Münchner Hochschultanzkreis

Taas kord üks lahe õhtupoolik uute sõpradega. Europeade oli seekord tõesti uues, seni tundmatus dimensioonis.

pildikesi Postimehest

http://pilt.postimees.ee/kasutaja/raul1972/48.Europeade_l%C3%B5ppkontsert_Tartu_laululaval,_fotod_R._Tammaru/1875#page/4

3 pilti meie Mulgi polkast :)

Cyprus dancers at Europeade 2011

Tants, mida harjutati terve tund, laupäeval.

Ega hobune ei maga

Kaks, kolm, möödus jällegi üks päev. Kuna 50\50 oli juba pool kasutatud, siis oli ka viimane aeg teine pool kasutusele võtta.
Reedel saabus uus kolmik koolimaja valvama. Lennuk tõi meid otse Miina Härma nimelisse Tartu kooli. Muidugi oleksime me saanud ka rongiga, aga me valisime siiski õhusõidu, sest õhusõit on teadagi ajavõit.
Kohale jõudes oli kõik kontrolli all. Juba pooleldi kohalikud mnf-i liikmed võtsid meid vastu kestvate rõõmuhõisetega. Kuna koolimaja oli täiesti tühi, siis oli meil võimalik valida omale meelepärane klassiruum. Väikene ringkäik selles lõputu näivas labürindis. Saime kohe aru, et ööd on siin mustad. Tibid oli kooli viinud 4d-dimensiooni.
Ja siis otsustati meid, uustulnukaid, proovile panna. Need, juba peaaegu kohalikud mnf-i tibid põgenesid, nähes esimesi busse koolimajale lähenemas. Siiski, siiski, ega nad liiga kaugele ka ei julenud minna. Hiilisid naabri aia varjus. Mine tea, mida need uustulnukad veel korda võivad saata. Ega neil hing ikka rahu ei andnud ja südametunnistus ei lubanud meid hätta jätta.
Kõik sai kontrolli alla - käepaelteta inimestel tuli lugeda luuletust, plaksutada kingi või mida iganes turvapealik neil majja sisenemise loa tarbeks teha käskis. Õiged võtmed õigetele tüüpidele välja jagatud ja magama saadetud. Jalgpalliks ei läinud, küll sai koostatud lindikava ja taguda turakat. Miskipärast oli trumbiks kogu aeg ärtu äss.

Nõrgemad kustusid ja läksid magama. Tugevamad tiksusid edasi. Et vastu hommikut mitte päris lolliks minna, otsustati helistada Suurele Veskile. Kuna Suur Veski telefonile ei vastanud, siis helistati Tomile. Tom oli oma ülesannete kõrgusel. Teatasime talle, et ta võib rahulikult edasi magada, sest äratuseni on veel ainult kaks tundi aega. Veel sai öösel välja mõeldud paar mängu järgmiseks päevaks. Kõigepealt said rakendust laual tühjana seisvad mustad tassid. Neid sai kasutatud kabenuppudena, mis sest, et kõik olid ainult mustad ja malelaual puudusid mustad ruudud sootuks. Kuna meile oli jäetud ka natuke paberit märkmete tegemiseks, siis otsustasime märkmeid teha. Kirjutasime iga lehekese peale ühe sõna. Hommikustele ärkajatele oli ülesandeks lause õigesti kokku panna, et jälgi natuke segada, kõrvaldasime paar sõna. Veel sai nende sedelitega mängida kaarte ja doominod. Me ei olnud pahatahtlikud, ainult natuke õelad.
Sellal, kui viimased pidulised koju saabusid, hakkasid esimesed juba ärkama ja süüa nõudma. Iirlased tegid virgutusvõimlemist, sakslased külastasid Tartu linna jooksuradasid.
Homme ei saabu enne, kui pole magamas käidud.
Laupäev ei möödunud pingevabalt. Pinget oli suisa 2 Volti. Lihtsad kummimadratsid võivad vallandada samasuguse maailmasõja nagu prints Ferdinandi tapmine. Toimus jalgpallimatš ja võimla rünnak. Et kired liiga kuumaks ei läheks, jahutati meid erakordselt võimsa äikeseduššiga. Isegi nuhid jahtusid.
Õhtul toimus väike rahvustevaheline ühistantsimine, mille käigus tantsiti ennast ribadeks. Et meil öösel väga igavaks ei läheks, külastas meid ka täna Blondi.
43 tunni jooksul magatud 1 tund ja homme esinemine. Peaks vist magama minema, aga und pole. Kell on 1.52 ja Dionysosest sai oikumeeniline kreeklane. Seepeale tuli viiuldaja katuselt ja elu muutus lilleks.
Homme suletakse Lõuna-Eesti suurim sanatoorium, kiirustaga, seltsimehed unetud.

Blogisid kõik kohal olnud ja need kes juba magasid

Europeade 2011

Seekorod osaleb MNF täiesti uuest vaatenurgast - vabatahtlikena Härma Gümnaasiumit administreerimas

Esimene päev hakkab otsa saama ja kolmest õlekõrrest on kaks kasutatud. Üks on alles. Milline? Ja kellele me helistasime?

