Kuidas see tuli siis tuleb ..

   Kui tantsupeo proovid algavad juba esmaspäeval ei saa ju tantsijad tuld saata oma maakonna-
linnas . Seega tuli valida mõni kaugem koht . Kenad korraldajad tulid meile vastu ja pakkusid kena pühapäeva . No kes oskas paar kuud tagasi arvata , et ilmataat on seekord lätlane . Mitte , et sellest ennast häirida lasksime , meie olime kohal .
  Nii siis nagu ikka tuleb alustada algusest .
  Kuna meile oli määratud pühapäeva hommik kusagil teispool Käru oma 10 km  , siis üks mõistlik tantsija läheb ju kohale juba laupäeval .
 Kuna meile pakuti pesapaika ühes kenas looduskaunis kohas seal ligidal oli vaja välja mõelda , kuidas rattad sinna saada . No pole ju võimatut , kui seltskonnas leidub kena naisterahvas kelle autol on konks ja rendis ju haagiseid saada , mõeldud tehtud . Reedel kokku kogutud rattad ja laupäeva hommikul veel mõned ratturidki peale korjatud asusime teele . Saime kaks kohale jõudmise õpetust , üks naistele teine meestele . Pean tunnistama , et minu jaoks osutus naiste seletus liig keeruliseks ja kuna oma autorooli usaldasin ka meesterahva kättesse trükkisin välja meeste õpetuse tundus kiiremini kohale jõudvat . Nii see ka oli .
  Oodates ära veel ühe sõiduki täie rahvast . Tuli siiski tööriided selga ajada , sest tasuta lõunaid ju pole ja ilm oli imeilus , mida oleks patt lörri lasta  . Seekord tuli siis ööbimis koha eest pisut puid metsast välja vedada , et pererahvas ka talvel saaks mõnusalt maal käia .
  Esimeses puude peatuspaigas ootas meid ees rästik . Uss ilusti koju saadetud saime puud käru  peale ja maja juures maha . Järgmises puu pesapaigas läks asi veel huvitavamaks  . Käisime siiski nõelaotsas ära , see tähendab , et maa sees oli herilase pesa . Üks meist juhib tema sai 2 nõela ja viimane täpselt otsa ette kahesilma vahele , õnneks piirdus see siiski vaid ehmatusega ja hommikuks ei olnud meil paistes silmadega autojuhti .
 Vahepeal sõime Krissu kaasa tehtud riisipada ja töö  jätkus .
 Veel mõned kohad puudest lagedaks , vahepeal liitus veel paar hilinenut meiega , kui töö tehtud oli veel rahvast oodata . Vahepeal oli Siimust saanud siilionu ja seda kogu nädalavahetuseks .
  Siis tsill ja grill . Miskipärast oli meie köögi toimkond vist arvanud , et kohale tuleb kogu selts või vähemalt mõlemad segarühmad , aga võta näpust oli vaid 11 kena inimest .
  Kui tsill oli juba piisavalt kestnud ja öö saabus , maandusime oma telkides . Ühtäkki kuuleme hirmsat krõbinat - nii korras sajab . Oh õnneks oli keegi veel lõkke ääres ja lisas oksi mis praksusid . Ent hommikul kella viie paiku oli see siiski vihm mis meid kostitas oma krõbinaga vastu telgi katust . Kuno oli meile laupäeval korduvalt meelde tuletanud , et homme sajab , aga kes siis teda kuulda tahtis . No midagi mõeldes , et äratuseni on veel kaks tundi , kamandasin oma telgikaaslased telgi seintest eemale ja püüdsime uinuda . Kell sitse tõustes ei olnud vihm lahkunud . Olgu andsime talle võimaluse veel kaks tundi sadada ja soovitasime siis lahkuda , sest kes rõõmustab vihma üle kui peab ratta seljas olema . Vahepeal oli tekkinud ka plaan tuli kaaperdada , ehk pantvangi võtta . Lunastuseks pidime nõudma ilusat ilma proovidesse ja peole .
 Hommiku kohv ja söök tehtud asusime teele olime siiski oma 30 km eemal oma tule toomise kohast . Kohale jõudes liitus meiega veel kolm kaaslast , lisaks kogunes veel teinegi seltskond ühest teisest tantsurühmast , neile me nokkasid ei andnud , sest nemad meiga koos trenni ei tee  . Enamusel olid kiivrid juba tuunitud jäi veel viimaseid abistada ja siis rattale samuti sildid külge , sest kõik peavad ju teadma kes me oleme . Õnneks sai ka vihm lõpuks aru ,  et tal on viimane aeg lahkuda .
 Loomulikult olid kohal ka kaamerad , kes siilionult ka intervju võttis . Samas saime alustada ka oma lauluharjutusi. Lubades laulda kogu 5km trügisime tuleratta taha jättes teised taha poole .
  Lubatud tehtud Siim keeras selja sõidusuunda ja laul algas . Tuleratturid küsisid kas me jätkata ei soovi , meiega olevat nii lõbus . Kahjuks pidime siiski tule edasi andma ja ise suuna ööbimispaika võtma. Vaja oli veel toitu hävitada ja telgid pakkida . Otsad kokku tõmmatud asusime Tallinna poole taas teele .
 Mõned maha puistates ja viimased rattad ühte garaaži hoiule pandud . Oligi kodu pea käega katsuda .

Ja nüüd proovid ja peab lootma , et see tuli ikka Tallinna jõuab .



 

Kas vihtuga või vihtuta?

Väljavõte Madara sauna kodulehelt. Lisaks kasulikule infole ka kuhjaga huumorit. Tasub lõpuni lugeda.

Kuidas õigesti saunas vihelda?Professiionaalsed nõuanded.

Selle artikli tekst oli üles võetud E. Nikolajeva raamatust “Tervis ja Harmoonia”, mis oli välja trükitud väga väikeses tiraazis. Raamatu autor osales vene kosmonautide ette valmistuses lenduks- sellega on palju öeldud! Raamatus oli leitud koht ka vene sauna jaoks....
Aurusaun on väga vana tervenemise vahend. Juba ammu vene aurusaunas raviti külmetust, liigsereumat ja muud haigusi. Samuti on kuulsus kuiv sauna, mille eesmaärk on soojendus higistuse stimuleerimiseks. Praegu on palju väitlusi aura ja kuiva sauna paremuse kohta. Vene saun võib abiks olla tervise ennistamise ja paranemise teel, kui jälgida mõistlikuid reegleid sauna viibides.
Põhi eesmärk on keha soojendus higistuseks ja edaspidine intensiivne higistuse tagatis. Mida kõrgem on temperatuur leiliruumis, seda keerulisem on organismi jaoks adapteerida selleks ja seda rohkem energiat läheb organismi ümber ehitamiseks. On tähtis mäletama, et saunas me ei saa ainult energiat, mida organism kasutab soonide paisutamiseks, vererõhku suurenemiseks, lümfa ja verekiirust suurenemiseks(mis võimaldab intensiivselt slakkaineid eemaldada veresoonidest) vaid kasutame energiat organismi varudest kude kaitsmiseks temperatuuri eest, millal nende normaalne tegevus on võimatu. See kaitse koosneb sellest, et toimub higistus ja higi tuleb välja pooride kaudu keha jahutuseks(tähendab organismi jahutuseks). Selle eesmärgi saavutamiseks meie organism peab vett ära andma, mis on säilitud, et vee-soola bilanssi hoida ja olla aluseks veri ja lümfa jaoks, seedemahla jaoks ja ne. Pärast vee kaotamist, ilma milleta organism saab tegutseda mõne aja jooksul, automaatse reguleerimise süsteem “lülitab sisse” rasva hüdrolüüsi mehhanisme, mille tulemuseks on kaalukaotus ja rasvakihi vähenemine. Nii öeldes, organismi omadus saavutada püsiva keskkonda sees me kasutame oma eesmärgi saavutamiseks- organismi puhastamiseks. On selge, et mida vähem energiat me kasutame varudest, seda pikem on meie elu potentsiaal. Järelikult me peame valida optimaalse temperatuuri leiliruumis, ajaviibimise ja soovilikku effekti saavutamise suhet. Sauna peab olema kasutatud mõistlikult, valides vene saunas kõige sobilikum reziimi.

