Hei-hei.

Ei teagi mismoodi meid nüüd sügisel siis jällegi üles otsiti kuid kevadine teema Saksamaaga muutus ükspäe jällegi aktuaalsex. Päälik e-kirjutas, nüüd on siis asi tõsine ja et nüüd on minek. Vot.

 Paari nädali pärast olimegi kaunilt ennast lennujaama, paraadmundrid reisikottis, checkinni sappa rivistanud.

Pagasikontrollis saavutas Meie Kõige Kahtlasema tiitli Imps (õnnesoovid). Ainult tema pagas oli vääriline tõsisemat ülepakkimist tollitöötaja poolt. Väike Veski pidi kingad jälast võtma - ju siis taheti kontrollida egas tal lampjalgsust ei ole (tegemist ju siiski tantsiva kultuuriseltskonnaga). 

 Niisiis. Tagasihoidlik tunnike ootesaalis ja saigi peatselt siirdutud lennukilepääsemise järjekorda. Ässad saavad loomulikult minna omaette järjekorras (tegelikult ilma jk`ta) ja esimesena lennukile. Tuli välja, et lennates Raijanõhuga on võimalik valida kas tavaline või eelisjärjekorra pilet. Meist väga hooliv Päälik valis selle õigema versiooni. Tänan.

 Lennuk oli tavaline, ei midagi erilist, võib-olla oli tavapärasest rohkem kollast. Priidik mängis igavuse peletamisex lotot, Imps oli pisut tõre aga lõpupoole siiski leebus. Kirjapanija kõrvale platseerinud meeskodanik valis õhusõidu aja täitmiseks õige huvitava taktika. Nimelt oli Härra kaasa võtnud maailma kõige igava raamatu või mu teise versioonina maailma kõige paremate unejuttudega kirjateose. Iga kahe lehe lugemise järel tudus sm. Pinginaaber väljateenitult 15 minutit. Normalnaja taktika. 

 Ja olimegi Weezes. Päälik läks autosid välja lunastama, me seisime veidike eemal ringikujulises kobaras. Paari hetke pärast astus meie ligi üx neidis ja küsis egas me tantsijad pole. Me, jh, tunnistasime talle oma tantsusõltuvust. Võtmed käes suundusime autode poole. Seltskonnad jagunesid siis niimoodi - B rühmade noored Juhendajaga ühte ja D`ealised giidiga teise sõidukisse. Peale mõningast pusimist saime mootorsõidukid töökonditsiooni ja me sõit peaeesmärgi, Kölni poole, võis alata. Väikese vahepeatuse ajal sai giidiga pisut juttu puhutud. Tuli välja, et tema saksa keel pole kõige parem ja et Kölnis orienteerumisega pidavat kah probleeme olema. Kokkuvõtteks selgus, et tema nimi on Karin, ta on 171cm pikk, ametilt õpetaja ja tegelikult ei ole ta mitte kaasapandud giid vaid väliseestlaste ajakirja toimetaja. Keegi oli vist kunagi varem millestki valesti aru saanud.

Kohalejõudes tsekkasime esimese asjana üle Kultuuribunkri ja sealse lava. Bunker oli vilu, lava seevastu soe ja sõbralik.

 Ahjaa. Kohe alguses kui autodesse sai istutud hakkas GPS (kodust kaasavõetud) nimega Kati tülitsema teise Gepsuga (tema oli autosse monteeritud). Ei tea mis probleemid neil omavahel olid, aga teekonnas, millega meid Kölni viia, ei suutnud nad kuidagi kokkuleppele jõuda. Muuseas tülitsesid nad teekonna osas kogu reisi vältel. Kati muudkui aga õiendas, et kiirus suur ja KAS MA PEAN JÄLLE TEEKONDA RINGI ARVESTAMA VÄ???? Et oleks siis vahestki mõni hea sõna tulnud stiilis – olid tubli, kiirus hea .. vms  Ei, ei midagi. Oma eestlasliku kangusega, ilmselt oli ta saarepiiga, sest sealt pidid olema pärit ju meie kõige kangemad, jätkas ta noomimist ja rangelt õigest sõidutempost kinnipidamist.

Peale bunkrit siirdusime siis ööbimispaika. Tudulaks oli seekord valitud Noortehostel. Ei saa kindlasti midagi paha öelda. Väga normaalne koht. Puhas, hea teenindus, norm. hommikusöök. Kiitus. Panime oma pambud tubadesse ära, hingeldasime paar korda ja suundusime vastuvõtukomitee esinaise Maie juurde õhtusöögile. Loomulikult oli ju teepeale jäävat ostukeskust, odavhinnaketti Liidlit vaja külastada ja endid eelseisvateks õhtuteks valmis seada. Muidugi sai muretsetud lahkele võõrustajale ka lilled.  Maie juures oli tore ja hea. Hubane maja eramajade rajoonis. Laud oli kaetud hea ja paremaga.. mmm .. küll see maitses hää. Tänud kokale.

