Jube tore,et meie toreda meelelahutusprogrammiga - varjunimega kaalulangetamine :-) on nii palju liitujaid. Usun aga,et koos lõbusalt aega veetes paraneb ka meie füüsiline vorm ja langeb kehakaal. Koos ikka lõbusam-motiveerivam ,kui üksinda pusida. Kutsun üles kõiki kirjutama siia ,et missugune on igaühe plaan, kuidas lisakilodest võitu saada ! Alustan siis oma teooriast-filosoofiast kaalulangetamise teemadel : Kuna olen oma pika elu jooksul korduvalt suutnud saavutada umbes 100 kilose kehakaalu siis on kogunenud kogemusi, kuidas käituda, kui enam ei viitsi seda pekki kaasa vedida. Esimest korda saabus 100 kilo Nõukogude armees, hoolimata sellest,et teenisin erivägedes ja päevase rutiini sisse mahtus hommikune 5- 10 km jooksu ja jõusaali treening,kus 32kg sangpomm oli zongleerimisvahendiks. Esimene kord alla võtta oli lihtne- Peale armeest naasmist umbes viis korda nädalas Kandali trenni,pluss ujumistrennid jne.Sõin seda,mis kätte juhtus ja nii palju kui kätte juhtus. Umbes poole aasta pärast ,kui kaalule sattusin näitas kaal 75 kilo. Möödus umbes 15 aastat ja jälle hakkas 100 paistma. Seekord siis läks tõsisemaks punnitamiseks ja järeldused sellest järgmised:
Kaalulangetamine ja sportimine on kaks eri asja - kaalu langetada saab ainult toitumist reguleerides,mitte hullult trenni lõhkudes.
Kaalulangetamise üldine põhimõte on jahmatavalt lihtne - sisse süüa tuleb vähem energiat,kui suudad päeva jooksul ära kulutada. Kui hakata uurima toiduainete energiakoguseid ja vaadata kui vähe sa tegelikult päeva jooksul liigud on selge,miks nädalast, nädalasse paarsada grammi pekki läheb ja kehakaal paisub nagu kukkel ahjus. Ühesõnaga asja võti on toidukoguste piiramine,eriti enne magama heitmist,kui keha tarbib kõige rohkem energiat ja rohkem liikumist. Kui on sammulugeja siis peab samme peaks tegema üle 10 000 sammu,mis võrdub minu puhul umbes 7 kilomeetriga.
söön kõike, ka eriti mittetervislikke toite, kuid väikestes kogustes ja püüan siiski rohkem tarbida tervislikke toite - vähem rasva,suhkurt jne.
Kaal langes umbes 87 kiloni. Praegult on paari aastaga tulnud jälle kaalule number 94.Siit tõdemus,et kaalulangetamine ja selles püsimine on samuti kaks eri asja.Kui tahad kaalu langetada ja selles kaalus ka püsida pead põhimõtteliselt muutma oma elustiili - käitumis-,toitumisharjumusi,mõtlemist. Nüüd eesmärk miinus 10 kilo,mis oleks enam vähem minu ea ja mõõtude juures ideaalkaal. Usun ,et koos teiega ma selle ka saavutan.
Nagu me juba Saaremaal kuulsime ja nägime siis paljud meie hulgast on palju lisakilosid talve jooksul endale kogunud. Siit teen ettepaneku kuulutada välja kaalujälgimise võistlus. Võistlus algab 29. märts ja selleks,et selles osaleda peaks kommentaaridesse lisama oma nime ja eesmärgi palju soovitakse kaalu langetada. Võistlus käib usalduse peale, kedagi üle kaaluma me ei hakka ja kellegi algkaalu me ka ei kirjuta. Iga esmaspäev teeme ainult ülevaate, kuidas kellegil läinud. Paneme siis kirja palju kellegil on + - kaalu maha/juurde tulnud. Ideaal naistantsija kaal pidi olema 50 kg. Niisiis kellel huvi ja tahtmist meiega kampa lüüa, kaaluge ennast pühapäevase päeva jookul ära ja alustame järgmine nädal siis üheskoos kaalu jälgimist!
Memuaarid panid kirja:Väike Veski, Riin, Liina, Priit , Mailis, Indrek, Triin, Suur Veski, Tom, Marvi, Marju, Imbi, Jüri:
Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest, et Lümandas toimus Saaremaa segarahvatantusrühmadekokkutulek.