Igal kajakal oma majakas

Ehk kuidas me Waldburgis käisime.

Teeme seekord lühidalt

 Aga kuna te kõik kannatamatult seda lugu ootate, siis pikalt välja öeldes ....

Ausalt kõike ära rääkima me ei hakka. Kui alustada algusest, siis reisi ettevalmistavas faasis ei osanud K.Juhm kuidagi teemaga edasi minna ja keegi oli 100% rahul, et ta sellest reisist osa ei võtnud. Seega jäi organisatoorne külg taas nõrkade naisterahvaste õlgadele. Õnneks oli meid mitu ja mehedki andsid oma panuse. Tänu Avise karmidele autorenditingimustele tuli siiski välja, et ruulivad naised. Nagu ikka, erines ka seekord teooria pisut praktikast ning tegelikult said ikka mehed ka ruulida - need kellele elu armas ja kes neile antud õllejoomisevabadust just liiga täht-tähelt ei võtnud.

Võõrustajate saadetud programm, mis sisaldas tõlkimatuid švaabikeelseid fraase, tõotas reisi rohke õllega. Et naised pidid ruulima, oli meeste ülesanne ilm ilusaks juua, sest ilmataadile me seekord altkäemaksu ei maksnud. Mehed võtsid oma ülesannet väga tõsiselt ning et Ameerika luure aru ei saaks, avati esimesed õlled juba hommikul kell 6 lennujaamas Stockholm-Arlanda lennu väravas. Ilmselt varase kellaaja tõttu oli raske olla oma ülesannete kõrgusel ning Münchenis ootas meid vihm ja sügistuul. Väike madistamine piletiautomaadiga ning jõudmine arusaamisele, et kesklinna viiva rongi väljumisajad sõiduplaanis on vist ainult sakslastele arusaadavad ning juba olimegi teel sihtmärgi poole. Tee peal üritasime kõikvõimalike kottides ja taskutes leiduvate vahenditega avada Jüri kohvrilukku. Nimelt oli Jüri korraliku reisijana lukustanud kodus lennureisiks oma kohvri, aga haaranud kaasa vale luku võtme. Siinkohal au ja kuulsus Lufthansa transportööridele, kes toimetasid Jüri kohvri esisahtlis lebanud hundijalavee vigastusteta Münchenisse.
Avis oli eraldanud meile tuttuued Opel Insigniad ning isegi lollakas jõudis arusaamisele, et selle autoga ta vabatahtlikult ringi ei kulgeks. Õnneks tuli lisaks parkimisanduritele sooje soovitusi ja õpetusi ka auto ülejäänud nurkadest.
Kultuuriprogrammi olime valinud BMW-Welt ja olümpiapargi külastuse. Seejärel asusime teele Waldburgi poole. Reeglist "Sõida, aga ära mölise!" peeti lollaka autos ilusti kinni. Kommenteerimise keeldu ju ei olnud. Auto esipaneelis elav Petra juhendas meile lahkesti teed. Et ilma naisteta on kurb maailm ja Jüri kohver õnnestus siiski avada, hakkas Mann tagaistmel mehi lõbustama, st tõlkima seda mida Petra rääkis. Vahepeal ei jõudnud nad tõsi küll omavahel kokkuleppele kes keda tõlkima peab ja millist teed mööda sõita. Lisaks korrutas Mann, kui mehed ta jälle rahuldamata olid unustanud, tagaistmel pidevalt "Sa sõidad liiga kiiresti" (no kamoon - mis kiiresti? - kiiresti sõitsid need, kes 170 km/h esimeses reas kulgemise juures sinust nagu postist mööda sõitsid). Õnneks ei tulnud Mannile pähe keset autobahn'i teatada "Esimesel võimalusel pööra ümber".
Tee peal lõunatasime (igaks juhuks rohke õllega) väikeses Landsberg am Lech'i linnakeses ning imetlesime võimsat koske. Kohale jõudes veetsime aega (rohke õllega) kuniks meid majutavad pererahvad saabusid. Natuke vaidlemist, kombineerimist, vastutulekuid kohalike soovidele ning igaühel õnnestus saada järgmisteks päevadeks peavari.

Järgnevatel päevadel käisime lähedalasuvas vabaajapargis Skywalk , kus nautisime jalutuskäiku, vaadet ning seiklusrada paarikümnemeetri kõrgusel puulatvade juures, matkasime vihmases Breitachklamm'i kuristikus ning imetlesime hilisõhtust Ravensburgi. Loomulikult külastasime ka kohalikku Waldburgi lossi, mille tornist tuli Keegi Veel kahe jutiga alla.

Laupäeva õhtul tagastasime pärast eesti rahvatantsu teemalist lühikava võõrustajatele nende õunakasti, millega nad ühele juhmile eelmisel sajandil õunu suveniiriks kaasa panid. Kasti täitsime eesti lauluõliga, mis oli vastavalt EL direktiivile varustatud tarbimishoiatusega kohalikus keeles.