Meie nahk mitte ainult viskab välja erinevaid elemente ja ühendusi vaid hõivab neid, mis asuvad keskkonnas. Organismi nad saabuvad kopsude läbi. Sellepärast on tähtis,et leiliruumis oleks puhas ja mitte sisalduv aurustusi õhk. Selles mõttes vene saunas on rohkem paremusi kui tavalises saunas. Iga kord enne sisenemist on vaja õhku puhastada ja soojendada, andes vett ahju väiksete porsioonidega-2-3 klaasi avatud õhuaknaga, 20-30 portsiooni puhastamiseks(sõltuvalt ahju võimsusest)ja pärast-10-20 portsiooni 1-2 klaasiga suletud õhuaknaga- soojendamiseks. Ärge kiirustage siseneda-oodake kuni aur sadestub. Kui õhk sisaldab palju niiskust, aurumine nahast raskendub ja kuum aur hakkab nahka kõrvetama(adapteerimisaeg suureneb). Kui ahju võimsus lubab, võib õhuakna kogu aeg avatuna hoida.

Saunas (selles variandis, mis ilmub tihedamini meie tingimustes) õhk on praktiliselt puhastamata terve päeva jooksul ja normaalsetes tingimustes asub ainult “esimene vahetus”. Sellepärast hakati kasutama sanaid, kui paigutakse elektrilist soojendit kuhu peale pannakse kivisid. Nende peale on vaja vett valada, millest moodustub aur ja sarnasus vene saunaga, aga väiksete võimalustega luua kuiva ja puhta auru. On veel teine sauna projekt-väljatõmmaga. Väljatõmme olemus tagab saunat kõrge kvaliteedi.

Vene saunad võimaldavad kasutada mõned tervenemise vahendeid-vihtu. Nad võivad olla kaseokstest, tammepuust, kadakast ja eukaliptusest. Vihtadega on vaja kergesti rapsida. Selline massaaz tugevdab üldist sauna effekti.

Esimene sisenemine leiliruumi peab olema lühiaegne, vähe auruga ja parem ilma vihtuta. Istuda leiliruumis on vaja kui teil on meeldiv, ei ole vaja kannatada. Leiliruumist lahkudes, minge külma dussi alaa 5-10 sekundiks, võib ujuda ka järves või muus veekogus. Selline protsess stimuleerib rohkem higistust, ja kohe pärast ujumist on vaja hommikumantlit panna. Teie eesmärk-mitte jahtuma iga leiliruumi sisenemise ette vaid stimuleerida higistuse protsessi kogu aeg. Jälle leiliruumi siseneda on vaja, kui tunnete, et olete puhkanud ja intensiivne higistus lõppes. Võib teha 3-5 sisenemist leiliruumi, enne viimast on vaja pesta ennast hoolikalt.

**********

Mida tähendab ütlus : ´´Tõmba kuivalt ``?

Asudes teele ühe ilusa suure linnu firma teenuseid kasutades , mis oli küll väiksem kui iial oleks arvata osanud  , sattus meie ette lustakas seltskond .
  Alustuseks tundus meile , et see lennuk sõidab sihtkohta ratastel , vahepeal tuli teade : Järgmine peatus Tondi , siis aga hakkasid sinised vilakurid selja taga plinkima , aga meie ei peatunud vaid tõusime maapinnalt õhku .
Mõnda aega  õhus olnud ei saanud üks suitsumees kuidagi oldud , lõpuks hankis ta omale kaunilt vormisneiult paki suitsu . Nagu meesterahvale kohane ei hakanud ta kasutusjuhendit lugema , no kui oled olnud suitsumees pikemat aega tead ju isegi et tuleb süüdata sigaret ja tõmmata .
Miskipärast see sigaret ajas rõvedat haisu ja justkui sulas . Lõpuks otsustas seltskond lugeda pakilt mida teha lennuki suitsudega , seal siis selgus ava pakend võta omale sigaret ja tõmba , st ei mingit süütamist üksnes imemine . Siit siis selgitus terminile suitsu kuivalt imemise kohta ...

Jorjenid tõstame teise laua peale

Saades kutse juudijuubeli teisele vaatusele, meenus mul siinne hitt - juubelitel kulmuni on rohi. Olgugi et ainult juudijuubel, ilmselgelt on mõistlik auto koju jätta ja kasutada ühistransporti. Kuna kohale valideerimise võimalus puudus, tuli kasutada olemasolevaid vahendeid. Saingi kogemuse võrra rikkamaks - kui teid vaevab issias, seljavalu vms sabakondi kaudu ravitav haigus, siis kasutage julgesti sportvedrustusega ühistransporti, soovitavalt madalakvaliteedilisel maanteel. Tulemus on parem kui selgeltnägijate tuleproovist läbi käies. Ja lõppkokkuvõttes maksab see kõik vähem kui õlu Raekoja Platsis.
Aga nüüd koosolekuteema juurde. Nagu te ilmselt juba aimate, kogunesime seekord täiesti juhuslikult Raekoja Platsil, kus lahked armeenlased pakkusid õlut hinnaga, millest selles kohas unistadagi ei osanud. Kaukaaslastele kohaselt oli hinna ja kvaliteedi suhe raudselt paigas - ilmselt oleks neil endalgi olnud piinlik selle joogi eest rohkem raha küsida. Ja siis kohe hakkaski juhtuma.
 Nagu ikka peo alguses, tuleb kõigepealt kork maha lüüa.

Suurepärase veinivaliku kõrvale pakuti pigem jäneste/küülikute toidulauale sobivat rohelist salatit, mille sisse sai tellida soovikohaselt krevette, lõhet või kana. Esimese hooga ei osanudki midagi valida - seos veiniga jäi kaugeks ja kujutlematuks. Teenindaja oli mõistev tütarlaps ja pakkus võimalust asendada päevapastas (ainuke roog lisaks salatile ja võileivale) oliivid kanaga - peaasi et juubilar tellimuse esitaks. Jäime sellegi poolest "kapsa" juurde. Mõistest "suur" oldi aga juustuvalikut koostades täiesti valesti aru saadud. Kui kõik tellitu lõpuks koha laual leidis, olime sunnitud tõdema, et jorjenid tuleb tõsta teise laua peale. Peale avalöögi nautimist suundusime tuurile nagu ühele juubelile kohane. Tallinna vanalinn pakub selleks ohtralt võimalusi. Teravaid ja vähem teravaid elamusi jagus nii lauale kui selle taha. Maainimesel oli see igati hariv üritus - talle sai selgeks, et kui menüü on mitmevärviline, siis roheline tähendab taimetoitu (oranži ja sinise tähendus jäidki selgusetuks), lisaks saab kanatiibade valik olla äärmiselt lai: kõigepealt 6, 8, 12 ja siis 1, 2 ,3. Valisime 12:1. Jääb ainult loota, et Rumeenias Eesti jalgpall selle skooriga ei hävi. Ja nagu aamen kirikus - igakord olime sunnitud jorjenid paigutama teise laua peale. Maainimene ei saa aru, miks need lauad küll nii väikesed tehakse.

Lõpetuseks - veel kord palju õnne juudijuubilarile!
PS. Kui kellelgi on aimu, mis toimus esimeses vaatuses, siis andke sellest lahkesti teada!

