Hei-hei.

Ei teagi mismoodi meid nüüd sügisel siis jällegi üles otsiti kuid kevadine teema Saksamaaga muutus ükspäe jällegi aktuaalsex. Päälik e-kirjutas, nüüd on siis asi tõsine ja et nüüd on minek. Vot.

 Paari nädali pärast olimegi kaunilt ennast lennujaama, paraadmundrid reisikottis, checkinni sappa rivistanud.

Pagasikontrollis saavutas Meie Kõige Kahtlasema tiitli Imps (õnnesoovid). Ainult tema pagas oli vääriline tõsisemat ülepakkimist tollitöötaja poolt. Väike Veski pidi kingad jälast võtma - ju siis taheti kontrollida egas tal lampjalgsust ei ole (tegemist ju siiski tantsiva kultuuriseltskonnaga). 

 Niisiis. Tagasihoidlik tunnike ootesaalis ja saigi peatselt siirdutud lennukilepääsemise järjekorda. Ässad saavad loomulikult minna omaette järjekorras (tegelikult ilma jk`ta) ja esimesena lennukile. Tuli välja, et lennates Raijanõhuga on võimalik valida kas tavaline või eelisjärjekorra pilet. Meist väga hooliv Päälik valis selle õigema versiooni. Tänan.

 Lennuk oli tavaline, ei midagi erilist, võib-olla oli tavapärasest rohkem kollast. Priidik mängis igavuse peletamisex lotot, Imps oli pisut tõre aga lõpupoole siiski leebus. Kirjapanija kõrvale platseerinud meeskodanik valis õhusõidu aja täitmiseks õige huvitava taktika. Nimelt oli Härra kaasa võtnud maailma kõige igava raamatu või mu teise versioonina maailma kõige paremate unejuttudega kirjateose. Iga kahe lehe lugemise järel tudus sm. Pinginaaber väljateenitult 15 minutit. Normalnaja taktika. 

 Ja olimegi Weezes. Päälik läks autosid välja lunastama, me seisime veidike eemal ringikujulises kobaras. Paari hetke pärast astus meie ligi üx neidis ja küsis egas me tantsijad pole. Me, jh, tunnistasime talle oma tantsusõltuvust. Võtmed käes suundusime autode poole. Seltskonnad jagunesid siis niimoodi - B rühmade noored Juhendajaga ühte ja D`ealised giidiga teise sõidukisse. Peale mõningast pusimist saime mootorsõidukid töökonditsiooni ja me sõit peaeesmärgi, Kölni poole, võis alata. Väikese vahepeatuse ajal sai giidiga pisut juttu puhutud. Tuli välja, et tema saksa keel pole kõige parem ja et Kölnis orienteerumisega pidavat kah probleeme olema. Kokkuvõtteks selgus, et tema nimi on Karin, ta on 171cm pikk, ametilt õpetaja ja tegelikult ei ole ta mitte kaasapandud giid vaid väliseestlaste ajakirja toimetaja. Keegi oli vist kunagi varem millestki valesti aru saanud.

Kohalejõudes tsekkasime esimese asjana üle Kultuuribunkri ja sealse lava. Bunker oli vilu, lava seevastu soe ja sõbralik.

 Ahjaa. Kohe alguses kui autodesse sai istutud hakkas GPS (kodust kaasavõetud) nimega Kati tülitsema teise Gepsuga (tema oli autosse monteeritud). Ei tea mis probleemid neil omavahel olid, aga teekonnas, millega meid Kölni viia, ei suutnud nad kuidagi kokkuleppele jõuda. Muuseas tülitsesid nad teekonna osas kogu reisi vältel. Kati muudkui aga õiendas, et kiirus suur ja KAS MA PEAN JÄLLE TEEKONDA RINGI ARVESTAMA VÄ???? Et oleks siis vahestki mõni hea sõna tulnud stiilis – olid tubli, kiirus hea .. vms  Ei, ei midagi. Oma eestlasliku kangusega, ilmselt oli ta saarepiiga, sest sealt pidid olema pärit ju meie kõige kangemad, jätkas ta noomimist ja rangelt õigest sõidutempost kinnipidamist.

Peale bunkrit siirdusime siis ööbimispaika. Tudulaks oli seekord valitud Noortehostel. Ei saa kindlasti midagi paha öelda. Väga normaalne koht. Puhas, hea teenindus, norm. hommikusöök. Kiitus. Panime oma pambud tubadesse ära, hingeldasime paar korda ja suundusime vastuvõtukomitee esinaise Maie juurde õhtusöögile. Loomulikult oli ju teepeale jäävat ostukeskust, odavhinnaketti Liidlit vaja külastada ja endid eelseisvateks õhtuteks valmis seada. Muidugi sai muretsetud lahkele võõrustajale ka lilled.  Maie juures oli tore ja hea. Hubane maja eramajade rajoonis. Laud oli kaetud hea ja paremaga.. mmm .. küll see maitses hää. Tänud kokale.

Väiksel Veskil valutas pea. Jälle ja kohutava tugevusega. Tänu maagilisele imerohule ja Impsi kuldsetele kätele kadus ka valu, hoolimata vastupanust.

 Kõhud täis, tujud head, allkorrusel koos Kukeritega mõned napsud ja lauajalgpallimatsid peetud oligi aeg taas Noortehostelisse suunduda.  Tudula kõige suuremas toas sai seltskondlikult tehtud ka mõned joogid unerohtu nh. hea une tarvis.

Järgmisel päeval hommikusöögilauas suuremal koosolekul peeti plaane, et siis mida ja kuidas vaba ajaga peale hakata. Tulem oli järgmine. Viisime autod Bunkri juurde, seadsime sammud lähima trammipeatuse juurde (loomulikult muheda ringiga) ja edasi kestis sõit linna keskuse suunas. Või nii me vähemalt arvasime. Sealne transpordisüsteem on pehmelt öeldes kummaline. Kui sa arvad, et istudes trammile nr 4 saad sa selle ettenähtud ruuti pidi sõita siis.. ei. Trammijuhtidel on õigus kasvõi poole teekonna pealt otsustada mis liinil ta just nüüd ja sel samusel hetkel sõita tahab. Jh, krdi naljatilk, trammijuhil tuli kesk meie sõitu soov vahetada liin NELI liini ÜHEKSA vastu. Pljääd. Loomulikult tulime me sellest tiibadeta tiiburist välja ja kõigi kohalike ühtstransportööride kiuste ikkagi soovitud sihtkohani jõuda. Lahkudes jaamast oli trammi tagumiseks numbriks pandud hoopis …(vot kiusu pärast ei ütle). Vihjeks niipalju, et see ei olnd ei NELI ega ÜHEKSA.

Voldid tulid jala. Va maratöönar selline.

Peatuse juures oli väljak nimega Tsornoi Rõõtsar või nii ma vähemalt arvan. Igaks-juhuks sai sinnasamusesse lepitud kokku hilisem kokkusaamine juhuks kui bande peax lagunena. Ühiskondlikult sai külastatud kohalikku katedraali. Tuli välja, et see oli peaet ainus maja, mis sõja ajal pommitamisest püsti oli jäänud. Teine oli ilmselt Bunker.

Kohalik rahvas on, nagu kiriku juures välja tuli, lahke ja sõbralik. Nimelt pakkus üks, väljanägemise järgi mitte just kõige rikkam persoon meile raha. Väristades topsikut me ees ja lausudes bitte-bitte… võtke aga kallid külalised..  Raha käes bande lagunes.  Kes tuulutas läbi kohaliku kesklinna butiike, kes jalutas nabereeznajal, kes nautis sealset õllekultuuri. Ilm oli fantastiline. Koduse pilvealuse kuni 7`me kraadise niiske ja vihmaseguse olluse asemel oli seal võimalik nautida, ja mitte ainult sel päeval, 20+ kraadist päikesepaistet. Igatahes olimege varsti jälle kõik koos trammis. Peale Voltde.

Trammis jutustas Mölder oma unenägu kus ta oli endalegi arusaamatult kuidagi kuskiltkohast vastu võtnud Üheteistkümne eurose rahatähe. Tema mittemõistmise kohaks ole see, et ta ei saanud mitte aru kuidas sai ta võtta  vastu 11 eurose, kuna ta on ju ilmselgelt teadlik, et sellist rahatähte ei ole ju üleüldse olemaski. Ma arvan, et ta oli seda raha vastuvõttes lihtsalt veidike unine.

   Esinemiskohas tagasi olime me nelja paiku. Panime oma paraadmundrid selga ja jäime esinemist ootama. Ja oodata me saime. Kava kohaselt oli me tantsulka paigutatud peo hilisemasse ossa. Kaheksast pidid lendama peale Kukerid ja nendega vaheldumisi pidimegi me oma rahvakultuurseid tantsupalasid esitama. Kõht läks vahepeal oodates jube tühjaks. Õnneks saime siiski enne esinemist vatsad punni pugistatud.

Kuna üritus kuhu me kutsutu,d olime oli väliseestlaste koondorganisatsiooni 60 juubel, oli seal eeldatavalt korralik ports eestlasi. Pidulikuks riietuseks oli nii mõnigi valinud endale rahvuslikud riided. Nõnnamoodi siis oligi meil tavapärasest teistmoodi tunne kuna rahvariietes rahvatantsijad ei eristunud ülejäänud seltskonnast. Jh, tihti seda just ette ei tule.