Meie, kui iidsete Saare juurtega punt, oli palutud sellest osa võtma.
Sõit algas Talinnast Kadaka bussijaamast ning kulges läbi Keila Virtsu suunas. Kuna buss osutus mõttetult suureks meie ühteliibuva kollektiivi jaoks, siis korjasime tee äärest peale 2 ilusat tüdrukut, kellel polnud raha ja 2 sõdurit, et sõit kulgeks turvalisemalt. Ühest sõdurpoisist lootsime voolida Liinale tantsupartneri, aga ei tulnud sellest asjast midagi välja.
Virtsu jõudsime häbiväärselt vara- tund enne praami väljumist. Bussijuht oli rallimees. Praamisõidu sisustasime hasartmängudega. Võitjad said valida paremad tantsud esinemisel. Kaotajate vahel jagati ära, et Jüri teeb signatuuri ja Riin ja Triin tantsivad “Pidu hakkab”. Tom sõi suurt seljankat väiksest kausist.
Märkamatult olimegi saarel, väljas oli pimedaks läinud. Edasi viis tee vastavalt hääletajate soovidele, sest rahvatantijad on sõbralik rahvas ja kõik said, kuhu tahtsid. Seejärel oli kätte jõudnud kauaoodatud poepeatus Selveris. Tankisime bussi sööki-jooki täis. No ja siis sõitsime järgmised 30 kilomeetrit Lümandasse tund aega!!!!! Keegi ei saanud täpselt aru, kuhu bussijuht meid viia soovis. Hiljem selgus, et südame hääl andis talle teada üksikust naisterahvast pimedal teel ning lõpuks meil õnnestus antud isik üles leida ning turvalisse kohta toimetada.
Peale 6-tunnist reisi jõudsime sooja sauna. Uskumatu mõnutunne valdas kõiki. Esimese asjana soovis perenaine teada, kes on paarid ning kvalifitseeruvad suurde voodisse. See ajas meid segadusse, sest paarid tekivad meil tavaliselt hiljem. Edasi enam detaile ei mäleta aga saunaliste nimekirja esitab Valdo memuaari lisas, tema tegi märkmeid ja koostas nimekirju. Muuhulgas oli meieni jõudnud ka laupäevase esinemise kava, kuhu tuli märkida ristikesi. Mõnel tantsul ristikesed puudusid… Kellel esines tantsudes ebakindlusi, see sai kahe leili vahel sammud läbi teha. Hiljem küll selgus, et paremaks ei läinud selles midagi. Aga enesekindlus siiski suurenes ja see oli suur võit. Ei saa mainimata jätta, et saun oli väga hea ja õlu maitses ka hästi! Kutsusime telefoni teel ka sõpru sauna aga nad ei soovinud meiega suhelda- Guido näiteks. Vapramad, kellel polnud vaja tantsusamme harjutada, käisid kahe leili vahel püherdamas- lumes muidugi ning tõid ka sõpradele palle jahutuseks.
Segastel ning arusaamatutel asjaoludel läksid kõik miskipärast öö jooksul magama. Nimekirjad, kus ja kellega keegi magas, esitab Valdo dokumendi lisas. Ajalugu ja Imbi räägivad, et öösel Tom norsatas paar korda. Ta ei saanud rahuliktult magada kuna sead karjusid ja traktor värises –kolises. Teised miskipärast neid ei kuulnud?! Raus ja Guits norskasid täiega aga seda õnneks kuulda polnud- nad olid teiselpool suurt merd. Laupäeva hommikul söögilauas rääkis kohalik tädi , et öösel oli hirmus tapatöö tehtud – ohvriks oli 9 kilone lontis kõrvadega prantsuse päss.
Hommik algas söögiga - puder ja moos maitsesid hästi, tumeda värvusega vesi ei andnud soovitud värskust. Jüri ei saanud kõhtu täis, kuna perenaine ei toonud keldrist kolme minuti viinereid mõlemalt poolt.
Kõhud täis, läksime otsisime Lümanda city centerit. Leidsime raskusteta. Kultuurimajas võtsid meid vastu Priidu ja SuureVeski ema Ulvi. Meile eraldati tuba kahekorruselise liftita maja neljandal korrusel. Tundsime ennast nagu kodus- Mailisele kukkusid kapist pähe “Laulge kaasa” kõik aastakäigud. Riiulis olid piiblid ja mõmmikud.
