Pulgatants Kandali

Soome-Eesti 2012.a. tantsupeo õppevideo

Bonn

Tere kallid kaasvõitlejad.

Toon siinkohal ära lingi milles on pildid Bonnis käinud kultuurikollegidelt.
http://www.flickr.com/photos/eestikoor/

Vene rulett

Võiks mõelda, et kui trennid nädalate kaupa ära jäävad, siis on aega memuaare kirjutada või midagi. Võta näpust, kibe põllutööde aeg ja enne lund vaja veel viimased küttepuud metsast välja tuua ja mida veel. Kellel see maht. (Või kuidas selle asja õige nimetav kääne oleks, kui näiteks küsimuses 'On sul mahti?' on see asi osastavas) See selleks.
Aga see va viimatine esinemine väärib oma ainulaadsuses siiski ka blogisissekannet.
Et mida ainulaadset on Võhma esinemises, kui see juba kolmandat aastat toimudes suisa traditsioonilisusele pretendeerib?
Ehee. Kes pole seekord käind, see pole näind ega tund, mis tähendab madalstardiasendis saali ukse vahel kõrv kikkis oma saatust oodata, et mis pauk nüüd rauast tuleb.
Formaat oli seekord nimelt selline, et publik pakkus välja numbri ühest 26-ni ja esitamisele läks vastava numbriga tants meie tantsukaardilt. Tõsine vene rulett, kas teate. Ega siis kõiki neid tantse pole ju see hooaeg jõutud veel läbigi teha. Või et kui parasjagu Võhmal kohalolev seltskond on mingis tantsus harjunud kõik ühelt poolt välja tulema, siis nüüd tuleks kibekiirelt ja otse lives ilma eelneva testimiseta muudatus sisse viia. (Sorry, tulin just töölt, sõnavara teatud suunas kaldu) Ja siis et kas viied-kuued selga või seljast maha? Rätikud pähe või mitte? Kuspool selle kõige juures publik on? Vahemärkusena siis, et kuigi saal oli sama, lauad saalis üsna samade kohtade peal ja ilmselt ka suur osa publikustki sama mis eelmine aasta, siis seekord oligi publik hoopis teisel pool kui eelmine aasta. Täpsemalt, pööre 90 kraadi päripäeva.
Aga jah, kuigi mõned meie seast ilmutasid kergeid paanikamärke sellise formaadi suhtes, siis me oleme siiski veel väga noored inimesed, kes ei ole langenud rutiini ega karda uusi väljakutseid ja meeskond on meil super.
Seega kõik läks kui õlitatult - niikui number ja vastav tants oli välja hõigatud, siis meil kribin-krabin õiged kostüümid seljas ja vutt-vutt kõigile õiged tantsualguse kohad leitud. DJ igatahes nii kiirelt vastava numbriga muusikat plaadilt üles ei leidnud ja meil jäi aega ülegi, tegime natuke laineid ja muidu nalja.
Lõpuks läks publik kavalaks kätte ja hakkas numbrite asemel tantsunimesid pakkuma. Ega me kadedad polnud, tegime siis ikka Mulgi polkat ka, kui nad numbriga ainult ühe võrra sellest mööda panid :) Aga siis ei olnud enam nii huvitav ja meie aeg sai läbi ka ja vabastasime platsi järgmistele etteastetele.
Ühesõnaga mulle meeldis. Polnud aega pabistada, et kas ma ikka oskan või mäletan seda tantsu, mis nüüd järgmisena tuleb ja kuspoole mitu ringi pööret miskis tuuris meeles tuleb pidada. Tuleb nagu tuleb, et kui sassi läheb, siis on ju kohe vabandus võtta, et oh näe jah, ei saanud ju enne läbi mõelda... Ja ma ütleks, et takkajärgi mõeldes kalakesi nagu polnudki. Mõnus.

Grand finale

Kunagi kirjutatud ja mingil põhjusel avaldamata jäänud suvine Europeade meenutus.

 Ja ongi märkamatult saabunud viimase päeva koidik. Kes alustas oma vahikorda, kes läks magama, kes jauras lõbusate-kenade itaalia poistega.
Kusagil hilistel hommikutundidel saabus bussitäis eestlasi, Tallinnast. Õnneks nad päris lootusetult hiljaks ei jäänud, saabusid siiski viimasel päeval. Nagu juba varem teada, oli koolimajja sissepääs ainult punaste käepaelte ettenäitamisel. Kuna neil seda polnud, tuli neilgi natuke võimelda. Koolimaja siseõues toimus trenni korras väikene kala-kontsert. Aga olgem ausad, see läks asja ette.
Triin, tubli tüdruk orgunnis neile, kes väga näljased olid, väikese hommikusöögi. Söödud, pestud, kammitud, sai ka riideid vahetatud. Kes kellega vahetas, selle jätame siinkohal endateada.

Ja algaski sõit kesklinna, kus võis jälgida erinevate Eesti tantsurühmade eeskavasid. Ka meilt tuli väikene etteaste paari tantsuga. Kuigi enamus olid oma õnged koju jätnud, õnnestus siiski mõningatelt paar kalakest kinni püüda.

Kohe peale kontserti hakkas vihma sadama. Kuna aeg oli juba niikaugel, et koolimajas sai süüa, siis seadis üks kolmik tee MHG-sse. Kuna rahvariided olid natuke märjaks saanud, siis sai tuldud geniaalse leiutise peale - madratsipump on ideaalne rahvariiete kuivataja. 10 mintsi ja riided kuivad.

Õnneks jäi ka sadu järgi ja see kamp sai jälle kesklinna poole teele asuda.

 Sedakorda hakati otsima rongkäigu alguskohta. Eks see alguses natuke segasevõitu oli, kes kus, aga kõik lahenes sõbralikult. Napilt enne teeleminekut tuli meie KJ-l meelde, et tal on vimpel bussis. Aga buss oli kaugel. Välejalgne Juss lippaski kuhugi. Õnneks oleme me rahva seas niigi tuntud. Polnud ühtki tänavanurka, kus meile valjuhäälselt tervitusi poleks hüütud.