Me kauaoodatud (nii me endi ja loodan, et ka vastuvõtjate poolt) ülesastumine läks normaalselt. Kerges pikantses kalakastmes. Publikule ja meile meeldis. Hilisematest kommentaaridest oli rõõm kuulda äratundmist rahve seast kui lapsed omavahel arutasid, et näe need seal ongi need kaksikud. Ilmselgelt mitte omavahel sarnased a näe rahvas sai aru J Ja härra Voldile mainiti, et sellise vastupidamisega peaks me kõik maratoni olema võimelised läbima. Tänud siinkohal me treenerile.

 Aga esinemine oli tõepoolest väsitav. Ei teagi, miskipärast tõmbas see lava kuidagi meid täitsa tühjaks. Ausalt.

 Seejärel, peale väsitavaid päevasündmusi sai Noortekas siirdutud ööunele. Lesisingi rahulikult linade vahel kui ühtäkki koputati uksele. KM ja MM vaevlasid korgitserinappuses ja tulid meilt kesk ööd sellele probleemile abi paluma. OK me aitasime. Ühesõnaga jätkus pidu kuna Volt tõi meile lõpuks ka korgitseri. Turva käis kah ainult kaks korda kollitamas. Priidik rsk. Näitlejaks või ESS`I turvameheks võiksid hakata. Plääd see tuli sul häste välja.

Järgmisel päeval hommikusöögilauas suuremal koosolekul peeti plaane, et kuidas pidada plaane, et siis mida ja kuidas vaba ajaga peale hakata. Tulem oli järgmine. Et kuna nii mõnedki polla olnud kuulsa Wuppertali ripptrammiga sõitnud, või ei suutnud seda pärast eelmiste päevade sündmusi meenutada, siis suunduti Wuppertali poole. Paraku tuli välja, et Wuppertaalisid on ses piirkonnas rohkem kui üks ja GPS-Katidel on peal erinevad tarkvaraversioonid. Niisiis algas asi väikese luuremänguga, mille tulemusel D-rühmade noored jõudsid läbi käia vähemalt 5 erinevat Wuppertali, sel ajal kui B-rühmad jõudsid esimesena pühapäevaselt vaiksele kaubandustänavale saiakesi sööma. D-d nägid trammimuuseumi ja kummadki ei saanud ripptrammiga sõita, sest trammil oli pisike paus, 6-21 oktoober  Kalender näitas kahekümne esimest.

Edasi võeti suund Müngstener Brücke poole, mis pidada olema üks kolmest või neljast kuulsast Eiffeli loodud ehitisest. Raudteesild oli võimas, aga Eiffelit me sealt ei leidnud.

Ilmselt oli maailmakuulus rauakuntstnik oma suures tagasihoidlikkuses oma nime sillaehitajate nimistust välja jätnud. Kahekümnekuuekraadises päikesepaistes mööda mahalangend lehti sahistada oli väga veider.

A selle kõige peale oli meil  jällegi kõht tühjaks läinud ja meile meenus küllakutse tädi Maie juurde. Eilsest olla veel head ja paremat järgi jäänud, mida ei saanud ometi raisku lasta minna.

Me ei olnud seal sugugi esimesed. Kukerid olid juba kohal. Pillid ja hääled olid kaasas. Meil olid tantsujalad ka kaasas. Seega ei kulunud palju aega, kui see kõik oma loomulikku rada pidi kokku sai ja Külavalss ja Emajõgi said sedakorda täiesti originaalsaatega maha tantsitud. Selline tavaline väike eestlaste aiapidu, ansambli ja rahvatantsijatega, arvasid ilmselt üleaedsed oma rõdudelt välja vaadates. Laulu jätkus kauemaks ja ka meie saime kõrid lahti lauldud. Õhtu oli vägev, au ja kiitus vastuvõtjatele. Laulud lauldud, tantsud tantsitud, pidu käima löödud, läksime ise Noortekasse tagasi asju pakkima ja varakult magama, kuna väljasõit pidi toimuma keset pimedat ööd.

Noorteka personal oli ööga ära unustanud, et meitele oli vaja hommikusöök kaasa pakkida ja jätsid selle lihtsalt tegemata. Mida kõike nad pikemate ööde puhul ära võivad unustada, ei taha mitte mõeldagi. Igastahes äratus oli kell 3.15, linad tassiti konteinerisse, pakid pandi vööri ja algas tee kodu poole. Sedakorda läks kõik ludinal, Imps oli küll ikka veel natuke tõrges ja kippus lennukit ümber ehitama, aga saime kõik õnnelikult koju tagasi.

Üritus oli igati kordaläinud ja kindlasti jääme me seda kauntsi reisi meenutama positiivsete tunnetega. Lõpetuseks kannaksin ette Väikese Veski tänukõne Päälikule:

Atiäh.

Kuidas Teodor aasta vanemaks sai

To be continued ... maybe ...

Reisijutuvõistlus

Meie ei hakka ausalt ära rääkima nii nagu oli ja kuidas perekond jälle kokku sai. Meie reisi kohta saab igaüks ise olla Agu Sihvka ning konkursi korras oma mõtteid avaldada / jutte kirjutada.

Inspiratsiooni saab ammendada fotodelt Meie suvereisi pildid
NB! Pildid on täiesti suvalises järjekorras, et huvitavam oleks ja pilti kohe selgeks ei lööks!

Ah et kas vihjeid ka saab? Ikka saab!
- esimesel päeval me mäele ei läinud
- ka seekord läksid mõned kindlapeale välja
- ma olen juba 2 minutit kuulanud dialoogi mis ei ole minu monoloog
- eksterritorialiteediseadus followed by Three switched witches watch three Swatch watch switches. Which switched witch watches which Swatch watch switch?...

 

- ja last but not least :

Tibusid loetakse sügisel - seega ootame põnevusega teie kirjatükke kuni 22.09 14:49 ja seejärel kuulutame välja võitja(d).
Auhinnad las olla seni saladuseks!

Esmaspäev, 19.märts. KOJUUU!

Suutsin oma Delhi jaoks käsipagasisse võetud asjad ka veel kohvrisse lisada. Nüüd oli ära kasutatud ka surumisel tekkiv lisaruum ja ma mõtlesin, et selle tüübi nahas küll ei tahaks olla, kes peaks otsustama seda kohvrit näiteks läbiotsimiseks puistama hakata - üks Murphy seadus ütleb, et kui purgist välja võetud vihmausse tahta tagasi purki panna, siis tuleb selleks võtta oluliselt suurem purk kui enne.
Hommikusöögiks saime omletti ja moosisaia, kohvivalmistamist teenindas jällegi mitu poissi - tööhõive peale on siin kõvasti mõeldud. Siis väljakirjutamine, passide jagamine ja bussiga taas tsivilisatsiooni poole. Lennujaama sissesõidul oli püsti mingi kontrollpunkt, seal istus reageerimisvalmis relvaga mees ja korraks vaatasin konkreetselt sisse püssitoru otsast, bussiaken oli väga täpselt sellel kõrgusel. Päris kõhe.
Pagasit ära andes selgus, et täpsemalt enam ei ole võimalik etteantud piirides toimetada, mu kohvri kaaluks näidati 19,9 ja hetkeks vilkus ka 20,0.
Lend möödus vahejuhtumiteta. Kuna me asusime teele hommikul ja õhtuks jõuame koju, ehk siis kogu aeg on päev, üritasin keskenduda sellele, et mitte magama jääda - oleks lihtsam tavalisse elurütmi sisse minna. Paraku vein ja sundpimendamine lennukis tegid oma töö. Samaara kohal avasin korra silmad, leidsin, et kõik on hästi ja magasin edasi.
Helsingis EL-i sisenemisel otsiti mu käsipagas jällegi põhjalikult läbi, ei teagi, millega ma nõnda kahtlane välja paistsin. Lõpuks kutt naeratas ja küsis, kas vajan abi asjade tagasipakkimisel. Ma lubasin ta lahkesti järgmiste reisijate juurde - ma arvan, et nad lahtipakkimises on oluliselt osavamad, kui kinnipakkimises.
Algselt oli mu Helsingi-Tallinna lennuki koht 1B, lootsin juba, et saan ka proovida, kuidas on selg ees lennukis lennata - esimene pink oli näoga salongi poole; ent mu pilet vahetati alatult välja ja anti teine koht. Lennu algus viibis ja siis tuli stjuardess mureliku näoga vabandama, et sellel reisil on millegipärast erakordselt palju pagasit ja selle laadimine võtab aega. No loomulikult, kui tavalise läpakatega varustatud ärimeeste kontingendi asemel on pool lennukitäit meiesuguseid maksimaalse lubatud kohvrimahuga rahvatantsijaid.
Tallinnas selgus, et kõik kohvrid polnudki peale mahtunud ja seekord sattusin minagi nende õnnelike hulka, kelle oma maha oli jäänud. Jätsin neile oma aadressi ja telefoni, et kui see saabub, siis võetakse ühendust.
Kallistused-kallistused-kallistused ja veidi tühja ja nukra tundega sai lennujaamast laiali mindud, üks muinasjutuline reis oli läbi saanud.
Mulle helistati õhtul kell kümme ja küsiti, kas soovin oma pagasi saada õhtul või valin hommiku. Kuuldes, et õhtune variant realiseerub umbes ühe paiku öösel, valisin hommiku, olin juba üsna kustunud ja kahtlustasin, et ma ei kuule mingit helistamist ega koputamist, kui nad siin öösel kell üks ümber maja luusima hakkavad. Hommikul kell kümme toodi kohver kenasti koju kätte ja võisin lugeda selle reisi päriselt lõppenuks.