Hirm keelebarjääri ees kadus juba esimesel päeval.Võttes appi kohalikud ja rahvusvahelised keeled, käed-jalad ja muud abivahendid, õnnestus kõigil ennast piisavalt arusaadavaks teha ja isegi small talk'i aretada. Minu arusaama kohaselt on švaabi keele mõistmise jaoks kas üks õlu liiga vähe või üks liiga palju. Saksa keelega saab seal küll hakkama, aga enamasti mõistavad nad ainult lihtsamaid väljendeid ja seda juhul kui hääldust nende moodi seletamatult susistada. Kommentaarides on oodatud lahendused Tomi ja Jüri piltmõistatusele. Peremees igatahes sai neist perfektselt aru.

Uueks traditsiooniks sai perekondade kujunemine. Asja nendest paaridest!
Aga vanad traditsioonid olid sellegipoolest au sees.
Rekordeid sai rohkem kui eales varem ühel üritusel. Kindlasti püstitasime mölapidamatuse- ja naerurekordi. Ei meenu et oleksime kunagi varem ühe õhtu jooksul nii palju pitsasid söönud kui Monika ja Huberti juures. Jüri pipraõlle joomise rekordit vaevalt et keegi vabatahtlikult ületada tahab. Kes aga valge pulbri rekordit parandada soovib, sellele pakist Buranast ei piisa. Kui keegi suudab nimetada veel minimaalsema ja lihtsama esinemisprogrammiga reisi, siis pakkumised on oodatud! Või meenub kellelegi postitantsu vabakava meesrühma esituses? MNF-i rekord meeste kiiruskaamerajooksus on nüüdsest 22 km/h ja naiste oma 19 km/h. Viimasel päeval kingituseks saadud rekordkogus õlut ning võõrustajate mõõtmatu külalislahkus on ja jäävad vist ka tulevikus ületamatuteks.
Isegi Guidole oli meil meeles keset rohkeid toimetusi ja tihedat ajakava helistada, ainult et ta ei soovinud meiega rääkida. Ilmselt oli tal endalgi piinlik piduliste ees kõva häälega öelda, kui palju ta kaalus alla on võtnud.

Tegelikult läks tõesti kõik nii nagu võõrustajad oma programmis ette nägid - kolmepäevane rahvapidu rohke õllega.

Üks sai meile kõigile selgeks - Waldburgis osatakse pidu pidada ja kui midagi tehakse, siis tehakse seda hästi - olid ju need kolm päeva ainult nende rühma oma inimeste ja omavahenditega organiseerida.

Tagasiteel veetsime mõned tunnid Müncheni vanalinnas, kuulasime kellamängu ja nautisime Hofbräuhaus'is lõunat (harjumusest rohke õllega), kiiruga sai kodustele ka pisut külakosti šopatud. Teemakohaseid suveniire (st kohalikke õlleklaase) oli igaüks meist piisavalt juba aegsasti varunud. Õhtul vuras Lufthansa buss meid lennujaama ning enne keskööd maandusimegi väsinuna kuid õnnelikena Tallinnas.

Kui Waldburgi majakas peaks taas kord kunagi vilkuma hakkama, pole kahtlust kuhu kajakad suuna võtavad.

Kestvuslaulupidu

Et võhmakatel on Võhma, selles ei kahtle vist enam mitte keegi. Võhma seltsi eestvedamisel toimus laupäeval 70 km pikkune rattamatk "Seltsist seltsini" Vihula valla põhjakaldal.
Esimene Tubli rattur lahkus kodunt juba hommikul vara. Ei tema malland oodata, kuniks rahvas koguneb Palmses, võttis kätte ja väntas kohe Võhmale. Teised nii tublid ei olnud. Ootasid sinist bussi. Buss sõidutas kõiki tahtjaid Võhmale, sest just see oli selle raske ja piinarikka teekonna alguspunkt. Kuna inimesi oli tunduvalt rohkem kui jalgrattaid, siis otsustati küla pealt kõik vabad rattad ka kaasa võtta. Meie saagiks oli 1 väga vahva kollane pungiratas, roosa lasteratas ja Võhma küla ainus prohviratas.