See väikene jalutuskäik läbi Tartu lõppes lauluväljakul. Seal toimus Europeade lõppkontsert. Kontserdil esinesid nii türklased, taanlased, soomlased, MHG-küproslased, lätlased väga-väga laheda tantsuga, kui ka norrakad. Enne Norra etteastet mälestasime ka Norras vägivaldselt hukkunuid leinaseisakuga. Eestlaste esitada oli seekord Mulgi polka ja kontserdi lõputantsuna Tuljak.


Peale Tuljakut kuulutati Tartu Europeade lõppenuks, lipp, mis kuidagi langeda ei tahtnud, loovutati siiski lõpuks Padova esindajatele. Tartu laulev linnapea laulis hüvastijätuks laulukese, mille sõnad oli ta ise välja mõelnud. Toimus ka ilutulestik, mille toimumist ainult aimata sai. Ja kõige kõpuks said kõik tantsida Kaera-Jaani. Pean veel mainima, et peale Kaera-Jaani olid Euroopa lapsed ära õppinud ka Oige ja Vasemba. Ja siis ta lõppeski. Kes jäi veel lauluväljakule jämmima, kes siirdus koolimajja, kes koduteele.

Parkimisplatsil vahetati rahvariided tsiviilriiete vastu, jäeti mõningate välismaalastega hüvasti ja algaski sõit pealinna poole. Et pikk kojusõit liiga igav poleks, said kõik, kes kommi tahtsid, veel esineda. Lauldi, luuletati, tantsiti. Samuti korraldati paar mängukest, ühes neist sai Väikesest Veskist leiutaja. Ta leiutas traktoritraksid ja kärbsemusta eemaldaja laualambi juhtmelt. Vot selline mees. Ja loomulikult rääkis Triin terve tee Tartust Tallinna.

Don Juan tembutab jälle

Pakkida hobune, rautada relvameister, maksta võlg hobustele ....
Naised, olge valvsad!

Mõnusat paranemist sulle, Selektiivmälujuubilar!

2x220m maanteetantsu Põlvamaa piiri poole.

Tere, kõik see pere!

Hommik algas ähvardavalt tinahalli tilkuva taevaga. Õnneks polnud kõigevägevam sedapuhku lätlane ja keeras minu taskus punnitavat kilekeepi nähes oma kraanid kinni.

Autoga stardipaika kulgedes hakkas asi arenema ja meeleolu tõusma Vana-Kuuste sildi juures, kui märkasin teosammul liikuvat kollaste vilkuritega kolonni. Sellest vaikselt möödudes silmasin masinate vahel paari paari mamsleid tantsu keerutamas.

Edasi oli terve teeäär nii paari- kolmesaja meetriste vahedega rõõmsalt lehvitavate tantsupaaridega palistatud. Ja seda mitmete heade kilomeetrite ulatuses. Tuju kõikseaeg kerkis. Oma järjekorda ootasid ka möödundsuvised Europeadeseltsilised Kolumatsid.

Lõpuks paistis Upsijate lähtejoon- Talvikese külasilt ja meie kogunev seltskond. Veerevkoosseis pargitud, oli kohaloleku kontrollajani 5 minutit. Õigeaegselt lõime oma pundi pikaks- pidime läbima oma 1,3km kuue paariga. Ja siis algas tore ootamine jahedal ent õnneks kuival ennelõunal mööduvate autode tuututamise saatel.

Jõudis kätte meie stardiaeg- 10:30 a.m., aga mürtsuvat kolonni ei kuskil. Tuli hoopis kuller sõnumiga, et kannatage veel 10 minutit ja püüdke siis võimalusel kiiremalt tantsida. Nii oligi. Umbes 600. sek. möödudes saabus eelsalk- jalgrattur ja varsti saateauto sildiga pikk veos.

Ja kostus- paistiski kauaoodatud ekipaaž, tundus, et mitte enam nii teosammul. Olin meie rühma teine vahetus. Mõnus ärevus hinges kasvas. Veoka varjust osaliselt nägin ehk tundsin ka muusikast ära Kiigadi-Kaagadi meie esikpaari esituses. Tea, mis järgmine tants on, mõtlesin.

Teatepulka saades vahetus fonogrammil lugu. (Ilma pausita). Tuli Raabiku, üsna pikalt tuli, pea minu teatetee lõpuni. Noor nägus neidis haardes kulges teekond hoogsalt ja lõbusalt, lausa lenneldes. Enne pulga uude pihku pistmist jõudis alata Savikoja venelane. Ei mingit lõppu veel, alles sai alustatud! Erinevad liikuvaid episoode Savikojast kolmanda vahetuse kannul sooritades keris maantee meid Tartust kaugemale. Sai veel otsake Tõmba Jürist tantsitud, kui neljas vahetus ohjad haaras. No aitas sinna kahest tantsupaarist ja mulle kahest etapist selleks korraks ning lahkusin rivist. Pealegi tööpost ootas.

Kokkuvõttes igati positiivne emotsioon ja tore ettevõtmine, kiitus korraldajatele!

Ootan põnevusega nädalalõppu ja Hiiumaad!

Teie Kahepaikne

savikoja venelane

Väikene õppematerjal meile teatetantsuks Võhma naiste esituses

Praktika

Laupäev 20. 08. 2011. Teatetantsu avapäev. Peale Tallinnast kolonni ärasaatmist sai kihutatud Palmse. Ja mida mina näen. Seisab Palmse mõisa parklas üks hall buss. Pole raske arvata, mis bussifirmale see kuulus. Ja kes roolis, loomulikult Jüri. Aga see selleks. Ega siis päev veel üllatustest läbi polnud. Selgus, et mul on veel tantsutund õhtul Võhma seltsimajas. Mitte, et ma tantse õpiks, vaid seekord olin tantsuõpetaja rollis. Segakoori õpilased olid väga tublid, kõik said tantsud selgeks, isegi karud.
Pühapäev. 21.08. Teatetantsu teine päev.
Hommikul tõusime vara. Mitte hommikul vaid suisa öösel. Äratus oli kell 3. Esimesed, kes bussile läksid olid võsukad. Neil väljus buss 03.45. Ümbruskonnas tiirutades, korjati peale kõik sealsed lauljad ja tantsijad. Meid sõidutati Kadrina-Tapa vahelisele teelõigule. Õues oli veel täiesti pime, kui kohale jõudsime. Õnneks oli naisrühma tantsuõpetaja eelmisel päeval teele kuldsed triibud maha tõmmanud. Nii puistatigi meid kuldsetele triipudele. Natuke ootamist ja juba paistiski kaugelt tuledekuma. Kolonn lähenes. Väga aeglaselt. Kell 05.30 oli aeg võhmakate käes. Tantsisime oma 175 meetrit ära.