Tegelikult meid võeti seal ikka ülimalt kuninglikult vastu. Festival oli kõrgel tasemel ja hästi korraldatud, publikut oli palju ja nad elasid alati kaasa. Meie eest hoolitseti parimal moel, võeti vastu kõige aupaklikumate kohalike traditsioonide järgi ja lisati sinna läänelikku mugavust nii palju kui see parasjagu kusagil võimalik oli. Nüüd kodus tagasi olles pean tunnistama, et olen palju rohkem tänulik selle eest, mis meil siin kodus kõik igapäevaselt hästi ja olemas on, isegi bensiinihind keskmise palga suhtes tundub täitsa ok.
Ja päev on kohe ilus, kui saad südamerahuga hommikul kraaniveega hambaid pesta.

Pühapäev, 18. märts. Katmandust Delhisse.

Hommikul käis osa rahvast väikese lennukiga lendamas. Istmed olid ühekaupa, igalühel oma aken väljavaatamiseks. Tundus, et see asi valmistas kerget pettumust, kuna nii lähedale mägedele ikkagi ei viidud, kui reklaam lubas ja tiirutati kaugemal. Vaated olid siiski superilusad, sest teistmoodi ei ole mägedes võimalik.
Käisime veel viimase tiiru kojuviimiseks suveniire otsimas ja vahetatud raha laiaks löömas. Nüüd oli see juba suisa lõbus, sest igasugused kauplemisvõtted olid juba käpas. Näiteks see, et paned kuskile eraldi tasku väikese summa; ja kui oled kuskil midagi omale välja valinud, siis ütled, et nojah, see on hea ja tore asi küll, aga mul tõepoolest ei ole rohkem, see mu viimane raha... Mingeid väiksemaid asju sai kambapeale kümnekaupa ostetud ja siis hulgihind kaubeldud. Üldiselt nad ei taha kedagi ilma midagi müümata oma poest välja lasta, see toob halba õnne; samas kui sa väga täpselt kirjeldad asja, mida sa otsid ja neil seda ei ole, siis nad midagi muud ka pähe ei määri. Ainult raamatupoodides ei saanud kaubelda rohkem kui 10% sõbrasoodukat.
Nüüd oli vaja kohvrid korralikult ümber pakkida, et ära mahutada kõik mis enne kaasas oli ja kõik, mis juurde hangitud. Kõik vabad mulgud said midagi täis - kui pärjakarp oli juba tulles täis, siis nüüd mahtus sinna eelnevale lisaks ka veel küünlajalg ja pakk taskurätikuid. Kuna nüüd ei olnud vaja enam nii pakkida, et käised sirgeks jääks, vaid nii, nagu paremini mahub, siis oli loomingulise lähenemise jaoks variante rohkem. Suutsin oma kohvrisse ära paigutada ka sõbra nuudlipaki - ei saa ju ligimest nälga jätta ometigi. Kaaluprobleemi ma ei kartnud - kui tulles oli kohver 13.8, siis varuksolnud 6.2 peaks silma järgi kõik lisandunu ära mahutama. Pigem kartsin mahuprobleemi, kuid seegi lahenes, kui kõik õhuvahed olid elimineeritud. Kokkuvõttes polnudki vaja kohvrile otsa istuda - lasin kaane kinni ja siristasin luku lõdva randmega kokku.
Hüvastijätt lennujaamas ei olnud õnneks ülemäära nutune, nagu vahel kipub olema. Tegime oma suurepärasele giidile "mummu" ja ta oli sellisest suurest grupikallist natuke hämmelduses. Ma loodan, et tal jäid meie seltskonnast sama head ja positiivsed mälestused, kui meil temast.
Edasi hakkasime tegelema lennuki peale minemisega. See oli väga tõsine töö ja me läbisime kokku vähemalt kümme turvakontrolli, nagu seltskond lõpuks lennukiistmele vajudes meenutada suutis. Esimene oli kohe lennujaama uksel, kust sai edasi ainult lennukipileti ettenäitamisega. Siis järgnes suure pagasi kontroll, kaalumine ja äraandmine - kogu grupi kohvrid arvestati kokku ühe nime peale. Meil jäi kamba peale umbes ühe kohvri jagu kaalu kasutamata.
Edasi tulid käsipagasi ja inimeste kontroll, et pääseda edasi lennujaama. Iga natukese aja tagant oli mingi tõke või värav, kus kontrolliti pileteid või passe või kobati läbi või vaadati käsipagasit. Või tehti nende kombinatsioone.
Lõpuks kui lennuväravast läbi saime, kus ka veel viimane läbikobamine ja pilk pagasile ära tehti ja lennukile viiva bussi peale läksime, arvasime, et nüüd lõpuks saab lennukile. Oh ei, üldsegi mitte. Lennukile viiva trepi ette oli püstitatud veel üks platvorm, kus kaks tüüpi käsipagasi läbi puistasid. Minu käest küsiti, kas mul on teravaid esemeid, nagu käärid või noad. Mul ei olnud. Selle peale jagasid nad pärast õhkutõusmist söögiriistadeks korralikud metallist noad-kahvlid.
Lend Delhisse möödus üsna kiiresti. Nägime jälle vägevaid mägesid pealpool pilvi ja saime ka ülejäänud väikestviisi aimu, mida hommikused lendajad vaatamas käisid. Kana sai jällegi otsa, aga seekord said ilmajääjad selle asemel esimese klassi eine, mis oli turistiklassi omaga võrreldes lausa kuninglik.
Delhi tervitas meid lämbe niiske palavusega 30 kraadi kandis, mis tuletas hoobilt meelde, et kodus on reedel ootamas saun. Kohvrid võtsime välja, neid ei olnud võimalik Katmandust kuni Tallinnani otse ära saata. Siltidega vastuvõtjaid oli mitmes reas nii lennujaama sees kui väljas ja tükk tegu oli sealt leida see õige mees, kes meile vastu oli tulnud. Bussiga sõitsime oma hotellini pea tund aega. Algul tutvustati meile tsivilisatsiooni - linn tuledes, autod suured ja ilusad, sõidavad mööda ettenähtud radu, valgusfoorid töötavad, majad nagu linnas ikka. Tasapisi läks vaade aknast getomaks, kuni lõpuks keerasime sisse mingisse totaalsesse urkatänavasse. Täiesti ootamatult ja sinna sellesse paika sobimatult säras seal hotell 'Aster Inn', kus iga liigutuse jaoks oli palgatud eraldi poiss - kes tegi sulle ukse lahti, kes tassis kohvri sisse. Jagati välja toavõtmed ja kolisime sisse. Passid korjati sissekirjutamiseks ära. Tuba oli igati kena ja korralik, absoluutselt puhta voodipesuga, voodi oli parajalt pehme, elekter oli olemas ja kraanist tuli sooja vett. Mida sa hing veel ihaldad.
Õhtul läksime väiksema seltskonnaga linna peale, lähem eesmärk vaadata kuidas on ja kaugem eesmärk leida söögikoht. Esmalt astusime sisse ühte pühamusse, kuhu sisenedes pidi taaskord jalanõud ära võtma. Iseenesest, kui lugeda sellest ja mõtelda selle üle, et mingi usu pühapaika sisenedes tuleb jalad paljaks võtta, tundub see täiesti loogiline austusavaldus, kuid reaalne elu koos kõigi nende rahvahulkadega, kus on nii palju räpasust, igatsorti haigeid ja vigaseid ja paljajalu liikumise tsooni kasutavad paljajalu kõndimiseks ka koerad ja rotid, ületas minu turvatunde piiri ja ma tundsin ennast seal üsna halvasti. Seal oli ka kohalik preester, kes pakkus oma tumedatverd peost tundmatut päritolu õnnistegevat staffi ja vedas ühe jumala juurest teise juurde. Igasugust õnnistamist eelistasin ma eemalt kaeda. Lähemaltvaatajad pidid õnnistamise eest ka oma raharullist ühtteist preestrile loovutama.
Kappasime raudteed orientiiriks võttes edasi lähema tõmbekeskuse poole. Ühel hetkel püüdis meie seltskonna sisse sulanduda ka kohalik pikanäpumees - kaugelt ju näha, et turistid ja ringivahtimisest pea laiali otsas - kuid pidi pettuma, sest me olime kõik suutnud välja tulla nii, et mingeid kõlkuvaid kotte ega punnitavaid tagataskuid lihtsalt ei olnud. Aga seda ma kuulsin alles pärast kommentaarina meie rivi lõpus kõndinutelt.
Tuleb tunnistada, et sellist seletamatut hirmutunnet, kui selle linna tänavatel kõndides, pole mul ammu olnud; isegi mõte Nepaali tiigrist, no ikka sellest päristiigrist seal mäekuljel, kus meil jalgsi kõndida ei lubatud, ei tundunud nii hirmus. Delhisse ma küll enam tagasi ei taha, sellest ühest õhtust aitas mulle küll ja veel. Kui Indiasse minna, siis kusagile mujale, aga mitte Delhisse.
Retke lõpus ootas meid kohalik Coffee House üsna euroopaliku olemise ja toiduvalikuga. Kohalik valik oli muidugi ka, aga hirmus tahtmine oli saada midagi koduselt tuttavat, seega tellisin turvalise Caesari salati ja latte kohvi. Ma polnud terve selle reisi jooksul korralikku kohvi saanud, see latte ületas kõik minu ootused ja jättis ühele lauakaaslasele nii kustumatu mulje, et ta lubas kasvõi nui neljaks sellest siia blogisse oma sissekande teha. Jälgige selle postituse kommentaare, ta hakkas juba mitu päeva tagasi pliiatsit teritama ja saab siinkohal võimaluse välja valada kõik, mis ta must arvab...
Muuhulgas nägime ka, kuidas kohalikud väljas sünnipäeva tähistavad. Külalised jagati pikas lauas eraldi - naised-lapsed ühte otsa ja mehed teise otsa. Kõigepealt söödi suppi. Siis toodi lauale tort, iga sünnipäevakülaline tõmbas sealt näpuga kreemi ja määris sünnipäevalapsele näkku. Kõige viimane võttis kogu tordi ja lisas sellegi sinnasamasse... Pärast toodi söömiseks veel teinegi tort.
Tagasi me enam kogu seda pikka maad vantsida ei viitsinud ja mehed hakkasid taksot organiseerima. Meid oli kaheksa inimest, seega vähemalt kaks taksot läks vaja. Ja siis läks ralliks. Kõrvalistmele istunud ametilt bussijuht ei teadnud, kust ta kinni peaks hoidma - peast või istmest või toetama käed lakke, siis ta üritas seda kõike korraga teha. Ometi suutis ta rooli taga oleva ametivennaga ka juttu üleval hoida, mille käigus algul selgus, et juhil on staaži 35 aastat, siis et 45 ja lõpuks nad leppisid 40 peale kokku. Jõudsime õnnelikult kohale. Hotellitänava ots oli ööseks politseikirjaliste tõketega kinni pandud, jalakäijatena saime sealt siiski läbi.
Õhtulõpetuseks kogunesime kõik tuppa 321 koos kõigi viimaste kodust kaasavõetud tagavaradega, tegime kokkuvõtteid ja edasisi plaane ja tähistasime käimasolevaid tähtpäevi. Kui me lõpuks oma tubadesse laiali jagunesime, siis traditsiooni kohaselt ei jäänud me seegi öö üllatusest ilma. Ettevalmistused tehtud, kikud pestud, teki alla poetud, üritasime hakata tulesid ära kustutama. Kompensatsiooniks sellele, et Nepaalis aegajalt elektrit ei olnud, on siin seda nii palju, et pole võimalik ära kustutada. Klõpsisime kõik toasolevad 11 lülitit läbi nii ühe- kui mitmekaupa, ei midagi. Lõpuks tõmbasime võtmekaardi pesast välja, millega hotellitubades tuled põlema saab - ei midagi, tuled põlesid edasi. Nii nad meist õhtul põlema jäidki.

