamiseks, kel puudu jäi) ja andis passi koos sellega tagasi. Pagasi saime kätte täiendavate üllatustega, sest veel kaks kohvrit olid läinud kusagile mujale, vist Bangkokki - seal me polegi veel käinud. Kogunesime siis kogu oma seltskonnaga pagasikindlustusleti ette oma kümmet kadunud kohvrit vormistama ja tekitasime sellega meile järgnevate reisijate hulgas kerget segadust, et mida selle leti taga tehakse ja kas see koht on ka kõigil Nepaali saabujatel kohustuslik läbida.
Meie giid oli kaaskonnaga meil juba vastas ja buss ees. Giidiks kena tõmmu poiss veidi pealt 20 aastat vana IT tudeng, kes vabatahtlikuna juba neljandat korda sellel festivalil gruppe vastu võtab. Nepaalis on kastisüsteem; meid oli teenindama pandud kõige kõrgema kasti teise alamklassi esindaja, ehk ütleme järgmine mees peale kuningat. Kaste on muidu neli, kokku 36 alamklassiga. Poiss on muide FB-s ka, keda huvitab.
Pakid pandi seekord mitte vööri vaid ahtrisse ja nende pakiruumi paigutamiseks oli bussi lisavarustuses eraldi kutt, kes pakiruumi sisse puges ja seal neid siis sättis. Hiljem selgus, et ta oli ühtlasi ka parkimisandur ja tagurpidikäik, mistõttu tema nimeks sai Piip. Tema ülesanne oli teiselt poolt aknast välja vaadata või bussi taga vilistada ja bussi patsutada, et teada anda, palju kuskil veel ruumi on. Bussijuht sai nimeks Tuut, kuna nagu samuti kohe selgus, üks olulisi juhtimisvõtteid kohalikus liikluses on tuututamine. Buss ise on superluks, 2011 aasta oma, väga uus, ilus ja suur, võrreldes kõige ümbritsevaga. Iga pingirea kohal on suur ventilaator, nagu meil kontorites. Paraku need ei tööta hästi. Bussis saime kaela traditsioonilised peiulillepärjad ja suundusime hotelli poole. Kohalik liiklus on vasakpoolne ja esmapilgul oli tegemist totaalse kaosega, kus igaüks liigub nii nagu tahab ja muudkui tuututab. Mõne päeva pärast sain aru, et loogikat seal küll mingit ei ole, kuid meeskonnamäng on täiesti olemas - liikuda tuleb ühtlase kiirusega ja kohandada oma liikumine nii, et täita kõik vabad augud; eesliikujast möödumist alustades tuleb tuututada, et ta teaks. Mägiteel, kus nähtavus nurga taha on null, käis suhtlus samuti nii: tagantpoolt läheneja küsib 'tuut-tuut?', eespool liikuja pistab käe aknast välja ja näitab siis, et kas tema nähtavuse järgi võib mööduda või mitte. Möödasõidu lõpus jällegi tuut! (tänan) ja kui juhtub, et möödasõidu ajal tuleb teine vastu, siis ei mingit laubakat, vaid need kes omal rajal, jäävad seisma ja mööduja lõpetab möödasõidu. Kiirused on muidugi ka reageerimist võimaldavad. Liiklusmärke näeb harva ja foore ei ole üldse. Täpsemalt ühte nägime, aga see ei töötanud. Mis veel muidugi kohe šokeeris, oli meeletu prügi mis kõikjal hunnikutes ja kihiti vedeles. Üle mingisuguse jõe sõites tungis bussi kohe jube lehk ja tolm lendas kõikjal.
Hotell on meil nelja tärniga, väraval löövad valvurid kulpi ja meid võetakse üleüldse väga aupaklikult vastu. Meid tervitab saabumise puhul festivali pealik ise, teeme ühispilti ja sisenemisel vajutatakse otsaette punane püha märk tika, mis sümboliseerib kolmandat silma ja peaks kaitsma kõige kurja eest. Kuna tegemist on vedela laialivalguva ollusega, siis mõnel hakkavad tšakrad kohe avanema. Jagatakse välja tervitusnaps - sprite ja kokakoola ja seejärel toavõtmed. Toad on tegelikult kaks korteritüüpi kompleksi, kus on kaks suure voodiga (st kahe madratsiga) tuba paaridele ja kaks viie madratsiga tuba üksikutele; ühele korrusele lähevad ühistubadesse naised, teise mehed. Wc ja dušš on koos ja neid on appartmendis kokku kolm. Meie mõistes tegu pigem hosteliga.