(Tuleb mainida, et tantsida on vaja autost 3 meetri kaugusel. Sest veebikaamera lähemalt ei võta.) Buss korjas tantsijad uuesti peale ja sõidutas uude kohta. Saime tantsida veelkord oma 175m. Vahepeal otsustati teha meeskonna vahetus. Ja see paar küll õnnelik polnud, kes pidi siis tantsima 10-15 minutit järjepanu.

Meie distantsi lõpus tehti uuesti paus. Siis tantsisid juba kõik, kes veel jaksasid ja tahtsid, ning uue rühma esimene paar. Toimus suur ühistantsimine. Ja siis kolonn kaugenes.
4 tundi ja 6,5 km möödus kiiresti.
Emotsioon on VÄGEV. Väsimust pole. Mina tantsiks veel.
Jääme ootama Peetri muljeid Tartust.
Ah ja, kui Tallinnast mindi minema ilma teatepulgata, siis vahepeal oli keegi selle sebinud. Mis teade, see ikka on ilma teatepulgata.

esimene reportaaž teatetantsult

Läks siis lahti Tallinna raekoja platsilt.

Väike sõnavõtt ürituse organisaatoritelt ja antigi luba esimesel paaril ja 2 lõõtsamehel alustada. Esimestel paaridel oli ikka väga lühike maa läbida. Nii umbes 10-20m.

Liiguti Tammsaare parki, seal tantsiti terve rühmaga paar tantsukest.

Ja oligi aeg järgmisel rühmal alustada, saatemuusikaga vagun ees liikumas. Sellel rühmal oli juba pikem maa läbida. Järgmine paar liitus mingi hetk ja siis tantsiti juba 2 paariga. Ei olnud nii, et kui järgmine paar juurde tuli, siis pidi kohe eelmine lõpetama. Võis edasi tantsida, seni kuni jaksu ja tahtmist.

Ka muusikas polnud vahesid. Eelmise loo lõpp ja järgmise loo algus olid sujuvalt kokku miksitud, üleminek väga sujuv. Ei mingeid seisakuid.
Eks siis jääme ootama, millal järg meieni jõuab. Kellel varem, kellel hiljem ja kellel mitu korda.

kas on võhma?

Eile sai käidud Võhmal teatetantsu proovis. Pean kohe mainima, et seal toimus samasugune mokalaat nagu meil. Tundub, et tantsurahvas on igal pool samasugune. Ja teatetants suudab igal pool palju segadust tekitada.
Peale seda, kui kõik olid paaridesse jagunenud, asuti saalis uusi tantse omandama. Sain niivõrd-kuivõrd selgeks 3 uut tantsu: Viru valts, Upser ja Savikoja venelane. See viimane on meil ka vist uueks tantsuks valitud, nagu ma aru sain. Ei midagi rasket ega keerulist.
Trotsides vihma, otsustati siiski asi ka maanteel järele proovida. Mõõdeti välja 325 m pikkune teelõik ülesmäge. Algul kiskus asi küll kraavi poole, aga keegi sinna õnneks ei kukkunud. Mõningad arvasid jällegi, et tants käib aja peale ja kappasid 100-ga minema. Tagasi tantsiti juba hulka rahulikumalt. Au ja kiitus akordionimehele, kes terve selle tee kaasa jooksis, samal ajal ise mängides. Aga tema suust ei kostunud ainsatki nurinat. Pigem olid tantsijad need, kes nurisesid ja lauljatest ma üldse ei räägigi. Aga lõppkokkuvõttes olid kõik rahul. Ja nurisemine käib vist ka igal pool ja igal ajal asja juurde.


Õhtu lõpetuseks sain ma veelkord sealse tantsujuhiga selle maa läbi tantsida. Keegi oli lihtsalt avastanud, et neil pole mitte ühtegi pilti, ega videot oma õpetajast. Nii siis otsustatigi, et mina pean koos õpetajaga tantsima minema.
Kõige lõpuks võin ma öelda vaid seda, et võhmakatel on VÕHMA. Ja see pühapäeva varahommikune 6,5 km teelõik Kadrinas möödub kergel tantsusammul.

(Isegi see suur ja kohutav äikesepilv otsustas otsa ümber pöörata ja me jäimegi ilma vihmata.)

Edasi, seltsimehed unetud!
Kes tahab veel ühineda, see jõuab. :)

Kuidas me Baruto ristsetel käisime

Tänavu 14. aprillil Tallinna loomaaias sündinud amuuri leopard sai nimeks Baruto.
Idee anda aprillis ilmavalgust näinud kutsikale nimeks Baruto, tuli leopardi fännidelt, kes amuuri leopardide elu loomaaia veebikaameratest jälgivad, vahendas "Aktuaalne kaamera".

http://uudised.err.ee/index.php?06232726

Kutsika ristiisaks sai sumomaadleja Kaido Höövelson, võistlejanimega Baruto, kes viis tänasel nimepanemisel läbi sumotraditsioonidega seotud ristimistseremoonia ja viskas soola halbade vaimude peletamiseks.

Tallinna loomaaia teatel vajavad amuuri leopardid igakülgset toetust, sest vabas looduses elab neid loomi tänapäeval vaid 35-40 isendit.