Laupäeval isaga teha võib kõike

Kunagi ammu-ammu käisid maalapsed laupäeviti isaga linnas trolliga sõitmas ja linnalapsed jällegi rongiga sõitmas, siis käidi veel korrusmajades liftiga sõitmas, lõbustuspargis ja tehti igasuguseid muid toredaid asju. Meie pere mehed otsustasid sel laupäeval elamusi otsida hoovis olevatelt mändidelt (pealt 20 tk) kuivanud ja haigete okste lõikamisega.
Kui otsustate tõstukit rentida Cramost, siis võite julgesti arvestada laupäevale eelneva elamusterohke reedega. Nimelt selgus, et selles firmas ei võeta tehnika rendiks vastu mitte tellimusi vaid sooviavaldusi ning edasi on nagu jõuluvanaga - teist sõltumata soovid kas täidetakse või mitte. Garanteeritult on aga segamini kogu teie tööde plaan ja ajakava. Õnneks lõppes kõik siiski hästi - Cramo leidis päeva lõpuks siiski tõstuki ja üks tore lõbus mees meie fännklubist tõi selle lahkesti meie õuele. Ja siis kohe hakkaski juhtuma.
Soojenduseks ja masina töökindluse kontrolliks sõideti tõstukiga nagu liftiga üles-alla, tehti mõned tiirud nagu lapsepõlves lõbukas karusselliga ja tunti ilmselget mõnu nuppude muljumisest. Kuna iga nupu juurde oli pilt joonistatud, siis vale nupu muljumise ohtu õnneks ei tekkinud. Siis algas tõsine töö. Selle käigus tehti nii mõnigi loodusteaduslik avastus - mõni oks oli seest tühi nagu tunnel ja ilmselt ainult läbi õnne ei olnud see alla potsatanud, puukoristajad olid oma pessa tassinud vist pea poole õues leiduvatest koerakarvadest jne jne.
Esimese päeva õhtuks oli õuele kogunenud aukartust äratav oksakuhi ja tehtud oli napp viiendik tööst.
Laupäeval enam nii igav ei olnud. Selgus et kõigi oksteni tõstuk siiski ei ulata, seega tuli appi võtta akrobaatilised harjutused ja seninägemata töövõtted. Meie kindlustusjuht oli küll eelnevalt pakkunud õnnetusjuhtumikindlustust, aga me jõudsime järeldusele et enesetapp ilmselt kindlustusjuhtumit endast ei kujuta. Õnneks lõppes ka siin kõik hästi. Kuniks kohvilähker lakaluugi vahele kinni jäi ...

Tõstuk lihtsalt keeldus ühel hetkel töötamast - ilmselt ei olnud ta harjunud nii intensiivse töökoormusega. Maapinnal tekkis elav arutelu, et kui inimese 12 meetri kõrguselt alla saamiseks kasutada klassikat, siis kas mõttekam on ehitada kastidest trepp või tuua leivalabidas, või peaks siiski kivisid veeretama hakkama. Tõstuk aga jätkuvalt ei allunud korraldustele ei ülevalt korvist ega alumisest puldist. Õnneks ei pirtsutanud tööriist kaua ning me ei pidanud hakkama korraldama võileivaheite võistlust, et korvisolija nälga ei jääks.
Kindlustusjuhtumita me siiski ei pääsenud - hävingu osaliseks sai üks 0,85 € maksev katusekivi. Ükskõik kuidas me ka ei arvutanud - selle maksumuse ja väljavahetamise summa jäi kangekaelselt omavastutuse piiridesse.
Kokkuvõttes oli üks igati tore laupäev ja röögatu oksahunnik õuel eeldab veel mitut laupäeva, kus isaga saab ühiselt midagi ette võtta.

Kuidas karu kolme printsessi voodis magas ...

Olles meie toredas tantsulaagris teisel õhtul siirdudes oma mugavale magamis asemele , leidsid kaks kena neidu , et keegi on mingi teki laotanud üle meie kolme magamis aseme .Kolmas asjasse puutuv vihtus alles tantsu . Meie mugav pesa oli valmistatud tantsurahvale omaselt otse lavale , seega puudus pimedas öös igasugune valgus , õnneks oli mõni käinud äsja Robbi kontserdil ja teada saanud , et on olemas led light äp . Alustades siis uurimist mis tekk see on selgus , et ka teki sees on keegi . risti üle kolme madratsi . Iga sugune palumine ärgata ja lahkuda luhtus , seega tuli minna üle lava , kus oli lootus leida rohkem mehi kes ehk karu ära viiks .Näidates ühele magavale olevusele valgust näkku ja pärides : kas Sa magad ? korduvalt , tuli lõpuks vastus : enam ei maga . nii sai päästetud meie voodid , õnneks ei olnud karu siiski meie voodeid ära lõhkunud , nii nagu juhtus see ühes teises muinasjutus neiukesega .
 Kui esimene mahtra oli maha rahunenud saabus kolmas neidis . Avastades , et kogu tema kaasas kantav pagas puudub , kukkus lärmama kuna puuduas äp siis valgust nigut kaa polnud . Suutes siis pool rahvast üles ajada ja saada omale led lght selgus , et karu transportimise käigus oli pagas nihutatud lava äärde ja polnudki kaduma läinud .

Kuidas hooldada kohvimasinat?

Kui naisterahvad lähenevad rikki läinud kohviaparaadile, võib see masinale osutuda saatuslikuks, sest kindlasti pole tegemist spetsialistidega, kelle väljakutse maksab 60 € + käibemaks.
Aga kui pea on tühi, siis youtube'ist ikka abi leiab

@Päris Hilton: väike õppevideo järgmiseks korraks, tõehetk saabub 08:04

Vaata õppevideot siit!

Lugemissoovitus suveõhtuks

Kersti, meie hea sõber ja tuttav Las Vegasest, on välja andnud väga vahva raamatu oma looga - kuidas ühest lihtsast seto tüdrukust sai maailmas hinnatud kõhutantsija.

Saadaval hästivarustatud raamatupoodides.
Facebook'lased võivad kiigata https://www.facebook.com/MinuLasVegas?fref=ts

Suveõhtuks väga lahe kaasahaarav lugemine - tõeline tuhkatriinulugu päriselust, mille kõrval oma probleemid muutuvad üsna kahvatuks. Üks sai selgeks - kus on tahtmine, seal on ka tee.

Üks...

... naine, üks mees, üks ....
Ja nalja ja juttu jätkub kauemaks!

Browni liikumine 2

Ehk lugu sellest kuidas me Narvas kalal käisime.

Üsna varakevadel saime kutse Narvast. Eelmisest kalapüügist sealkandis oligi juba päris palju aastaid möödas. Nii 10 või rohkemgi veel. Seda keegi enam täpselt ei mäleta. Igatahes piisav aeg, et unustada.
Nii asutigi ühel maikuu algupoolel suviselt soojal päeval ida poole teele. Kogunemiskoht oli seekord nihutatud veidi rohkem lääne poole. Eks ikka selleks, et me rohkem teineteise seltskonda nautida saaks. Kesklinnast korjati peale MM ja Lasnamäe veerult sai seltskond ratastel pinget veelgi juurde. Ja siis pani Lepp leekima. Täie rauaga idapiirini välja. Kui piiri poleks ees olnud, mine tea, millal pidama oleksime saanud. Ning kuna järjekord oli üsna pikk, otsustasime siiski Narva jääda.
Bussis jaotati kõigile kavad tantsudega. Ettenägelikult oli igale tantsule pandud ka oma hind. Eks ikka selleks, et me teaks, kui palju mingi tants meile maksma läheb. Aega me ei raisanud, viskasimegi kohe alguses võrgu välja, et võimalikult suur saak kätte saada. Läks korda.
Peale meie said lavalaudu tallata nii suuremad kui väiksemad vene kultuuri esindajad. Temperamenti jagus. Eesti kultuuri esindas naisrühm Kuppari oma kaunite naiste ja sulnite valssidega ning meie.
Peale kontserti oli väike kohvilaud garderoobis. Ja ega pikalt aega raisatud, kiired Rimi ringid ja asusimegi kodu poole teele oma rikkaliku saagiga.
Soovitan soojalt teistelegi: Narvas on väga kalarikas Emajõgi. :)

kutse

Sain võhmakatelt sellise kutse!

Olete oodatud

MTÜ Võhma Seltsimaja segakoori ja rahvatantsurühma
5.sünnipäevapäevapeole

Võhma seltsimajja

8.juunil 2013 kell 19.00.

Pidu kestab, kuni osalejatel jaksu. Tantsitab ansambel Uuri4Ever. Puhvet.


 Pidu tasuta, rahvamaja renoveerimiseks oodatud kõik annetused

Hei-hei.

Ei teagi mismoodi meid nüüd sügisel siis jällegi üles otsiti kuid kevadine teema Saksamaaga muutus ükspäe jällegi aktuaalsex. Päälik e-kirjutas, nüüd on siis asi tõsine ja et nüüd on minek. Vot.