Väiksel Veskil valutas pea. Jälle ja kohutava tugevusega. Tänu maagilisele imerohule ja Impsi kuldsetele kätele kadus ka valu, hoolimata vastupanust.

 Kõhud täis, tujud head, allkorrusel koos Kukeritega mõned napsud ja lauajalgpallimatsid peetud oligi aeg taas Noortehostelisse suunduda.  Tudula kõige suuremas toas sai seltskondlikult tehtud ka mõned joogid unerohtu nh. hea une tarvis.

Järgmisel päeval hommikusöögilauas suuremal koosolekul peeti plaane, et siis mida ja kuidas vaba ajaga peale hakata. Tulem oli järgmine. Viisime autod Bunkri juurde, seadsime sammud lähima trammipeatuse juurde (loomulikult muheda ringiga) ja edasi kestis sõit linna keskuse suunas. Või nii me vähemalt arvasime. Sealne transpordisüsteem on pehmelt öeldes kummaline. Kui sa arvad, et istudes trammile nr 4 saad sa selle ettenähtud ruuti pidi sõita siis.. ei. Trammijuhtidel on õigus kasvõi poole teekonna pealt otsustada mis liinil ta just nüüd ja sel samusel hetkel sõita tahab. Jh, krdi naljatilk, trammijuhil tuli kesk meie sõitu soov vahetada liin NELI liini ÜHEKSA vastu. Pljääd. Loomulikult tulime me sellest tiibadeta tiiburist välja ja kõigi kohalike ühtstransportööride kiuste ikkagi soovitud sihtkohani jõuda. Lahkudes jaamast oli trammi tagumiseks numbriks pandud hoopis …(vot kiusu pärast ei ütle). Vihjeks niipalju, et see ei olnd ei NELI ega ÜHEKSA.

Voldid tulid jala. Va maratöönar selline.

Peatuse juures oli väljak nimega Tsornoi Rõõtsar või nii ma vähemalt arvan. Igaks-juhuks sai sinnasamusesse lepitud kokku hilisem kokkusaamine juhuks kui bande peax lagunena. Ühiskondlikult sai külastatud kohalikku katedraali. Tuli välja, et see oli peaet ainus maja, mis sõja ajal pommitamisest püsti oli jäänud. Teine oli ilmselt Bunker.

Kohalik rahvas on, nagu kiriku juures välja tuli, lahke ja sõbralik. Nimelt pakkus üks, väljanägemise järgi mitte just kõige rikkam persoon meile raha. Väristades topsikut me ees ja lausudes bitte-bitte… võtke aga kallid külalised..  Raha käes bande lagunes.  Kes tuulutas läbi kohaliku kesklinna butiike, kes jalutas nabereeznajal, kes nautis sealset õllekultuuri. Ilm oli fantastiline. Koduse pilvealuse kuni 7`me kraadise niiske ja vihmaseguse olluse asemel oli seal võimalik nautida, ja mitte ainult sel päeval, 20+ kraadist päikesepaistet. Igatahes olimege varsti jälle kõik koos trammis. Peale Voltde.

Trammis jutustas Mölder oma unenägu kus ta oli endalegi arusaamatult kuidagi kuskiltkohast vastu võtnud Üheteistkümne eurose rahatähe. Tema mittemõistmise kohaks ole see, et ta ei saanud mitte aru kuidas sai ta võtta  vastu 11 eurose, kuna ta on ju ilmselgelt teadlik, et sellist rahatähte ei ole ju üleüldse olemaski. Ma arvan, et ta oli seda raha vastuvõttes lihtsalt veidike unine.

   Esinemiskohas tagasi olime me nelja paiku. Panime oma paraadmundrid selga ja jäime esinemist ootama. Ja oodata me saime. Kava kohaselt oli me tantsulka paigutatud peo hilisemasse ossa. Kaheksast pidid lendama peale Kukerid ja nendega vaheldumisi pidimegi me oma rahvakultuurseid tantsupalasid esitama. Kõht läks vahepeal oodates jube tühjaks. Õnneks saime siiski enne esinemist vatsad punni pugistatud.

Kuna üritus kuhu me kutsutu,d olime oli väliseestlaste koondorganisatsiooni 60 juubel, oli seal eeldatavalt korralik ports eestlasi. Pidulikuks riietuseks oli nii mõnigi valinud endale rahvuslikud riided. Nõnnamoodi siis oligi meil tavapärasest teistmoodi tunne kuna rahvariietes rahvatantsijad ei eristunud ülejäänud seltskonnast. Jh, tihti seda just ette ei tule.