Sõit võis alata. Siht võeti Käsmu peale. Kuna tee viis mööda Hundisilmast, siis kontrolliti sedagi, kas Edgar on kodus. Ei olnud. Kahju. Käsmus tervitati rattureid Rahvamaja juures ohtra morsi ja katlsukaga. Kõik said omale valida meelepärase kostüümi edasiseks sõiduks. Samuti alustas üks vinge seltsinaine hingede kogumist. Müüsid oma hinge talle, said märgi vastu ja võisid sõitu jätkata. Kuhu iganes ka ei sõidetud, oli meiega ohtralt liitujaid. Nii algas käsmukate sõit Võsu poole. Teel kohati ka Edgarit, aga õnneks tema meiega ei liitunud. Küll aga liitus meiega üks vinge motomemm. Võsu vabatahtlik tuletõrjeühing tervitas meid kalja ja ülitäpse ülevaatega seltsi ajaloost ja tänapäevast. Ja seda juba on, sest järgmisel aastal saab selts 100 aastaseks. Letti löödi kogu tehnika. Ka Võsult korjati kaasa kõik kaasatahtjad. Ja nendest puudu juba ei tulnud.
Sõit jätkus 10 km kaugusel asuva Vergi suunas. Mõningad arvasid, et toimumas on sõit aja peale. Tempo kruviti viimseni üles. Esialgu veel virisejaid ja mahajääjaid ei olnud. Igaks juhuks mainin, et virisejaid ei olnud ka edaspidi. Vergis oli kaetud meile laud kalasupiga. Eks rannarahvas oska ikka keeta ülimaitsvat kalasuppi, mida siis veel.
Kohalikud lapsed olid teinud meile ka ülimaitsva küpsisetordi metsmaasikate ja musitkatega. Keele viis lausa alla. Sellal, kui ratturid suppi maitsesid, andis kohalik seltisnaine meile ülevaate sealse rannaküla töödest ja tegemistest. Mispeale pandi ka tema hing kirja ja ta võis meie sõiduga liituda. Mida ta ka kahtlemata tegi.
Kuna kõigil olid kõhud mõnusasti täis ja järgmises sihtpunktis ootasid meid ees pannkoogid vaarika- ja mustikavahuga, otsustati põrutada mere äärde, et leiba luusse lasta. Sõitsime Mustojale ujuma. Vesi oli mõningate jaoks soe, kuid siiski enamuse jaoks külm. Paar vapramat käis ujumas, paar aktiivsemat andis ajakirjanikule intervjuu, ülejäänud lebotasid niisama. Kuna olime ajagraafikust kõvasti ees, siis keegi ei kiirutanud. Aga edasi pidi liikuma.
Teel kohati Marti. Mart on tubli eesti mees, kes oli otsustanud rattaga Eestile ringi peale teha. Kutsusime ka tema kaasa. Vahepeal suutsin ma lõhkuda roosa jalgratta. Aga kuna rattaid oli rohkem, siis anti mulle see vinge Võhma küla ainus prohviratas. Pean mainima, et ka sellel suutsin ma mõningad osad teel ära kaotada.
Vihula. Need maitsvad pannkoogid marjavahuga. Mmmm, kui maitsvad. Kõigil tekkis juba küsimus, kas retke nimi on seltist seltini või hoopiski söögist söögini.
Keha kinnitatud sai sõit jätkuda. Sealsed regilauludaamid liitusid meiega hiljem, aga siiski liitusid. Tee jätkus jälle ranniku suunas - Vainupeale. Vainupeal tutvustati meile kirikut ja uut altarikobelääni. Need vaadatud, sõitsime edasi Eisma tormikahjustusi vaatama. Torm oli platsi ikka päris puhtaks teinud. Loodusel on suur jõud. Need kellel ennem merele vaadet ei olnud, said selle. Tahtsid sa seda või mitte.
Rutjal oli meri valge. Nii tohutult palju luiki oli lihtsalt. Põikasime sisse Arma ratsatallu. Sinna jõudis esimesena meie kestvuslaulja. Kui teised kohale jõudsid, oli tema jõudnud juba ühe uinaku teha. Aga seda tänu sellele, et teised lihtsalt põrutasid mööda ja läks ikka päris palju aega, enne kui nad tagasi jõudsid. Kuna pererahvast polnud kodus ja uksed olid kõigile avatud, siis tutvusime ise kohaliku ehituskunstiga. Vot see oli ikka maja. Vaatasid lihtsalt suu ammuli ja imestasid. Lõpuks saabus ka pererahvas koju. Ja millega ikka üks ratsatalu pererahvas sõidab. Loomulikult hobustega. Ka meil oli võimalus oma rattad hobuste vastu välja vahetada. Peale mõningast proovimist, otsustasime siiski ratastega jätkata. Ka pererahvas ei liitunud meiega ratsa.
