Monday Night Fever: juuni 2011

neljapäev, juuni 30

Siin on kõike maa ja ilm!

blogijad: Triin, Marja, Marleen, Kuno, Andrus, Indrek

Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa.
Siin on kõike maa ja ilm –
sellest rohkem ju olla ei saa!
......
Teisipäeva hommik, kus häda kõige suurem, seal Kalle kõige lähem. Kotitäis külma kergendust saabus koos temaga. Kadedaid pilke sadas paljudest viirgudest, kui pääsukesed said nokavahele 16 vahvlijäätist - platsiteenindus oli eksklusiivne. Kõik 8 paari väljakul tantsisid ja sõid samas jäätist- jumalik!
Hoiatus: Liigne soojenduse tegemine tekitab lihaste kuumarabanduse - Marleeni näite alusel. Selle vastu aitab 4 liitrit külma piima ja üks õlu ja üks gin. Testitud.
Magustoiduks leidus kapis ka kompott

lõuna Marleeni juures

Kui teised rühmad läksid lauluväljakule sööma (meie harjutusväljak kesklinnas ja süüa anti ainult lauluväljakul) siis pääsuke tark lind, lendas parvena Marleeni juurde, kus pakuti Seljankat ja magustoiduks kompotti. See toit oli imeline ja maitses hästi. Õnneks on rühmad aru saanud, et linnukesi (loe pääsukesi) tuleb ka joota kuuma ilmaga ning seda mõned rühmad ka tegid.
Marja leiutas hea viisi kuidas endale kaaslasi sebida (pick up line).  Lühidalt käib see nii (allpool Marja seletus):
Tantsupeol pääsu targu talitab

Virge ja krapsakas pääsu hakkab maal ja ilmas silma. Tõenduseks on tundmatute meestantsijate huvi naispääsude suunal. Võtame või tantsupeo esimese päeva.

Marjal vaevu tiivad saputatud ja soojem vammus külma kaitseks selga leitud, kui juba Pärnumaalt pärit  julge tantsumees talle lähenes. Tundis huvi pääsude punamusta koheva seeliku vastu. Soovis salapärast seeliku allserva uurida. Julge neid andiski loa. Noormees keerutas seelikuserva (eriti paistsid huvitavat pitsid) näpuvahel nii- ja naapidi. Seejärel vaatas sügavalt silma ja kiitis kauneid seelikuid, mis väljakul silma hakkavad. Küsimusele, kas vastutasuks ka noormehe pükse uurida saaks, vastati eitavalt. Tantsumees teatas, et ega ta „selle pärast“ seelikuid uuri. Mhm… tantsija uurib ju pükse üksnes „selle pärast“ J. Jutt otsas!

Pääsutari pick up line paistis tantsumehe suunal siiski toimivat. Lõunapausi ajal ilmus eikusagilt (võimalik, et maa alt) pääsude puhkeplatsile taas sama tantsumees. Hakkas Marjale ümber õlgade ja sosistas „Ma ei teagi, miks ma tulin, lihtsalt sattusin siia“…


mul on aega maa ja ilm,
seda tunda ja tajuda

Intensiivne kükitamine ja sisukas molutamine. See tähendas platsil kükkide tegemist, kui pääsukesed olid „meri“ ja puude all passimist, kui ootasime „merele“ minemist.
Pääsukeste uute maikasärkide kandmine andis kõigile soovijatele kena jume, mis sai nimetuse „Jõgeva Punane“.
Märt näitab ette uut tantsu

Märt tore poiss õpetas kiirelt ka 2  uut tantsu, väga raske koregraafiaga aga meie maailma kõige paremad ja andekamad pääsukesed tegime kohe järgi. Märt veel mainis, et peo ajal läheb teil kindlasti sassi aga sellest pole midagi siis ongi naljakas.
Mõned seigad ka väljakult, kuidas ennast päikese eest kaista (tütarlaps mustas või polegi tütarlaps- see jäi saladuseks)
Oluline on tütarlaps mustas
Tantsija päevitus kui jalas tennis ja retuusid
lapsed rullisid ennast mööda mäge alla, küll üksi ja ka paarikaupa koos!

jäi arusaamatuks miks peab väljakul nii seisma

Laululava juurde on paigaldatud 3 suurt ekraani, kus on võimalik nii tantsijatel kui ka pealtvaatajatel jälgida suures plaanis pilti ja väljakujooniseid.
Pääsuke põhjaranniku asendis
Meie kaamera leidis välajkult üles ka meie boss pääsukese (kes oli neidude liigi assistent),ta oli väga töine.

Mõned tähelepanekud kuidas pääsukest ära tunda


Pääsukese välimääraja:
Neile veel teadmiseks kes ei tea milline lind on pääsuke siis pääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 164-200 cm . Sulestik on ülalpool valgemust, metalse läikega, kõhupool on valge mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup (teinekord ka punane või rohekas) ja kurgualune (osadel ka kollane).


Muideks, kes plaanib meid laupäeval televusserist kaeda siis meil seljas Pühalepa riided  (kõgil meestel kohustuslik kanda mulgi kuube ning avamisel oleme me Hiiumaa põhjarannik . 

järgneb......

kolmapäev, juuni 29

Maa ja ilm- proloog

....
Minu karu ja pall, minu sokid ja sall
Minu sammud ja teed, silmist valatud veed
Minu väikesed käed, minu päike ja päev
Minu unistus suur, kõik mis tuleb on uus.
Minu vennad ja õed, minu tavad ja tõed
Minu soovide puu, kuhu kadus mu kuu?
Minu taat ja mu memm, sinu rula ja bemm
Minu elatud lood ja mu peidetud pool
......

kord elas üks väikene poiss Märt ja üle kõige meeldis talle aega veeta oma sõpradega või noh.. sõbraga. Pidasid siis nad koos nõu ja mõtlesid välja ühe mõtte. Teeme ühe tantsuvärgi, ja siis selle laulmiseasja ka. Märdi poiss vedas siis oranzid põlvikud jalga tõmbas oranzi särgikese selga ,kinnitas peavõru oma lehvivatesse kiharatesse ja pidu võis alata.

Algul hakati tantsujoonist lugema kõverate ridade vahelt, siis sirgete.

Siis tuli juht-pääsukesel mõte osaleda ka sellel peol ja ta hõiskas " lennake linnud! lennake" ! juhi entusiasmist innustatuna leidsime end merevärava staadionil tiibu soojaks tegemas, kuid plaani katkestas ootamatult 37 parima õpetajarühma liigijuht, kes haaras juhtohjad ning range soliidsusega juhtis meid mööda väljakut ühelt kohalt teisele imbuma. Alateadvuses kummitamas sõnum: "olen vana mees ja raske on mu muld", valgusime ettenähtud kohtadele. Keegi hea inimene saba tagaosast teatas pidevalt, et te olete jälle vales reas, liikusime igaüks jälle sinna kuhu keegi heaks arvas. Pääsukesed teavad, mis teevad (hulkuv pääsuke).

