Hommikul panime kohe rahvariided põhiosas selga, sest kuigi esinemispaigani Butwalis oli tubli tund sõitu ja vahepeal ka hommikusöök, siis esinemispaiga riietumistingimuste kohta mingit infot ei olnud. Butwalis saime jällegi kaela uued traditsioonilised vängelõhnalised peiulillepärjad. Need ei suutnud siiski varjutada meie kriitilist pilku seekordse hommikusöögi osas - lõhnad, värvid, interjöör ja õhtused-öised läbielamised tagasid selle, et nii mõnegi hommikusöök piirdus röstsaia ja/või siniseks keedetud keedumunaga. Lõppude lõpuks ei ole ju mingit tarvidust üle ka süüa.
Pärast hommikusööki sättisime ennast täisrõivisse ja läksime pidulikule rongkäigule. Päike paistis lagipähe, sooja kerge nepaali-kevadine 27 kraadi, meestel kõik vatid-kuued seljas... Taaskord oli kaasasolev kaksik suutnud õigel ajal õigeid nuppe vajutada ja seega oli giid kogu aeg veepudelitega meil käepärast.
Esinemispaik oli mingi hõredate värvitud puudega pargilaadne koht, kuhu oli püstitatud lava ja paigutatud pingid, pingiread nööridega eri kastide tarbeks sektsioonidesse eraldatud. Vippidele olid toolid ja varikatused, pööblile oli maasistumiseks samad vaibad laiali laotatud, mis lavagi katsid. Siin teadvustasin endale esmakordselt, et Nepaalis on nihkes kalender ja oma ajaarvamine, sest lavaloosung tervitas meid kui 2068 aasta festivalist osavõtjaid. Lisaks sellele, et neil aastanumber on teine, on neil ka kuud ca 2 nädalat nihkes ja praegu just tudeerisin oma uut köögikalendrit ja tuvastasin, et kahel suvekuul on neil ka 32 päeva. Kõik see käib muidugi nende oma spetsiifilistes numbrites. Muuseas, 13. aprill on Nepali New Year. Kas tähistame? Reedeõhtu ja puha?
Kontserdi alguses peeti jällegi väga pikki ja väga sütitavaid nepaalikeelseid kõnesid. Me üritasime neist aru saada kehakeele järgi. Lava lähemalt vaadates valdas meid kerge õudus, tegemist oli bambussõrestikuga, mille peal olid lahtised vineerplaadid ja nende üle olid laotatud rohelised mistra-laadsed vaibasiilud. Lava kõrval läks parajaks aruteluks, kus me ikkagi oma tantsud teeme, et ehk oleks parem lava ees maas tantsida; ja kui siis keegi üritas oma arvamust kõvahäälselt kuuldavaks teha, võis näha kohalikke ehmunult meist eemale tõmbumas. Hääle tõstmine on ju täiesti lubamatu ja suurim solvang mida teisega teha võib... Jäime veidi äraootavale seisukohale, et kuna kreeklased esinevad enne meid, siis testivad lava kandevõime ära ja meie vaatame mis juhtub. Lava vappus ja võbises, vaibad keerdusid, plaadid kolisid algsetest kohtadest uutesse ja lava alla saadeti alama kasti vennad bambusvõrestikku kinni hoidma ja plaadivahetust turvama. Suhteliselt kole lugu. Enne meie esinemiskorda tõsteti plaate jälle paika ja siluti vaipu, aga midagi oluliselt paremaks ei läinud. Me polnud siiski kehvemad kui kreeklased ja tegime oma lood seal ära, midagi oluliselt hullemaks ka enam ei läinud. Tantsud võeti jällegi maruliste ovatsioonide ja hõisetega vastu ja tegelikult oli väga kahju, et ei saanud keskenduda kõigi sammude ja suhtluse täie energiaga väljamängimisele, vaid pidi kogu aeg teraselt jälgima, kuhu ja kuidas ja kui ettevaatlikult astud, et kas astutavas kohas vaiba all on sel hetkel auk või plaat, rääkimata sellest, et pöördeid vaiba peal teha on üsna imetrikk.