Mis siis ikka, eks ikka edasi. Mõningad said juba teist korda Karepale sõita. Karepal vaatasime näitust rannarahva elust ja kuulasime Katrin Karisma ja Tõnu Kilgase kontserti ning poseerisime kohaliku ajalehe fotograafile. Vahemärkusene olgu öeldud, et Karepa võttis meid vastu väikese vihmasagaraga. Aga õnneks oli see nii väike, et me ei saanud isegi mitte märjaks. Olen oma elus ainult kaks korda Karepal käinud ja mõlemal korral on Karepa mind tervitanud vihmaga. Et sihtpunkt oli ainult 5 kilomeetri kaugusel, siis jätkati sõitu. Kahjuks Karepalt keegi meiega kaasa ei sõitunud. Kõik jäid sealset kodukandipäeva pidustusi nautima. Mis teha, Katrin ja Tõnu on ikka palju kuulsamad kui ühed lihtsad võhma seltsilised, kes on ka kahtlemata väga andekad ja lahedad inimesed.
5 kilti veel ja sealt ta paistis - Toolse endine pioneerilaager. Väikene mäkketõus ja olimegi kohal. Mitte keegi ei olnud väsinud. Mitte keegi ei läinud magama. Mindi hoopis ujuma. Kõik said endale meelepärase toakese ja toakaaslase valida. Territooriumiga tutvutud, algas õhtusöök. Pikk laud valge linaga oli rikkalikult salatitega ja vorstikestega kaetud, sõime, jõime. Kõik olid õnnelikud, et kohale jõudsid. Ja siis hakkas ka neid nõrgemaid tulema, kes kaherattalisega sõita ei jõudnud. Päris mitu neljarattalist tuli. Pidu võis alata. Kohale oli kutsutud ka noorte poiste bänd. Repertuaar oli vinge, kõik rokkisid täiega. Tekkis juba küsimus, kas meil oli ikka 70 kilomeetrit väntamist seljataga või mitte. Kõik vihtusid tantsu ja kui bänd oli lõpetanud jätkus tants makimuusika järgi. Vahepeal tegi kohalik perenaine meile igasugu mängukesi. Oli nii osavõtjaid kui lihtsalt plaksutajaid. Mitte keegi ei kaotanud, võitis sport. Üheks mänguks oli natuke teistmoodi köievedu. Köiel oli 4 otsa. Võhma ainus Aare, suur ja tugev mehemürakas, lohistas lihtsalt teised 3 meest platsilt minema.
Samuti ootasid kõik regilaulu. Kuna Vihula reginaised lugu üles ei võtnud, siis otsustas Võhma kestvuslaulja ise viisi üles võtta. Ja nii see lahti läks. Pidu jätkus nagu võhmakate puhul alati. Lauluga. Leiutati uus sõna või õigemini uus laulupidu. Kestvuslaulupidu.
Magama mindi umbes kella kolme ajal. Et kõik ikka korralikult oma voodis magaksid, kontrollis võhmakate ainus Aare, suur ja tugev mehemürakas, ise isiklikult kõik üle. Käis ja istus igaühe voodiserval. Veendunud, et kõik turvaliselt magavad, sai ta ise ka lõpuks uinuda. Aga kus, seda keegi ei tea.
Hommikul ärgates oli juba õues pikk laud kaetud rikkaliku hommikusöögiga. Küll see pererahvas on ikka tragi. Söök söödud, jutud aetud, mis siis enam, Tublimad istusid ratta selga ja alustasid teekonda koju. Ülejäänud kasutasid lihtsamat varianti. Pakid pandi vööri ja sõit Palmse suunas läks lahti sinise bussiga. Teel möödusime Tublidest ratturitest ja kuna meil oli ikka väga suur eelis, siis otsustati Rutja ülisalajasel lennuväljal kiiruskatseid tegema minna. Keegi õnneks õhku ei tõusnud. Sõitsime edasi Palmse poole. Ja suur oli ratturite imestus, kui me järjekordselt neist möödusime.
Suured tänud Võhmakatele, sellise toreda retke ja õhtu eest. Järjekordselt võin ma täie rinnaga hüüda, "Teil on Võhma!"

