Õnneks oli bussijuht mõistlik mees ja korjas selle bande igaks juhuks peale, sest keegi teine meid peale ei tahtnud võtta. Bussijuht ei pidanud meis pettuma - nagu alati oli meie käitumine tagasihoidlik. Guits ütles kohe, et tema pole mitte üht kilo maha võtnud. Bussis jäid kõik kohe magama. Ha-ha-haa... Tom helistas Guitsile ja Guits vastas, saamata aru, et Tom tema ees istub. Järgmiseks hakkas peitusemäng Jägermeisrtiga. Lõbus peitis seda kogu aeg ära - KUHUGI. Riin ja Marju võtsid kohe laulu üles. "Seda paati pole tehtud linnuluust...". Peale kella kolme hakkasid esimesed nõrgemad magama jääma. Vahelduva eduga magasid kõik. Marju magas täpselt sada kilomeetrit. Esimese pissipeatuse ajal Ogres käisid Riin ja Väike Veski Jooksupolkaga pissil, kell oli 5 hommikul. Huvitav fakt oli see, et Ogres lätlased lihtsalt jalutasid jalgrattad käekõrval, mitte ei maganud. Bussis aga mõned magasid, mõned tegid nagu magaksid. Daugavpilsis leidis sohver Jüri Liepaja pooliku ja väikesemõõdulise silla. Meie buss selle alt läbi ei mahtunud. Jõuga sealt ka naljalt läbi ei sõida. Hakkasime otsima uut teed... ja leidsimegi... Mõni kilomeeter enne piiri täitsime kenasti piiriületus manifestid. Piir ületatud. Jee... On juhtunud, et eksitakse tänavaga, nimega, vanusega... Aga, et viiakse kogemata teise RIIKI... No bladi hell... Seda juhtub ainult muinasjuttudes ja ilmselt ka meiega. Valgevene asemel olime sattunud kogemata Leetu (hüsteeriline naer). Keerasime bussil otsa ringi ja sõitsime tagasi. Piirivalvurid said kindlasti kõvasti naerda. Tuli tagasi sõita Daugavpilsi. Vaatasime kohaliku vangla ka teiselt poolt üle. Kuna juhid olid vahepeal kaarti uurinud, leiti lõpuks ka õige tee. Kõhud hakkasid tühjaks minema. Meile hakkas lõpuks terendama õige piir.
Aega lõunani oli 1,5 tundi ja tädi Braslawi keskväljakul oli lootust kaotamas. Piiripunktis möödus kõik suht rahulikult, seda tänu sellele, et mitte keegi meist ei olnud kaasa võtnud koduloomi. Isegi Triin oli oma koerad ja Marju oma jänesed koju jätnud. Piiritsoonis oli ka Duty Free pood ja ajalooline Rootsi buss. Passid tembeldatud lubati meil ametlikult siseneda Valgevenesse. Braslaw lõpuks. Üllatav - meeldivalt. Puhas, ilus, värviline, igal pool järved - kaugelt üle meie ootuste. Meile tehti kerge ekskursioon. Nimelt tutvustati meile järgmise päeva esinemispaika, kohalikku haiglat, vallavalitsust, panka ja supermarketit. Viimases tehti ohtralt sisseoste. Tuhanded raisatud, mindi vastu uutele seiklustele. Turbazas ehk meie uues kodus valis igaüks endale sobiva tudukoha. Pakkumises olid nii majad kui ka äsjaremonditud toad. Eliit ööbis majades. Ootusärevalt, südamete põksudes läksime rikkaliku gurmee lõuna ootuses kohalikku sööklasse. Seinal tervitas loodusteemaline õppemaal kaladest, õhus hõljus jube kuseh...s. Trepist üles liikudes ei osanud me ninad mitte ära arvata, mis meid ootab. Kõigepealt silmasime kraanikausse. Üks neist andis meile maagilist parandava toimega pruuni ravivett. Iga endast lugupidav inimene peseb ju käed enne lauda istumist. Kas keegi meie seast seda vett kasutas, see on selle teksti kirjutajatele teadmata. Laudadel nr. 4, 5 ja 7 ootas meid riisiollus hernestega. Meie ei oodanud ollust. Ollusega koos oli laual ka potentsi pärssiv kissell (Tomi ja Jussi sõnul). Kissell oli salvrätikutega ühte tooni, ainult veidi lahjem, seega suure tõenäosusega oli see salvrätikutest valmistatud. Supp oli staar - keedetud kapsas ja olematu sool. Kõik ootused olid panustatud praele. Ja siis ta tuli. Kapsalehtedesse mähitud hakkliha ja riis (see mis ollusest üle jäi???) kaetud huvitavamaitselise kastmega. Nuge nende etikett söögiriistadena ette ei näinud. Statistikat küll ei tea, aga ilmselt kasutatakse neid millekski muuks. Kõht täis, tuju hea, kobisime jälle bussi peale. Paar kiiremat tiiru meile veel tundmatus linnas ja olimegi kahe kiriku vahel parkimisplatsil. Seejärel sunniti meid otsatuna näivatest treppidest mäkke ronima. Õnneks pole me papist poisid ja me saime sellega hakkama. Sattusime tagasi keskaega. Kunagine kindluse asukoht oli muudetud keskaegseks ürituseks. Kõikjal võis näha midagi keskaegset - alates arusaamatute pannikoogilaadsete plönnide küpsetamisest kuni rüütlitevahelise lahinguni välja. Rüütlid olid ikka ilgelt mökud vennad.