 Paari nädali pärast olimegi kaunilt ennast lennujaama, paraadmundrid reisikottis, checkinni sappa rivistanud.

Pagasikontrollis saavutas Meie Kõige Kahtlasema tiitli Imps (õnnesoovid). Ainult tema pagas oli vääriline tõsisemat ülepakkimist tollitöötaja poolt. Väike Veski pidi kingad jälast võtma - ju siis taheti kontrollida egas tal lampjalgsust ei ole (tegemist ju siiski tantsiva kultuuriseltskonnaga). 

 Niisiis. Tagasihoidlik tunnike ootesaalis ja saigi peatselt siirdutud lennukilepääsemise järjekorda. Ässad saavad loomulikult minna omaette järjekorras (tegelikult ilma jk`ta) ja esimesena lennukile. Tuli välja, et lennates Raijanõhuga on võimalik valida kas tavaline või eelisjärjekorra pilet. Meist väga hooliv Päälik valis selle õigema versiooni. Tänan.

 Lennuk oli tavaline, ei midagi erilist, võib-olla oli tavapärasest rohkem kollast. Priidik mängis igavuse peletamisex lotot, Imps oli pisut tõre aga lõpupoole siiski leebus. Kirjapanija kõrvale platseerinud meeskodanik valis õhusõidu aja täitmiseks õige huvitava taktika. Nimelt oli Härra kaasa võtnud maailma kõige igava raamatu või mu teise versioonina maailma kõige paremate unejuttudega kirjateose. Iga kahe lehe lugemise järel tudus sm. Pinginaaber väljateenitult 15 minutit. Normalnaja taktika. 

 Ja olimegi Weezes. Päälik läks autosid välja lunastama, me seisime veidike eemal ringikujulises kobaras. Paari hetke pärast astus meie ligi üx neidis ja küsis egas me tantsijad pole. Me, jh, tunnistasime talle oma tantsusõltuvust. Võtmed käes suundusime autode poole. Seltskonnad jagunesid siis niimoodi - B rühmade noored Juhendajaga ühte ja D`ealised giidiga teise sõidukisse. Peale mõningast pusimist saime mootorsõidukid töökonditsiooni ja me sõit peaeesmärgi, Kölni poole, võis alata. Väikese vahepeatuse ajal sai giidiga pisut juttu puhutud. Tuli välja, et tema saksa keel pole kõige parem ja et Kölnis orienteerumisega pidavat kah probleeme olema. Kokkuvõtteks selgus, et tema nimi on Karin, ta on 171cm pikk, ametilt õpetaja ja tegelikult ei ole ta mitte kaasapandud giid vaid väliseestlaste ajakirja toimetaja. Keegi oli vist kunagi varem millestki valesti aru saanud.

Kohalejõudes tsekkasime esimese asjana üle Kultuuribunkri ja sealse lava. Bunker oli vilu, lava seevastu soe ja sõbralik.

 Ahjaa. Kohe alguses kui autodesse sai istutud hakkas GPS (kodust kaasavõetud) nimega Kati tülitsema teise Gepsuga (tema oli autosse monteeritud). Ei tea mis probleemid neil omavahel olid, aga teekonnas, millega meid Kölni viia, ei suutnud nad kuidagi kokkuleppele jõuda. Muuseas tülitsesid nad teekonna osas kogu reisi vältel. Kati muudkui aga õiendas, et kiirus suur ja KAS MA PEAN JÄLLE TEEKONDA RINGI ARVESTAMA VÄ???? Et oleks siis vahestki mõni hea sõna tulnud stiilis – olid tubli, kiirus hea .. vms  Ei, ei midagi. Oma eestlasliku kangusega, ilmselt oli ta saarepiiga, sest sealt pidid olema pärit ju meie kõige kangemad, jätkas ta noomimist ja rangelt õigest sõidutempost kinnipidamist.

Peale bunkrit siirdusime siis ööbimispaika. Tudulaks oli seekord valitud Noortehostel. Ei saa kindlasti midagi paha öelda. Väga normaalne koht. Puhas, hea teenindus, norm. hommikusöök. Kiitus. Panime oma pambud tubadesse ära, hingeldasime paar korda ja suundusime vastuvõtukomitee esinaise Maie juurde õhtusöögile. Loomulikult oli ju teepeale jäävat ostukeskust, odavhinnaketti Liidlit vaja külastada ja endid eelseisvateks õhtuteks valmis seada. Muidugi sai muretsetud lahkele võõrustajale ka lilled.  Maie juures oli tore ja hea. Hubane maja eramajade rajoonis. Laud oli kaetud hea ja paremaga.. mmm .. küll see maitses hää. Tänud kokale.

Väiksel Veskil valutas pea. Jälle ja kohutava tugevusega. Tänu maagilisele imerohule ja Impsi kuldsetele kätele kadus ka valu, hoolimata vastupanust.

 Kõhud täis, tujud head, allkorrusel koos Kukeritega mõned napsud ja lauajalgpallimatsid peetud oligi aeg taas Noortehostelisse suunduda.  Tudula kõige suuremas toas sai seltskondlikult tehtud ka mõned joogid unerohtu nh. hea une tarvis.

Järgmisel päeval hommikusöögilauas suuremal koosolekul peeti plaane, et siis mida ja kuidas vaba ajaga peale hakata. Tulem oli järgmine. Viisime autod Bunkri juurde, seadsime sammud lähima trammipeatuse juurde (loomulikult muheda ringiga) ja edasi kestis sõit linna keskuse suunas. Või nii me vähemalt arvasime. Sealne transpordisüsteem on pehmelt öeldes kummaline. Kui sa arvad, et istudes trammile nr 4 saad sa selle ettenähtud ruuti pidi sõita siis.. ei. Trammijuhtidel on õigus kasvõi poole teekonna pealt otsustada mis liinil ta just nüüd ja sel samusel hetkel sõita tahab. Jh, krdi naljatilk, trammijuhil tuli kesk meie sõitu soov vahetada liin NELI liini ÜHEKSA vastu. Pljääd. Loomulikult tulime me sellest tiibadeta tiiburist välja ja kõigi kohalike ühtstransportööride kiuste ikkagi soovitud sihtkohani jõuda. Lahkudes jaamast oli trammi tagumiseks numbriks pandud hoopis …(vot kiusu pärast ei ütle). Vihjeks niipalju, et see ei olnd ei NELI ega ÜHEKSA.

Voldid tulid jala. Va maratöönar selline.

Peatuse juures oli väljak nimega Tsornoi Rõõtsar või nii ma vähemalt arvan. Igaks-juhuks sai sinnasamusesse lepitud kokku hilisem kokkusaamine juhuks kui bande peax lagunena. Ühiskondlikult sai külastatud kohalikku katedraali. Tuli välja, et see oli peaet ainus maja, mis sõja ajal pommitamisest püsti oli jäänud. Teine oli ilmselt Bunker.

Kohalik rahvas on, nagu kiriku juures välja tuli, lahke ja sõbralik. Nimelt pakkus üks, väljanägemise järgi mitte just kõige rikkam persoon meile raha. Väristades topsikut me ees ja lausudes bitte-bitte… võtke aga kallid külalised..  Raha käes bande lagunes.  Kes tuulutas läbi kohaliku kesklinna butiike, kes jalutas nabereeznajal, kes nautis sealset õllekultuuri. Ilm oli fantastiline. Koduse pilvealuse kuni 7`me kraadise niiske ja vihmaseguse olluse asemel oli seal võimalik nautida, ja mitte ainult sel päeval, 20+ kraadist päikesepaistet. Igatahes olimege varsti jälle kõik koos trammis. Peale Voltde.

Trammis jutustas Mölder oma unenägu kus ta oli endalegi arusaamatult kuidagi kuskiltkohast vastu võtnud Üheteistkümne eurose rahatähe. Tema mittemõistmise kohaks ole see, et ta ei saanud mitte aru kuidas sai ta võtta  vastu 11 eurose, kuna ta on ju ilmselgelt teadlik, et sellist rahatähte ei ole ju üleüldse olemaski. Ma arvan, et ta oli seda raha vastuvõttes lihtsalt veidike unine.