Tallinna loomaaed osaleb ülemaailmses amuuri leopardide liigikaitseprogrammis, mille eesmärgiks on nende haruldaste loomade taasasustamine vabasse loodusesse.

Teatetants- reporteris!!!

http://www.reporter.ee/2011/08/15/teatetants-tantsides-ja-musitseerides-labi-eestimaa/

Teatetants: tantsides ja musitseerides läbi Eestimaa

15.08.2011 20:51 | Saada sõbrale

Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts korraldab Tallinn Euroopa kultuuripealinn raames 20.-28. augustini suuremahulise tantsuprojekti TeateTants 2011, mille käigus läbitakse lakkamatult tantsides ja musitseerides 15 maakonda ja 1000 km Eestimaa teid. Tantsitakse lakkamatult ehk 24 tundi ööpäevas, see tähendab, et ühe rühma lõpetamisel alustab kohe teine rühm. Keskmiseks liikumise kiiruseks on arvestatud 5,5 km/h. Teekonnal on plaanitud teha 15 minutilisi liikumispause, tantsides sel ajal kohapeal.

Teatetetantsu proov, kõik koos 750m

Teatetantsu proov Merle juures

Lehmade juurest keera vasakule

See hommik ei olnud üldse ilus. Juba äratuskella korduvalt kinni vajutades ja räästast veeladinat kuulates teadsin, et see õudus on alles algus. Et see jumal just täna peab lätlane olema! Linna sõites lainetas maantee veest ja lihtsam vist oleks kummipaadiga liikuda olnud. Ei tahtnudki väga mõelda, et mis saab siis kui selline ladin peaks aset leidma ka õhtuse teatetantsu proovi ajal. Äkki peaks kellelegi helistama, arutasin endamisi. Äkki kellelgi on vaba päev ja tal õnnestub ilm õhtuks ilusaks juua? Aga kes see ikka enam augustis puhkab! Suur suvi ju selja taga ja proovis on iga hing hinnas - kadusid ei saa väga lubada, kui piirdutakse ainult ühe prooviga. Linnas kulus vaid mõnikümmend sekundit selleks, et kontorisse jõudes olla üle keskmise märg.
Õnneks hakkas ilm tasapisi paranema ja päikegi tuli mitmeks tunniks välja. Hingasin kergendatult - unustades seejuures vanasõna "Ära hõiska enne õhtut".
Tunnike pärast keskpäeva saabus välguna selgest taevast sõnum Riholt, kes tervitas haiglast ning oli kurb, et ei saa meile õhtul tantse õpetama tulla. Targem vist olnuks täna telefon välja lülitada, ei jõudnud ennast ära kiruda. Oli aeg ennast ise asjadega kurssi viia. Õnneks oli Tom just eile valmis saanud plaadid muusikaga - paraku täiesti sobimatus formaadis. Seega - kui vajate mõnikord midagi, siis andke konkreetne ülesanne soovitavalt mõnele mehele - te saate raudselt täpselt vastupidise tulemuse, peaasi et nad ise rahul on. Puudujääv töö tuleb teil nagunii omal ära teha.
Keeruliseks ära ise oma elu ela - kordasin endale vaheldumisi kümneni lugemisega. Koduleheküljelt sobivas formaadis muusika alla laetud ja tantsude kirjeldused välja trükitud, sai asuda asja kallale. Õnneks oli meil taipu valida lihtsad lookesed, mille kirjeldus ja muusika ilusti kokku sobisid. Jäi veel vormistada cd. Ja jälle oli jumal lätlane! Ilusa pika faili salvestamiseks nõudis arvuti järjekindlalt dvd-rom'i, mida minu kontoritarvete varudes paraku ei leidunud. Tuli leppida lihtsama variandiga.
Just veidi enne Merle poole teele asumist tõestas jumal veel kord, et lätlane olla on uhke ja hää. Alguses tibad, siis vähe tugevam vihm, siis üldse mitte midagi kuniks kohale jõudes selge valge vesi taevast.
Meenus pesupulbri reklaam - see õudus ei lõpe iial! Aga ta lõpes siiski! Merle oli meile noortekeskusesse saali sebinud. (See jääb umbes sinna kanti kui lehmade juurest vasakule keerata)
Alguses proovis ka sealne tehnika meid alt vedada, aga Ivo püsivus viis sihile ning lustikummutus hakkas ilusti lugusid mängima.

Ilma suurema paanikata sai läbi proovitud tantsud. Tõsi, väikesi vaidlusi küll esines, aga need lahenesid õnneks rahumeelselt.

Vahepeal oli jumal aru saanud, et ta võib küll lätlane olla, aga selle hullude kamba käest tal pääsu pole. Nii keeraski ta oma veekraanid kinni ja lasi päiksel välja tulla. Oli aeg oma tantsuoskus maanteel proovile panna.
Väledamad vantsisid jala maanteele, mitte nii väledad säästisd targalt energiat hilisemaks etteasteks.

Ja siis hakkaski kohe juhtuma. Kõigepealt õnnestus meil enda hulka väikese vaevaga ära moosida üks juhuslik mööduja. On ikka narr - arvas et suudab meie eest ära joosta!

Sunniviisiliselt vabatahtlikele ülesanded selgeks tehtud, kaameramees Pika auto pagasnikusse topitud - ja šõu võis alata. Seekord lehmade juurest vasakule keerata ei saanud ning kulgeda tuli mööda sirget maanteed. Viie minuti ja kolmekümne viie sekundiga sai läbitud ca 700 meetrit. Supertulemus, arvestades et teatetantsul on meil 200 meetri läbimiseks aega 3 minutit. Ja siis sama tee tagasi. Tantsides loomulikult - mida teie siis mõtlesite?

Pärast väsitavat treeningut tähistasime veel pisut Merle sünnipäeva ja lobisesime niisama maast ja ilmast. Guidole me seekord helistama ei hakanud, sest kõik juba teavad et ta pole grammigi alla võtnud. Seepärast valisime oma seekordseks ohvriks Kaabaka. Kahju et teda meie hulgas polnud - kindlasti poleks siis nii palju kringlit alles jäänud. Lubasime talle küll tükikese Smartpostiga saata, aga paraku ei avaldanud ta meile oma aadressi. Noh - eks ta ise teab, millest ilma jäi.