Ja siis tegid mehed mummusid ja naised läksid mammule ja nii mitu korda järjest. Krt. Mingi naine (vist üks üldjuhtidest) käskis meestel "ÕHH-ÕHH!!" hüüdmine ära lõpetada ja selle asemel "ööö-ööö-ööö-öhh!" hüüda hoopis.

to be continued...


kuulsime hüüdu: tagasi linnud. tagasi!

ps! suure ringi küsimus: kas Sina oled juba pääsukest toitnud?

Asume teele

Niisiis on aeg minna külla sõpradele Saksamaal kokku sai meid huvitav seltskond , aga oluline on see , et pidu lubati rohke õllega .
Pakkimine tundub kõigil jäänud viimsele minutile , minagi sain eile viimased nööbid ja litrid uutele riietele külge täna veel vaja triikida . Õnneks ostis kellegi ema meile sukpüksid ja lausa õiget värvi tema nimelt pole näinud riideid ja meil pole aega kablutada kesklinna sukapoodi mis lootusetult tühjaks ostetud .

Oluline on hoopis see , et saatma võite meid tulla hommikul 5:30 lennujaama seal tuleb jagada laiali viinad mis ühel kaasreisijal kaasas .
Kohapeal sai broneeritud rendiautod lootuses küll pisut suuremad sest meie kahe kaasreisija fantaasia ei mahutanud meie suuri mehi väikestesse autodesse . Siiski selgus , et meil naised ruulivad ja mehed peavad ilma ilusaks jooma , sest esimesel päeval lubatakse meile vihma ja edasi kuuma lainet .


Tagasi tulles ootame teid lennujaama esmaspäeval lillede ja lauluga ....

pühapäev, juuni 26

Jaanitulel Maardus

23. juuni hommik, õmblen veel viimaseid litreid pluusivarrukatele, nööbid ja triigin, aurutan..... VALMIS!  Valmis rahvuslikus stiilis rahvariided mida juba 3 kuud tehtud (vaata alt pilte), kuid see kuidas need riided tekkisid ja kuidas õmblemine jm. toimus see on eraldi jutt ja järgmine nädal saate juba lähemalt sellest teada ja lugeda.

Niisiis 23. juuni õhtul oli kamp hullujalgseid ja rõõmsameelseid rahvatantsuhimulisi pääsukesi kogunenud Maardusse, et tantsida enda ja vennasrahvaste rõõmuks 20 minutiline kava.
Kui välja jätta hirmus tugev tuul, mis lava uppi lennutas ja auklik tantsuplats oli kõik tavaline.

Täpselt kella 20.00  oli meil au avada pidulik kontsert. Esimesed 3 lugu olid rahvuslikud ja Pääsukeste kavas olnud juba mitmeid aastaid, otsustasime need lood Indrekuga igaks juhuks vahele jätta, et mitte kaost platsil tekitada.

Hiljem liitusime kambaga  ja kõik möödus kenasti kuni algas Mulgi polka (kiire variant) - peale esimest kaheksat takti korraks muusika katkes, kostus mingi surin ja siis, mõni hetk hiljem tuli muusika tagasi.  Nutikamad meist said aru, et osa muusikast on vahele jäänud, kuid otsusasime jätkata, sealt kus pooleli jäime. Saime veel nats tantsida kui lugu lõppes. Olime täpselt poole peale jõudnud, tegime kena kummarduse ja lahkusime rõõmsalt tantsuplatsilt. Usun, et peale meie ei saanud keegi aru, et pool jäi tantsimata.

 Siis veel mõned kiired tantsud nagu "Härg",  "Naine...." ja  meie lemmiklugu "Sind Taevatäheni"- selle suutsime puhtalt ilma kaladeta esitada. Lõpetasime Jaanipäevale  kohaselt Kaera-Jaaniga. Vanadest aegadest ei mäleta sellist esinemist, kus tuul oli nii kõva, et kaabut pidi tantsu aeg kinni hoidma.


Rahavas oli väga rahulik, ilmselt oli kellaaeg liiga varajane ja ka vägijookidega kuritarvitajaid veel näha polnud.  Seisti ringis ümber meie, enamus oli pakitud jopedesse ja kampsunitesse, paljud einestasid ja lapsed keksisid rõõmsalt ümber meie.
Hiljem, peale esinemist soovisime minna Maardu linnas suvalisse kohvikusse, et natuke sooja saada ja kohvi juua, kuid kahjuks peale pikka otsimist leidsime 2 kohvikut, ning mõlemad olid suletud. Üks kohvik avati muuseas kell 0.00 aga  kuna kell oli alles 9 õhtul siis otsustasime, et ei viitsi nii kauaks selle kena linna külalisteks jääda. Kabujalad autosse, kes läks tööle, kes koju pidutsema.