Me kauaoodatud (nii me endi ja loodan, et ka vastuvõtjate poolt) ülesastumine läks normaalselt. Kerges pikantses kalakastmes. Publikule ja meile meeldis. Hilisematest kommentaaridest oli rõõm kuulda äratundmist rahve seast kui lapsed omavahel arutasid, et näe need seal ongi need kaksikud. Ilmselgelt mitte omavahel sarnased a näe rahvas sai aru J Ja härra Voldile mainiti, et sellise vastupidamisega peaks me kõik maratoni olema võimelised läbima. Tänud siinkohal me treenerile.

 Aga esinemine oli tõepoolest väsitav. Ei teagi, miskipärast tõmbas see lava kuidagi meid täitsa tühjaks. Ausalt.

 Seejärel, peale väsitavaid päevasündmusi sai Noortekas siirdutud ööunele. Lesisingi rahulikult linade vahel kui ühtäkki koputati uksele. KM ja MM vaevlasid korgitserinappuses ja tulid meilt kesk ööd sellele probleemile abi paluma. OK me aitasime. Ühesõnaga jätkus pidu kuna Volt tõi meile lõpuks ka korgitseri. Turva käis kah ainult kaks korda kollitamas. Priidik rsk. Näitlejaks või ESS`I turvameheks võiksid hakata. Plääd see tuli sul häste välja.

Järgmisel päeval hommikusöögilauas suuremal koosolekul peeti plaane, et kuidas pidada plaane, et siis mida ja kuidas vaba ajaga peale hakata. Tulem oli järgmine. Et kuna nii mõnedki polla olnud kuulsa Wuppertali ripptrammiga sõitnud, või ei suutnud seda pärast eelmiste päevade sündmusi meenutada, siis suunduti Wuppertali poole. Paraku tuli välja, et Wuppertaalisid on ses piirkonnas rohkem kui üks ja GPS-Katidel on peal erinevad tarkvaraversioonid. Niisiis algas asi väikese luuremänguga, mille tulemusel D-rühmade noored jõudsid läbi käia vähemalt 5 erinevat Wuppertali, sel ajal kui B-rühmad jõudsid esimesena pühapäevaselt vaiksele kaubandustänavale saiakesi sööma. D-d nägid trammimuuseumi ja kummadki ei saanud ripptrammiga sõita, sest trammil oli pisike paus, 6-21 oktoober  Kalender näitas kahekümne esimest.

Edasi võeti suund Müngstener Brücke poole, mis pidada olema üks kolmest või neljast kuulsast Eiffeli loodud ehitisest. Raudteesild oli võimas, aga Eiffelit me sealt ei leidnud.

Ilmselt oli maailmakuulus rauakuntstnik oma suures tagasihoidlikkuses oma nime sillaehitajate nimistust välja jätnud. Kahekümnekuuekraadises päikesepaistes mööda mahalangend lehti sahistada oli väga veider.

A selle kõige peale oli meil  jällegi kõht tühjaks läinud ja meile meenus küllakutse tädi Maie juurde. Eilsest olla veel head ja paremat järgi jäänud, mida ei saanud ometi raisku lasta minna.

Me ei olnud seal sugugi esimesed. Kukerid olid juba kohal. Pillid ja hääled olid kaasas. Meil olid tantsujalad ka kaasas. Seega ei kulunud palju aega, kui see kõik oma loomulikku rada pidi kokku sai ja Külavalss ja Emajõgi said sedakorda täiesti originaalsaatega maha tantsitud. Selline tavaline väike eestlaste aiapidu, ansambli ja rahvatantsijatega, arvasid ilmselt üleaedsed oma rõdudelt välja vaadates. Laulu jätkus kauemaks ja ka meie saime kõrid lahti lauldud. Õhtu oli vägev, au ja kiitus vastuvõtjatele. Laulud lauldud, tantsud tantsitud, pidu käima löödud, läksime ise Noortekasse tagasi asju pakkima ja varakult magama, kuna väljasõit pidi toimuma keset pimedat ööd.

Noorteka personal oli ööga ära unustanud, et meitele oli vaja hommikusöök kaasa pakkida ja jätsid selle lihtsalt tegemata. Mida kõike nad pikemate ööde puhul ära võivad unustada, ei taha mitte mõeldagi. Igastahes äratus oli kell 3.15, linad tassiti konteinerisse, pakid pandi vööri ja algas tee kodu poole. Sedakorda läks kõik ludinal, Imps oli küll ikka veel natuke tõrges ja kippus lennukit ümber ehitama, aga saime kõik õnnelikult koju tagasi.

Üritus oli igati kordaläinud ja kindlasti jääme me seda kauntsi reisi meenutama positiivsete tunnetega. Lõpetuseks kannaksin ette Väikese Veski tänukõne Päälikule:

Atiäh.