   Esinemiskohas tagasi olime me nelja paiku. Panime oma paraadmundrid selga ja jäime esinemist ootama. Ja oodata me saime. Kava kohaselt oli me tantsulka paigutatud peo hilisemasse ossa. Kaheksast pidid lendama peale Kukerid ja nendega vaheldumisi pidimegi me oma rahvakultuurseid tantsupalasid esitama. Kõht läks vahepeal oodates jube tühjaks. Õnneks saime siiski enne esinemist vatsad punni pugistatud.

Kuna üritus kuhu me kutsutu,d olime oli väliseestlaste koondorganisatsiooni 60 juubel, oli seal eeldatavalt korralik ports eestlasi. Pidulikuks riietuseks oli nii mõnigi valinud endale rahvuslikud riided. Nõnnamoodi siis oligi meil tavapärasest teistmoodi tunne kuna rahvariietes rahvatantsijad ei eristunud ülejäänud seltskonnast. Jh, tihti seda just ette ei tule.

Me kauaoodatud (nii me endi ja loodan, et ka vastuvõtjate poolt) ülesastumine läks normaalselt. Kerges pikantses kalakastmes. Publikule ja meile meeldis. Hilisematest kommentaaridest oli rõõm kuulda äratundmist rahve seast kui lapsed omavahel arutasid, et näe need seal ongi need kaksikud. Ilmselgelt mitte omavahel sarnased a näe rahvas sai aru J Ja härra Voldile mainiti, et sellise vastupidamisega peaks me kõik maratoni olema võimelised läbima. Tänud siinkohal me treenerile.

 Aga esinemine oli tõepoolest väsitav. Ei teagi, miskipärast tõmbas see lava kuidagi meid täitsa tühjaks. Ausalt.

 Seejärel, peale väsitavaid päevasündmusi sai Noortekas siirdutud ööunele. Lesisingi rahulikult linade vahel kui ühtäkki koputati uksele. KM ja MM vaevlasid korgitserinappuses ja tulid meilt kesk ööd sellele probleemile abi paluma. OK me aitasime. Ühesõnaga jätkus pidu kuna Volt tõi meile lõpuks ka korgitseri. Turva käis kah ainult kaks korda kollitamas. Priidik rsk. Näitlejaks või ESS`I turvameheks võiksid hakata. Plääd see tuli sul häste välja.

Järgmisel päeval hommikusöögilauas suuremal koosolekul peeti plaane, et kuidas pidada plaane, et siis mida ja kuidas vaba ajaga peale hakata. Tulem oli järgmine. Et kuna nii mõnedki polla olnud kuulsa Wuppertali ripptrammiga sõitnud, või ei suutnud seda pärast eelmiste päevade sündmusi meenutada, siis suunduti Wuppertali poole. Paraku tuli välja, et Wuppertaalisid on ses piirkonnas rohkem kui üks ja GPS-Katidel on peal erinevad tarkvaraversioonid. Niisiis algas asi väikese luuremänguga, mille tulemusel D-rühmade noored jõudsid läbi käia vähemalt 5 erinevat Wuppertali, sel ajal kui B-rühmad jõudsid esimesena pühapäevaselt vaiksele kaubandustänavale saiakesi sööma. D-d nägid trammimuuseumi ja kummadki ei saanud ripptrammiga sõita, sest trammil oli pisike paus, 6-21 oktoober  Kalender näitas kahekümne esimest.

Edasi võeti suund Müngstener Brücke poole, mis pidada olema üks kolmest või neljast kuulsast Eiffeli loodud ehitisest. Raudteesild oli võimas, aga Eiffelit me sealt ei leidnud.

Ilmselt oli maailmakuulus rauakuntstnik oma suures tagasihoidlikkuses oma nime sillaehitajate nimistust välja jätnud. Kahekümnekuuekraadises päikesepaistes mööda mahalangend lehti sahistada oli väga veider.

A selle kõige peale oli meil  jällegi kõht tühjaks läinud ja meile meenus küllakutse tädi Maie juurde. Eilsest olla veel head ja paremat järgi jäänud, mida ei saanud ometi raisku lasta minna.

Me ei olnud seal sugugi esimesed. Kukerid olid juba kohal. Pillid ja hääled olid kaasas. Meil olid tantsujalad ka kaasas. Seega ei kulunud palju aega, kui see kõik oma loomulikku rada pidi kokku sai ja Külavalss ja Emajõgi said sedakorda täiesti originaalsaatega maha tantsitud. Selline tavaline väike eestlaste aiapidu, ansambli ja rahvatantsijatega, arvasid ilmselt üleaedsed oma rõdudelt välja vaadates. Laulu jätkus kauemaks ja ka meie saime kõrid lahti lauldud. Õhtu oli vägev, au ja kiitus vastuvõtjatele. Laulud lauldud, tantsud tantsitud, pidu käima löödud, läksime ise Noortekasse tagasi asju pakkima ja varakult magama, kuna väljasõit pidi toimuma keset pimedat ööd.

Noorteka personal oli ööga ära unustanud, et meitele oli vaja hommikusöök kaasa pakkida ja jätsid selle lihtsalt tegemata. Mida kõike nad pikemate ööde puhul ära võivad unustada, ei taha mitte mõeldagi. Igastahes äratus oli kell 3.15, linad tassiti konteinerisse, pakid pandi vööri ja algas tee kodu poole. Sedakorda läks kõik ludinal, Imps oli küll ikka veel natuke tõrges ja kippus lennukit ümber ehitama, aga saime kõik õnnelikult koju tagasi.

Üritus oli igati kordaläinud ja kindlasti jääme me seda kauntsi reisi meenutama positiivsete tunnetega. Lõpetuseks kannaksin ette Väikese Veski tänukõne Päälikule:

Atiäh.

Kuidas Teodor aasta vanemaks sai

To be continued ... maybe ...

Reisijutuvõistlus

Meie ei hakka ausalt ära rääkima nii nagu oli ja kuidas perekond jälle kokku sai. Meie reisi kohta saab igaüks ise olla Agu Sihvka ning konkursi korras oma mõtteid avaldada / jutte kirjutada.

Inspiratsiooni saab ammendada fotodelt Meie suvereisi pildid
NB! Pildid on täiesti suvalises järjekorras, et huvitavam oleks ja pilti kohe selgeks ei lööks!

Ah et kas vihjeid ka saab? Ikka saab!
- esimesel päeval me mäele ei läinud
- ka seekord läksid mõned kindlapeale välja
- ma olen juba 2 minutit kuulanud dialoogi mis ei ole minu monoloog
- eksterritorialiteediseadus followed by Three switched witches watch three Swatch watch switches. Which switched witch watches which Swatch watch switch?...

 

- ja last but not least :

Tibusid loetakse sügisel - seega ootame põnevusega teie kirjatükke kuni 22.09 14:49 ja seejärel kuulutame välja võitja(d).
Auhinnad las olla seni saladuseks!

Esmaspäev, 19.märts. KOJUUU!