Pakime asjad lahti ja riputame rahvariided üles, kuhu võimalik. Nagisid kui selliseid ei eksisteeri, paaride toas olevad riidekapid lähevad ühiskasutusse ja lisaks ka kõik kardinapuud ja uksepiidad. Nutikatel on oma riidepuud kaasas. Üritame seinast särtsu saada - vastavad augud on täiesti olemas ja sobivad ja esimese korraga läheb triikraud kuumaks ka. Ühel hetkel saab särts otsa; hotelli adminnilt küsides saame vastuseks, et saage aru - meil on siin suurlinn ja lihtsalt ei jätku elektrit kõigile. Vaadates tänavatel veel hullemaid elektriliinipusasid, kui need olid Hiinas, ei saa selle üle ka väga imestada. Kui seal midagi katki läheb, siis ilmselt tõmmatakse lihtsalt uus juhe, sellepärast neid ongi nii palju. Katkiläinud juhtme ots tolkneb kõnniteele, keelgi ennast sellest häirida ei lase ja kõik astuvad sellest rahulikult üle...
Tekib idee õhtu lõpetuseks kohaliku veini proovida ja läheme seda hankima. Pimedas mööda kõnniteed koperdada on üsna kontimurdev, targad kohalikud kulgevad pigem sõiduteel. Hiljem valges on näha, et kõnnitee on laotud kalasabamustris tellistest, mis on ülimalt ebaühtlaselt kulunud, tõenäoliselt lihtsalt vihmast uhutud äärmiselt ebaühtlase kvaliteedi ja koostise tõttu. Ka majad näevad ilmselt samade ebaühtlaste telliste tõttu juba uuena parajad lobudikud välja. Vaid paaril korral õnnestus näha sirge vuugiga pinda. Tüüpiline maja on kahe-kolmekorruseline kuudimoodi ehitis, mille esikülg on erksavärviliseks võõbatud ja küljed jäetud nii nagu loodi. Palju on rõdusid ja need on ohtrate detailidega. Põhilised autod on Suzukid; põhiline liiklusvahend on mootorratas. Peep pani tähele, et naistele kiivreid ei anta; mina jällegi, et kiiver on kogu motika seljas oleva kamba kohta üks ja see katab kõige kõrgemat peanuppu. Rahvast võib motika peal olla niipalju kui mahub - nagu ka kõikide teiste sõiduvahendite peal. Bensiini hind pidi olema umbes nagu meil - 1,5€ kanti.
Tegelt ma rääkisin veini järgi minemisest. Muidugi me saime veini ka kätte. Tuleb tähele panna, et Nepaalis saad sa küsimusele alati jaatava vastuse, sest eitav vastus on lihtsalt ebaviisakas. Seega, kui küsisime, kas see on magus vein, tuli vastus, et oo jaa, väga magus, väga hea vein! Nähes, et me vangutame selle peale pead ja ostuhuvi kipub vähenema, sest väga magusat ei tahaks, võiks olla selline semi-sweet, tuleb välja, et tegelikult on see väga semi-sweet, väga hea vein! Võtsime igaks juhuks teise, natuke tuttavama Tšiili veini veel, juhuks kui see kõikvõimas kohalik ikkagi ei kõlba, andsime eurosid ja saime kohalikku raha tagasi. Üldjoontes oli vist ca 6€ pudel, esimese päeva puhul ei olnud kauplemise-tšakra veel avanenud.
Vahepeal tuli info, et meie maailmaränduritest kohvrid on Katmandusse kohale jõudnud. Riiki sisenemisel saadud kollased paberid korjatakse kokku ja giid organiseerib kohvrite äratoomist; kuna omanikud on juba linna peal laiali ja ei tea teemast midagi, siis kõikide saadaolevate kohvrite kohta annab grupi ametlik tõlk oma allkirja.
Päev lõppes naiste toas "energiaringiga". Esimese ringi ajal tundus, et see kohalik on nii magus, et pole üldse joodav; teise ringi ajal tundus, et tegu on justkui hõõgveiniga, selline magus ja vürtsine. Vähemasti iga lisanduv kojusaabunud energiaringi liige, kes kohalikku maitsta võttis, jõudis just hõõgveini tõdemuseni. Nõndamoodi sai see kahepäevane päev pidulikult kokku tõmmatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar