Pühapäev, 11. märts. Mis algas hästi, aga lõppes Koreas.

Algsete plaanide kohaselt pidime sõitma välja kell kuus hommikul ja bussis meile kaasapakitud hommikusööki sööma. Toonitame, et ka sellel päeval plaanid muutusid ja hommikusöögi sõime siiski hotellis ja kella kuuest võis alles üles tõusta. Kogu festivali rahvas tegeles teeleasumisega ühekorraga, kuuendal korrusel ja rääkimata seitsmendast oli kohvritega lifti peale saamine üsna lootusetu. Alla tulles muidugi töötab maa külgetõmbejõud tassija kasuks, nii et hiivasime kohvrid trepist alla. Kõikide gruppide bussid olid tihedalt tänavaserva pargitud ja sebimist küllalt. Kui kõik kenasti pakitud ja bussis ja valmis minema, siis ilmnes, et kuhugi me ei lähe, enne kui soomlased pole oma bussi eest nihutanud. Aga soomlased teadupärast pakivad sama kiiresti kui nad tantsivad...
Ees ootas 7-9 tundi bussisõitu Lumbini, Buddha sünnilinna; kokku 375 km. Sõitmine mägedes on muidugi järjekordselt sedasorti elamus, mida peab ise kogema. Meie Tuut ja Piip on tõsised professionaalid, au ja kiitus neile.
Bussiaknast sai kohalikust elust konspektilaadse ülevaate. Nägime mägikülades kohalikke elamisi, kus majad on bambuskarkassist ja seinad saviga kinni mätsitud. Kuidas maja ees on väliköök ja seal süüa tehakse. Kuidas häll ripub sealsamas ja suuremad lapsed tassivad väiksemaid õdesid-vendi, kuidas iga veevõtukoha juures käib mingi pesupesemine. Põhimõtteliselt sai seal ka inimene ennast üleni pesta, ühel korral nägin naist, kellel miski kaenlast kandadeni ürp üll oli ja kuidas ta ennast selle 'ülekerenuustikuga' siis nühkis. Hütid on elektrifitseeritud, st üsna levinud oli, et ka väga armetul hütikesel oli päikesepaneel või kaks katusel. Rikkamatel hütikestel ka satelliiditaldrik. Lapsed nägid muidu välja sellised nukitsamehelikud murjanid; aga kui nad kooli hakkasid minema, siis olid kõik pestud-kammitud-triigitud, lipsud ees, patsid peas, valged sokid jalas ja jäi suht arusaamatuks, kuidas nad sealt mägedevahelisest tolmusest padrikust nii säravatena välja suudavad tulla. Koolimaju ma ei suutnud seal mägede vahel tuvastada, koolibusse oli küll igal pool. Korra nägin ka neid klanitud koolilapsi lihtsalt ühel suvalisel künkal paarimeetriste vahedega ringis maas istumas ja midagi kribamas. Justkui seal olekski olnud kool ja parasjagu käsil mingi kontrolltöö.
Mägede külgi katavad terrass-põllud, aastasadade jooksul rajatud. Terrassi ääristav serv oli laotud mingitest munakatest, aga üldiselt need välja ei paista, sest on lihtsalt aegade jooksul rohujuurtest läbi kasvanud. Põld paistab andvat saaki läbi aasta, kui vaadata erinevas valmimisastmes lapikesi kõrvuti. Lapikesed on küllaltki pisikesed, nii et mingit tehnikat seal ei kasutata, vaid ühel korral nägin ühel suuremal lapil ka härjarakendit kündmas. Põhiliselt kasvatatakse teraviljast ilmselt riisi, kapsa ja sibulapõllud olid ka tavalised.
Loomulikult uitavad täiesti segamatult ringi lehmad ja lebosklevad koerad.
Kreeklaste bussi nägime korduvalt meist mööda sõitmas. See oli neil kogu selle tuuri ajal teema, alati jäid nad meist kuhugi maha ja siis panid jälle mööda. Või siis jõudsid nad mitu ringi teha, mine sa seda lõunamaist temperamenti tea. Või siis oli kreeklaste bussijuht kõrgemast kastist kui meie oma ja uhkus ei lubanud järel sõita.
Kaasa oli meile pakitud lõunasöök, nii et ühes "looduskaunis" paigas peeti bussid kinni ja jagati välja söögikarbid. Seal olid mingid külmad friikartulid, vasarakana (tekib kui kana koos luudega peenikesteks tükikesteks vasardada, üks kohalikke tüüproogasid), üks roheline banaan, üks õun, sool ja ketšup. Jutumärgid eespool on aga sellepärast, et ka see piknikuplats oli kaetud tavapärase prahiga, mille vahel endale istumispaika otsida ja sealjuures endale söögiisu tekitada nõudis veidikene keskendumist. Inimene harjub pea kõigega, aga siiski mitte päris kõigega...