reede, juuni 24

Asenduskärud

Et ameerika luure millestki aru ei saaks, siis otsustasime jaanireedel oma trikke Kärutajate nime all teha. Traditsioone siiski rikkumata algas kõik jällegi TAK-i eest. Seekord otsustas meie kunstiline juht bussi ära peita. Igastahes tegi ta seda väga osavasti, sest kui ma oma kaasavõetud pealtvaatajatega parklasse jõudsin, kus tavaliselt enne väljasõitu käib juba elav suhtlus ja rahvaste kogunemine, siis seekord valitses seal totaalne vaikus. Ma jõudsin juba kerge sisemise paanika läbi elada, et kas ma ikka olen õigel ajal õiges kohas, kuid kõige väiksem Möldrike õigustas oma pikanägelikkust (pikanägelikkus: sisaldab endas lühinägelikkust, kaugnägelikkust ja ümbernurganägelikkust, vajaduse korral ka põõsatahanägelikkust) ja buss sai leitud.
Ilmnes, et sealt polnudki rohkem kedagi peale tulemas ning startisime Türi jaanitule poole, kolm Möldrikest pardal. Sossi mäel võtsime peale neli Volti. Erandina tavapärasest võis tunnetada pigem pingelangust, kuna seitsmekesi oli nõnda mahuka bussi vallutamine oluliselt lihtsam.
Ringteel tegime peatuse ja ostsime kartuleid. Värsked, eestimaised. Ikka hea, kui natuke sööki tagavaraks on. Ühtlasi ootasime ühte pisikest autot, kus pidada umbes samapalju rahvast peal olema, kui meie 52(?)kohalises bussis, no ütleme +-2, aga kuna sideseanss kinnitas, et nad on veel kaugel, siis asusime tasakesi edasi sõitma, nad pidid meid kinni püüdma tee peal. Luuremäng kogus hoogu - enne Raplat sõitsime üle raudtee väidetavalt samal ajal, kui järjekordset telefonisidet uskuda, aga meie neid ei näinud isegi siis, kui keset teed varitsema jäime. Tõenäoliselt oli buss ka neile nähtamatu.
Igastahes, nüüd hakkas asekärudele lisaks ka päriskärusid bussi kogunema. Küll aga oli naiskärusid oluliselt rohkem kui meeskärusid ja kippus jällegi väikseks kismaks kiskuma, kuid otsustasime, et lahendame erimeelsused naiskärudega omavahel Härga tantsides. Me oleme siiski professionaalid.
Edasi läks nii nagu kaart ette näeb - 'Lell laadis Käru Kolu täis ja läks Türile'.
Kõik luuremängus osanenud meeskonnad olid õnnelikult kohale jõudnud, kaasa arvatud viis Veskit.
Nii. Tegime ka lavaproovi. Pealik pidas äärimselt inspireeriva ja sütitava motivatsioonikõne, mille peale me olime täis hakkamist tõestamaks, et me oskame asju teha veel ägedamalt ja et pärast seekordset esinemist hakkab Valgevene video juba päris hea tunduma. Kuivõrd kavas oli kaheksa tantsu ja meid kaheksa paari, siis otsustasime, et igas tantsus saab üks paar soolo omale. Absoluutselt igas tantsus on ju soolo ette nähtud, eksoleju?!
Kõik läks nii nagu plaanitud. Pärast väikest vopsu ribidesse sain isegi mina aru, et kui lavale hõigatakse Kärutajad, siis pean ma mingil moel reageerima :) Läksime ja tegime ära - soolod, teatrikooli etüüdid ja hõrgud eksootilised kalapalad vaheldusid harmoonilises rütmis ja publik paistis asjaga rahul olevat.
Pärast käisime veel veidi ringi, elasime kaasa jaanitule süütamisele, suhtlesime omavahel ja kohalikega, näitasime ennast, vaatasime teisi.
Tagasiteel vaatasime ka video üle. Ilmnes, et seekord oli ka meie kaameramees meiega nii solidaarne, kui ta varem pole olnud - ka tema tegi oma soolo ära. Ometigi. Vähemalt Jüri-Mari kohta on meil olemas nüüd nii originaalne tantsuvideo, et väärib kindlasti rahvusvahelistele festivalidele tutvustamiseks saatmist.
Tasapisi jagasime siis jälle kärud laiali. Millegipärast nüüd oli vabu mehi rohkem kui tulles.
Ah jaa, bussis on nüüd telekas. Saated kodeeritakse küll kohati impressionistlikku võtmesse, kuid see näeb ilus välja. Hariv ka - kes enne ei teadnud, mispidi tolmuimejat kätte võtta, see sai seda pealinna TV-st kaeda.
Asenduskärude laialijagamine võttis linnas veidi rohkem aega, kui kokkukogumine, kuivõrd seletamatul kombel oli neid 2 tk rohkem, kui neid ennist peale võeti... Kui nii võtta, siis meil oli kasudega käik. Kui teinekord tantsijaid puudu jääb, tuleb lihtsalt paar korda suure bussiga Türil ära käia.

laupäev, juuni 18

Issanda loomaaed on lai

Rahvatantsufänn Neiu Mustas



 Ja siis mingi naljaks vend, kes arvas et nii on kohane Waldburgi-sõidu trenni tulla



reede, juuni 17

Ei saa me läbi tantsuta.

Et tantsukingad suvega rooste ei läheks, organiseeriti meile kiirelt üks väike öösimman Sikupilli keskuses. Kuna peale Valgevenet oli meie ridades toimunud vägivaldne kadu, nimelt Suurel Veskil on jalg paelaga kaelas, ja mõni peab ka reede õhtu tööd tegema, siis kontsertkoosseis oli häbiväärselt väike. Aga ega see hästiventileeritud lava polekski rohkemat mahutanud.
Paar tundi enne amtelikku jalakeerutust, toimus stiliseeritud jalutuskäik selles suures ja uhkes Lasnamäe alguse kaubanduskeskuses. Väljas ukse ees mängis lõõtspillimees ja lehepillimees. Ka neile jagus ohtralt publikut. On ikka andekas kutt see lehepillimees. Lugusid tuli nagu Vändrast saelaudu ja kõrsi jagus tal veel enamakski.
Nagu juba tavaks on saanud sõidab eelmine esineja meie kavva sisse ja seegi kord tuli teha kavas suuri muudatusi. Ja otse loomulikult ei viinud ka bänd oma muusikalist inventari lavalt minema. Seetõttu tuli meie välejalgsetel tantsida otse ukse ees. Kes see, see sees, kes väljas, see väljas. Ja Pidu hakkas... kalaparv endiselt kaasas ja komm põske pistetud. Seekord kosjaloos loteriid ei toimunud, kõigile jagus.










Nii igav. Ja lõpetuseks ühistants publikuga. Kahjuks mitte keegi omade seast ei tahtnud tantsule paljuda tädikest mustas. Kena päikeseprill vihmaga ninal, mitte selleks, et päike erakordselt ere oleks olnud... Tädi oli küll solvunud, aga ta sai sellest kiiresti üle ja tantsis kogu tantsu väljaspool ringi kenasti kaasa.
Ja oligi nagu kõik. Kes jäi veel sinna stiliseeritud jalutuskäiku jätkama, kes niisama jutustama, kes kiirustas koju.
Siikohal Väikesele Veskile veelkord suured õnnitlused. Kes veel ei tea, sai ta täna poja põhiharitud. Suurele Veskile kiiret paranemist ja Priidikule õnne sünnipäevaks!

neljapäev, juuni 16

Sinna ja tagasi ehk topelt ei kärise.