Igatahes on MNF-i meeskond valmis minema sirge seljaga Teatetantsu rünnakule.
Peamine on leida paat ja lehmade juurest tuleks vasakule keerata.
Kas kalkuleerin uuesti?

Saksa muusikat teisest valdkonnast

http://www.rammstein.de/tour2011/index.en.html

Minul pilet Riia kontserdile olemas

Münchner Hochschultanzkreis

Taas kord üks lahe õhtupoolik uute sõpradega. Europeade oli seekord tõesti uues, seni tundmatus dimensioonis.

pildikesi Postimehest

http://pilt.postimees.ee/kasutaja/raul1972/48.Europeade_l%C3%B5ppkontsert_Tartu_laululaval,_fotod_R._Tammaru/1875#page/4

3 pilti meie Mulgi polkast :)

Cyprus dancers at Europeade 2011

Tants, mida harjutati terve tund, laupäeval.

Ega hobune ei maga

Kaks, kolm, möödus jällegi üks päev. Kuna 50\50 oli juba pool kasutatud, siis oli ka viimane aeg teine pool kasutusele võtta.
Reedel saabus uus kolmik koolimaja valvama. Lennuk tõi meid otse Miina Härma nimelisse Tartu kooli. Muidugi oleksime me saanud ka rongiga, aga me valisime siiski õhusõidu, sest õhusõit on teadagi ajavõit.
Kohale jõudes oli kõik kontrolli all. Juba pooleldi kohalikud mnf-i liikmed võtsid meid vastu kestvate rõõmuhõisetega. Kuna koolimaja oli täiesti tühi, siis oli meil võimalik valida omale meelepärane klassiruum. Väikene ringkäik selles lõputu näivas labürindis. Saime kohe aru, et ööd on siin mustad. Tibid oli kooli viinud 4d-dimensiooni.
Ja siis otsustati meid, uustulnukaid, proovile panna. Need, juba peaaegu kohalikud mnf-i tibid põgenesid, nähes esimesi busse koolimajale lähenemas. Siiski, siiski, ega nad liiga kaugele ka ei julenud minna. Hiilisid naabri aia varjus. Mine tea, mida need uustulnukad veel korda võivad saata. Ega neil hing ikka rahu ei andnud ja südametunnistus ei lubanud meid hätta jätta.
Kõik sai kontrolli alla - käepaelteta inimestel tuli lugeda luuletust, plaksutada kingi või mida iganes turvapealik neil majja sisenemise loa tarbeks teha käskis. Õiged võtmed õigetele tüüpidele välja jagatud ja magama saadetud. Jalgpalliks ei läinud, küll sai koostatud lindikava ja taguda turakat. Miskipärast oli trumbiks kogu aeg ärtu äss.

Nõrgemad kustusid ja läksid magama. Tugevamad tiksusid edasi. Et vastu hommikut mitte päris lolliks minna, otsustati helistada Suurele Veskile. Kuna Suur Veski telefonile ei vastanud, siis helistati Tomile. Tom oli oma ülesannete kõrgusel. Teatasime talle, et ta võib rahulikult edasi magada, sest äratuseni on veel ainult kaks tundi aega. Veel sai öösel välja mõeldud paar mängu järgmiseks päevaks. Kõigepealt said rakendust laual tühjana seisvad mustad tassid. Neid sai kasutatud kabenuppudena, mis sest, et kõik olid ainult mustad ja malelaual puudusid mustad ruudud sootuks. Kuna meile oli jäetud ka natuke paberit märkmete tegemiseks, siis otsustasime märkmeid teha. Kirjutasime iga lehekese peale ühe sõna. Hommikustele ärkajatele oli ülesandeks lause õigesti kokku panna, et jälgi natuke segada, kõrvaldasime paar sõna. Veel sai nende sedelitega mängida kaarte ja doominod. Me ei olnud pahatahtlikud, ainult natuke õelad.
Sellal, kui viimased pidulised koju saabusid, hakkasid esimesed juba ärkama ja süüa nõudma. Iirlased tegid virgutusvõimlemist, sakslased külastasid Tartu linna jooksuradasid.
Homme ei saabu enne, kui pole magamas käidud.
Laupäev ei möödunud pingevabalt. Pinget oli suisa 2 Volti. Lihtsad kummimadratsid võivad vallandada samasuguse maailmasõja nagu prints Ferdinandi tapmine. Toimus jalgpallimatš ja võimla rünnak. Et kired liiga kuumaks ei läheks, jahutati meid erakordselt võimsa äikeseduššiga. Isegi nuhid jahtusid.
Õhtul toimus väike rahvustevaheline ühistantsimine, mille käigus tantsiti ennast ribadeks. Et meil öösel väga igavaks ei läheks, külastas meid ka täna Blondi.
43 tunni jooksul magatud 1 tund ja homme esinemine. Peaks vist magama minema, aga und pole. Kell on 1.52 ja Dionysosest sai oikumeeniline kreeklane. Seepeale tuli viiuldaja katuselt ja elu muutus lilleks.
Homme suletakse Lõuna-Eesti suurim sanatoorium, kiirustaga, seltsimehed unetud.

Blogisid kõik kohal olnud ja need kes juba magasid

Europeade 2011

Seekorod osaleb MNF täiesti uuest vaatenurgast - vabatahtlikena Härma Gümnaasiumit administreerimas

Esimene päev hakkab otsa saama ja kolmest õlekõrrest on kaks kasutatud. Üks on alles. Milline? Ja kellele me helistasime?

Igal kajakal oma majakas

Ehk kuidas me Waldburgis käisime.

Teeme seekord lühidalt

 Aga kuna te kõik kannatamatult seda lugu ootate, siis pikalt välja öeldes ....