Siin ka Vihula valla kaart ja meie teekond oli siis järgmine: Võhma, Käsmu, Võsu, Lahe, Koolimäe, Vergi, Mustoja, Vihula, Karula, Vainupea, Eisma, Rutja, Karepa, Toolse.kaardil klikates saate suurema kaardi, ning on võimalik teekonda ka kaardil näpuga ajada. :)

Unes nägin ma Toput

Mõnikord on nii, et unenäod on kohutavalt tõepärased. Teisalt jälle päriselus juhtub nii mõndagi, mis lihtsalt ei ole reaalses elus võimalik. Mõnikord segadusse sattununa püüad siis mingeid ankruid leida, et pihta saada, kummas sa siis nüüd hetkel oled - unes või ilmsi. Vaatasin mina siis siia blogisse, et aru saada, kas selle-aasta-topu oli päriselt või nägin ma seda unes? Kirjas miskit pole - järelikult unes. Aga kui ma sellest siia kirjutaks, siis kas muutub ta sellest pärisjuhtunuks? Vot selline suur filosoofiline probleem.
Ühesõnaga, nägin ma sellist und. Ilus uni oli, muide. Kahju vaid, et ärgates ju ei mäleta suurt midagi, nii et jah, mu kirjeldus saab ilmselt tükiline.
Nagu iga-aastane traditsioon ette näeb, sai Topul sauna. Uus traditsioon oli see, et iga saabuja pidi kohe tünni minema. Riided võis seljast ära võtta, aga ei olnud kohustuslik. Ja siis, kui tulija oli kaelast saadik vees, siis tehti pilti. Mind ei olnud vaja pikalt veenda selle uue kombe vajalikkuses ja läksin tünni. Seda, kas ma võtsin riided seljast ära või mitte, teavad need, kes toda und kaasa juhtusid vaatama. Vot see tunne seal tünnis oli hea. See oli midagi, millest ma olin unistanud mitte ainult tolle palava päeva, vaid ikka kohe kaua aega enne seda ka. Kallis lugeja, sa ju tead selle õndsa hetke magusust, kui sa ükskord ometi saad kätte midagi ammuigatsetut ja sul on aega seda nautida.... Uhh.
Siis mingi hetk oli suurem sebimine, saabujaid oli igat masti, mõned olid tünni-usku ja mõned mitte. Ja nagu usuküsimustes ikka, oli ka siin nii ühe kui teise suuna fanaatikuid, kes olid valmis oma tõekspidamiste eest ka sõtta minema. Kakluseks vist päris ei läinud.
Lõuapoolikuid oli seal kõva kontsentratsioon koos, kõhulihased said korraliku naerutrenni.
Süüa anti. Liina käis ühtelugu oma aiast asju toomas. Tal oli kusagil seal suur-suur aed, kus kasvasid arbuusipuud ja laiusid murelipõllud. Juua anti ka. Jäägrit voolas ojadena, õlled olid tünnis külmas ja vein oli laual '2 in 1' - üks tünn, sellel kaks kraani ja kummastki tuli eri värvi vein välja. Seda saab ju ainult unes juhtuda...
Toput ilma saunata ei ole ka unes mitte, seega mingil ajal oli saun ka. Seekordne saunarekord oli 13 inimest. Jällegi et - päriselt sinna ju ei mahu nii palju? Valel pidid olema lühikesed jalad ja pikk vinn - aga millega seoses - no ei mäleta.
Saunast minnakse ikka merde ka, nii et üks hetk me olime meres. Meres olid näkimadalad ja kõik näkid otsisid liivarada, mis oli päeval seal olnud, ja mis ööseks oli ära kokku rullitud. Seekord oli peremees keskendunud mere kütmisele ja tünni jahutuseks jätnud. Õige tegu, öösel pärast sauna soojas meres ulpida oli (no mis ta võiks olla...?)
Ja batuut oli õue peal omal kohal. Seekord seal palju ei hüpatud, kuid ühel hetkel vedeles seltskond kõik batuudil, pead keskel, jalad üle ääre rippu ja otsis taevast tähti. Tubli kolm tähte oli. Reaalses elus ei ole võimalik selliseid asju korraldada.
Ja siis ükskord oli hommik. Liina oli ennast ära klooninud, sest teda oli kõik kohad täis - üks magas õndsat hommikust und, üks keetis kogu aeg kohvi ja üks jooksis muidu ringi.
Siis oli veel üks mereskäik, sedakorda valges. Liivarada oli jälle külastajatele lahti rullitud ja tuul puhuma pandud.
Siis oli mingi kummaline situatsioon, kus mul auto ei läinud käima. Siis Veski käes jälle läks. Ja siis ma kuulsin mitmest suust, kuidas auto käimasaamiseks on vaja võtit keerata. Ja et süütelukk asub salongis. Armas taevas, nii blondiinina ei ole ma ennast elus tundnud, kui too hetk. Jumal tänatud, et see unes oli. Siiski, ka unes ei mineta ma loogilist mõtlemist ja tuvastan, et kui auto kell on nullitud, siis on aku tagant ära käinud. Meistrimehed vaatasid järgi, et nõnda ongi - klemmid tilbendavad niikui tallesaba ja ei lase ennast ka kinni pingutada. Õllepurgist lõigati sobivad detailid välja ja ehitati mulle uus auto. Unenäos on dimensioonid alati paigast ära, seega ma ei oska tõepoolest kommenteerida, kas olen mina siis piisavalt pisike, või sai õlut palju joodud.
Sellega asuti siis üks hetk teele ka. Ilma igasuguse eelneva teekonnaplaneerimiseta ja ajaarvestuseta jõudis see auto Rapla raudteejaama täpselt viis minutit enne rongi väljumist.
Ja siis oli mingi meeletu äike, kus valget vett tuli taevast alla, teeserv oli ohutuledega seisvaid autosid täis ja mul oli maal mõneks hetkeks elekter täiesti olemas. Kui keegi suudaks välja mõelda tehnoloogia, kuidas üks välk kinni püüda ja tasapisi tarvitamiseks tallele panna, siis oleks mul seal elu lõpuni kohvikeetmiseks ja valgustuseks tasuta elekter võtta.

Kahju et ilusad unenäod pikalt ei kesta. Nii seegi, otsa sai. Aga tunne on hea.

...

Mida põrgut teeb õllepurgi riba mu auto aku klemmi vahel??! AH?

Pidurongkäik saksa moodi

Erinevalt Eestis levinud traditsioonist, kus osalejad rivistatakse üles ning rahvas läheb ussina liikuma nii et saba ei näe mis eesotsas toimub, toimus rivistus tagurpidises järjekorras. Nii marssisid esimesed kõigi osalejate eest läbi ja igaüks haakis ennast numbrijärjekorras sappa.


Kliki siin, et näha rongkäigu esimest osa

Meile olime üsna viimased ja saime pea et terve rongkäigu ära näha.
Meie vilksatame siin nr. 48

meer

Et meie töödel ja tegemistel silma peal hoida, saatis meid sellel imelisel ja seiklusrohkel Waldburgi-reisil meie kallis ja armastatud linnapea isiklikult. Nüüdsest on tal uued vihmavarjutüdrukud ja lausa neli totsi korraga.