Et tradistsiooni mitte rikkuda, siis tuleb seegi kord kõik ausalt ära rääkida. Kõik sai alguse sellest, et me otsustasime minna naiste tantsupeole. Sai isegi kaks trenni enne ülevaatust tantsegi õppima hakatud. Tantsud, selged, ülevaatus tehtud ja lubagi peole saadud, saabus personaalne kutse just meile Valgevenne.
Sedaet.. jh krt. Saabus siis ükspäev kutse tulla taas Valgevenne. Kuna reis sinna pidi olema samal ajal kui Naistetantsimiseüritus küsis k.juht enne me käes igaks-juhuks kuhu me siis tahame minna. Valik ei olnud raske.
Issandaastal 2011 kümnendama mai ommikul kuue ajal tavapärasest kohast hakkas me reis taaskord Valgevene poole kulgema. Loomulikult ei suudetud ka seekord kogu seltskonda korraga ühet kohast peale korjata. Tiksutati kogu see seltskond üle kogu kauni kodumaa kokku. A see selleks .
Niipea kui me bussi astus mees, kes kirjapanija tantsutee algusex oli me kultuurilist kollektiivi austanud juba üle kümne aasta, nööpis Kaablikutt lahti oma Valgeveneteemalised suveniirid. Igatahes aitasid need temaatilised vidinad tuua Rausist välja tema GPS `i
vahet polnud mis linn see oli herr Raus teadis täpselt kuhu vaja minna jaet surnuaed jääb vasakule. Suunda kuhu õigem minna oleks näitas ta demonstratiivselt oma suure pöidlaga ja alati vastassuunas bussi liikumisele. Seda suunanäitamist ilmestas värvikalt ka Piip , kuna parima sõbra ülesandeks ongi oma kalli kaimu tegevuste toetamine. Samal hetkei kui lõpesid Kaabaka kohustused Gepsuna töötamisel akkas tulem hitt. Oo plääd, see hitt tõotas tula hea. Oomaigaad ja korduvalt väljusid üle ta huulte otsides seda õiget viiisi. Viis sai ta tuunitud paar hetke peale bussi peatumist metsatukas. Me ise kuulsime kuidas sealtpoolt kostus ilusa täiusliku kõlaga OOMAIGAAD.
OK reis läbi kalli kodumaa kulges läbi Rapla kuskohast nopiti peale selle reisi kõige kaunim kaunitar. Ilmselt jh on ta kaunis ka muul ajal kui ainult reisil olles. A see selleks. Siis tuli Käru kust me võtsime peale kringli ja mõned tantsijad.
Urmas avastas, et tal aeg palvetama hakata ja viskus bussis vahekäiku põlvili , otsis suuna Mekale ja luges kenasti valjul häälel ette Issameie. Vijandija oblastist noppisime peale me viimase reisikaaslase kalli Kati( kelle kohta Valts vahest ka Katrin ütleb ). Täismahus reis sai lõpuks alata ja peale viite ja poolt tundi kulgemist saime me lõpuks ometi ka Eestist lahkuda. Teekond läbi Läti oli vastikult sündmustevaene. Paar pissikat ja suurt muud ei ei midagi. Aa jajaa. Daugavpilsis tegime pisut pikema peatuse. Anti luba süüa ja potul käia. Kes kuhu sööma läx. Väike Veski leiab jube kergasti sõpru. Nimelt kohas kus nad rahulikult pzzasid ja õluteid nautlesid astus neile ligi kohalik bisnesmen ja küsis luba poeada ise ka paar sõna vestlusele vahele.. Ütleks nii, et kaine ta ei olnud.