Laupäev, 17.märts. Otsad tõmmatakse kokku nuudlitega.

See päev pidi meil algsete plaanide kohaselt olema üleni hõivatud street rallyde ehk rongkäikude ja esinemistega. Plaanid muutusid järjekordselt ja me rallitasime hommikupoolikul tsiviilriietes linna. Meid viidi kuningas Tribhuvani muuseumi, kus võis näha kõikvõimalikku kuningasse puutuvat, alates tema isiklikest asjadest kuni ajaleheväljalõigeteni temast. Muuseum ehk siis viimase kuninga palee, oli taas vaid üks väike osa suuremast kompleksist, kus oli ohtralt kõikvõimalikke templeid, pühapaiku, platse ja kujusid. See on nüüd selline osa, mida siia kirja panna pole väga mõtet, sest see on kirjas juba kusagil mujal, näiteks kui otsida internetist märksõnu 'hanuman-dhoka durbar' või 'basantapur durbar'. Seal ringi käies, või siis ka platsiserval päikest võttes sai näha ja sisse elada sellesse kohalikku õhustikku ja elurütmi, vaadata inimesi seal toimetamas, pühasid lehmi laisalt kulgemas, lapsi mängimas, kaupmehi müümas. Näiteks nülitud kitsepäid lihakarnis.
Pärast lõunat rahvariided selga ja esinema. Mitte midagi polnud muutunud - ka siin oli lava kaetud lokkavate vaipadega, mistõttu taaskord ei saanud keskenduda sellele, mida enne trennide kaupa lihvitud ja harjutatud sai, vaid tuli vaadata, kuidas täpselt astud, et püsti jääda. Ring vajus laval ühes tantsus millegipärast ühte serva ja komistamise-koperdamise nahka läks nii mõndagi muud. Õnneks publik jällegi ei teadnud, kuidas õige oleks olnud ja olid rõõmsad selle üle, mis välja tuli. Pärast andis festivali kaanepildi staar ka kohalikule televisioonile intervjuu, mis läks kuuldavasti hästi, nemad kiitsid meid ja meie neid. Publik oli siin üldse igal pool äärmiselt kiiduväärt.
Õhtupoolikul käidi budistlikku templit kaemas, seal tundus põhitähelepanu ahvidele kuluvat. Neid oli tähelepanuväärivalt palju, muust pärast nagu ei räägitudki. See templikülastus jäi mul paraku vahele, seega ei saa ma neid muljeid teiega jagada... Vihjeks kohalolnutele - kommentaarium on siin ju täiesti avatud.
Vahepeal olid meie suveniirikotid ja muud asjad kusagilt hotelli pealt üles leitud ja me ei pidanudki hakkama omi isiklikke asju suveniirideks klapitama. Õhtul kell seitse oli ette nähtud festivali lõpetamine, kuhu meie uimaste ja pikatoimeliste eestlastena jõudsime jällegi esimestena kohale ja võtsime sisse kohad esireas täpselt kell seitse. Soomlased olid teised. Tehnikat sätiti veel pikalt üles, kuni ülejäänud rühmad saabusid. Siis peeti palju kohalikus keeles kõnesid ja tänatud said kõik festivali korraldajad ja muud asjapulgad. Oma supergiidile tegime ikka korraliku poolehoiukisa ka, kui tema oma aukirja kätte sai. Siis kutsuti ette kõik festivalil osalenud rühmad koos kõigi tantsijatega ja igaüks sai personaalse tänukirja, kust sai vaadata ka oma nepaalikeelset nime. Ja oh imet - mis võiks olla uhkeim kingitus festivali lõpuks, kui igaühele üks viiene pakk WaiWai nuudleid!
Pärast oli pidu, kuhu muusikainstrumentideks olid esialgu kohale saabunud vaid trummid. Head tantsijat muusika ei sega ja siinkohal tuleb märkida, et ka muusika puudumine mitte. Seega sai ka tantsitud. Mõne aja pärast meie selektiivmälujuubilar selekteeris mälust välja, et tantsimine on muusikaga veel ägedam, ja pärast tema küsimust täpselt õige inimese käest (kuidas ta küll alati õiged inimesed üles leiab?), et kas täna muusikat ka tuleb, hakkas kahe minuti pärast ka muusikamasin tööle. Trummid muidugi jätkasid omasoodu, üritades lugude rütmi tabada, aga see ei kuuldunud alati just väga lihtne olevat.
Öö oli Katmandu aja järgi pool kaks, kui sellest trummeldamise saatel tantsimisest küllalt ja tuppa mindud sai. Ajavahe koduga on +3.45, nii et koduse aja järgi kole varane magamaminek, kolmveerand kümme. Aga kuna homne päev toob niikuinii uued seiklused, siis väikene jõukogumine kulub ikka ära.

Sõlmib jutuliinid kokku ka… Pokharast Katmandusse sõitmise juures.

Kuna siin oli ka pikk bussisõit, siis sobib siia panna kolmas osa küsimuste-vastuste voorus kuuldust, mis Hele-Mai terane mälu talletas ja nobedad näpud kirja panid. Lahe moment oli muidu see ka, et üks kohalikest saatjatest, nepaali tüdruk Neetal, istus bussi tagaosas ja tundis huvi, et mida seal ees räägitakse. Tekkis omapärane nepaali-inglise-eesti-inglise-nepaali ringtõlge, kus nepaallasest giid rääkis ees inglise keeles, see jõudis eestikeelses tõlkes bussi tahaotsa ja siis eesti poisid tõlkisid selle inglise keelde tagasi, et nepaali tüdruk sellest jälle aru saaks...

Viimase 10 aasta jooksul on väga palju muutunud hariduselus. Alguses väitis Pradeep, et enne seda tüdrukutele lugemist-kirjutamist üldse ei tohtinud õpetada. Kui aga tuli jutuks, et ülikoolis on praegu naisi 40% üliõpilastest, siis tuli välja, et tegelikult ikkagi oskasid kõrgemate kastide naised ka varem lugeda ning osad neist (nt. Pradeepi ema) käisid ka varem ülikoolis. Lugemisoskuse keeld käis siis pigem alamatest kastidest pärit naiste kohta. Praegu on väidetavalt esimesed viis kooliaastat tasuta, maksma peab vaid õppevahendite eest. Edasi peab maksma ka õppemaksu, mis keskmise palgaga võrreldes oli päris suur summa. Koole on kahte tüüpi – riigikoolid ning erakoolid. Erakoolides käivad rikkamate kõrgematest kastidest pärit inimeste lapsed. Õppemaks nendes on kõrge ning õpetus toimub esimesest klassist peale inglise keeles.