Suutsin oma Delhi jaoks käsipagasisse võetud asjad ka veel kohvrisse lisada. Nüüd oli ära kasutatud ka surumisel tekkiv lisaruum ja ma mõtlesin, et selle tüübi nahas küll ei tahaks olla, kes peaks otsustama seda kohvrit näiteks läbiotsimiseks puistama hakata - üks Murphy seadus ütleb, et kui purgist välja võetud vihmausse tahta tagasi purki panna, siis tuleb selleks võtta oluliselt suurem purk kui enne.
Hommikusöögiks saime omletti ja moosisaia, kohvivalmistamist teenindas jällegi mitu poissi - tööhõive peale on siin kõvasti mõeldud. Siis väljakirjutamine, passide jagamine ja bussiga taas tsivilisatsiooni poole. Lennujaama sissesõidul oli püsti mingi kontrollpunkt, seal istus reageerimisvalmis relvaga mees ja korraks vaatasin konkreetselt sisse püssitoru otsast, bussiaken oli väga täpselt sellel kõrgusel. Päris kõhe.
Pagasit ära andes selgus, et täpsemalt enam ei ole võimalik etteantud piirides toimetada, mu kohvri kaaluks näidati 19,9 ja hetkeks vilkus ka 20,0.
Lend möödus vahejuhtumiteta. Kuna me asusime teele hommikul ja õhtuks jõuame koju, ehk siis kogu aeg on päev, üritasin keskenduda sellele, et mitte magama jääda - oleks lihtsam tavalisse elurütmi sisse minna. Paraku vein ja sundpimendamine lennukis tegid oma töö. Samaara kohal avasin korra silmad, leidsin, et kõik on hästi ja magasin edasi.
Helsingis EL-i sisenemisel otsiti mu käsipagas jällegi põhjalikult läbi, ei teagi, millega ma nõnda kahtlane välja paistsin. Lõpuks kutt naeratas ja küsis, kas vajan abi asjade tagasipakkimisel. Ma lubasin ta lahkesti järgmiste reisijate juurde - ma arvan, et nad lahtipakkimises on oluliselt osavamad, kui kinnipakkimises.
Algselt oli mu Helsingi-Tallinna lennuki koht 1B, lootsin juba, et saan ka proovida, kuidas on selg ees lennukis lennata - esimene pink oli näoga salongi poole; ent mu pilet vahetati alatult välja ja anti teine koht. Lennu algus viibis ja siis tuli stjuardess mureliku näoga vabandama, et sellel reisil on millegipärast erakordselt palju pagasit ja selle laadimine võtab aega. No loomulikult, kui tavalise läpakatega varustatud ärimeeste kontingendi asemel on pool lennukitäit meiesuguseid maksimaalse lubatud kohvrimahuga rahvatantsijaid.
Tallinnas selgus, et kõik kohvrid polnudki peale mahtunud ja seekord sattusin minagi nende õnnelike hulka, kelle oma maha oli jäänud. Jätsin neile oma aadressi ja telefoni, et kui see saabub, siis võetakse ühendust.
Kallistused-kallistused-kallistused ja veidi tühja ja nukra tundega sai lennujaamast laiali mindud, üks muinasjutuline reis oli läbi saanud.
Mulle helistati õhtul kell kümme ja küsiti, kas soovin oma pagasi saada õhtul või valin hommiku. Kuuldes, et õhtune variant realiseerub umbes ühe paiku öösel, valisin hommiku, olin juba üsna kustunud ja kahtlustasin, et ma ei kuule mingit helistamist ega koputamist, kui nad siin öösel kell üks ümber maja luusima hakkavad. Hommikul kell kümme toodi kohver kenasti koju kätte ja võisin lugeda selle reisi päriselt lõppenuks.

Tegelikult meid võeti seal ikka ülimalt kuninglikult vastu. Festival oli kõrgel tasemel ja hästi korraldatud, publikut oli palju ja nad elasid alati kaasa. Meie eest hoolitseti parimal moel, võeti vastu kõige aupaklikumate kohalike traditsioonide järgi ja lisati sinna läänelikku mugavust nii palju kui see parasjagu kusagil võimalik oli. Nüüd kodus tagasi olles pean tunnistama, et olen palju rohkem tänulik selle eest, mis meil siin kodus kõik igapäevaselt hästi ja olemas on, isegi bensiinihind keskmise palga suhtes tundub täitsa ok.
Ja päev on kohe ilus, kui saad südamerahuga hommikul kraaniveega hambaid pesta.

Pühapäev, 18. märts. Katmandust Delhisse.