Sedaet. Ma nüid täpselt ei mäleta kuhu lugu pooleli jäi, aga mälupuudulikkus pole mind kunagi takistanud. Nimelt on jutu algus teises arvutis.
Daugavpilsist edasi polnud piirini enam kuigi pikk maa. Bussijuhid sedakorda meid miskipärast Leetu viia ei tahtnud. Üllatus seegi. Vahetult enne piiri sai täidetud ka mindeid pabereid. Piiriületus läks äraütlemata sujuvalt. Probleeme ega tõrkeid ei esinenud. Miks oleks pidanudki?
Piiri taga esimese asjana tervitas meid 132 üksteise järgi kenasti ritta sättinud rekkat.
Suts veel ja olimegi kohal. Giidid pääle korjatud, tegevuskava kokku lepitud viidi meid hakatuseks sööma. Ei saa mitte salata, et sööma sai mindud kerge ärevustundega kõhus. Eredalt meenusid eelimised kokkupuuted kohaliku köögiga.
Üllatus oli suur. See-eest meeldiv. Toit mis lauale toodi oli hea, väga hea. Meie õnneks jätkati sama tendentsi kogu me sealveedetud aja jooksul. Söögid olid väga head ükskõik kus me ka sööma ei sattunud.
Maovahe täis pakiti meid taaskord bussi ja viidi Braslavist edasi ööbimiskohta – 40 km eemal asuvasse Vidzi linnakesse. Väike ja ehe slaavi stiilis kohake.
Elamine oli sedakorda korraldatud kohaliku kutsekooli ühiselamusse. Kohe algul sigines hinge kahtlus, et igapäevaelus on tegemist samasooliste inimeste elupaigaga. 1 wc, kuid see-eest 3 potiga, 1 dushiruum kuid see-eest 7 dushiga. Etteruttavalt olgu märgitud, et vähemalt alguses üritasime me mingitki joont pidada, kes parajasti dushi all on. Viimasel päeval mainitud asutuse jaoks dezurnaja tädist mööda minnes poetas ta täiesti lootusetust väljendava pika ohke ja lausus: znajete tam uze vsje jest, i zenshinõ, i muzshinõ…
Kaine grupijuht pakkis meid kolmekaupa paaridesse, st. kes kuhu tuppa ja kellega läheb. Kotid tuppa viidud tegi giid meile tagasihoidliku ringijalutamise, koos kommentaaridega, Vidzi linnakeses. Tutvustati kirikut, šhoping tsenterit, panka ja ka selle küla Aljoošat. Kiired ringid poes ja kohe peale seda ka kottide sisuga tutvumist oli meil jälle sära silmis, mis vahepeal tuhmuma oli hakanud. Aeg oli hiline ja ega seal linnapeal suurt midagi teha polnd suundusime tagasi ühikasse. Selle ees tegid vennad Veskid, kel vahetult enne reisi oli olnud 45 või 35 ( jäigi arusaamatuks ) juubel, lahti šampused. Loomulikult jätkati ka poest ostetud uute ja huvitavate kohalike jookide tutvumisega. Kuna ilm oli soe ja toad umbsemad kui õhk õues siis toimus see tseremoonia õues, paraadukse esisel platsil. Iseenesest hea mõte. Issanda rahus sai seal seistes ja jälgides tutvuda ka kohaliku kontingendi ja ööelu kultuuriga. Nimelt, me ööbimiskoha kõrval asuvas kultuurimajas oli ka diskoteek ja sinna sisse saavad vaid õige kõnniga meesterahvad ja stiletodega naisterahvad.
Ennepoole kui me veel poe ees olime ja teisi järgi ootasime sai Guits ( hilisem Edik ) endale uue sõba Loliku. Lolik oli vana ja ebakaine kuid see-eest paistis ta olevat hea südamega ja sõbralik inimene.
Me õhtusele äraolemisele maja ees üritas tulla ka Lolik , kuid õnn vedas teda seekord alt ja täpselt enne meid jäi ta kõnniteele magama, kuskohast me kunstiline juhendaja ta puu alla magama viis.
Järgmine päev hakkas u. kaheksa ajal. Hommikusöögiks oli muuseas tatar. Vaadake, mis selle kilo hind on. Niiet me saime jälle väga ja väga superluks eine. Said siis muidugi need kel õnnestus oma kandikut mööda letiesist äärt niimoodi edasi vedida, et see koos toitudega letiäärsete torude vahelt põrandale ei lennanud
Kirjapanija joob peaet erianditult ainult kanget teed sidruniga ja ilmselt oli see inf ka kohalikele teada.
Pääle kõtude täitmist tatraga läxime õhtust kava läbi tantsima/arutama. Eeldades, et läheb nii nagu ikka. St et eelmine esineja laseb oma kavaga tubli sutsaka ajast üle , sai juba hommikul ka mõnevõrra vähendatud. Normuulo. Keegi ei pahandanud. Eriti Raus. Selgeks sai ka see, et õhtune esinemine saab raske olema. Lava oli peaet absoluutselt õhuvaba. Proov tehtud - asi hooleta. Suts vaba aega ja suundusime taas tagasi Braslavisse. Uued šhoping tsenterid, turg jne säärane staff. Naiste värk rohkem. Guits ja Suur olla näinud ühes poes ikka sihukest mini, et oi-oi-oi. Seda kirjeldasid nad ka Väiksele Veskile. Krt. sel reisil magas ta pidevalt kõiksugu põnevad seigad maha. Ägeda miniseeliku, kakeluse … ja paljut veel. Majueitea.
Üht seika ta aga maha ei magand. Seda kuidas kirvega armatuurvõrku õigesse mõõtu saab raiuda
või värisevatel kanajalgadel laual sds-max piigiga maja lammutada. Pljääd töövõtted sealses kultuurikeskonnas on ikka omaette peatükki väärt.
Bussis tagasi olles suunati meid ringreisle Braslavi ümbrusesse. Käisime ühel mäel ja ühe maagilise võluveega allika juures. Ilmest sealt see eelmise korra turbaaza söökla alumise korruse vesi pärit oligi. Korraks veel pühapäevase esinemispaiga külastus, kus sai paika sätitud kuidas peab paljude paaridega Kosjalugu tantsima ja siis…
.. lasti meid natukeseks ka ujuma. Jippiii. Vesi oli mõnus, soe ja värskendav.
Tagasi Vidzisse. Kohe sööma. Selle söökla radikad väärivad vähemalt ideelise teostuse eesti ordenit.
Betooni valatud ja elektriga ühendatud raudvardad. Ma ütleks : braavo maestro, braavo. Täpipealt peale söömist hakkas vihmasadu. Ja mitte tagasihoidlik. Saju tegi huvitavamaks asjaolu, et natuke enne sadu oli lähedaloleva Ignaliina pool seen kasvama hakanud.
Umbes üheksa ajal pidime laval olema. Seks ajaks me hullujalgsed kabujalakesed kultuurimajja end vedasidki. Õnneks hommikune lavaproov andis hoiatuse, et laval saab palav olema ja me intelligentsete inimestena varusime kaasa kaks plokki vett.
Hommikune ennustus meile eelnevate esinejatega täitus. Issanda rahus lasid leedukad oma esinemisega meie kavva sisse. Vähe sellest jätsid nad ka oma instrumentaalse lavatehnika lavatagusele alale, mida meil on vaja lavataguste segaduste tekitamiseks, sinna vedelema. Meie palve peale see sealt ära vedada vastasd nad, et mida nad nüüd siis teha saavad. Me vastasime, et ära vedada. Lihtne. Onju.
Pidu hakkas. Jh. Ja kohe peale seda Emajõgi. Kava me ette ei loe. Ei viitsi.
Raske oli. Krt. palav oli. Väga palav oli. Me kõik lekkisime jubedalt. Vesi kadus nigu kerisele. Õlut ei olnud. Jama.
Loomulikult ujus laval ka kaasatoodud kalaparv. Tänud neile filigraanse esituse eest. Ka meie saime suht hästi hakkama.
Mis siis ikka. Tegu tehtud, asi hooleta.
Krd`i kaju, et Suur Veski viimase tantsu ajal oma jalga vigastas. Soovime talle head paranemist.
Esinemise lõpus võõrustajad tänasid meid, jagasid kingitusi ja palusid meil kiiresti riided ära vahetada, sest kohe-kohe pidi allkorruse diskoteegis jätkupidu hakkama. Jätkukas kujutas endast tühja tuba, keerlevat peeglikera laes, hüperaktiivest blondiini ja valjut muusikat. Ei rohkemat. Võrdluses minevaaastase kolhoosipeoga jäi seekordne pidu … veidike lahjemaks.
Et õhtune ajaveetmine käima saada tehti ettepanek alustada pigem pisema erapeoga, kus kangemate ja/või lahjemate vägijookidega rahulikust eestlasest möllav peoloom teha. Ütlex, et starter diskole minekuks oli päris normuulo.
Ahjaa – vahepalaks. Väiksele Veskile oli keegi lätlane või leedukas majaesise trepi peal lähenenud ja uurinud ega ta koreograaf ei ole. Jaet, kas äkki on nende rühm professionaalid vms. Tädil kiilutas mõistuse veits kinni V.V. vastus: mõ tolka tsut-tsut tantsõvaajem. Seejärel peeti meid lihtsalt super andekateks.
Pidu diskoteegis oli täista OK. Guits ja V.V. üritasid koos silda teha …või oli see ülevõlli Naise tõste. Noh igatahes puupea peale ei pidavat muhku tulema.
Tagasiteel oma tubadesse pidas latalgide rahva uhke esindaja G. ja Peakoreograafi kinni. Paludes neil õelda oma nimi – Ljubov – eesti keeles. G. polnd mitte kade ja ilmeka intonatsiooniga lausus : ARRMASTUS. Et sellest veel väheks ei jääks sai Ljubovile üteldud tema nimi ka suomeksi RAKKAUS. G. oskab sõnu ikka nii hästi ütelda.
Ljubovi nime juba teada ütles G. ka meie nimed : menja zavut Edik i eto moi brat Pedik. Asja tegi mõnevõrra keerukamaks asjaolu, et leidus ka kolmas brat, kelle nimi oli samuti Pedik. Jutt Ljubovi, Ediku ja 2 Pedikuga jätkus lätlaste toa juures edasi. Ilmselt oli jutukõmin liialt vali, kuna saime paar korda ka pahandada. Seda eelkõige rühmajuhi ja rühmajuhi asetäitja käest. Vabandame. Aeg hiline, väsimus kehas oligi paras ka see päev purki lüüa. Enne magamajäämist üritasime veel dezurnaja tädikest enesest välja viia sellega, et külastasime võimalikult ebaloomulikes kooslustes (2M+2N, 1M+2N jne) dushevajat. Tundus, et ei viitsinud enam enesest väljuda.
Järgmise päeva hommikul veeti meid laadaplatsile. Natuke ringi tuiatud, riided vahetatud suundusime Braslavi vallavalituse esisele väljakule. Naiste jaoks oli absoluutselt vastupandamatu teepeale jäänud kingapood. Mari ja katkine Peakoreograafi vend jäid bussi ja laadaplasti valvama. Valts ja Elari läxid pidulikule panketile. Pildistasime Eesti lipuvärvides tüdrukut ja tüdrukuga. Kari põrgulisi kannul
tuli ühtäkki trummide põrinal meie juurest läbi ja otse suunaga platsi teise serva poole S.V. tegelik hästipäevitunud kaksik.
Venetsueelalane vist. Läksime siis meiegi temaga kaasa.
Natuke aega puude vilus, tants ümber särava Lenini, vastuvõetud magus ja rosinatega soolaleib, marssisime tagasi festivali tegeliku asukoha poole.
Molutamine, tants (Lilleküla + Kosjalugu, viimane neist pikantses kalakastmes),
molutamine ja uhhaa. Vahepalaks üks väiksemat sorti tulekahi laadaplatsil. Väike Voldike, kõik on korras, ära pabista. Lõpudefilee, tänukõned, diplomid, vaas ja läikivate helveste taevasse laskmine…Saidki meie seekordsed esinemised läbi. Sööma, ujuma, poodi, tavapäraselt lilled Aljošale, kink ja tänuavaldused kohalikule abiväele. Asusimegi tagasiteele. Külalislahkele võõrustajale kohalselt pakiti meile kaasa korralik moonakott. Vorsti, viina, juustu ja ohtralt vett. Veelkord tänud neile selle eest.
Enne piiri tuli Läti rahvuspuul mõte teha ennustusvõistlus. Sedakorda pidime ennustama kui kaua läheb aega esimesest rekkast Lätipoolse piiripuu langemiseni. Meie kõige-kõiged on: Möldike oma 28 minuti ja Päälik oma kuni kahe tunniga. Lepal on ilmselgelt midagi isiklikku Koidu ja V.V. vastu, kuna viimasel minutil otsustas just tema. Oluliselt hiljem kui kõik teised, pissile minna. Muusaes pissil käivad naised ja lapsed. Mehed käivad kusel.
Pinge langes kuna Volt võitis.
Must ratsanik nööbiti lahti ja sai otsa kiirmini kui ükski varemlahtinööbitu. Tulemuseks oli õnnis naeratus ilmeil ja veelgi suurema ühtekuuluvustunde tekkimine meie tantsukollektiivis.
Algas tuim istumine kodupoole. Rahva lemmikuks tõusis jällegi Läti rahvuspuu. Ta vaatas, et rahvas hakkab ära vajuma ja avas meile kaasa pakitud viinad, viilutas sakummi kõrvale ja asus seda serveerima. Täitsamees. Publik oli kohe palju elavam. Pikapeal kustutas bussi loksumine, reisi lõpupidu ja väsimus meist suurema osa unele või siis säästureziimile. Tagasi kodumaal puistati meid kõiki pisitasa võimalikult kodude ligidal maha.
Ahjaa. Marju lõpetda üh ekohaliku sääse elu teha 24h järjest lihtsalt laiaks istudes ja miskipärast laulis ta koos Mülleriga Liinale peale diskot serenaadi.
Mõlemad Valgevene reisid on olnud sigalahedad, täis naljakaid seiku, vingeid üritusi ja paljut muudki. Sügav kummardus võõrustajatele. Päälik, ütle seda ka neile kindlasti edasi. Tänud ka mõlemale tipptasemel rahvatansurühmale.
Mitte küll järgmine aasta aga kunagi tulevikus läheks sinna jällegi.

