Seekord siis selline jaanipäev.

Mõtlesin, et vahetaks muljeid möödunud jaanipäevast, kuna see oli minujaoks ikka väga väga midagi teistsugust. Nimelt olin üks osaleja ATV meeste - naiste ühisest jaanikust, mis toimus Haanjamaal, Rõuges, Sepa talus. Üritus toimus 3 päeva, kuhu oli siis organiseeritud erineva raskusastmega ATV sõite. Räägiksin esimeset, sest see oli kõige meeldejäävam. Kohale jõudsime teisipäeval päält lõunat, nats aega anti asju sääda ja siis oli minek. Öeldi veel, et kuna mitu päeva on sadanud, siis kõige märjematele radadele ei läe. Aa see Sepa talu peremees on ise suur ATV fänn ja korraldab ka ATV matku.

Nii topiti mind siis riidesse, nägin välja nagu see tegelane keda kasutatakse koerte dresserimisel, püksisääred teibiti kinni, et vesi kummikusse ei läeks? Kobisin siis tahaistmele, ette esialgu ei kippunud ja läks lahti. Klammerdusin eesistuja külge, sest oli tunne, et esimeses kurvis ma muidu kaon sealt. Sõitsime mööda metsaradu ja sihte, oli tore. Millegipärast sõideti läbi igast suuremast ja väiksemast veeloigust, ise oleks küll mööda laveerinud :). Veel natuke n.ö. normaalset sõitu ja siis, siis läks alles lahti. Peaaegu püstloodis kallak, kust siis alla laskuti, mul oli tunne, et laskun pea ees sügavikku, õnneks jagati juhtnööre kuda end hoida. Jäin siiski sadulasse :). All orus oli igast erineva sügavusega lompe, tiigikesi , järvekesi , kust asuti siis õhinal läbi sõitma. Enamusel vedas, aga meie ATV sukeldus ühte neist ja jäi kuhugi kinni ning läks ümber, leidsin end äkki kaelani veest, igast praost immitses vett sisse, ka kummikutesse. Tiriti meid sealt siis välja, väänasime n.ö. end ka välja, putitati ATV - d ja edasi. Sealt samast püstloodis seinast üles. Jõudsin vaid mõelda, loodetvasi oli selline ujumine viimane kord kui tuli jõgi mida ületada. Seekord kupatati naised maha ja tassiti seljas üle, sest vesi oli ikka vööni. Masinad veeti lihtsalt läbi. Nüüd sai vahepeal ka minujaoks normaalset sõitu kui taas kord jõudsime ojani mida vaja ületada. See oli tõeline mudamülgas. Sealt üritati lihtsalt läbi sõita aga kõik masinad jäid mudasse kinni. Siis läks lahti vintsimine, tõmbamine, vedamine, lükkamine jne. kusjuures üks naine oli eriti tragi ja usin, mul jäi lausa suu lahti, vaadates kuda ta seal põlvini mudas müttab, vinge naine. Ülejäänud 4 naist kaasaarvatud mina lihtsalt vaatasid suu ammuli. Et jutt liiga pikaks ei veniks siis, edasi viis sõit rabasse. Oi oi kus seal oli ikka muda ja lausa põhjatu. Ma ei tea kui pikk see maa seal sõita oli aga enamuse ajast lihtsalt veeti ja tõmmati masinaid ja endid mudast välja. Naised siis ronisid mööda puid, et veetakistusi ületada. Kes millist tehnikat kasutas, kes püsti kes kaksiratsi end tõmmates. Palgid olid ikka väga libedad ja võimalus vette prantsatada suur. Mõtlesin, et oleks pidanud kooliaeg rohkem poomil käimist harjutama. Vahepeal oli küll juba tunne, et sinna ojakestesse ja jõekestesse need inimesed ja masinad uppuvad. Siis vahepeal tekkis tunne, et kui ei uppu, siis panevad sääsed nahka, neid oli kohutavalt palju, lausa mustas. Istusin vahepeal ühe kännu peal ja mõtlesin, et kui peaks mingi jama tekkima ja peaks kellegile ütlema kus oleme, siis teaks vaid öelda keset metsi ja rabasid. No väike jama juhtus ka, üks ATV läks lihtsalt põlema, aga õnneks suudeti see kiirelt kustutada ja keegi viga ei saanud, ka ATV õnneks väga mitte, sest oli võimeline edasi sõitma. Sai sõidetud veel mööda jõge ja mööda tunnelit kus jõgi voolab, äkki tekkis tunne, et ega sealt rong vastu tule :). Ületasime raudtee, alt poolt, läbi avause kust mahtuski läbi ainult ATV. Ja lõpuks pärast 6 tundi lähenes lõpp. Siis käidi jões masinaid pesemas, oi millise mõnuga seal ringi uhati. Selleks ajaks olin aru saanud, et nende inimeste suurim rõõm ongi muda, mida rohkem seda uhkem ning vesi ja mida rohkem seda kõike pritsib seda parem. Tagasi jõudes ootasid meid ees veel hulk ATV fänne, kes olid hiljem tulnud ja nende suust kõlas üks ühine küsimus kas muda oli. Ja nähes millised mudakollid me olime, ainult silmad välkumas, siis oli nende näol siiras rahulolu.