Peldik. Suur ja roheline sein, mille taga oli kahe auguga suurepäraselt ventileeritud ruum.
Latgalite rahva uhke esindaja tuli meiega sõprust looma ja muuhulgas mainis, et nende kava võib venida ca 10 minutit pikemaks. Reaalsuses venis nende kava 45 mintsi asemel 80 mintsiseks. Latvians sucks. Joodeldavad tädid ja meile juba eelmisest reisist tuttavaks saanud ühesugused läti tantsud väsitasid ka kõige püüdlikuma vaataja. Meie lendasime professionaalidena (publiku sõnad) peale ja sellist kultuurilaksu polnud kohalikud ka uneski osanud oodata. Tegu tehtud, asi hooleta. Rõivastusime tsiviilriietesse tagasi. Naabermajas asuvas sööklas ootas meid tegelik ja tõeline gurmeesöömaaeg. Tegelt kah. Liha oli ja tuli ja tuli. Suur Veski pole olnud nii õnnelik juba aastaid. Viina voolas ojadena. Liiter viina ja liiter vett – normaalne.
Ehedamat kolhoosipidu ei saa ka parimal stiilipeol. Tagasihoidlikud seltskonnalaulud, mida viinavõtu kõrvale lauldi, muutusid õite pea laulukonkursiks. Eestlased ju tuntud laulurahvas. Peolõhkujaks osutusid sel korral bussi kettad. Ärksamad jätkasid öölaulupidu koduse järve kaldal. Sissepääsuparooliks kujunes – „ööd on siin mustad“. Räägiti, joodi ja lauldi. Hittlooks kujunes Eesti rahva kauaaegseid lemmikuid „Üks Veski seisab vetepääl“. Tegime seda omas võtmes ja asjakohaste liigutustega. Kuna Valdo oli eelnevalt soovinud, et me rongikäigus ka vokaalselt taidleksime, sai seda lugu ikka päris kõvasti treenitud. Publikuks me hilisöisel öölaulupeol oli kohalik putkavaht. Tema tagasihoidlikkus hoidis teda meist eemal ja nähtavasti ei teadnud ta ka, et ööd on siin mustad. Veel sai nauditud imeilusat kuu tõusu järvest ja tähe langemist. Kõik soovisid midagi. Peo jätkust punases majas ei tulnud midagi välja, sest Suur Veski otsustas ühel hetkel väga ootamatult lihtsalt magama jääda. Ja Eurovisiooni lauluvõistlus oli ka juba lõppenud. Õnneks nägime ära võiduloo. Nimelt ainult nägime, sest oivaline värviteleviisor, mis meie majas oli, näitas ainult must-valget säbrulist pilti ilma helita. Tänu meie suurepärasele deduktsioonivõimele tuvastasime, et võidulooks oli Saksamaa laul. Öörahu algas kell 01.36. Õnneks tuli ka Riin magama, sest algul oli ta ju lubanud, et ta enne kella 02.00 magama ei lähe. Peale tunnist uinakut ärkas Suur Veski. Ja loomulikult ka meie kõrvaltoas. Kui me poleks ärganud, siis jumal teab, mis juhtunud oleks. Veski avas toa ukse ja seisiski keset tuba kogu oma hiilguses. Merle arvas, et oleks tarvis teda teavitada, kus ta viibib. Veski tahtis teha tarka nägu ja ütles, et teab, kus ta viibib. Pani ukse kinni ja läks järgmisele õllele ruumi tegema. Riin, kes Veski magama oli pannud, arvas, et tema kohus on ta jälle uuesti magama saata. Marju ja Merle magasid rahulikult edasi. Riin tubli eesti naine, sai selle tööga suurepäraselt hakkama. Loomulikult katsus ta üle ka kõik teised mehed. Süda rahul, et ka Väike Veski ja Priit magavad, sai Riin uuesti uinuda. Edasi jätkus mitu tundi privaatfilme.
Anneli leidis samal ajal, kui me Mulki tegime, omale väga temperamentse sõbranna. Võite kõik nüüd ette kujutada, kui temperamentse. Jälle rivistus, pidulik lõpetamine, lille- ja vaasitseremoonia, ilutulestik. Hetkeks tekkis ka lootus koduteele, kuid kohustuslik õhtusöök turbazas purustas meie lootused. Aga kuna me oleme ikkagi viisakad inimesed, otsustasime selle pisikese ettevõtmise ära teha. Ennem aga oli ikkagi tarvis ju kusagil süüa. Ostsime šašlõkki (mida müüdi grammi kaupa) ja kurki . Ja te ei kujuta ette, kellega Liina, Anneli, Marju ja Guido ühes lauas sõid. Kohalike prominentidega. Oi kui uhked me nüüd oleme. Rahad kokku klapitud, sai ka jäätist ostetud. Naised sõid omad jäätised kiiresti ära, lootuses, et Tom, suur rahamees, teeb meile teise ringi välja, aga ei. Guido käis samal ajal seenel. Puraviku saak oli vägev. Guits loomulikult pole kade mees ja jagas oma saaki bussijuhiga. Enne kui oivalisele õhtusöögile läksime, ostustasime ka kohaliku Aljoša juures ära käia, et kinkida talle punaseid ja lillasid nelke, mis meile kahe päeva jooksul osaks olid saanud. Tegime seal ka paar painutust. Oli tarvis peale esinemist venitusi teha.