Ausalt kõike ära rääkima me ei hakka. Kui alustada algusest, siis reisi ettevalmistavas faasis ei osanud K.Juhm kuidagi teemaga edasi minna ja keegi oli 100% rahul, et ta sellest reisist osa ei võtnud. Seega jäi organisatoorne külg taas nõrkade naisterahvaste õlgadele. Õnneks oli meid mitu ja mehedki andsid oma panuse. Tänu Avise karmidele autorenditingimustele tuli siiski välja, et ruulivad naised. Nagu ikka, erines ka seekord teooria pisut praktikast ning tegelikult said ikka mehed ka ruulida - need kellele elu armas ja kes neile antud õllejoomisevabadust just liiga täht-tähelt ei võtnud.

Võõrustajate saadetud programm, mis sisaldas tõlkimatuid švaabikeelseid fraase, tõotas reisi rohke õllega. Et naised pidid ruulima, oli meeste ülesanne ilm ilusaks juua, sest ilmataadile me seekord altkäemaksu ei maksnud. Mehed võtsid oma ülesannet väga tõsiselt ning et Ameerika luure aru ei saaks, avati esimesed õlled juba hommikul kell 6 lennujaamas Stockholm-Arlanda lennu väravas. Ilmselt varase kellaaja tõttu oli raske olla oma ülesannete kõrgusel ning Münchenis ootas meid vihm ja sügistuul. Väike madistamine piletiautomaadiga ning jõudmine arusaamisele, et kesklinna viiva rongi väljumisajad sõiduplaanis on vist ainult sakslastele arusaadavad ning juba olimegi teel sihtmärgi poole. Tee peal üritasime kõikvõimalike kottides ja taskutes leiduvate vahenditega avada Jüri kohvrilukku. Nimelt oli Jüri korraliku reisijana lukustanud kodus lennureisiks oma kohvri, aga haaranud kaasa vale luku võtme. Siinkohal au ja kuulsus Lufthansa transportööridele, kes toimetasid Jüri kohvri esisahtlis lebanud hundijalavee vigastusteta Münchenisse.
Avis oli eraldanud meile tuttuued Opel Insigniad ning isegi lollakas jõudis arusaamisele, et selle autoga ta vabatahtlikult ringi ei kulgeks. Õnneks tuli lisaks parkimisanduritele sooje soovitusi ja õpetusi ka auto ülejäänud nurkadest.
Kultuuriprogrammi olime valinud BMW-Welt ja olümpiapargi külastuse. Seejärel asusime teele Waldburgi poole. Reeglist "Sõida, aga ära mölise!" peeti lollaka autos ilusti kinni. Kommenteerimise keeldu ju ei olnud. Auto esipaneelis elav Petra juhendas meile lahkesti teed. Et ilma naisteta on kurb maailm ja Jüri kohver õnnestus siiski avada, hakkas Mann tagaistmel mehi lõbustama, st tõlkima seda mida Petra rääkis. Vahepeal ei jõudnud nad tõsi küll omavahel kokkuleppele kes keda tõlkima peab ja millist teed mööda sõita. Lisaks korrutas Mann, kui mehed ta jälle rahuldamata olid unustanud, tagaistmel pidevalt "Sa sõidad liiga kiiresti" (no kamoon - mis kiiresti? - kiiresti sõitsid need, kes 170 km/h esimeses reas kulgemise juures sinust nagu postist mööda sõitsid). Õnneks ei tulnud Mannile pähe keset autobahn'i teatada "Esimesel võimalusel pööra ümber".
Tee peal lõunatasime (igaks juhuks rohke õllega) väikeses Landsberg am Lech'i linnakeses ning imetlesime võimsat koske. Kohale jõudes veetsime aega (rohke õllega) kuniks meid majutavad pererahvad saabusid. Natuke vaidlemist, kombineerimist, vastutulekuid kohalike soovidele ning igaühel õnnestus saada järgmisteks päevadeks peavari.

Järgnevatel päevadel käisime lähedalasuvas vabaajapargis Skywalk , kus nautisime jalutuskäiku, vaadet ning seiklusrada paarikümnemeetri kõrgusel puulatvade juures, matkasime vihmases Breitachklamm'i kuristikus ning imetlesime hilisõhtust Ravensburgi. Loomulikult külastasime ka kohalikku Waldburgi lossi, mille tornist tuli Keegi Veel kahe jutiga alla.

Laupäeva õhtul tagastasime pärast eesti rahvatantsu teemalist lühikava võõrustajatele nende õunakasti, millega nad ühele juhmile eelmisel sajandil õunu suveniiriks kaasa panid. Kasti täitsime eesti lauluõliga, mis oli vastavalt EL direktiivile varustatud tarbimishoiatusega kohalikus keeles.

Hirm keelebarjääri ees kadus juba esimesel päeval.Võttes appi kohalikud ja rahvusvahelised keeled, käed-jalad ja muud abivahendid, õnnestus kõigil ennast piisavalt arusaadavaks teha ja isegi small talk'i aretada. Minu arusaama kohaselt on švaabi keele mõistmise jaoks kas üks õlu liiga vähe või üks liiga palju. Saksa keelega saab seal küll hakkama, aga enamasti mõistavad nad ainult lihtsamaid väljendeid ja seda juhul kui hääldust nende moodi seletamatult susistada. Kommentaarides on oodatud lahendused Tomi ja Jüri piltmõistatusele. Peremees igatahes sai neist perfektselt aru.