Panime selga kolla-mustad vormirõivad ning hakkasime õpetama tantse. Kahjuks selgus, et need tantsud, mida Valdo plaanis õpetada, oli ta juba varem nooruspõlves neile õpetatud. Seetõttu pidime ette võtma tantsu, mida me hästi ei osanud- Siga Rukkis. Kuna rahvatantsijad on lõimuv rahvas, siis said kõik tantsu lõpuks selgeks, mõningad erandid meie hulgas välja arvatud. Teiseks õpetasime Külapolkat.
See selleks.
Õhtul oli pidu. Jee. KÕIK kohalikud naised kleepisid Suurele Veskile külge( how that’s even possible?). Pisut enne pidu – seda ei saa mitte mainimata jätta- tantsis Riin Mõmmikuga. Selle eesmärk oli leida Liinale tanstsupartner. Meie ansambel suudab küll ka karud tantsima panna , kuid see karu küll vedu ei võtnud. Iseäranis hästi tulid karul välja tõsted, kuid allatulek tõstest sattus alati valele taktiosale. Kuna karule ei leidunud ka parajas mõõdus Mulgi kuube, siis jäi seekord Liina karust ilma.
Vahepalaks kohalike kommentaare: küll teil on ikka palju vöhma, kas te olete elukutselised tantsijad , Suur Veski on hea näitleja, kuidas te jõuate tund aega järjesttantsida ilma pausideta, te teete trenne ikka kolm korda nädalas.
Tõele au andes me päris järjest ei tantsinud, vahepeal oli Valdo ajaloo-teemaline loeg, mille käigus me kõik saime teada, et Mailis on meie rühmas tantsinud 25 aastat, alustades seejuures tantsijakarjääri kaheaastaselt- rohkem kortse me tema näost ei leidnud, et teda vanemaks pidada. Üldiselt me tantsisime enda arvates hästi, Valdole nägi siiski ka mõningaid vigu, mida ta ka nimeliselt kirja pani (toodud lisas).
Pärast meie esinemist tulid püünele Tornimäe mehed, esinedes meile Valdo uute lemmiktansudega. Nemad ei olnud elukutselised tantsijad. Mõningaid meestele seatud kahtlase väärtusega elemente lubas Valdo kasutada edaspidi soojendustes.
Vahepeal algas kevad. Tervitasime seda õues lund (saarlased va mömmid ei saanud sellega ise hakkama) süües ja shampust juues .
Tulles jälle tagasi olulise juurde. Valides suvalise muusika sai tantsitud tantse meie enda repertuaarist – Kosjalugu , Reinlender … Tõenäoliselt paistis see meid ümbritsevale rahvale nagu opossumite tormlemine . Meile see meeldis. Priit ja Väike Veski tegid kõigile õpetuseks ka Naise tõstet.
Mitmed meie paarid soleerisid Reinlendriga.
Suurimad tõmblejad olid siiski Riin ja Priit- nüüd ja edaspidi palume neid nimetada Duracelli jänesteks. Nende esitatud rock’n roll rahvariietes annab kohalikele kõneainet veel pikaks ajaks.
Kokkuvõttes oli see meie teadaolevalt kõige pikem tantsupäev, kestes kokku 12 tundi. Ja kui meid poleks välja visatud, siis oleks kestnud ilmselt veel palju pikemalt….
Kuna tagasiteel koju ei olnud reisisaatja meile hääletajaid organiseerinud, otsustas Imbi hääletada. Viisakas rallimehest bussijuht võttis ta ka peale. Imbil jällegi raha polnud aga tal oli varastatud kringel. Vahepeal muuhulgas kustutati ära kõikvõimalikud bussis ja selle küljes leiduvad tuled, et muutuda nähtamatuks. Kuna 52-kohalises bussis polnud meile piisavalt kohti olime sunnitud seisma vahekäigus. Hullud aktivistid heade ideedega soovitasid teha venitusharjutusi hoidmaks ära järgmise päeva valutavaid jalgu. Kodus ootas meid soe saun.
TARK EI TORMA.
Et mitte lahkuda saarelt ilma vaatamisväärsusi nägemata, suundusime Maasi Maalinnust otsima- leidsime linnuse aga palju olulisem- me leidsime ka PAADI Titanicu.
Aere küll polnud, kuid see meid ei takistanud. Pakid pandi vööri, Triin oli roolinaine, purjed heisati.