Kui esinemine läbi, siis leidsin platsilt ka leedulased, kes ennast siiani minu eest hoolega peitnud olid - üllatasime neid oma väikese suveniiripakiga. Paistsid üsna rõõmsad, uurisid huviga Europeade raamatut ja vahetasime mõned sõnad juttu.
Seejärel vahetasime riided; hea et buss sealsamas kõrval parkida sai ja lasime pakikast kohvrid välja tõsta, et rahvariided ära panna. Kohalikel lastel oli rõõmu ja lusti kuhjaga, vaadates meie laialilöödud laagrit, pakkimist ja poolpaljaid mehi. Kaks kohalikku tüdrukut tahtsid hirmsasti minu rahvariideid endale selga proovida ja ma näitasin üles ülimat läänelikku matslikkust - vastasin neile selge ei-ga. Nad olid sügavas hämmingus, sest küsimustele ju eitavalt kunagi ei vastata, alati tuleb jaatavalt vastata ja kui sa midagi ei tea, siis tuleb vastus leiutada... No jaksad sa kogu aeg sellele mõelda.
Kogu platsi kohta ei olnud muidugi järjekordselt ühtegi prügikasti ja kempsude asi tuli korraldajatele ka pähe ilmselt alles siis, kui esimesed hädalised nende poole pöördusid. Siis leiutati mõned kaikad ja tükikesed kangast ja löödi aiaserva ja puu taha paar latrit üles. Kui muud varianti pole, on ka see variant täiesti asjaks.
Platsil oli ka mõningane toitlustus-kaubandus. Müüdi mingit kohapeal suurerattalise agregaadiga suhkruroost väljapressitud mahla, mida mulle ka lahkesti proovida anti. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi midagi nii kiiresti ja nii ettevaatamata kohta välja sülitanud, kui see nüüd juhtus. Õnneks keegi otseselt ette ei jäänud, aga see asi oli tõeliselt rõve. Samas jäätis oli täiesti hea, maksis 35 raha ja pärast ma sain lepituseks seda.
Pärast väikest ringivahtimist alustasime kella kolme paiku sõitu Dang'i, jällegi üle mägede. Kuna kohalikku kirja me ei valda, siis tükk aega oli raskusi enda asukoha kaardil määratlemisega ja tuvastamisega, kus suunda me üldse liigume. Dang on piisavalt pisike koht, nii et ma oma ostetud kaardi peal ei leidnudki seda, alles kodune googeldamine andis aimu, kus ma õige olin - mingi 80 km linnulennult Butwalist läände, pikaks see mägede vahel ennast lahti keris, ei oskagi öelda. Igatahes kohale jõudsime juba sügavas pimeduses kaheksa paiku. Pimedaks läheb tegelikult juba kella kuuest-poole seitsmest ja kohaliku rahva elurütm käib sellega koos. Magama minnaksegi seitsmest-kaheksast ja hommikul on kell viis täiesti tavapärane aeg tõusta. Peaaegu pidime aluse panema ka uuele kohalikule legendile valgetverd hiidkalevipoegadest, kes linnaväravad üles tõstavad, kuid bussile otsiti siiski teine tee, kui selgus, et üle tänava ehitatud auväravad on meie bussi läbimahtumiseks liiga väikesed.
Vastu võeti meid jällegi ülimalt aupaklikult ja viisakalt kõigi kohalike traditsioonide kohaselt. Väravas tervitasid meid kohalikud vipid kättpidi, meile maaliti jälle uued punased täpid otsaette, naistele lisaks täpp vasakule oimule ja meestele vasaku kõrva taha. Miski lill torgati ka veel juustesse. Kõik see käis suhteliselt tagasihoidliku valgustusega. Õhtusöögi sissejuhatuseks pakuti mingit kohalikku traditsioonilist näksi - natuke kuivatatud kala allergikute meelehärmiks, igasugu eriliselt teravamaitselisi krõbinaid ja muna. Klõmakas ekstra kanget puskarilaadset jooki ka. Õhtusöök ise oli juba jälle täitsa korralik ja söödav, ilma et oleks pidanud pika hambaga näkitsema.