Grüß Gott!

 Väsinud kuid õnnelikena kodus tagasi.

Kliki siin et näha kohaliku fotograafi nägemust


To be continued ...

Olemisrõõm on ilmatu suur! -finaal

Blogisid: Triin ja Andrus 

.......

Kuulaku pealegi maa ja ilm –
õnn on olla nii noor, nii noor,
tantsida, laulda ja hõisata,
hõisata kooris ja üheskoos!

Meie kohal on ilmaruum.
Olemisrõõm on ilmatu suur!

........

Kalvi korrutas pidevalt, et ta on peast soe aga see pidavat olema normaalne seisund kui päike paistab ja kuuma on 30 kraadi ning sul on seljas peale rahvariiete mulgi kuub ja peas kaabu.

Väljakul öeldi pidevalt imelikke asju nagu (  Rein Sikk):

....Nüüd teeb leht triipu ja hästi kiiresti. Nüüd hakkavad ka naised triipu tegema!”, „Neiud, minge metsa ära, teid ei tohi näha olla!”, „Lapsed ei lähe õpetaja sisse, sest muidu ei saa õpetaja välja!”, „Lapsed tulevad varrest”, „Kõik kükitavad. Pääsuke ka kükitab.”

„Neiud, seal on õpetajate inimsööja lill, mis meid ära sööb. Pääsuke aga kükitab”, „Taba raba rippa, taba raba rippa, taba raba rippa ta rappapa!”, „Te tantsite suures sõõris, mis ulatub ümber Austraalia, see tähendab, sirgel!” .....

Proovid tehtud,tantsud selged ja read sirged.  Me oleme ju Eesti 16 parima segarühma hulgas kes peole pääsesid (seda kuuleme iga päev ja korduvalt, kui tublid me oleme). Njaa ..... pääsuke lendab kõrgelt. Peaproov möödub kenasti, ilma suurte kaladeta kui v.a., et peaproov-etenduse ajal ei suutnud Elle ja Tiit otsustada, kas „Rehetoa tantsudes“ minna väravast või teha neid. Nii kaua, kui otsust vastu võeti, põrgati kokku Indreku ja Triiniga ja tekitati väike avarii. Kohapeal kähmluseks siiski ei läinud ja tants jätkus vastavalt tantsu plaanile. Ikka juhtub, et tekib ajutine brain-lock. 99% meist jõudis tantsu alguses väljakule ja tantsu lõpuks oli 100% pääsukesi olemas.

Mõnedes noortantsijates tekitas nõutust, et kes on see  Märt, kes läbi mikrofoni midagi tantsijatele üritas seletada. Natuke mõtlemist ning “Avandi vist“, oli kiire järeldus ja tavaline rutiin jätkus.
Reede möödub töllamise ja molutamise nime all. Vahepeal tuleb Ellel hea idee minna korraks tema juurde. Mõeldud-tehtud.

Kiirelt sööma, riided vahetama ja siis minek. Kõik kes ei pidanud vahepeal tööle minema suundusid bussiga Elle juurde (ainult 4 peatust bussiga). Osad said autoga kohale ja nende üleasndeks oli minna poest läbi ja osta söögi- ja joogikraami kaasa. Ostsime poest notsu limpsi (loe limpat) ning kalja millel oli 4,5% mulle sees. Mängiti kaarte ja vahepeal imbus meie hulka ka Rauno. Alloleva pildi peal on kõik pudelid butafooria ja ei oma reaalse eluga mitte mingit seost. Hõkk...

Laupäeval on kõik varakult kohal, esimesed jõudsid 17.15 , seega kolm tundi enne algavat viimast pidu (ja auto kohti peaaegu enam polnud). Ennem seda läheme Põhjamaa proovi. Selgub, et Põhjamaad tantsitakse seekord vahekäikudes publiku vahel. Tansime 2 x läbi ja oleme vabad.  Viimasele etendusele on  kombeks viia juhendajale kingitus, kingitus olemas vaja ainult pakkida. Triin joonistab kodus valmis 3 pääsukese varianti, millest valime  kõige sobivama, Marja varustas meid värvilise paberiga ning Marleen aitab kenasti lõigata, liimida ja kleepida. Triin ja Marja pakkivad kingituse imekaunisse paberisse ja ongi Valmis! Nii ilus-jumalik. Ise oleme väga rahul, loodame ,et Rauno paneb selle pildi oma öökapile, et enne uinumist kallitele linnukestele veel mõelda.

Noored võimlejad otsustasid lubjakihiga kattunud õpetajatele õpetada pisut kaasaegset folkloori. Spetsiifilise käteplaksutamisega lausuti salapäraseid lauseid: "My-name-is-sexy-lady-action-baby-Michael-Jackson-Britney-Spears-...-...-I-love-you!" Ja teine loits: "Coca-Cola-Fanta-Sprite-Coca-Light-Fanta-Sprite-anii-anaa-.....-.....-Ameerika." Millist efekti see võiks anda, jäi esialgu selgusetuks.Marleen ja Kalle said peale korduvaid kordusi asja selgeks ja kindlasti üllatavad nad ka omaealisi kaaskodanikke sellega.