Hommikul käis osa rahvast väikese lennukiga lendamas. Istmed olid ühekaupa, igalühel oma aken väljavaatamiseks. Tundus, et see asi valmistas kerget pettumust, kuna nii lähedale mägedele ikkagi ei viidud, kui reklaam lubas ja tiirutati kaugemal. Vaated olid siiski superilusad, sest teistmoodi ei ole mägedes võimalik.
Käisime veel viimase tiiru kojuviimiseks suveniire otsimas ja vahetatud raha laiaks löömas. Nüüd oli see juba suisa lõbus, sest igasugused kauplemisvõtted olid juba käpas. Näiteks see, et paned kuskile eraldi tasku väikese summa; ja kui oled kuskil midagi omale välja valinud, siis ütled, et nojah, see on hea ja tore asi küll, aga mul tõepoolest ei ole rohkem, see mu viimane raha... Mingeid väiksemaid asju sai kambapeale kümnekaupa ostetud ja siis hulgihind kaubeldud. Üldiselt nad ei taha kedagi ilma midagi müümata oma poest välja lasta, see toob halba õnne; samas kui sa väga täpselt kirjeldad asja, mida sa otsid ja neil seda ei ole, siis nad midagi muud ka pähe ei määri. Ainult raamatupoodides ei saanud kaubelda rohkem kui 10% sõbrasoodukat.
Nüüd oli vaja kohvrid korralikult ümber pakkida, et ära mahutada kõik mis enne kaasas oli ja kõik, mis juurde hangitud. Kõik vabad mulgud said midagi täis - kui pärjakarp oli juba tulles täis, siis nüüd mahtus sinna eelnevale lisaks ka veel küünlajalg ja pakk taskurätikuid. Kuna nüüd ei olnud vaja enam nii pakkida, et käised sirgeks jääks, vaid nii, nagu paremini mahub, siis oli loomingulise lähenemise jaoks variante rohkem. Suutsin oma kohvrisse ära paigutada ka sõbra nuudlipaki - ei saa ju ligimest nälga jätta ometigi. Kaaluprobleemi ma ei kartnud - kui tulles oli kohver 13.8, siis varuksolnud 6.2 peaks silma järgi kõik lisandunu ära mahutama. Pigem kartsin mahuprobleemi, kuid seegi lahenes, kui kõik õhuvahed olid elimineeritud. Kokkuvõttes polnudki vaja kohvrile otsa istuda - lasin kaane kinni ja siristasin luku lõdva randmega kokku.
Hüvastijätt lennujaamas ei olnud õnneks ülemäära nutune, nagu vahel kipub olema. Tegime oma suurepärasele giidile "mummu" ja ta oli sellisest suurest grupikallist natuke hämmelduses. Ma loodan, et tal jäid meie seltskonnast sama head ja positiivsed mälestused, kui meil temast.
Edasi hakkasime tegelema lennuki peale minemisega. See oli väga tõsine töö ja me läbisime kokku vähemalt kümme turvakontrolli, nagu seltskond lõpuks lennukiistmele vajudes meenutada suutis. Esimene oli kohe lennujaama uksel, kust sai edasi ainult lennukipileti ettenäitamisega. Siis järgnes suure pagasi kontroll, kaalumine ja äraandmine - kogu grupi kohvrid arvestati kokku ühe nime peale. Meil jäi kamba peale umbes ühe kohvri jagu kaalu kasutamata.
Edasi tulid käsipagasi ja inimeste kontroll, et pääseda edasi lennujaama. Iga natukese aja tagant oli mingi tõke või värav, kus kontrolliti pileteid või passe või kobati läbi või vaadati käsipagasit. Või tehti nende kombinatsioone.
Lõpuks kui lennuväravast läbi saime, kus ka veel viimane läbikobamine ja pilk pagasile ära tehti ja lennukile viiva bussi peale läksime, arvasime, et nüüd lõpuks saab lennukile. Oh ei, üldsegi mitte. Lennukile viiva trepi ette oli püstitatud veel üks platvorm, kus kaks tüüpi käsipagasi läbi puistasid. Minu käest küsiti, kas mul on teravaid esemeid, nagu käärid või noad. Mul ei olnud. Selle peale jagasid nad pärast õhkutõusmist söögiriistadeks korralikud metallist noad-kahvlid.
Lend Delhisse möödus üsna kiiresti. Nägime jälle vägevaid mägesid pealpool pilvi ja saime ka ülejäänud väikestviisi aimu, mida hommikused lendajad vaatamas käisid. Kana sai jällegi otsa, aga seekord said ilmajääjad selle asemel esimese klassi eine, mis oli turistiklassi omaga võrreldes lausa kuninglik.
Delhi tervitas meid lämbe niiske palavusega 30 kraadi kandis, mis tuletas hoobilt meelde, et kodus on reedel ootamas saun. Kohvrid võtsime välja, neid ei olnud võimalik Katmandust kuni Tallinnani otse ära saata. Siltidega vastuvõtjaid oli mitmes reas nii lennujaama sees kui väljas ja tükk tegu oli sealt leida see õige mees, kes meile vastu oli tulnud. Bussiga sõitsime oma hotellini pea tund aega. Algul tutvustati meile tsivilisatsiooni - linn tuledes, autod suured ja ilusad, sõidavad mööda ettenähtud radu, valgusfoorid töötavad, majad nagu linnas ikka. Tasapisi läks vaade aknast getomaks, kuni lõpuks keerasime sisse mingisse totaalsesse urkatänavasse. Täiesti ootamatult ja sinna sellesse paika sobimatult säras seal hotell 'Aster Inn', kus iga liigutuse jaoks oli palgatud eraldi poiss - kes tegi sulle ukse lahti, kes tassis kohvri sisse. Jagati välja toavõtmed ja kolisime sisse. Passid korjati sissekirjutamiseks ära. Tuba oli igati kena ja korralik, absoluutselt puhta voodipesuga, voodi oli parajalt pehme, elekter oli olemas ja kraanist tuli sooja vett. Mida sa hing veel ihaldad.
Õhtul läksime väiksema seltskonnaga linna peale, lähem eesmärk vaadata kuidas on ja kaugem eesmärk leida söögikoht. Esmalt astusime sisse ühte pühamusse, kuhu sisenedes pidi taaskord jalanõud ära võtma. Iseenesest, kui lugeda sellest ja mõtelda selle üle, et mingi usu pühapaika sisenedes tuleb jalad paljaks võtta, tundub see täiesti loogiline austusavaldus, kuid reaalne elu koos kõigi nende rahvahulkadega, kus on nii palju räpasust, igatsorti haigeid ja vigaseid ja paljajalu liikumise tsooni kasutavad paljajalu kõndimiseks ka koerad ja rotid, ületas minu turvatunde piiri ja ma tundsin ennast seal üsna halvasti. Seal oli ka kohalik preester, kes pakkus oma tumedatverd peost tundmatut päritolu õnnistegevat staffi ja vedas ühe jumala juurest teise juurde. Igasugust õnnistamist eelistasin ma eemalt kaeda. Lähemaltvaatajad pidid õnnistamise eest ka oma raharullist ühtteist preestrile loovutama.
Kappasime raudteed orientiiriks võttes edasi lähema tõmbekeskuse poole. Ühel hetkel püüdis meie seltskonna sisse sulanduda ka kohalik pikanäpumees - kaugelt ju näha, et turistid ja ringivahtimisest pea laiali otsas - kuid pidi pettuma, sest me olime kõik suutnud välja tulla nii, et mingeid kõlkuvaid kotte ega punnitavaid tagataskuid lihtsalt ei olnud. Aga seda ma kuulsin alles pärast kommentaarina meie rivi lõpus kõndinutelt.
Tuleb tunnistada, et sellist seletamatut hirmutunnet, kui selle linna tänavatel kõndides, pole mul ammu olnud; isegi mõte Nepaali tiigrist, no ikka sellest päristiigrist seal mäekuljel, kus meil jalgsi kõndida ei lubatud, ei tundunud nii hirmus. Delhisse ma küll enam tagasi ei taha, sellest ühest õhtust aitas mulle küll ja veel. Kui Indiasse minna, siis kusagile mujale, aga mitte Delhisse.
Retke lõpus ootas meid kohalik Coffee House üsna euroopaliku olemise ja toiduvalikuga. Kohalik valik oli muidugi ka, aga hirmus tahtmine oli saada midagi koduselt tuttavat, seega tellisin turvalise Caesari salati ja latte kohvi. Ma polnud terve selle reisi jooksul korralikku kohvi saanud, see latte ületas kõik minu ootused ja jättis ühele lauakaaslasele nii kustumatu mulje, et ta lubas kasvõi nui neljaks sellest siia blogisse oma sissekande teha. Jälgige selle postituse kommentaare, ta hakkas juba mitu päeva tagasi pliiatsit teritama ja saab siinkohal võimaluse välja valada kõik, mis ta must arvab...
Muuhulgas nägime ka, kuidas kohalikud väljas sünnipäeva tähistavad. Külalised jagati pikas lauas eraldi - naised-lapsed ühte otsa ja mehed teise otsa. Kõigepealt söödi suppi. Siis toodi lauale tort, iga sünnipäevakülaline tõmbas sealt näpuga kreemi ja määris sünnipäevalapsele näkku. Kõige viimane võttis kogu tordi ja lisas sellegi sinnasamasse... Pärast toodi söömiseks veel teinegi tort.
Tagasi me enam kogu seda pikka maad vantsida ei viitsinud ja mehed hakkasid taksot organiseerima. Meid oli kaheksa inimest, seega vähemalt kaks taksot läks vaja. Ja siis läks ralliks. Kõrvalistmele istunud ametilt bussijuht ei teadnud, kust ta kinni peaks hoidma - peast või istmest või toetama käed lakke, siis ta üritas seda kõike korraga teha. Ometi suutis ta rooli taga oleva ametivennaga ka juttu üleval hoida, mille käigus algul selgus, et juhil on staaži 35 aastat, siis et 45 ja lõpuks nad leppisid 40 peale kokku. Jõudsime õnnelikult kohale. Hotellitänava ots oli ööseks politseikirjaliste tõketega kinni pandud, jalakäijatena saime sealt siiski läbi.
Õhtulõpetuseks kogunesime kõik tuppa 321 koos kõigi viimaste kodust kaasavõetud tagavaradega, tegime kokkuvõtteid ja edasisi plaane ja tähistasime käimasolevaid tähtpäevi. Kui me lõpuks oma tubadesse laiali jagunesime, siis traditsiooni kohaselt ei jäänud me seegi öö üllatusest ilma. Ettevalmistused tehtud, kikud pestud, teki alla poetud, üritasime hakata tulesid ära kustutama. Kompensatsiooniks sellele, et Nepaalis aegajalt elektrit ei olnud, on siin seda nii palju, et pole võimalik ära kustutada. Klõpsisime kõik toasolevad 11 lülitit läbi nii ühe- kui mitmekaupa, ei midagi. Lõpuks tõmbasime võtmekaardi pesast välja, millega hotellitubades tuled põlema saab - ei midagi, tuled põlesid edasi. Nii nad meist õhtul põlema jäidki.

Laupäev, 17.märts. Otsad tõmmatakse kokku nuudlitega.