Tagasiteel paadist bussi paluti mitte mudas trampida.
Praamiga ületulekul pakuti praamis Lasteeine kõrvale TASUTA Väikest Tommi.
Hirmunud Tom pani viimases hädas kähku selga päästevesti, rahvas pidas seda normaalseks, kuid kahjuks oli vest nööriga seina küljes kinni ning ta ei saanud meie eest põgenema.
Tegu tehtud - PAAT LEITUD!
Räägitakse et järgmisel aastal avatakse Lümandas uus sanatoorium. Kiirustage, seltsimehed unetud!
Ehk sellest kuidas me valmistume Saaremaale sõiduks. Hetkel käib ööpäevaringne õmblustöö, isegi farm on hooletusse jäetud :(
See siin tänaöine meistriteos. Natuke nokitsemist ja valmis ta saabki..Ehk teist ööd ei pea ohverdama. Lidungi nüüd poodi, kummi ka vaja veel osta. Ja kui te veel teaksite milline mu korter välja näeb. Terve korter niidi- ja riidesodi täis. Kes tahab tulla koristama? Ootan... Aega läks, mis ta läks, aga valmis sain.
************************************************************************************************************************** Homme siis Saaremaale. Igaks juhuks niit-nõel kaasa.
PS! Leidsin Mustamäe Mustika Prismast 35.- eest kollased säärised. Kel huvi, mingu aga ostma. Sobivad hästi.
23. veebruar - siis kui õues tuiskas ja Triin ning Indrek olid oma autot 4 tundi üritanud koduteel lumest välja kaevata ning hullu naabri mõnitusi pidid taluma, et me ei oska normaalset sõita. Lõpuks otsustasid nad auto sinnapaika jätta ja oma abistava sõbrakäe osutas Anneli kes tõi meid linna. Siis siirdus kamp "mitte normaalseid" Tommi juurde sööma. Alljärgnevast saate natuke aimu sellest söögist ja meie tegemistest:
Kui on natuke kanaliha, kookospiima, sidrunimahla, ingverit, köömneid, curry't ja teisi maitseaineid ja need kõik loominugliselt pannil kokku segada ...
... sinna juurde Bashmati riisi ja head valget Aafrika veini ...
... siis on maitsev kõhutäis garanteeritud.
Hea seltskond ja küünlavalgus ...
... hea muusika vanadelt LP-delt ... Tom ja tema vinüülplaadid..... milline nostalgia!
... natuke virtuaalselt põlluharimist ...
... ongi need, mis moodustavad ühe laheda õhtupooliku. Eksivad need, kes arvavad, et naiste koht on köögis. Tom on fantastiline kokk!!! Toit oli mega maitsev. Triin, Indrek, Marvi ja Tom
Olgu see päev neetud millal ma ühinesin Farmville'ga. Enam rahulikult olla ei saa, sest kogu aeg pead sa mõtlema, et millal sa midagi maha panid ja millal pead midagi üles võtma või on äkki kana mõne muna munenud või lehmal lüpsi aeg. Öösel ärkan ka vahepeal, et põldu harima minna. Oled külas ja pead paluma, et äkki saaksin ma kasutada arvutit ja võtta üles kõrvitsad mis just valmis said (väga piinlik olukord). Kogu elu käib farmville kella ja aja järgi. See mäng on ületanud juba igasugused piirid ja kontrollib Su elu. Mul on tekkinud tõsine sõltuvus ja kui ma vaatan kell 12 öösel arvutisse siis näen, et ma pole üksi, ka Marvi ja Marju mängivad hullunult ning veel 30 sõpra. Seega kõik rohenäpud kellel pole aega ega tahtmist mullas sonkida ja tegeleda päris aiandusega siis see on koht teie jaoks. Kutsun kõiki üles liituma facebook ja farmvillega (aga arvestama peate sellega, et satute samasugusesse hullusesse nagu mina). Mul on juba level 23 ja minu farmis on juba suvi!
no krt, oli nüüd siis seda sula vaja, tänavad on nagu jäine kuumaastik. Käi veel jala. Aga ega autogagi parem pole. Prouale tuli ju täna hommikul auto lausa treppi. Oli siis seda vaja... Loomulikult jäime sellesse jäisesse kuumaastikku kinni, mis minu maja ees on. :( Õnneks ainult mööduv nähtus, mis teha, tuleb ära kannatada.