Lumbini jõudsime hilisel pärastlõunal. Meile seoti kõigile valged sallid kaela ja juhatati suurde telki, kus pakuti mangomahla ja küpsist. Ootasime päris pikalt, kuni kõik grupid kohale jõudsid, ja kuna eesti naised niisama istuda ei malda, siis vähemalt üks sall sai täiesti ehtsa pilutikandi külge. Siis pidas kohalik mees pika kõne, mille sisu oli see, et siin on ainus ja tõeline Buddha sünnipaik ja kuidas siia kerkib suur mälestuskompleks, mille jaoks oleks vaja raha annetada. Päike hakkas laskuma ja meid sõidutati bussidega selle kujuteldava kompleksi teise serva, kus siis tegeliku sünnipaiga kohale oli ehitatud tempel (http://www.buddhanet.net/e-learning/buddhistworld/lumbini.htm). Templiaeda saamiseks tuli kingad jalast võtta ja riiulisse panna ning edasi paljajalu või sokkis minna. Eriti rikkad mehed läksid valgete sokkidega. Templi sees olid näha mõned väidetavalt sajanditevanused müürid ja eradi kiviga tähistatud vaatamiseks Buddha täpne sünnipunkt. Seal oli siis ka korjanduskast ja õnnetoova kullaga kaetud sein, mida kõik katsuda said. Kui teiselt poolt jälle välja saime, siis oli päike juba looja läinud. Puude vahel hämaras nägime ülesriputatud tuhandeid lipukesi mantratega, puude all olid mediteerimispingid. Kel aega, soovi ja keskendumisvõimet, mediteeris ka; ent rahvamasside saalimine ja pildistamine ja hõiked tekitasid küllaltki kommertsliku turismuse-õhkkonna sinna. Kui aga sellest kõigest vaid paar sammu eemale heinamaa poole astuda, võis aru saada, et päris tühja koha peale see kõik ka tekkinud pole - tähistaevas ja sume ritsikasirinaga täidetud õhk lihtsalt sisendasid sinusse täielikku rahu, võta vaid vastu.
Siis oli meil veel väikene rahvamatk läbi pilkase pimeduse, et näha igavest tuld ja siis viidi meid õhtust sööma, samasse telki, kus alguses loengut kuulasime. Õhtusöök oli tüütult samasugune kui kõik eelnevad oma karrikartuli ja vasarakanaga, pime oli ja hästi ei näinud, mida pakuti ja üleüldse ei maitsenud söök seekord kõige paremini. Ja siin hakkasid ilmnema ka esimesed ohvrid, kellele korralike tualettide puudumine nende olukorda ka kuidagi kergemaks ei teinud. Kogu selle armetuse juures olid need ka veel tasulised: Long - 5 raha ja Short - 2 raha. Ma ei suutnud välja mõistatada, kuidas rahakoguja tädi neid mõõdab - kella või meetriga...
Meile anti majutuskohaks valida kas lähemalasuv mungaklooster või kaugemalasuv mingi muu asi, ma ei söanda väita, et see alternatiiv just hotell oli. Igatahes me valisime kloostri. Sissesõidul nägime nime - Korea klooster... See ei tõotanud head.
Klooster tegeles muu hulgas ka majutusteenuse pakkumisega. Me jagunesime neljastesse tubadesse. Toas oli suur kivilavats, kuhu tavapäraselt paigutatakse ilmselt oma kümmekond munka magama; meile oli sinna jäetud vastavalt neli madratsit, tekki ja patja. Ent kui me hakkasime asemeid tegema, siis paistis, et nende tekkide ja patjadega on ilmselt kõik need 10 munka ühtejärge maganud, igatahes puhtad need ei olnud ja pärast tekkide-patjade katsumist olid käed konkreetselt mustad. Kuldsuu ja suhtlemisekspert sebis meile teise komplekti voodipesu, mis ei näinud kahjuks just palju parem välja; eelmist komplekti siiski ära ka ei viidud ja kogu selle hunniku peale kombineerides saime vähemalt topelt küljealuse ja peaaegu et hädapärast kasutuskõlblikud tekid. Padja katsin pearätikuga, mille sellist otstarvet ma polnud kodus asju pakkides ette kujutanud. Pesemiseks oli toanurgas kaks 30cm kõrgusel asuvat külma veega kraani, wc oli õnneks eraldi ukse taga, auguga põrandas, ent siiski veega. Vee tõmbamiseks tuli natuke kange väänata. Lisaks toodi meile küünal ja tikud koos teatega, et öösel kell kolm läheb elekter ära ja kui me peame hommikul vara toimetama, siis palun küünlavalgel. Ok.
Eraldi pesuruumid olid allkorrusel veel, kus oli ka soe vesi, ent kraanid siiski samamoodi madalal vastu põrandat ja laes olla kükitanud kolm sisalikku. Mina neid õnneks ei näinud, seega mind nad ei seganud.
Öösel ründasid meid ülalt moskiitod ja alt madratsitest mingid muud mardikad, mille Lepa poolt antud erinimetust ma siia kirja ei pane. Kõik nad polnud ammu valget liha saanud. Kohalik toidujumal rebis meie seast järjekordse ohvri, kes öö läbi käis ja kummardas ja me püüdsime kogu oma järelejäänud lootusrikkusega talle moraalseks toeks olla. See kõik ei suutnud meid murda ja hommikuks olid jumalad enam-vähem kummardatud, mardikad maha tapetud ja moskiitode vastu ehitas Jüri öösel kella kahe ja kolme vahel kõigile hädalistele kaunid baldahhiinvoodid, mille eest me oleme talle elu lõpuni tänulikud. Vot on mees.