Ülikooli pääsevad ka tänapäeval vaid kõrgematest kastidest pärit noored. Ülikoolis on samuti õppemaks, paljud noored töötavad ülikooli kõrvalt. Suuremaid ülikoole on neli. Pradeep ise lõpetab praegu ülikooli IT alal ning nendel pidi see olema väga uus eriala, tema lend on üks esimesi lõpetajaid. Küsimuse peale, kui palju on arvuteid inimestel kodus, oli vastuseks 80%. Siinkohal me oletasime, et ta peab silmas oma tutvusringkonda :) Järjest enam läheb noori ka välismaale ülikooli, eelkõige inglise keelt rääkivatesse riikidesse. Samas on see raskendatud, sest mujale riikidesse pääseb vaid viisaga ja Nepali kodanikele väga ei kiputa viisasid andma.

Liikluses valitseb organiseeritud kaos. Võttes arvesse seda, et keskmine palk on u. 3000 ruupiat ning liiter kütet maksab 150 ruupiat, on loogiline, et liikluses on valdavalt kas rollerid või mootorrattad ning veoautod. Väidetavalt on Nepalis olemas autokoolid, 18 aastane noor võib minna autokooli, teha omale juhiload ning suunduda liiklusesse. Samuti läbivad kõik liiklusvahendid iga-aastase tehnilise kontrolli. Viimane on ilmekas näide, milliseid vastuseid me kuulsime, kui Pradeep ise ka väga täpselt vastust ei teadnud.

4 aastat tagasi kukutati troonilt kuningas ning kuulutati välja vabariik. Siiski on kuningapere jätkuvalt Nepali kõige rikkamate inimeste hulgas. Kuigi neilt natsionaliseeriti kõik paleed ning Nepali kontodel olevad rahad, on väidetavalt Śveitsi pankades neil veel küllalt raha. Rikkuse poolest järgmised on eraettevõtted, mis tegelevad kaevanduste jms. Nepalis on tohutud hüdroelektrienergia varud, millest reaalselt kasutatakse ära vaid ca 10%. Ning enamus toodetud energiast müüakse Indiasse. Kunagi on nepali kuningas ning india pool sõlminud vastava kokkuleppe ning kuna sealsele kultuuriruumile on omane see, et lepinguid, ka suulisi, austatakse ning ka suulist lepingut võivad lõpetada vaid selle sõlminud isikud või nende pärijad, siis tänase päevani käitutakse vastava lepingu järgi, kuigi kuningas ei ole võimul juba päris pikka aega ning praegu võimul olevad inimesed väidetavalt otsivad igati võimalusi, et sellest lepingust pääseda. See aga tähendabki seda, et elektrit on nagu jumal juhatab. Hotellides, poodides jms avalikel asutustel on oma generaatorid, plaanilisi elektrikatkestusi on ka pealinnas 8 tundi päevas, elektripostide otsas on pusad, kust igaüks on omale liini koju tõmmanud.

Peale kuninga troonilt eemaldamist saavutasid võimu maoistid. Praegusel hetkel on võimul koalitsioonivalitsus, kus lisaks maoistidele veel mõned parteid. Üldiselt on võimuvõitlused täiesti igapäevased. Seda eriti maakohtades, kus on täiesti tavaline, et inimene tuleb võimule, paar kuud teeb kõik, et tal ka edaspidi hea elada oleks ning siis võetakse ta võimult maha. Ka teekonnal Pokharasse nähtud teesulud ja mässamine olid seotud taolise võimuvahetusega.

Reede, 16. märts. Päikesetõusupäev.

Äratus 3.20 - päeva peateema on minna Sarangkoti, mägedesse päikesetõusu vaatama. Kõik kaasasolevad soojad riided lähevad käiku. Bussisõit ei ole just pikk ja pimedas peale tähtede suurt midagi ei näe. Mäeharjadel asuvad inimtekkelised tulukesed sulanduvad samuti tähtede hulka, seega igasugune kõrguse- ja kaugusetaju on häiritud. Buss jääb poole mäe peale, ja meid ootab ees veel 40 min ronimist mööda mäekülge. On tõsine öö, sirbikuu annab küll hämmastavalt palju valgust oma kitsukese triibu kohta, kuid astumiseks mööda jumaliku vaba käega mäeküljele puistatud erimõõdulisi kive, mida tuleb teoorias trepiks nimetada, jääb seda ikkagi väheks. Läheme üksteise järel ühe-kahekaupa hanereas, pikime mõned üksikud kaasasolevad taskulambid rivisse vahele, astume eesmineja jälgedesse ja toetame kõrvalastujat. Nii üles minnes kui ka hiljem alla tulles osutuvad tuntud tantsuvõtted selleks kõige tõhusamateks.
Üleval on vaateplatvorm. Esialgu on näha vaid mägede kontuure ja aimata lumiseid mäetippe. Seisime seal ja vaatasime, kuidas ilm tasapisi valgemaks läheb, tähed ja allpoololeva linna tuled järjest kustuvad, kuidas pimedusest ilmub nähtavale linnatagune järv, pilveteki all veel sügavas unes, mäeahelikud üksteise järele rivistuvad ja tipud järjest erksamaid ja päikselisemaid toone võtavad. Kui päike oli kusagile silmapiiritaguste mägede vahele jõudnud, saatis ta esmalt välja taevatäie kiiri ja tõusis siis asjalikult uueks päevaks.
Tuli välja, et olime platvormil esimesed - ja saime siis ka parimad vaatluskohad. Hiljem jõudsid sinna ka soomlased ja leedukad ja muud - eks see oli kõigile festivaligruppidele programmis. Aga need, kes sinna täpselt päikesetõusuks rihtisid, jäid igal juhul ilma sellest vapustavast looduse vaatemängust, mida meie maksimumprogrammina päikesetõusu eel nautida saime.
Otse loomulikult oli seal ka kõvasti pildistamist, üksiti ja kaksiti ja grupiti.
Kui nüüd mingeid fakte siia panna, siis meie vaatluspunkt asus ca 1600m kõrgusel, ja siit nähtavad kõrgeimad tipud Dhaulagiri 8167m, Annapurna 7937m ja Machhapuchhare 6997m. See kõige kõrgem tipp oli kõige kaugemal, nii et lähematest jäi võimsam mulje. Meie eelmisel päeval külastatud Rahu tempel, mis eelmisel päeval alt linnast vaadates kõrge mäe otsas oli, paistis nüüd kusagil kaugel all.
Edasine päev jäi suhteliselt hommikuse elamuse varju. Mida kõrgemale päike tõusis ja mida madalamale me linna poole tagasi laskusime, seda üleliigsemaks osutusid kõik hommikul selgaaetud kampsunid ja võimust võttis järjekordne kuum päev. Kuna päeva teine pool oli ette nähtud bussisõiduks Pokharast Katmandusse tagasi, siis muidugi mingit vihmateemat ei olnud.
Selle päeva atraktsioonide hulka kuulus ka koopakülastus - Gupteswor Mahadev Cave. Koobas on väidetavalt siinse maailmanurga suurim, aga kui siit keegi midagi hiiglaslikku ootas, siis tuli pettuda. Ringkäik oli seal siiski lahe ja koopa lõpus nägime päikesevalgusega koos õuest koopasse langevat juga. Praeguse aastaaja madal veeseis võimaldas ka laskuda alla joajalami tasemele. Vihmaperioodil on koobas pigem vett täis, nii et jällegi saime asjast avaraima vaate, mis üldse võimalik.
Pärast käisime vaatamas, kuidas käsitöövaipu sõlmitakse ja meie tüdrukud said ise kohalikku tehnikat proovida. Kes iganes kunagi need vaibad ära ostab, ei oska hingestki aimata, et ka seal eestlaste käsi mängus on olnud. Kõrval oli pood, kus kõik need suured ja väiksed vaibad müügil olid; paraku meie grupi seas oli selle poe populaarseim müügiartikkel ilmselt hoopis muusika :) Iga ostuga kirjutas müüjanna välja kolm pikka tšekki... oh seda kirjatööd.
Lõunasöögi ajal sain kogemata teada, kuidas lahustuvat kohvi tuleb tegelikult teha - inimene õpib kuni elab. Seekord oli peen värk ja kohvijagamise juures oli spetsiaalne poiss, kes sulle kohvi peale vett ja piima kallas. Kui ta küsis, et kas piima?, siis mõtlesin et ok, võtan seekord piimaga, mitte musta - mõeldes, et ju ta siis paneb vett ja törtsu piima, nagu ikka. Tema alustas piimast - olgu siis peale - on ju üsna ükskõik, mis järjekorras neid panna. Ja enne kui ma millelegi reageerida jõudsin, oli mul kohv puhta piimaga... Ja maitses väga hea - normaalne tummine koorekohv, ja ei mingit lahustuva kohvi maitset. Vot nii.
Terve pärastlõuna kuni sügava õhtuni välja saime jälle ohjeldamatult bussiaknast mägedevaateid nautida ja lõpuks oli sellest väntsutamisest mööda mägiteid sügav üledoos tekkinud.
Sellel teel nägime ka ühte liiklusõnnetust, kus üks buss oli otsapidi kraavi sõitnud. Selle koha peale oli ka ummik tekkinud ja kui üldiselt on kõik liikluses sõbralik ja ruumitegev, siis pikast ootajate rivist möödatrügijat niisama lihtsalt vahele ei lastud, seal võis näha ikka parajat nügimist ja trügija tuli tagurpidikäiguga tagasi saba lõppu.
Tellimise peale saime ühe vahepeatuse ka ühe tüüpilise rippsilla juures, mille me siis edasi-tagasi läbi kõndisime ja all laias jõesängis vonklevat kitsast jõetriipu vaatasime. Kuna on kuivaperiood, siis võib vaid aimata, kui palju vett siin vihmaperioodil olla võib, praegu aga on suur jagu jõesänge hoopis kuivad. Rippsild oli parasjagu nii lai, et kaks inimest teineteisest mööda saavad. See on muidugi täiesti piisav laius ka mootorrattale, nagu meile ehedal kujul demonstreeriti.
Ojaa, ja siis meil oli muidugi vägakauaoodatud peatus ka. Seal asusid hotell ja restoran sümboolsete nimedega Magic Moments ja Blue Heaven. Eks bussireisijad teavad, kuidas hitid sünnivad.
Katmandusse jõudes tulime oma endisesse hotelli tagasi, samad toad, samad kohad. Minu endise koha peal madratsit enam polnud, aga see oli ainult korraks; meie mehed mööbeldasid sekunditega mulle ka pesaaluse valmis. Lihtsalt super.
Küll aga ilmnes uus mure. Kui enne lahkudes oli meile öeldud, et asjad, mida meil vahepeal vaja pole, võib tuppa jätta ja need pannakse hoiule, siis nüüd öeldi, et need oleks tulnud alla vastuvõttu viia ja selle kohta kviitung küsida. Mida meil siis vahepeal vaja polnud - viimasel õhtul jagatavaid suveniire... Seis tundus pisut nutune, kui me mõtlesime, et hotellipersonal on kõik suveniirid kenasti laiali jaganud. Üks kohver isiklikke asju pealekauba. Igatahes lubati uurida, kuhu meie asjad said.