Kuidas minna metsatallu vol.2

Kui sulle on teada telefonilegend:
Ardus pööra külalistemaja juurest ära, sõida nii et pood jääb paremale ja suured majad ka, siis otse edasi 3 km kuni tee kaheks läheb, seal on roheline postkast ja sealt edasi 400 m otse taluõue

siis alati on võimalikud variandid.

Kuna Ardusse pole mul kunagi asja olnud, tuli appi võtta Regio kaart. Et mul puudus õrnemgi teadmine poe ja suurte majade asukohast, siis tuli kaardi ja kirjelduse järgi oletada, kuhu minna.
Tegelikkus kujunes, nagu minu puhul ikka, aga välja nagu alati.

Olgu öeldud, et punasega on märgitud lollaka teekond, sinisega Veinijumala teekond ning lillaga meie ühised metsatalu otsingud. Tee peal nägime nii poodi, suuri maju kui kaheks minevaid teid, toredaid elamisi uskumatutes Eestimaa paikades ja abivalmis inimesi.
Nagu ikka on muinasjuttudel õnnelik lõpp - metsatalu sai leitud, rahvariided proovitud ja lõpeks ka õnnelikuna koju jõutud - seda juba ilma seikluste ja eksimiseta. Veinijumal annab ehk ka andeks, et retrohõnguline pesoo tegi seekord lennukile ära (otseloomulikult kiiruskaameraid pelgavate kaaskulgejate abiga).


kolmapäev, juuni 15

Supeeer “Suur Soe” Naistetantsupidu

Täpselt kell 5.00 reede varahommikul helises Inderku mobiil ja teatas, et aeg on ärgata. Õnneks õhtul sai enamus asju kokku pandud, kiirelt kohvi mõned võileivad kaasa ja olimegi juba teel.
Mina olin esimene, kes kino Kaja ette oma kompsudega jõudis, peagi saabusid ka teised tantsuhuvilised. Indrek sõitis edasi kesklinna kuhu ta auto jättis ning liitus teiste rõõmsameelsete kabujalgadega juba bussijaama juures. Õnneks varsti olid kõik koos ja meie reis Jõgevamaale võis alata.