Kui selle retke ajal tekkis vahepeal selline vähe kehvake tunne, kuna riided olid märjad ja natsa külm hakkas, siis peale kuuma sauna oli tunne mega. See oli ikka väga mõnus ja vapustavalt lahe kogemus ja elamus. Ja ilmselt suhtun ka mina mudasse edaspidi vähe teisiti :).

Sõbrad selleks ongi!!!

Sõprade värk.

Eila, nagu te kõik teate, oli heategevuslik laulu-tantsu üritus.
Parimad ja ilusamad Tallinna vingeimast tantsurühmast hakkasid saabuma kell 18.00
paiku 17. juuni õhtupoolikul Vene Kultuurimajja. Kenasti oli ukse kõrvale laua taha end istuma
sättinud väike Möldike. Esimene ehmatus läks mööda - ta ei olnud tulnud sinna valvelauamutikeseks. Seisime Suure Veskiga kenasti fuajees, kui meile lähenes daam mustas,
lahke naeratuse saatel küsis ta meilt, et ega me eksinud ei ole. Vastasime loomulikult õieti.
Meil orientatsioon hea, me ei eksi. Seepeale juhatas ta meid sinna, kuhu olid juba kogunenud ka teised õhtu staarid - lavatagusele alale. Laulukoor juba laulis.

Pisitasa tiksutasid kohale ka ülejäänud meie kunstilse kollektiivi hullujalgsed.




Natsa juteldud kutsuti meid proovi. Tuljak on äge tants, kuid selle huvitava musikaalse lahendusega oli ta veel vingemaks tehtud. Kiire, bändi ja koori saade. Kiirust kusjuures oli MS veel tugevasti maha võtnud.

Ähh mis seal ikka, teada ju tansturingkondades juba ammu, et
head tantsijat muusika ei sega. Esimene proov bändiga ( võrreldes CD versiooniga ) ei
tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpp muudkui venis ja venis, keeruta ja keeruta aga tõste kohta ei taht kuidagi tulla. Teine proov oli juba parem. Me jäime rahule.
Tõenäoliselt polnud see bänd kunagi varem Tuljakut mänginud ja ka koor oli eelmisel õhtul kooriversiooni tanstuomaks ümber launlud.
Proov tehtud anti meid kontserdi alguseni vabaks. Vahepealsel ajal tutvusime majaga, suhtlesmie teiste staaridega, harjutasime igaks-juhuks "Noort pensionäri" ( äkki juhtub vahepeal midagii Tulajukga , noh meil siis kohe backup olemas), tegelesime kleptomaaniaga, kogusime kuulsustelt autogramme jne.


Saabus Raus. Suur ja uhke ja jumala kaine. Triin andis talle kaamera, et siis on Rausil meie esinemist parem filmida (tema linateost me siinkohal ei presenteeri - kunagi).
Meil lubati istuda publikust vabaks jäänud kohtadele. Me ei lasknud endid mitu korda paluda ja istusimegi. Kontsert oli väga hea. Loomulikult ei saagi olla midagi kehva, kui üle lavalaudade
käib selline staaride plejaad. Nimekirja ei ole ja ei ole ka manust milles see nimekiri sees on. Saabuski meie kord. Tegime veatu tansu, kuigi alguses tegi bänd meile kerge vingerpussi. Naljavennad.
Peale esinemist tänati kõiki, kes olid oma õla ürituse toimumisele ja laste toeamisele alla pannud. Tänud neile ka meie poolt. Jagati lilli ja moblasid. Ja kive. Ja pildistai üks ühispilt.See, kes leiab pildilt üles meie tantsukollektiivi fännclubi on, tore inimene.

Tauri on ikka tubli ja hea südamega mees, et korraldas selle suurepärase, ja südamilku
heategevusliku ürituse. Meilgi kõigil hea meel, et saime natukenegi kaasa aidata.