Kerib natuke tagasi ka… Sinna, kus me päev otsa bussiga sõidame.

Kolmapäeval, teekonnal Dangist Pokharasse, toimuski järjekordne ristküsitlus teemal Elu Nepalis, sedakorda siis täiskoosseisu poolt. Vestluse käigus tuli mitmel korral ilmsiks üks sellekandi kultuuri omapära – kui sa vastust ei tea, siis ei ole viisakas seda öelda, vaid tuleb mingi vastus välja mõelda. Nii ka oli - kui küsimuse all olid hindu traditsioonid või Pradeepi enda elu, olid vastused kindlad ja soravad. Kui hakati küsima vaeste inimeste igapäevaelu, mingite konkreetsete arvude (nt. Nepali jalgpallimeeskonna edetabelikoht) vms. kohta, siis … tuli ka … mingisugune vastus.

Nepal on hinduistlik maa, ca 80% inimestest on hinduistid. Pärast Buddha sündi ja valgustatust u. 2500 a. tagasi levis budism väga laialdaselt üle kogu aasia. Kuid mida rohkem budism kloostrites arenes ja täiustus, seda kaugemaks ja kättesaamatumaks muutus ta lihtinimese jaoks. See lõi soodsa pinnase muude usundite laiemaks levikuks. Nepalis jäi valdavaks siis hinduism. Hinduismi ja budismi põhitõed ja filosoofiad on väga sarnased ning tegelikult paljuski segunenud, ning Buddha on hinduismis üks Vishnu taassünni vormidest. Seetõttu on nepaallased väga uhked selle üle, et Buddha – Siddhartha Gautama on sündinud Nepalis Lumbinis. Küsimuse peale, kes on selline maailmakuulus nepaallane, keda kõik teada võiksid, vastas Pradeep väga lihtsalt: „Lord Buddha“ ja kellelgi ei olnud selle küsimuse kohta rohkem midagi öelda :)

Hinduismis on väga palju erinevaid riitusi. Igas majapidamises on väike „kodualtar“, jumala kujuga, tavaliselt on selleks Vishnu kuju, mille ette hommikuti asetatakse lilli ohverduseks ning palvetatakse. Hinduismis on tohutul hulgal igasuguseid jumalaid ja jumalusi ning tohutul hulgal eri jumalatele pühendatud templeid. Kui igapäevaselt piisab kodualtari või kodutempli juures palvetamisest, siis konkreetsele jumalale pühendatud päeval oleks viisakas külastada ka sellele jumalale pühendatud templit.

Juba raseduse ajal sooritatakse mitmeid riitusi, mis siis peaks kindlustama turvalise raseduse, poisslapse sünni ning kerge sünnituse. Riituste läbiviimiseks kutsutakse koju preester, kes tseremooniat läbi viib, lisaks tulevad kokku pereliikmed ja sugulased. Peale lapse sündi kuni täiskasvanuks saamiseni teostatakse veel mitmeid riitusi, millest tähtsamaid on 4:

1. üheteistkümnendal päeval peale lapse sündi nimepaneku tseremoonia

2. u. 6 kuu vanuselt antakse lapsele pidulikult esimene suutäis riisi

3. 7-22a. vanuselt aetakse poistel pea paljaks, alles jäetakse vaid üks tutt kuklasse. Traditsiooniliselt tähendas see haridustee algust.

4. Abielutseremoonia. Abielludes naine saab mehe perekonna liikmeks. Isa paneb tütre mehele, kingib talle raha või maja, aga tema enda varandused ja majad pärib poeg.

Üks tähtsamaid riitusi on matusetseremoonia. Riitused algavad inimese surma hetkest ja kestavad kuni 15 päeva. Nende käigus surnukeha tuhastatakse spetsiaalsel kremeerimisalal jõe kaldal, tuhk heidetakse jõkke, tuuakse jumalatele ohverdusi, korraldatakse peiesid jne.

Nepalis on väga palju erinevaid rahvakildusid ning paljude kultuurid on mägedevahelistel raskesti ligipääsetavatel aladel täies elujõus. Dangi piirkonnas elavad newari inimesed. Nendel on üks väga omapärane riitus – nimelt korraldatakse tüdrukutele abielutseremoonia ühe spetsiaalse puuviljaga. Tegemist on ca rusikasuuruse väga tugeva koorega puuviljaga. Pärast abielutseremooniat loetakse tüdruk abielunaiseks. Puuvili viiakse koju ja seda tuleb väga hoolikalt säilitada. Kui abiellumisiga kätte jõuab ja puuvili on terve, siis võib noor naine uuesti abielluda, sedakorda juba mehega. Kui aga puuviljaga midagi vahepeal juhtub, siis loetakse tüdruk leseks ja tema ei tohi enam kunagi abielluda. Ka tavapärasel viisil lesestunud inimesed enam uuesti abielluda ei tohi. Lahutused olid siiamaani keelatud, kuid viimastel aastatel, eriti linnapiirkondades on ka see trend levima hakanud. Täiesti ennekuulmatu asi, vähemalt kõrgemates kastides, on abiellumata koos elamine ja veel hullem, abiellumata laste saamine. Madalamates kastides ja puutumatute hulgas ilmselgelt esineb ka sellist asja.

Töönädal kestab 6 päeva, laupäev on vaba päev. Riigiametites on tööpäev 9-6ni. Samas, jälgides vaesemate inimeste päeva, siis hommikud algasid neil vähemalt 5st ning tööpäev kestis kuni päikeseloojanguni. Korralist puhkust ei eksisteeri, seetõttu on eriti olulised igasugused festivalid, mis reeglina kestavad mitmeid päevi ning mille ajaks antakse töötajatele vabad päevad. Olulisemad festivalid on:

1. Holi – värvifestival. Algselt tähistati kevade saabumist. Festivali käigus loobitakse üksteist veega ning erinevat värvi värvipulbritega, et soovida ilusat ja õnnerikast ja värvikat aasta jätku.
2. Õdede-vendade festival. Kestab viis päeva – esimesel päeval teeb õde vennale tika ja palub vennale õnnistust. Teisel päeval palvetatakse varese poole, et vares sõnumitoojana tooks vaid häid sõnumeid. Kolmandal päeval palvetatakse koera poole, et koer kaitsjana hoiaks eemale kõik kurja. Neljanda päeva hommikul palvetatakse härja poole (põhiline töövahend põllul), et too annaks jõudu. Õhtuks kaunistatakse majad ära tuledega ning suure pidulikkusega palvetatakse lehma poole, kes sümboliseerib rikkust, et suured rikkused jõuaksid inimeseni. Viiendal päeval teeb õde jällegi vennale otsaette tika ning palub vennale kõike head. Vend teeb selle eest õele kingitusi.
3. Sügisel leiab aset 10päevane festival, mille käigus tähistatakse ammustel aegadel toimunud jumalanna ning kurja deemoni vahelist võitlust ning jumalanna võitu. Igal päeval toimuvad erinevad pidustused ja riitused, mis on pühendatud erinevatele jumalatele.