Uueks traditsiooniks sai perekondade kujunemine. Asja nendest paaridest!
Aga vanad traditsioonid olid sellegipoolest au sees.
Rekordeid sai rohkem kui eales varem ühel üritusel. Kindlasti püstitasime mölapidamatuse- ja naerurekordi. Ei meenu et oleksime kunagi varem ühe õhtu jooksul nii palju pitsasid söönud kui Monika ja Huberti juures. Jüri pipraõlle joomise rekordit vaevalt et keegi vabatahtlikult ületada tahab. Kes aga valge pulbri rekordit parandada soovib, sellele pakist Buranast ei piisa. Kui keegi suudab nimetada veel minimaalsema ja lihtsama esinemisprogrammiga reisi, siis pakkumised on oodatud! Või meenub kellelegi postitantsu vabakava meesrühma esituses? MNF-i rekord meeste kiiruskaamerajooksus on nüüdsest 22 km/h ja naiste oma 19 km/h. Viimasel päeval kingituseks saadud rekordkogus õlut ning võõrustajate mõõtmatu külalislahkus on ja jäävad vist ka tulevikus ületamatuteks.
Isegi Guidole oli meil meeles keset rohkeid toimetusi ja tihedat ajakava helistada, ainult et ta ei soovinud meiega rääkida. Ilmselt oli tal endalgi piinlik piduliste ees kõva häälega öelda, kui palju ta kaalus alla on võtnud.

Tegelikult läks tõesti kõik nii nagu võõrustajad oma programmis ette nägid - kolmepäevane rahvapidu rohke õllega.

Üks sai meile kõigile selgeks - Waldburgis osatakse pidu pidada ja kui midagi tehakse, siis tehakse seda hästi - olid ju need kolm päeva ainult nende rühma oma inimeste ja omavahenditega organiseerida.

Tagasiteel veetsime mõned tunnid Müncheni vanalinnas, kuulasime kellamängu ja nautisime Hofbräuhaus'is lõunat (harjumusest rohke õllega), kiiruga sai kodustele ka pisut külakosti šopatud. Teemakohaseid suveniire (st kohalikke õlleklaase) oli igaüks meist piisavalt juba aegsasti varunud. Õhtul vuras Lufthansa buss meid lennujaama ning enne keskööd maandusimegi väsinuna kuid õnnelikena Tallinnas.

Kui Waldburgi majakas peaks taas kord kunagi vilkuma hakkama, pole kahtlust kuhu kajakad suuna võtavad.

Kestvuslaulupidu

Et võhmakatel on Võhma, selles ei kahtle vist enam mitte keegi. Võhma seltsi eestvedamisel toimus laupäeval 70 km pikkune rattamatk "Seltsist seltsini" Vihula valla põhjakaldal.
Esimene Tubli rattur lahkus kodunt juba hommikul vara. Ei tema malland oodata, kuniks rahvas koguneb Palmses, võttis kätte ja väntas kohe Võhmale. Teised nii tublid ei olnud. Ootasid sinist bussi. Buss sõidutas kõiki tahtjaid Võhmale, sest just see oli selle raske ja piinarikka teekonna alguspunkt. Kuna inimesi oli tunduvalt rohkem kui jalgrattaid, siis otsustati küla pealt kõik vabad rattad ka kaasa võtta. Meie saagiks oli 1 väga vahva kollane pungiratas, roosa lasteratas ja Võhma küla ainus prohviratas.