Õhtusöök nägi palju parem välja, kui seni olime näinud. Mõningad meist isegi maitsesid seda. Kompotist olid rosinad välja võetud, aga eks järgmine kord on ju ka vaja millestki kompotti teha. Supp oli igatahes maitsev.
Enne kui koduteele asusime, külastasime ka stalovaja wc-d. Naiste oma osutus igatahes jälle elamuseks. Uksed olid ja nagu polnud ka. Ristisime selle koha kohe hobusetalliks. Hobusetallis käidud, asusimegi koduteele. Enne tuli meil õnneks veel meelde, et raha on kulutamata ja Lepp kaastundlik bussijuht, keeras kohe kohalikku supermarketisse. Esimesena läks kaubaks loomulikult marmelaad. Mis te siis mõtlesite? Et alkohol. Ei, ei, aga õlut osteti ka ja ikka ohtralt. Kuna rahad hakkasid juba otsa lõppema, siis otsustati kõike ühiselt jagada. Kui esimesel maksjal raha üle jäi, andis ta rulli edasi järgmisele maksjale ja järgmine, kulutades oma osa ära, andis rulli jälle edasi. Müüjad ja kohalikud ostjad vaatasid seda tavatut pilti lollide nägudega pealt ja ei saanud mitte millestki aru. Kojusõit lõpuks. Merlel hakkas nii kurb, et pisarad voolasid ojadena. Aga teha polnud enam midagi. Mis läbi, see läbi. Suure saladuskatte all võib ju mainida, et meid oodatakse juba peale jaanipäeva Valgevenesse tagasi. Valgevene-Läti piiril oli mega-super-hüper pikk autosaba. Siis sai välja mõeldud legend, või õigemini legendid ja me sõitsime kohe esimeseks. Legend töötas. Vahepeal tuli aga eelmise päeva vahetus tööle. Õnneks ei hakanud keegi protestima ja me ei pidanud plaan b-d kasutusele võtma. Guits küll arvas, et kes kontrollile ei allu, see pannakse põlema. Olimegi kerge vaevaga Lätis. Esimeses bensukas said kõik head kohvi ja pissida ühes euro wc-s. Sõit, sõit, sõit. Metsapeatus. Naised vasakule, mehed paremale. Ka kohalikke sääski sai natuke toidetud. Selgus, et veel on seisakut 7-8 minutit. Merle, Mailis, Marju, Liina, Priit ja Guido otsustasid natuke sportida. Nimelt otsustasid nad edasi liikuda joostes. No oma kilomeeter sai ikka maha joostud. Ei tea, mida küll mööda sõitvatest autodest inimesed võisid mõelda. Mingi suvaline kamp, mingites suvalistes riietes, kes teksades, kes plätudes jne, jookseb lihtsalt mööda maanteed. Ega me ikka normaalsed ei ole. Kuna Tallinnani oli ikkagi veel väga-väga palju maad, otsustati siiski bussi peale hääletada. Bussijuht, hääletajate ingel, korjas meid peale ja meil ei tulnudki Tallinnani joosta. Jälle sõit, sõit, sõit. Umbes tund enne Riiat muutusid ka teeolud normaalseks ning enam ei sarnanenud buss kartulivagude vahel hüpleva traktoriga. Kes magas, kes vaatas filme, kes lobises niisama. Lõpuks selgus, et Triin oli terve tee Riiast Iklani monoloogi pidanud. Iklas traditsiooniline öine seljanka söömine. Ei saa ju traditsioone rikkuda. Kõhud täis tuli ka kõigil hea uni. Siis saabus hetk, kui seltskond taas jagunema hakkas - esimesed lahkusid bussist. Sai ületatud inimtühi või õigemini autotühi Pärnu maantee. Väike jalutuskäik looduses linnulaulu saatel ja kõik leidsid oma sõiduvahendi. Õnneks keegi oma autot magamiseks ei kasutanud ja kõik sõitsid oma koju oma voodisse magama. Oma voodi on ikka kõige parem. Kuidas lõppes ülejäänute teekond, sellest kirjutavad nad ise.
Mõnesid meist ootas ees tegus tööpäev, aga sellest räägitakse juba järgmistes lugudes…
Lõpetuseks ka väike mõistatus. Soovitavalt, neile, kes seekord Valgevenes ei käinud.
Vaadake hoolega seda pilti ja mõistatage, mis on pildil?