Sõit möödus üldiselt rahulikult, kui mõned pisiasjad välja arvata. Pagasit oli nii palju, et kõik alla ei mahtunud ja kogu vahekäik bussis oli kohvreid ja igasugust nodi täis. Lisaks suutsin paaril korral rõõmsalt hõista „Super!“ ja selle patendeeris Marleen kohe kogu peo üldiseks hüüdlauseks. Kui ma ainult oleksin teadnud, millise hulluseni see lõpuks viib ☺ bussi sõidust oli veel nii palju abi, et mina ja Marja saime endale ka superilusad patsid pähe.
Meil oli suur mure Marleeni kohvri turvalisuse pärast ja me otsustasime sellele panna peale koodid,lisaks veel kirjaklabrist tehtud turvalukk ning kogu kupatusele veel ka rahakumm ümber. Marleen oli väga mures, et kuidas ta omad asjad kätte saab, kuna koode ta ei teadnud ja kohver läks lukku (turvalisuse mõttes ei teadnud ka meie koodi) aga meile oli kõige tähtsam, et kõik asjad kuni reisi lõpuni alles oleks.
Esimene peatus oli Siimusti kooli juures, kus ööbis meie noorem ja vanem naisrühm. Kui nemad olid oma öömajaga tutvuma läinud, läksid mingid naised bussist mööda ja ütlesid:” vaadake selles bussis on mehi !”. Siit saime aru, et peame oma meestel silma peal hoidma kuna iga mehe kohta väljakul oli 25,6 naist.
Sõitsime segarühmaga edasi Kiigemetsa kooli, kus oli meie kodu järgmised 3 päeva. Meile oli eraldatud suur,suur ilus ja avar võimla. Kuna jõudsime esimestena kohale siis õnnestus saada enamusel külje alla ka võimlemismadratsid, teistel kolmel rühmal, kes hiljem meiega võimlas liitusid seda õnne ei olnud.
Nii siis, voodid õhtuks tehtud, treeningriided seljas ja rahvariided kenasti sirgumas, läksime jälle bussi. Marja pani selga mitte “muhu päevitusriided” vaid “etno riided”. Muide buss oli kena ja bussijuht Valev veel kenam. Võtsime naised ka kaasa ja alustasime sõitu prooviväljakutele. Naisrühmad ja segarühmad olid erinevatel väljakutel. Naised saadeti hüüdega “Nael kummi” harjutusväljakule.
Jõudsime enda treeningväljakule varem ja meie “ema” Elle oli teinud meile kõigile kaasa kohvi. Sõime, jõime ja peatselt kogunesime suurde ringi tervituseks.

Olime nii kenad ja laenasime ühe oma tantsupaari Põltsamaa rühmale, kellel endal oli ainult neli paari ja laupäeva hommikul õnnestus neil veel saada üks tantsupaar lisaks. Seega kokku sai ainult 6 paari.
Alustuseks rivistus, kus laulsime – “Tüdruk armastan päikest ja tuuli.........” väike kõne ja algaski proov. Sooja oli 30 kraadi ja tuult peaaegu polnud. Esimene tants oli “ Kui naine Minno pahandas” .
Meil vedas - saime tantsida väljaku keskel väikeses ringis ja õnneks päripäeva. Meie ümber suuremas ringis oli Kuljus, kes tantsis meiega vastupidises suunas. “Naise” õppimine läks kiiresti, kõigil oli tants selge ja ka kodutöö liigijuhtidel kenasti tehtud. Järgmiseks tantsisime “Sind Taevatäheni”, mis algab kontserdil kohe kui naine lõppeb. See juba nii hästi ei sujunud, kuna selles tantsus on nii palju erinevaid suunamuutusi, pöördeid ja jooniseid mis tekitas palju segadust. Tundus ka, et paljud rühmad polnud seda tantsu kodus korralikult selgeks saanud ja see tekitas veel rohkem segadust. Samuti ei teinud õppeprotsessi lihtsamaks proua- puldist- juhendaja, kes andis endast kõik, et kogu tantsu joonist võimalikult segaselt edastada. Õnneks olid assistendid murul nobedad ja aitasid tantsijad ikkagi õigetele kohtadele. Aga aeg lendas kõigest hoolimata kiiresti ja juba oli lõunasöögi aeg. Pool tantsu jäi veel õppimata.

Vahepeal jagati meile kenad erkrohelised käepaelad, kus olid kelmikad tähe ribad küljes H, L, Õ ning 2 kelmikat naerunägu ☺☺. Õ- tähendas õlut, sellest me saime kohe aru, H ja L ei saanud me täpselt aru ning ☺ arvasaid mehed, et nende ettenäitamisel sebitakse naisi. Ei tea see jäi meil kuni lõpuni saladuseks ja arusaamatuks mis nendega teha tuli.

Sõime kiiresti ära ja segarühma naised sõitsid bussiga järgmisele harjutusväljakule tantsima “Kaera- Jaani” ja “Palvet”. Mehed jäid samale väljakule harjutama “Wäggi läheb”.
Naistel sujus “Kaera-Jaan” kenasti ja “Palve” õppimine läks ka kiiresti. Ka mehed olid kiiresti oma tantsu selgeks saanud ja olid läinud lähedalasuvasse Kuremaa järve ujuma. Võtsime kiirelt oma õhtusöögid väljakult kaasa ja järgnesime neile. Peale suurt kuumust, higistamist ning meeletut tolmu oli järvevesi mõnus ja karastav. Naljatilk Kalvi hüüdis riietuskabiinis: “Kurat jälle on paber otsas!”
Pärast ujumispausi suundusime Jõgeva peastaadionile veel õhtusesse meestetantsu proovi.Samaaegselt toodi naisrühma naised oma väljakult ära ja kui tantsud tantsitud suundusime kõik Jõgeva Selverisse. Mulle tundus, et kõik 3000 tantsijat olid korraga poes. Külmlettides, kus müüdi kerget alkoholi olid suured augud sees, kassa järjekorrad ulatusid ühest poe otsast teise. Meil läks poes aega umbes 1,5 tundi. Õnnelikena ja toidukraamiga õhtuks varustatuna suundusime ööbimiskohtadesse.
Elle tohterdas imesalviga neid, kes olid päikese poolt ära põlenud, ja neid ikka oli. Ühel meie hulgast oli selga põlenud maika särk ja need kes hommikul arvasid, et kreemid on mõttetud enam nii ei arvanud.

Õhtuks oli plaanitud Marja ja Marleeni Magistri kraadi tähistamine, ning hiljem tähistasime ka ühe vanema naisrühma tantsija juubelit. Nõrgemad vajusid ära kell üks öösel, tugevamad suutsid pidutseda neljani ja veel tugevamad viieni. Pärast seda kui esimene sats kella ühe paiku unedemaale aerutas, jäid ülejäänud võimlasse veel jämmima. Kuna aga seltskond kuivas üsna kokku, siis viimased mohikaanlased kolisid koridori ümber, et lasta teistel puhata. Paraku jäi tähelepanuta tõik, et ka võimla väljaspool olevate uste taga redutab suur hulk tantsulustilisi, seega aeti meid sealtki üsna kiiresti minema. Niisiis leidsime end kooli eest trepilt, aga mitte kauaks,sest kuri kooli komandant ajas meid sealtki minema. Õnneks leidsime kooli tagant veel ühe rühma viimased mohikaanlased ning niiviisi sai aega veedeldud kuni varajaste hommikutundideni.
Öö möödus vaikselt (mina magasin nagu kott), mõeldes seda et ühes suures ruumis ööbis korraga neli segarühma. Aga ega me üksteist ei seganud, saime kõik sõbralikult läbi.