Sõit võis alata. Siht võeti Käsmu peale. Kuna tee viis mööda Hundisilmast, siis kontrolliti sedagi, kas Edgar on kodus. Ei olnud. Kahju. Käsmus tervitati rattureid Rahvamaja juures ohtra morsi ja katlsukaga. Kõik said omale valida meelepärase kostüümi edasiseks sõiduks. Samuti alustas üks vinge seltsinaine hingede kogumist. Müüsid oma hinge talle, said märgi vastu ja võisid sõitu jätkata. Kuhu iganes ka ei sõidetud, oli meiega ohtralt liitujaid. Nii algas käsmukate sõit Võsu poole. Teel kohati ka Edgarit, aga õnneks tema meiega ei liitunud. Küll aga liitus meiega üks vinge motomemm. Võsu vabatahtlik tuletõrjeühing tervitas meid kalja ja ülitäpse ülevaatega seltsi ajaloost ja tänapäevast. Ja seda juba on, sest järgmisel aastal saab selts 100 aastaseks. Letti löödi kogu tehnika. Ka Võsult korjati kaasa kõik kaasatahtjad. Ja nendest puudu juba ei tulnud.
Sõit jätkus 10 km kaugusel asuva Vergi suunas. Mõningad arvasid, et toimumas on sõit aja peale. Tempo kruviti viimseni üles. Esialgu veel virisejaid ja mahajääjaid ei olnud. Igaks juhuks mainin, et virisejaid ei olnud ka edaspidi. Vergis oli kaetud meile laud kalasupiga. Eks rannarahvas oska ikka keeta ülimaitsvat kalasuppi, mida siis veel.
Kohalikud lapsed olid teinud meile ka ülimaitsva küpsisetordi metsmaasikate ja musitkatega. Keele viis lausa alla. Sellal, kui ratturid suppi maitsesid, andis kohalik seltisnaine meile ülevaate sealse rannaküla töödest ja tegemistest. Mispeale pandi ka tema hing kirja ja ta võis meie sõiduga liituda. Mida ta ka kahtlemata tegi.
Kuna kõigil olid kõhud mõnusasti täis ja järgmises sihtpunktis ootasid meid ees pannkoogid vaarika- ja mustikavahuga, otsustati põrutada mere äärde, et leiba luusse lasta. Sõitsime Mustojale ujuma. Vesi oli mõningate jaoks soe, kuid siiski enamuse jaoks külm. Paar vapramat käis ujumas, paar aktiivsemat andis ajakirjanikule intervjuu, ülejäänud lebotasid niisama. Kuna olime ajagraafikust kõvasti ees, siis keegi ei kiirutanud. Aga edasi pidi liikuma.
Teel kohati Marti. Mart on tubli eesti mees, kes oli otsustanud rattaga Eestile ringi peale teha. Kutsusime ka tema kaasa. Vahepeal suutsin ma lõhkuda roosa jalgratta. Aga kuna rattaid oli rohkem, siis anti mulle see vinge Võhma küla ainus prohviratas. Pean mainima, et ka sellel suutsin ma mõningad osad teel ära kaotada.
Vihula. Need maitsvad pannkoogid marjavahuga. Mmmm, kui maitsvad. Kõigil tekkis juba küsimus, kas retke nimi on seltist seltini või hoopiski söögist söögini.
Keha kinnitatud sai sõit jätkuda. Sealsed regilauludaamid liitusid meiega hiljem, aga siiski liitusid. Tee jätkus jälle ranniku suunas - Vainupeale. Vainupeal tutvustati meile kirikut ja uut altarikobelääni. Need vaadatud, sõitsime edasi Eisma tormikahjustusi vaatama. Torm oli platsi ikka päris puhtaks teinud. Loodusel on suur jõud. Need kellel ennem merele vaadet ei olnud, said selle. Tahtsid sa seda või mitte.
Rutjal oli meri valge. Nii tohutult palju luiki oli lihtsalt. Põikasime sisse Arma ratsatallu. Sinna jõudis esimesena meie kestvuslaulja. Kui teised kohale jõudsid, oli tema jõudnud juba ühe uinaku teha. Aga seda tänu sellele, et teised lihtsalt põrutasid mööda ja läks ikka päris palju aega, enne kui nad tagasi jõudsid. Kuna pererahvast polnud kodus ja uksed olid kõigile avatud, siis tutvusime ise kohaliku ehituskunstiga. Vot see oli ikka maja. Vaatasid lihtsalt suu ammuli ja imestasid. Lõpuks saabus ka pererahvas koju. Ja millega ikka üks ratsatalu pererahvas sõidab. Loomulikult hobustega. Ka meil oli võimalus oma rattad hobuste vastu välja vahetada. Peale mõningast proovimist, otsustasime siiski ratastega jätkata. Ka pererahvas ei liitunud meiega ratsa.
Mis siis ikka, eks ikka edasi. Mõningad said juba teist korda Karepale sõita. Karepal vaatasime näitust rannarahva elust ja kuulasime Katrin Karisma ja Tõnu Kilgase kontserti ning poseerisime kohaliku ajalehe fotograafile. Vahemärkusene olgu öeldud, et Karepa võttis meid vastu väikese vihmasagaraga. Aga õnneks oli see nii väike, et me ei saanud isegi mitte märjaks. Olen oma elus ainult kaks korda Karepal käinud ja mõlemal korral on Karepa mind tervitanud vihmaga. Et sihtpunkt oli ainult 5 kilomeetri kaugusel, siis jätkati sõitu. Kahjuks Karepalt keegi meiega kaasa ei sõitunud. Kõik jäid sealset kodukandipäeva pidustusi nautima. Mis teha, Katrin ja Tõnu on ikka palju kuulsamad kui ühed lihtsad võhma seltsilised, kes on ka kahtlemata väga andekad ja lahedad inimesed.
5 kilti veel ja sealt ta paistis - Toolse endine pioneerilaager. Väikene mäkketõus ja olimegi kohal. Mitte keegi ei olnud väsinud. Mitte keegi ei läinud magama. Mindi hoopis ujuma. Kõik said endale meelepärase toakese ja toakaaslase valida. Territooriumiga tutvutud, algas õhtusöök. Pikk laud valge linaga oli rikkalikult salatitega ja vorstikestega kaetud, sõime, jõime. Kõik olid õnnelikud, et kohale jõudsid. Ja siis hakkas ka neid nõrgemaid tulema, kes kaherattalisega sõita ei jõudnud. Päris mitu neljarattalist tuli. Pidu võis alata. Kohale oli kutsutud ka noorte poiste bänd. Repertuaar oli vinge, kõik rokkisid täiega. Tekkis juba küsimus, kas meil oli ikka 70 kilomeetrit väntamist seljataga või mitte. Kõik vihtusid tantsu ja kui bänd oli lõpetanud jätkus tants makimuusika järgi. Vahepeal tegi kohalik perenaine meile igasugu mängukesi. Oli nii osavõtjaid kui lihtsalt plaksutajaid. Mitte keegi ei kaotanud, võitis sport. Üheks mänguks oli natuke teistmoodi köievedu. Köiel oli 4 otsa. Võhma ainus Aare, suur ja tugev mehemürakas, lohistas lihtsalt teised 3 meest platsilt minema.
Samuti ootasid kõik regilaulu. Kuna Vihula reginaised lugu üles ei võtnud, siis otsustas Võhma kestvuslaulja ise viisi üles võtta. Ja nii see lahti läks. Pidu jätkus nagu võhmakate puhul alati. Lauluga. Leiutati uus sõna või õigemini uus laulupidu. Kestvuslaulupidu.
Magama mindi umbes kella kolme ajal. Et kõik ikka korralikult oma voodis magaksid, kontrollis võhmakate ainus Aare, suur ja tugev mehemürakas, ise isiklikult kõik üle. Käis ja istus igaühe voodiserval. Veendunud, et kõik turvaliselt magavad, sai ta ise ka lõpuks uinuda. Aga kus, seda keegi ei tea.
Hommikul ärgates oli juba õues pikk laud kaetud rikkaliku hommikusöögiga. Küll see pererahvas on ikka tragi. Söök söödud, jutud aetud, mis siis enam, Tublimad istusid ratta selga ja alustasid teekonda koju. Ülejäänud kasutasid lihtsamat varianti. Pakid pandi vööri ja sõit Palmse suunas läks lahti sinise bussiga. Teel möödusime Tublidest ratturitest ja kuna meil oli ikka väga suur eelis, siis otsustati Rutja ülisalajasel lennuväljal kiiruskatseid tegema minna. Keegi õnneks õhku ei tõusnud. Sõitsime edasi Palmse poole. Ja suur oli ratturite imestus, kui me järjekordselt neist möödusime.
Suured tänud Võhmakatele, sellise toreda retke ja õhtu eest. Järjekordselt võin ma täie rinnaga hüüda, "Teil on Võhma!"

Siin ka Vihula valla kaart ja meie teekond oli siis järgmine: Võhma, Käsmu, Võsu, Lahe, Koolimäe, Vergi, Mustoja, Vihula, Karula, Vainupea, Eisma, Rutja, Karepa, Toolse.kaardil klikates saate suurema kaardi, ning on võimalik teekonda ka kaardil näpuga ajada. :)