Vanarahvas teadis juba ammu rääkida : joo õlut, käi kusel ja kui kakluseks kisub karga kaera-jaani!

Tervitused tantsu- ja seiklushuvilised.

Et, jällegi kõik ausalt ära rääkida peab alustama ka seekord algusest.

Nimelt, meie suured fännid Võhmast pidasid oma kultuurimaja 100sünnipäeva. Ja loomulikult kutsusid nad meid, ainult 32 aastaseid poisikesi oma külalisteks. Ja vastupanu osutamata võtsime me nende kutse rõõmuga vastu, sest meie oleme Võhma fännid.

Niisiis, algas meie seiklusrikas merereis nagu alati TAK`i ees parkalst. Väravasuule oli valmis pandud armas väike bussike, mille külje peale oli kahtlaselt kirjutatud "Linnnaring" (tõlge inglise keelest). Hea buss, korralik leiliruum, kahju ainult, et pesemisvõimalus puudus.

Sügav kummardus muhviauto Berlingo loojatele, et nad standardvarustusse ka kummist seinad olid lisanud. Autosse ära mahutada 5 täiskasvanut ja kolm last - pole probleemi. Kusjuures üks täiskasvanutest on kahe normaalse inimese mõõtu. Nime ei avalikusta (konfidentsiaalsus).

Teel TAK´i juurde pidid vennad Veskid auto peale võtma ka õed Tammelehed. Algul oli kõik korras, riided pandi autole ja sõit võis alata. Aga siis avastas Marju, et oli oma mobla tuppa unustanud. Ta läks sellele järele. Tagasi jõudes vaatas Marju kenasti paremale, vasakule, veelkord paremale ja vasakule, endal peas nägu nagu otsiks midagi. Väike Veski läks igaks juhuks autost välja küsima. Marju otsis autot. Vahepealsel ajal oli ta ära unustanud , milline auto talle järgi oli tulnud. :-)
Ah see selleks.
Bussireis kujunes nagu ikka sujuvalt normaalseks. Teepeal nägime ka üht hirmsat, värskelt toimunud õnnetust. Loodame, et keegi viga ei saanud. Jõudsime kohale, parkisime bussi ja läksime sisse.


Võõrustajad olid kenasti laua katnud hõrgutavate suupistetega, pakuti ka tervitusnapsu ja paluti end registreerida kohalejõudnuks. Vahetasime riided oma kenas klaasist seintega riietusruumis. Kellelgi probleeme polnud. Sukad ja muud aksessuaarid olid kõigil olemas.

Pidu algas valla esimese mehe sõnavõtuga. Sellele järgnes, suurepärane, Võhma Seltsimaja näiteringi, seltsi segakoori ja rahvatantsijate poolt maha mängitud Rudolf Blaumanni poolt kirjutatud ja Urmas Lennuki ümberseatud suur kurbmäng? Ärakadunud poeg?, mis ka seltsimaja avamise peol 100 aastat tagasi ette kanti. Etenduse kohata ei saa olla muud, kui ainult kiitusi. Mõnusalt humoorikas, vahele tanstu- ja laulupõimikuid. Seejärel tervitused. Vabandan, kuid kergelt kangastus Läti . Õnneks polnud sõnavõtud lätikeelsed. Meie kabujalakeste kollektiiv valis tervituseks kaks tantsu. Nimesid ei ütle. Üks oli lahe ja teine meie kõigi lemmik. Tervitused jätkusid.

Ah jaa, vahepeal saabus juurde inimesi meiehulgast - Pikk, Marvi ja Tom, kes oli neist kõige "särasilmsem" - väike ja uhke, aga mitte nii kaine, kui Raus me viimasel esinemisel. Marvi teadis pajatada, et Pikk ei mahtunud tema väikesesse peugeoti ära ja oli tagumise pingi lihtsalt välja visanud. Niisiis oli Pikk Võhmasse sõitnud osaliselt pagasiruumis.




Tervitused lõppesid, puukingad leidsid uued omanikud ja päris pidu sai alata. Tansuks mängis üks peaaegu sama kuulus bänd kui meiegi. Vist isegi kuulsam. Oma siiras lahkuses lubasime me nende väsimushetkel minna lava taha puhkama. Edasi tegelesime publiku kultuurilse meelelahutusega ise. Me astusime taas lavalaudadele. Plääd, kui head me ikka oleme. Täpipealt nii nagu on me kultuuriline juht õpetanud, me ka teeme.

Kui naist peab vedama nigu takutuusti -me ka veame,

kui peab olema ülbe- me ka oleme,

kui peab olema pahane - me ka oleme,


kui peab otsima sinilidu publikust - no kurat, me ka otsime (ja leiame)...

kui peab tegema Browni liikumist siis teadagi ... võidame

"Tütre" ajal ujus miskipärast üle tantsupõranda ka üks kalaparv. Koled kalad.

Nüid aga tegi the Boss vimkat. Ta kusus lavale meie päevapiltnikud.

Vinge värk. Nad tansisid. Ja mitte kehvasti.

Pärast kiskusid osa publikustki lavale. Kõvad vennad. Tantsulise osa lõpetuseks, traditsiooniliselt,Tuljak. Lava avati kõigile soovijatele. Ja soovijaid juba oli, ning mitte vähe.

Ja nagu alati,kleepisid ka seekord naised Suurele Veskile külge. Seekord siis lausa esinemise ajal. Nimelt pakuti talle tantsu ajal lausa õlut. Suur Veski ei suutnud loomulikult naistelt õlut vastu võtmata jätta, aga viinast ta esialgu keeldus. Au ja kiitus talle. Lauluansambel tuli lavale tagasi, me vahetasime oma klaasist seintega riietusruumis tsiviilriietesse tagasi ja pidu jätkus. Oksjoniga. Maha müüdi 3-liitrine Võhma viin ja Seaküla Simsoni kassikullast peenis.

Tansisime, laulsime, lõbutsesime südaööni. Loomulikult tulid ära ka kõik Karavani igihaljad hitid, eesotsas Pärlipüüdja ja popuriiga, mida kõik peast teadsid.

Siis soovitati meil minna tagasi bussi. Enne veel anti meile teele kaasa terve tanu täis komme. Ja asusimegi koduteele. Jägala kandis arvas Kats, et Tallinn pole enam kaugel. Ja tal oli tuline õigus. Kodu ja tudu saabus umbes poole kolme paiku. Fanclub (lapsed) "kustus" aga juba enne kojujõudmist ja magas kogu tee bussis Võhmast koduni.

Ja nüüd ka rekorditest. Traditsiooniks on kujunenud meil ka rekordite tegemine. Mis rekordeid me siis seekord tegime? Alustuseks tuleb ehk higistamise rekord. Siis ehk pildistamise rekord. Olid meil ju kaasal üllatuspiltnikud Tom, Pikk ja Marvi. Kõigil kolmel kaamerad klõpsisid pilte teha. Marvi tegi pilte ka Tomist ja Pikast, sest tavaliselt fotograafid pildile ei jää. Seekord on ka nende tegevus jäädvustatud.

Võhma on koht kuhu me tahame alati minna, tahame seal olla ja tahame olla tagasi kutsutud. Ja kindlasti varem, kui 100 aasta pärast.

Elamus, mille me sealt saanud oleme, on võrratu.

Elamusi vahendasid Tuntematon Sotilas ja TIM2