Hinduismis on lehm püha loom, kes sümboliseerib rikkust ning elu ning teda ei tohi tappa. Tänaseks on see kaasa toonud selle, et lehm on pigem muutunud tabuks kui pühaks. Nii hulguvad loomad tänavatel ringi, keegi nende eest ei hoolitse, söövad seda mis kätte juhtub, keegi nendest väga välja ei tee. Nad lihtsalt on seal. Väidetavalt ei panda enam suurlinnades ka inimesi vangi kui nad lehma kasvõi kogemata ära tapavad. Maapiirkondades võib asi olla veidi karmim. Vangi satub kindlasti narkokuritegude eest, tapmise ja varastamise eest. Samas kõik muud asjad on võimalik korda ajada, kui raha on :). Korruptsioon ning onupojapoliitika pidid olema üsna tavalised.

(Teine paus selles jutuliinis, te ei jaksa nii palju korraga lugeda ju.)

Neljapäev, 15. märts. Päev Pokharas.

Hommikul tõdesime, et tõepoolest, sellist sära me polegi veel näinud - kogu selle kaubanduse, restoranide, rahavahetuspunktide ja kõikvõimalikke ekskursioone ja seiklusi müüvate äridega. Linn on täiesti ebanepaallikult puhas, ei mingit ühtlast prahikihti igal pool. Pärast hommikusööki kerge tutvumine kogu selle luksusega ja hangime omale ka korraliku Nepaali kaardi - hind 100 kohalikku raha kõrvaltänavas ja 200 raha, kes peatänavalt selle võttis.
Enne riietumist veel viimane Virumaa proov hotelliesisel väiksel platsil hotellirahva ja möödakäijate rõõmuks. Ja siis järjekordne street rally, mis siin linnas varasemate kõrval kahvatuks jääb, pealtvaatajaid pole pooltki nii palju kui näiteks Dangis - paistab, et vaid need, kes juhuslikult just sel ajal satuvad neil tänavail käima või kes seal midagi müüvad. Kardetavasti peale osalejate keegi sellest festivalist midagi ei teagi - sest peale üle tänava tõmmatud loosungi 'Tere tulemast festivalile' mingeid reklaame või kuulutusi silma ei jää ja need kohalikud, kellega jutule oleme saanud, pole millestki kuulnud. Näib, et siin ei ole kombeks üritusi või sündmusi reklaamida, kui, siis kokakoolat ja õlut. Oma traditsioonilisi pidusid ja festivale nad teavad ju kõik peast. Siiski on meil olemas publikus ka üks Eesti lipuga fänn - üks kuljuslane, kes täiesti juhuslikult on meiega samal ajal Nepaalis ja kelle rada meiega koos kulgeb. Jällegi on kole palav ja tunnen, kuidas päike läbi lagipea aju kokku küpsetab. Pärast rongkäiku muide tunnengi, kuidas pärg kipub üle kõrvade maha vajuma ja ma olen sunnitud pärjaaluse soengu ümber tegema ja kahepatsilise pärjapiduri peale panema. Esinemispaika jõudes kuulame pikalt kõnesid - nad kohe armastavad neid - ja vaatame kuidas pilved kogunevad. Peale kõnesid viiakse meid sööma - no ei meeldi mulle see süsteem, et enne sööma ja siis esinema, aga mis teha. Üritan kerget dieeti pidada. Pärast sööki esinemisplatsile tagasi jõudes sajab kui oavarrest ja siinkohal võiks täiesti öelda, et kahesajab, sest rahet tuleb ka, maa on valge sõrmeotsasuurustest teradest. Millega me need vihmajumalad ikkagi välja vihastasime? Istume bussis ja ootame oma järjekorda. Õnneks on buss pargitud nii, et me näeme, mis laval toimub. Üks kärutaja avastab, et pastlad jäid hotelli ja kohe organiseeritakse talle sealtsamast kõrvalt takso, et hotellis ära käia, 2 eurot üks ots. Kui ta on pasteldega õnnelikult tagasi jõudnud, siis läheb juhtrebane esinemislava olukorraga tutvuma ja teadustab tagasi tulles, et lavavaibad on nii vettinud, et peale astudes vett pritsib laias kaares ja kellel on, võiks kingaga esineda. Kuna mu olemasolevad kingad peavad järgmisel hommikul kindlasti kuivad ja mõnusad olema, siis otsustan ikkagi pastla kasuks - elasid Hiina üle, küll elavad Nepaaligi. Pakutakse välja uus kava - et kuna Kuljusel jäi eile vihma tõttu viimane tants tantsimata, siis võiks täna teha kõik Kuljuse tantsud ja Kandali naised Simmani ja arutatakse, kas Käru meestel peaksid sel puhul olema jalas kingad või pastlad. Et pastelde toomine asja ette läheks, siis naastakse eelneva kava juurde tagasi. Meid külastas ka maasikamüüja, kes oma maasikaleti lihtsalt bussitrepile laiali laotas, aga nende maasikate päritolu oli liiast kahtlane. Lisaks levis ka kuuldus, et soomlaste esinemine oli eelmine kord ära jäänud, kuna kõik muusikud olla täies koosseisus audis. Meil õnneks massilist põdemist ei ole, asi käib kuidagi ühekaupa järjekorras ja enne iga esinemist vaatab Rebane rivisolevad tantsujõud üle ja otsustab käigu pealt, mis tantse selle komplektiga hetkel teha saab. Vähemalt on võimalik asendada-manööverdada. Kardan, et minu kord tuleb siis, kui kõik vastavad ravimid on kamba peale ära söödud ja haigeolemine muutunud nii ebahuvitavaks, et keegi ei tunne kaasa ka.
Lavaleminek tuleb äkki. Seekord on betoonlava, kaetud jällegi vaipadega, aga vihm otseselt peale ei saja ja nii suurt uputust, kui enne öeldud, ka esmapilgul ei paista. Aga see tuleb - katusele kogunenud veemassid murravad ennast aegajalt katusekattest läbi ja langevad suure lärtsuga lavale, iga lärts paar ämbritäit suur, nii et vaevu jõuame eest ära hüpata ja juba ärapaigutatud kuubesid päästa. Kuljused näitasid meistriklassi tantsukoreograafiasse sisse põimitud oskusliku vaibakohendamisega, kui selle siilud järjekordselt üles rullusid. Head tantsu on ennegi nähtud, aga see lisas asjale oma kordumatu elegantse vürtsi.
Esinemiselt otse hotelli riideid vahetama. Meie tuba näeb jällegi välja nagu tüüpiline rahvatantsija tuba, iga mõeldava nupu ja naela otsas ripub mingi seelik või käis või pastel ja ventilaatori küljes teeb stoilise rahuga ringe kuivav särk.
Õhtusöögini jäi paar tundi aega. Ennist oli giidi käest küsitud, et kas sinna mäe otsa selle templi juurde ka saab minna. Nüüd ilmselt lendas giid selle ei-ütlemise vältimise orki ja ta sebis kusagilt meile ühe väiksema bussi, millega mööda eriti kitsaid mägiteid liikuma mahtus. Bussis oli 14 kohta, meie panime sinna 16. See oli nüüd küll vägagi verdtarretav kogemus, kui see ülekoormatud bussike viimast jõudu kokku võttes mööda vihmast kergelt uhutud kruusateed üles mäkke rühkis. Ühes kohas oli tee pehme ja bussi jõud rauges. Aga kuna teadupärast paigalseis on tagasiminek, siis täpselt seda see buss tegigi - hakkas lihtsalt mäest alla tagasi vajuma, ja ausalt öelda ei olnud päris täpselt aru saada, kas see oli juhi poolt teadlik tegevus uueks hoovõtuks või läks see kord lihtsalt õnneks ja pidurid hakkasid pidama enne täielikku käestminekut. Me tõmbasime kõik ennast õhku täis, et bussil kergem oleks ja saime sellest kohast siiski üle. Viimane ots tuli minna jalgsi, aga selleks oli seal täiesti korralik trepp. Paraku selgus, et oleme hiljaks jäänud ja templiuksed külastajatele ca pool tundi tagasi suletud. Viidad suunasid mööda mäeküljel looklevat jalgrada edasi Viewpointi, eks me siis läksime seda otsima. Jõudsime sellesse vaatega kohta täpselt viimasel momendil, et näha pimedusse mähkuvaid mägesid ja teha mõni välipilt sellest Rahutemplist. Järgmisel momendil oli juba täiesti pime. Tagasiteel olid jällegi kõik valgustandvad sidevahendid popid, sest too kiviklibune ja märgade libedate lehtedega jalgrada mäeveerul ei olnud mõeldud just umbkaudu astumiseks. Bussi juures tagasi, tekkis meil mõte, et võiks natuke maad jalgsi allapoole minna, sellest koledast pehmest kohast mööda ja siis bussi istuda, aga selle kohta tuli küll ebanepaalipäraselt kategooriline keeld ja öeldi, et bussis on turvalisem. Et siin mäekülgedel elab 'big cat' ja inimestel pimedas jalgsi kõndimine täiesti mõeldamatu. Turjakarv tegi selle peale väikse jõnksu - et mida me siis nagu just praegu sealt mäelt laskudes tegime... Oh meid lillelapsi. Igatahes investeeritud 2 euro kohta per nina oli elamust küll ja veel.
Osa rahvast andis järele oma lihahimule, loobusid festivali pakutavast õhtusöögist ja templireisist ning läksid linna restorani sööma. Restorane on linnas tõega ka igal sammul ja igale maitsele ja iga maailmanurga stiilis, nii et otse loomulikult naasid nemad oma käigult samuti äärmiselt rahulolevatena. Liha oli suur ja hea, täpselt parajalt küpsetatud ja ei mingit kondipuru seal sees. Keskmised restoranipraed olid kuskil 300-400 ruupia kanti, pitsa sai 90-ga.
Pärast õhtusööki võtsime ette sihipärase kaubandustuuri mööda toda turistitänavat. Siin ei olnud kurss enam nii soodne, kui varem, aga ega väga pettumustvalmistav ka mitte - 1€/99,6ruupiat. T-särgipoe müüja oli meile särkide otsimisest surmani tüdinenud ja ega ta hinnast palju alla ei andnudki, kuigi meie turvamees püüdis teda veenda ja mehelikule kaastundele rõhuda - et saad ju aru ja näed oma silmaga, kui õudne on tal naistega poes käia. Polosärgi alghind oli 600, trükitud pildiga särk 300 ja tikitud pildiga 350. Allahindlus tuli kogu hunniku peale korraga, aga kuna igaüks meist võttis eri arvul erisuguseid asju, siis said raamatupidajad õhtul enne magamaminekut teha lõdvestavaid protsentarvutusi ja tasaarveldusi, mille tulemusena selgus, et keegi polegi kellelegi võlgu ja kõigil on raha alles.
Koduhotelli naastes selgus, et on romantikaõhtu - elektrit ei olnud, trepiastmetel võbelesid küünlad ja me saime aru, et tubades olev standardpakett tikkude ja küünaldega kuulubki igapäevase tarbekauba hulka. Kell kümme tuli elekter tagasi.
Väike koristamine, pakkimine ja telefonilaadijale aluse ehitamine - meie pistikud seina lähevad, kuid nad ei taha seal kuidagi püsida, mingi mõõduvahe siiski on ja nad kukuvad oma raskusega sealt lihtsalt välja. Voodipesudega oli siin jällegi kehvasti, padjapüür pead vastu panema ei kutsunud; aluslina oli suhteliselt puhas, aga tekilina puudus ja too karvane tekk ei tundunud ilma ka kuidagi usaldusväärne. Kavalamad ja elukogenumad reisilised kasutasid padjapüürideks t-särke. Ja alati tasub sõber olla kellegagi, kes teab, kus on linu üle. Suts peale keskööd saab magama. Kuuldavasti oli ka neid, kellel magamaminek jäi ärkamisele jalgu.