See päev pidi meil algsete plaanide kohaselt olema üleni hõivatud street rallyde ehk rongkäikude ja esinemistega. Plaanid muutusid järjekordselt ja me rallitasime hommikupoolikul tsiviilriietes linna. Meid viidi kuningas Tribhuvani muuseumi, kus võis näha kõikvõimalikku kuningasse puutuvat, alates tema isiklikest asjadest kuni ajaleheväljalõigeteni temast. Muuseum ehk siis viimase kuninga palee, oli taas vaid üks väike osa suuremast kompleksist, kus oli ohtralt kõikvõimalikke templeid, pühapaiku, platse ja kujusid. See on nüüd selline osa, mida siia kirja panna pole väga mõtet, sest see on kirjas juba kusagil mujal, näiteks kui otsida internetist märksõnu 'hanuman-dhoka durbar' või 'basantapur durbar'. Seal ringi käies, või siis ka platsiserval päikest võttes sai näha ja sisse elada sellesse kohalikku õhustikku ja elurütmi, vaadata inimesi seal toimetamas, pühasid lehmi laisalt kulgemas, lapsi mängimas, kaupmehi müümas. Näiteks nülitud kitsepäid lihakarnis.
Pärast lõunat rahvariided selga ja esinema. Mitte midagi polnud muutunud - ka siin oli lava kaetud lokkavate vaipadega, mistõttu taaskord ei saanud keskenduda sellele, mida enne trennide kaupa lihvitud ja harjutatud sai, vaid tuli vaadata, kuidas täpselt astud, et püsti jääda. Ring vajus laval ühes tantsus millegipärast ühte serva ja komistamise-koperdamise nahka läks nii mõndagi muud. Õnneks publik jällegi ei teadnud, kuidas õige oleks olnud ja olid rõõmsad selle üle, mis välja tuli. Pärast andis festivali kaanepildi staar ka kohalikule televisioonile intervjuu, mis läks kuuldavasti hästi, nemad kiitsid meid ja meie neid. Publik oli siin üldse igal pool äärmiselt kiiduväärt.
Õhtupoolikul käidi budistlikku templit kaemas, seal tundus põhitähelepanu ahvidele kuluvat. Neid oli tähelepanuväärivalt palju, muust pärast nagu ei räägitudki. See templikülastus jäi mul paraku vahele, seega ei saa ma neid muljeid teiega jagada... Vihjeks kohalolnutele - kommentaarium on siin ju täiesti avatud.
Vahepeal olid meie suveniirikotid ja muud asjad kusagilt hotelli pealt üles leitud ja me ei pidanudki hakkama omi isiklikke asju suveniirideks klapitama. Õhtul kell seitse oli ette nähtud festivali lõpetamine, kuhu meie uimaste ja pikatoimeliste eestlastena jõudsime jällegi esimestena kohale ja võtsime sisse kohad esireas täpselt kell seitse. Soomlased olid teised. Tehnikat sätiti veel pikalt üles, kuni ülejäänud rühmad saabusid. Siis peeti palju kohalikus keeles kõnesid ja tänatud said kõik festivali korraldajad ja muud asjapulgad. Oma supergiidile tegime ikka korraliku poolehoiukisa ka, kui tema oma aukirja kätte sai. Siis kutsuti ette kõik festivalil osalenud rühmad koos kõigi tantsijatega ja igaüks sai personaalse tänukirja, kust sai vaadata ka oma nepaalikeelset nime. Ja oh imet - mis võiks olla uhkeim kingitus festivali lõpuks, kui igaühele üks viiene pakk WaiWai nuudleid!
Pärast oli pidu, kuhu muusikainstrumentideks olid esialgu kohale saabunud vaid trummid. Head tantsijat muusika ei sega ja siinkohal tuleb märkida, et ka muusika puudumine mitte. Seega sai ka tantsitud. Mõne aja pärast meie selektiivmälujuubilar selekteeris mälust välja, et tantsimine on muusikaga veel ägedam, ja pärast tema küsimust täpselt õige inimese käest (kuidas ta küll alati õiged inimesed üles leiab?), et kas täna muusikat ka tuleb, hakkas kahe minuti pärast ka muusikamasin tööle. Trummid muidugi jätkasid omasoodu, üritades lugude rütmi tabada, aga see ei kuuldunud alati just väga lihtne olevat.
Öö oli Katmandu aja järgi pool kaks, kui sellest trummeldamise saatel tantsimisest küllalt ja tuppa mindud sai. Ajavahe koduga on +3.45, nii et koduse aja järgi kole varane magamaminek, kolmveerand kümme. Aga kuna homne päev toob niikuinii uued seiklused, siis väikene jõukogumine kulub ikka ära.

Sõlmib jutuliinid kokku ka… Pokharast Katmandusse sõitmise juures.

Kuna siin oli ka pikk bussisõit, siis sobib siia panna kolmas osa küsimuste-vastuste voorus kuuldust, mis Hele-Mai terane mälu talletas ja nobedad näpud kirja panid. Lahe moment oli muidu see ka, et üks kohalikest saatjatest, nepaali tüdruk Neetal, istus bussi tagaosas ja tundis huvi, et mida seal ees räägitakse. Tekkis omapärane nepaali-inglise-eesti-inglise-nepaali ringtõlge, kus nepaallasest giid rääkis ees inglise keeles, see jõudis eestikeelses tõlkes bussi tahaotsa ja siis eesti poisid tõlkisid selle inglise keelde tagasi, et nepaali tüdruk sellest jälle aru saaks...

Viimase 10 aasta jooksul on väga palju muutunud hariduselus. Alguses väitis Pradeep, et enne seda tüdrukutele lugemist-kirjutamist üldse ei tohtinud õpetada. Kui aga tuli jutuks, et ülikoolis on praegu naisi 40% üliõpilastest, siis tuli välja, et tegelikult ikkagi oskasid kõrgemate kastide naised ka varem lugeda ning osad neist (nt. Pradeepi ema) käisid ka varem ülikoolis. Lugemisoskuse keeld käis siis pigem alamatest kastidest pärit naiste kohta. Praegu on väidetavalt esimesed viis kooliaastat tasuta, maksma peab vaid õppevahendite eest. Edasi peab maksma ka õppemaksu, mis keskmise palgaga võrreldes oli päris suur summa. Koole on kahte tüüpi – riigikoolid ning erakoolid. Erakoolides käivad rikkamate kõrgematest kastidest pärit inimeste lapsed. Õppemaks nendes on kõrge ning õpetus toimub esimesest klassist peale inglise keeles.

Ülikooli pääsevad ka tänapäeval vaid kõrgematest kastidest pärit noored. Ülikoolis on samuti õppemaks, paljud noored töötavad ülikooli kõrvalt. Suuremaid ülikoole on neli. Pradeep ise lõpetab praegu ülikooli IT alal ning nendel pidi see olema väga uus eriala, tema lend on üks esimesi lõpetajaid. Küsimuse peale, kui palju on arvuteid inimestel kodus, oli vastuseks 80%. Siinkohal me oletasime, et ta peab silmas oma tutvusringkonda :) Järjest enam läheb noori ka välismaale ülikooli, eelkõige inglise keelt rääkivatesse riikidesse. Samas on see raskendatud, sest mujale riikidesse pääseb vaid viisaga ja Nepali kodanikele väga ei kiputa viisasid andma.

Liikluses valitseb organiseeritud kaos. Võttes arvesse seda, et keskmine palk on u. 3000 ruupiat ning liiter kütet maksab 150 ruupiat, on loogiline, et liikluses on valdavalt kas rollerid või mootorrattad ning veoautod. Väidetavalt on Nepalis olemas autokoolid, 18 aastane noor võib minna autokooli, teha omale juhiload ning suunduda liiklusesse. Samuti läbivad kõik liiklusvahendid iga-aastase tehnilise kontrolli. Viimane on ilmekas näide, milliseid vastuseid me kuulsime, kui Pradeep ise ka väga täpselt vastust ei teadnud.

4 aastat tagasi kukutati troonilt kuningas ning kuulutati välja vabariik. Siiski on kuningapere jätkuvalt Nepali kõige rikkamate inimeste hulgas. Kuigi neilt natsionaliseeriti kõik paleed ning Nepali kontodel olevad rahad, on väidetavalt Śveitsi pankades neil veel küllalt raha. Rikkuse poolest järgmised on eraettevõtted, mis tegelevad kaevanduste jms. Nepalis on tohutud hüdroelektrienergia varud, millest reaalselt kasutatakse ära vaid ca 10%. Ning enamus toodetud energiast müüakse Indiasse. Kunagi on nepali kuningas ning india pool sõlminud vastava kokkuleppe ning kuna sealsele kultuuriruumile on omane see, et lepinguid, ka suulisi, austatakse ning ka suulist lepingut võivad lõpetada vaid selle sõlminud isikud või nende pärijad, siis tänase päevani käitutakse vastava lepingu järgi, kuigi kuningas ei ole võimul juba päris pikka aega ning praegu võimul olevad inimesed väidetavalt otsivad igati võimalusi, et sellest lepingust pääseda. See aga tähendabki seda, et elektrit on nagu jumal juhatab. Hotellides, poodides jms avalikel asutustel on oma generaatorid, plaanilisi elektrikatkestusi on ka pealinnas 8 tundi päevas, elektripostide otsas on pusad, kust igaüks on omale liini koju tõmmanud.

Peale kuninga troonilt eemaldamist saavutasid võimu maoistid. Praegusel hetkel on võimul koalitsioonivalitsus, kus lisaks maoistidele veel mõned parteid. Üldiselt on võimuvõitlused täiesti igapäevased. Seda eriti maakohtades, kus on täiesti tavaline, et inimene tuleb võimule, paar kuud teeb kõik, et tal ka edaspidi hea elada oleks ning siis võetakse ta võimult maha. Ka teekonnal Pokharasse nähtud teesulud ja mässamine olid seotud taolise võimuvahetusega.