Pühapäeva hommikul on 80% pääsukesi kogunenud, Savisaare kellade taha, et kaasa teha laulu- ja tantsupeo rongkäik.

Ennem seda leiavad Indrek ja Kalvi  2 väikest poissi ja teevad nendega pilti.

Esta sebib meile ka imelised lindid (helesinised, kuid Triin teeb kiirelt lasterühmaga vahetuse ja saab endale tumesinise lindi). Nendega on imetore vehkida ja .

Tallinna blokk liigub kiiresti ja juba 10.15 oleme lauluväljakul kohal. Algas jällegi lõputu  molutamine (seda oskame me juba hästi).

Nii vedeleme tunnikese nõlval, päikese käes ja suudame ära kuulata  mudilaskoorid. Siis tuleb Kallele tel. kõne, et osad meist on siirdunud Laulupeo alast välja.  Sealt tuleb üleskutse - Mennään kaljalle - nagu meie põhjanaabrid soomlased armastavad öelda.

Nimelt avastasid luurele saadetud piilurid Pirita tee ääres Peetri Pizza müügikoha, kus oli peale firmaroa ka maitsvat mõdu e. õlunaadi ja kurejooki. Telliti erinevaid purgijooke siniseid, helesiniseid, beeze ja oli ka klaaspudelites jooke. Linnukeste pilk läks sellepeale klaariks ja iga liituv pääsuparv tellis erinevat pizzat ja kauaigatsetud metüülkarbinooli sisaldavat eluvett. Lohistasime pingid kokku ja räntsatasime elu nautima. Kuna aega oli 2-3-4-5 ja enam tundi, siis ei hakanud kiirustama ja jõime müügikoha külmiku Saku "limonaadist" tühjaks. Tühjade purkide-pudelite rivi meie laual kasvas väärikas tempos. Alguses lubasime meie ümber tiirelnud vanamehel taara uuesti jäätmeringlusse võtta, aga suure palavusega läks paljudel juba tantsitud tantsude skeemid sassi. Nimelt sai inim-tantsijate asemel vajaliku skeemi luua tühjadest pudelitest-purkidest. Kõik tuli välja suurepäraselt. Tellisime kohale ka Rauno, kes aitas meid jälle järje peale, lisades puuduvad naisliikmed siidripurkide näol tantsujoonisesse. Praakides välja tühjad pudelid, mis tansijatena ei kvalifitseerunud, sooritasime purgi-meestetantsu. Tunnustatud tantsupedagoogi kiituseks peab ütlema, et provokatsioonile ta ei allunud ja alkoholi ta peaaegu mitteüldsegi ei tarbinud. Eelkõige sellepärast, et kõik oli juba ära joodud. Üllatusena pidas ta meeles rühma staazikamat ja ka värskeimat liiget mõnusa istumisalusega, millele saab oma tagumiku, vabandust, pe-pu-ke-se vajadusel toetada. Kalvi rääkis vähemalt kolm korda leiva anekdooti (kui teda näete las räägib seda teile), ei hakka seda siia nüüd kirja panema. Lõpuks jõudis kell paratamault nii kaugele, et pidi minema tagasi objektile. Meie selle laulu- ja tantsupeo viimane tants „Põhjamaa“ ootas veel ees. Mehed tõmbasid oma armsaks saanud mustad vammused selga ja üheskoos trügisime pealtvaatajate vahele oma aega ootama. Aga ka lauljad ületasid ennast. Korduvalt. S.t kõik hilisemad laulud tulid kordamisele. Nautisime iga sekundit, mis soojas Eestimaa suves meile oli antud ja tilkusime suurest rõõmust. Nutsime vist. Üle keha. Lõpuks ometi, Põhjamaa. Suust-suhu anti ka info edasi, et kui laulu korratakse, siis teeme oma etteaste näoga mäe poole. Asjatu lootus. Ministrihärra võttis peale laulu kohe sõna ja meie tegime kiiresti sääred. Kiire lõpuring, kiired kallistused ja väravast välja. Vaatamata mõningasele ebamugavusele, mis käib palavuse ja paksude rahvariietega kaasas, olid kõik selle nädalaga ja oma esinemistega rahul. Järgmine kord, kui midagi nii suurt toimub on suur tantsupidu aastal 2014 ja noortepidu 2017.

Meie õpetajad (vasakult paremale) : Kaido- kujutava geomeetria õpetaja, Indrek- elukooli õps, Tiit-tööõpetuse õpetaja, Rauno- no comments, Kalle-viipekeele- ja miimikaõpetaja, Andrus-kirjatehnika õpetaja, Kert- autosõidu õpetaja, Esta-rehkendamise õpetaja, Katrin-tantsuõpetaja, Marleen-bioloogiaõpetaja (MA), Marja-Iluõpetaja, Katrin-laulmise õpetaja, Elle-inimeseõpetaja, Kuno-mustade jõudude vastane kaitse, Ülle-, Kalvi-huumoriõpetaja, ja Triin- poiste balletiõpetaja