Kerib natuke tagasi ka… Sinna Dangi pöörase maailma juurde.

Et asi liiga ühepoolseks ei jääks, siis Hele-Mai kirjapandud vaade teisest hotellist ja esimene osa vahetut infot, mida meil õnnestus giidilt välja uurida.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada hetkest, kus meid Dangis eraldi hotellidesse jagati. Loosiga vedas Kandalil. Kui nendel oli igati tasemel hotell, siis Kuljuse-Kärutajate hotell jäi tasemelt mungakloostri ning Kathmandu apartemendi vahepeale, ehk siis kõva kolm tärni, Nepali mõistes siis :) Võrreldes eelmise öö mungakloostriga oli siiski tegemist lukshotelliga, mis siis, et osad kasutasid oma ainsa kraani (külmavee) lahtikeeramiseks tange ning vabade meeste toa uksepiit oli sellisel kõrgusel, et Tarmo otsaesist ehtisid veel tükk aega 2 kaunist muhku.

Vaikset ja rahulikku õhtupoolikut kogunes seltskond veetma Kuljuse Teedu-Kadri tuppa. Arutelu käigus selgus tõsiasi, et kõik sooviksid giidipoisi käest kuulda veidi rohkem kohalikust elust. Kui siis viimane head ööd soovima tuli, kasutasime julmalt ära oma arvulist ülekaalu, tirisime poisi tuppa, hakkasime teda küsimustega pommitama ning surusime talle pihku klaasi rumm-ja-kokakolat. Seejärel, vist küll veidi hilinenult, tekkis küsimus, et kas sealkandis inimesed üldse alkoholi tarbida tohivad. Selgus, et tohivad küll. See käib küll hierarhia ülemises otsas asuvate isikute kohta. Alumistesse kastidesse kuuluvad inimesed alkoholi tarbida ei tohi, samuti on piirangud lihasöömise osas. Siiski ei järgita seda enam pingsalt suurlinnades elavate edukate noorte hulgas. Viimast kuulsime hiljem veel mitmel korral, tundub, et ongi tekkinud kaks eraldi leeri – vanemad inimesed ning maapiirkondades elavad inimesed, kes järgivad traditsioonilist elustiili ning suurlinnades elavad noored, kes üritavad kogu hingest läänelikku elustiili järgida.

Mis viis jutu sujuvalt üle kastisüsteemile. Kastisüsteemi ametlikult ei eksisteeri ja väidetavalt ei ole see enam ka eriti oluline. Kui aga natuke sügavamalt asja uurida, selgub, et igapäevaelus määrab kastiline kuuluvus kõik, ükskõik siis mida avalikult välja öeldakse või mõeldakse. Kokku on 4 kasti, mis omakorda jagunevad alamkastideks. Alamkastidega koos on 36 eri kasti. Laias laastus jagunevad kastid järgmiselt - esimesse kasti kuuluvad preestrid, teise sõdurid, kolmandasse ärimehed, käsitöölised, neljandasse talunikud, töölised jne. Meie giid kuulub hierarhia absoluutsesse tippu – kõrgema kasti teise alamkasti.

Kastilise kuuluvuse näeb ära inimese nimest. Juhul kui muutub kast, muutub ka nimi. Kastis ülespoole tõusta ei ole võimalik, allapoole langeda on samas lihtne, peamiselt toimub see abielludes enda kastist madalamast kastist pärit inimesega. Mis toob kaasa selle, et sa kaotad oma pere, oma sõbrad, oma suhtlusringkonna, oma tutvused. Eriti alamatest kastidest pärit inimestele tähendab see kogukonnas heidikuna elamist, sest kuigi sind eiratakse, kuhugile minna ka ei ole. Küsisime giidi käest, et kui ta tahaks abielluda Neetaliga (meie teise giidiga), kes kuulub teise kasti, kas ta saaks, siis vaatas ta meid väga imestunud ja arusaamatu pilguga ja ütles, et talle ei tuleks pähegi seda teha, sest tüdruk kuulub ju teise kasti. Olles ise eelmises lauses väitnud, et kastisüsteemi ei eksisteeri ja keegi enam sellega ei arvesta. Välismaalased on väljaspool kasti ning temaga abielludes on igal juhul targem elada kusagil mujal kui Nepalis. Otsese pakkumise peale :) arvas Pradeep, et iseenesest tema vanemad vist ei oleks väga hullult selle vastu, kui ta valge naisega abielluks või vähemalt saaksid sellest mingi aja pärast üle. Aga ühiskonnas üldiselt sellise asja peale väga hea pilguga ei vaadata.

Juba esimesel päeval nägime ehitusel ränkrasket tööd tegevaid naisi. Arvasime ise, et tegemist on puutumatutega ehk kastiväliste inimestega, kes ongi mõistetud ränkrasket tööd tegema ja rentslis elama ning kes Indias vähemalt on vägagi tavalised. Pradeepi väitel Nepaalis sellist asja nagu puutumatud üldse ei ole olemaski. Siinkohal tekkis küll väike kahtlus, et kui hästi rikkast perest ja kõrgest kastist pärit poiss üldse võibki olla kursis oma riigi ja ühiskonna valupunktidega. Tema selgituse kohaselt on tegemist mahajäetud naistega. Alumistes kastides pidi alkoholiprobleem olema tõsine ning täiesti tavaline pidi olema ka olukord, kus mees oma naise kodunt välja viskab ja ise uue naise võtab. Naised aga jäävad „vahepeale“ – oma vanemate jaoks on nad abielunaised ja koju tagasi neid ei võeta, oma abikaasa jaoks ei ole nad naised. Nii nad siis peavadki ise kuidagi hakkama saama. Ametlikku lahutust ei saa sellises situatsioonis ei mees ega naine, kuid kui lahutamata mees omale teise naise võtab ning temaga abiellumata koos elab, on see alamate klasside seas taunitav kuid siiski aktsepteeritav. Samas lahutamata naisel kellegi teisega koos elada on kogukonna jaoks täiesti vastuvõetamatu.

Väidetavalt võivad noored ja edumeelsed linnaelanikud ka kohtamas käia ja armuda ja armastusest abielluda, kuid valdavalt organiseerivad abielusid siiski vanemad. Ka Pradeep teatas ilma igasuguse kõhkluseta, et kui ta vanemad talle teataks, et nüüd on aeg abielluda ja pruut on siin, siis loomulikult ta abielluks vanemate valitud tüdrukuga, sest endal tal praegu tüdrukut ei ole. Pradeep on keskmine laps kolmest ning pere ainuke poeg. Mis tähendab seda, et täiskasvanud pojana peab ta ära kuulama kõigi pereliikmete probleemid ning nendele lahenduse leidma. Näiteks veetis ta ühe õhtupooliku telefoni otsas. Tuli välja, et üks tema sugulastest (naisterahvas) pidi järgmisel nädalal abielluma, aga peigmees teatas, et lükkaks äkki pulmad veidi edasi. Kohe helistasid paanikas pruut ja tema pere Pradeepile ja eeldasid temalt probleemi lahendamist, mida ta siis üritaski teha.

(Esimene paus selles jutuliinis, te ei jaksa nii palju korraga lugeda ju.)