Hommikul kell 7 kõndis Elle varvastel nagu balleriin üle saalipõranda pesema, enamus veel magas.
Tasapisi hakkas aga ka ülejäänud rühm ärkama, mina aitasin Marleenil ärgata hüüdes talle hommikuseks tervituseks “Supeeeer”, mille peale ta avas silmad, vaatas mind kui kuutõbist ning sulges need väga kiiresti taas. Mõne aja pärast ta siiski ärkas. Kiirelt riidesse, naised peale ja taas erinevatele väljakutele. Väljakul jagati meile ka hommikusööki, milleks oli puder, kohv ja vorstivõileib.

Peale “einet murul” alustasid naised proovi ja mehed suundusid kõrvalplatsile korvpalli mängima. Hommik oli pikk, palavus tappis ja enesetunne polnud paljudel ka mitte kõige parem.
Mõne aja pärast liitusid meiega ka mehed ja me jätkasime “Sind Taevatäheni” õppimist ning tantsisime veel “Naist” . Harjutasime kuni lõunani tantsude peale- ja mahaminekuid väljakul, aina veel ja veel ja veel. Ühe järjekordse jooksu ajal tekkis Kalvil peas huvitav jutt:
“Lind lendab üle mehe pea ja s....b mehe õlale. Mees hüüab: “tooge paberit, tooge paberit !”. Üks mees vaatab seda pealt ja ütleb:”milleks sulle paberit, pe....se lendas ju ära”
Taas bussi ja nüüd siis peaväljakule. Muidugi tekkis taas ka bussis huvitavaid mõtteid ja arutelusid nagu Nivea dushigeel- rahuldab ka kõige nõudlikuma mehe ning Husqvarna – kestab põlvest põlve.

Peaväljakul jagati meile lõunasöögiks hernesuppi ning seejärel suundusimetantsuplatsile, kus algas etenduse lõputantsude proov. Kõiki naisrühmi pandi liikide viisi plokkidesse. See kõik kestis umbes 2 tundi. Kõik segade naised pidid ka väljakul olema ja ootama - tõeline piin. Päike paistis lagipähe. Kastsime pidevat pluusid märjaks ja jahutasime ennast ning kuna muud teha polnud, siis lõbustasime ennast ka muudel viisidel veega. Õnneks käis Rauno meile pideval väljakule vett toomas.
Ja märkamtult oligi õhtu käes. Algas kogu etenduse läbimäng. Ainult mõnedes kohtades katkestati hetkeks muusika aga üldiselt läks kõik kenasti. Peale seda paluti veel naisrühmad ja ka segarühmad jääda “Kaera-Jaani” lõpu ümber tegemiseks väljakule. Niisiis ootasime, kuni kõik naisrühmad olid mitmed korrad oma kavad läbi teinud, seejärel pääsesime väljakule “Kaera-Jaani” lõppu tegema. Aga lõpp hea, kõik hea.


Siiski see segade tantsuplokk oli päris crazy: me pidime jooksma pool staadioniringi Kaera-Jaanist oma väljamineku kohtadele ja siis sinna otsa kohe “Kui naine Minno pahandab”. Üldiselt selline rabelemine - pikk pealejooks seejärel “ Naist” ja “Lembelugu” tantsida – oli päris karm. Aga saime hakkama ☺
Lõpuks kõik läbi ja jälle poodi. Jõgeva Selveris polnud midagi vahepeal muutunud, jällegi olid kõik 3000 tantsijat korraga poes. Seekord otsustas meist kamp nutikamaid minna teistesse poodidesse, aga oh häda paljud pandi juba kell 20.00 kinni ning kell oli juba üheksa läbi. Õnneks leidsime Jõgeva linnast Säästumarketi ja ka Maxima, käisime seal ära (teises linna otsas), kuid osad meist otusasid ikka Selveri kasuks . Me olime ammu tagasi kui nemad lõpuks sealt Selverist ostudega välja tulid.
Õhtul tiksusime segarühmaga võimlas, otsustasime meeste turvalisuse kaalutlustel Simmanile mitte minna. Mängisime erinevaid mänge nagu “....seee on osutamise mäng.....” ja “leiutajamäng”, need olid tõeliselt lahedad - nalja sai palju ja kõigil oli väga lõbus. Jällegi nõrgemad kustusid kell 1 öösel tugevamad kestsid kolmeni ja veel tugevamad neljani öösel. Rõõmsa äratundmise pakkus jällegi kaas-tantsurühm, kes öösel simmanil laekudes hõiskas üle võimla „Supeeeer“, nii et Marleen pidi end jällegi voodist püsti ajama.
 Pühapäeva hommik, võimla on vaikne, kõik magavad. Kell 8 tuleb siiski silmad avada ja hakata asju pakkima. Marleen lubab kõigil youtubeist soovilugusid tellida, kes tahtis see tantsis. Meie kõrval üks rühm tegi veel “Lembeloo” proovi. Asjad koos ja rahvariided seljas, suundusime Jõgeva peastaadionile, kus kell 11 algas peaproov. Ennem seda saime väljakul süüa, mingit valget pudru ja kohvi maitselist jooki ka. Vorst ja leivad olid juba otsa saanud. Peaproov läks kenasti, ainult viimase loo ajal, milleks oli „palve“, ei suutnud meie kõrval asetsev memmede rühm endale õigeid kohti leida, aga muidu oli kõik ok.

Peagi oli lõuna, sõime, jõime ja kell kolm esimene kontsert. 3 tundi pausi, kõik lõbustasid ennast ise, kes laulis,kes magas, kes töllas niisama mööda väljakut kala näoga.

Tekkis uus Pääsukeste hümn laulusõnadel „Sigaretid ja viinad ja rahvatants, minu elu kõik tuksi on keeranud naa-aa-aad“, samuti astusid üles loomakoorid, tehti kõvasti pilte tele- ja printmeedia jaoks ning organiseeriti kelmikas fotosessioon hiigelketshupi pudeli taustal.

Viimasele konserdile tuli ka Härra president, proua Evelinile kaasa elama. Kontsert möödus kenasti, kuid väsimust oli juba kõvasti tunda. Peo lõpuks kogunesid kõik tantsijad suurde ringi, peeti tänukõnesid, tänati tantsujuhte ja peo korraldajaid ning lõpetuseks lauldi jälle “Tüdruk armastan päikest ja tuuli.........” , Jõgeva linnapea osavõtul ja eestvedamisel.

Bussi ees, murul, parklas said ka rahvariided tavariiete vastu vahetatud ja algas Tallinna sõit. Kell üks öösel jõudsime koju.
Kokkuvõteks võib öelda, et oli mega lahe supeeeer üritus. Päike, lahedad tantsukaaslased ja kolm päeva tantsimist. Nüüd siis 2 nädalat pausi ja siis taas prooviväljakutele, kus algavad meil juba suure peo “Maa ja Ilm” proovid.
Supeeeeeeeeer!!!

Oma muljed panid kirja Triin ja Marleen.