Siis tuli välja, et meie punt lüüakse kahe hotelli vahel lahku - kui me jällegi ei taha pikalt kuhugi kaugele sõita. Me ei tahtnud ja inimeste arvu järgi jagunesime siis Kandali ühte hotelli ja Kuljused-Kärutajad teise. Teiste hotelli ei oska kirjeldada, kuid meie oma oli super võrreldes eelmise ööga Koreas, hoolimata ülikõvadest vooditest. Tänavat selleni küll alles ehitati, kuid maja ise säras tuledes ja nägi täiega bling välja. Välisuksest sissepääsemiseks tuli ometigi turnida üle logiseva purde ja nii juhtuski, et otse sissepääsu vastas asuvat kanajalgadel majakest nägin ma alles siis, kui mind selle ette ekstra seisma ja vaatama sätiti - muidu vaatasin ainult oma jalge ette.
Toauksed käivad siin kinni suure tabalukuga, nagu meil mingid aida- või laudauksed.
Soe vesi on jällegi ainult ühes toas, nii et selle peremees on taas kõige populaarsem poiss. Süsteem vee kättesaamiseks on üles ehitatud nelja nupu peale, et asi võimalikult lihtne oleks: ülemist keerates hakkab vesi tulema dušši, alumist keerates tuleb ta kraani, vasakut keerates tuleb ta soe (teoreetiliselt) ja paremast keerates tuleb ta külm (nende külm on oluliselt soojem kui meie külm) ja kõik nupud on täpselt ühesugused ja neid võib omavahel kombineerida ja neid võib keerata mõlemale poole. Ühesõnaga, vesi oli täiesti pestav, vähemasti pesu sai puhtaks - käiste reisi lõpuni jätkumise nimel otsustasin ühed läbitantsituist kohe esimesel õhtul siin ära pesta, siis jõuavad terve päeva kuivada. Kuhugi mujale neid riputada ei olnud, kui riidepuuga lakke ventilaatori külge. Üks pilk tekkinud kombinatsioonile ning piisas vaid ventilaator tööle klõpsata, kui pesukuivati oligi sündinud. See lahendus leidis edaspidigi järgimist.
Olime terve päeva kohvita olnud, seega läksime hotelli baari ja nõudsime kohvi. Baar koosnes eraldi boksides seisvatest paljastest laudadest ja toolidest. Boksiuksele tõmmati eesriie ette ja kohvid-teed toodi lauale juba nende maitse järgi suhkruga maitsestatult, st ülimagusad. Ette ja taha vabandati, et piima ei ole, aga meile see sobis - jäi ära tülikas seletamine, et me soovimegi teed igal juhul ilma piimata. Nende mõistes käib tee igal juhul piimaga. Kohv maksis 40 raha. Koka 25. Teenindajapoiss vaatas meie seltskonda suure huviga ja näis olevat pisut kimbatuses, võibolla ta nägi esimest korda elus õhtul baaris naisi. Asjad toodi lauda ühekaupa ja poisi liikumine oli kui aegluubis. Esmalt tekitas see kerget kärsitust, et no mida uimerdamist. Ent kui ma kardinapraost nägin, kuidas poiss kohe pärast kardina ettetõmbamist hoopis teise käigu sisse võttis ja jooksuga järgmist asja tooma silkas, siis saime aru, et tegelikult oli tegemist kohaliku üliviisaka teenindusega, kus tellitud asjad serveeritakse rõhutatud lugupidamisega igale külalisele eraldi, ja lugupidamine väljendub talle kulutatud ajas.
Kohv mõjus paraku nii, et mul läks uni ära ja kuna oli öeldud, et hommikul saab kaua magada ja hommikusöök on alles kella üheksast, siis otsustasin kirjutada üles seniseid reisimuljeid, kuni uni peale tuleb - olin märkmetega reaalsest elust juba tükk maad maha jäänud. Tegelikult tuli hoopis inspiratsioon peale ja kui ma pool kaks ennast magama sättisin, siis lohutasin ennast, et kuus tundi magamist on täiesti super ja taastav.
Vahepeal päeval arutasime, et mis päev on, ja kui ma olin öelnud, et täna on esmaspäev ja homme teisipäev, siis väideti väga enesekindlalt, et tegelikult on vastupidi. Mulle meeldib ka see variant, klapib täiesti käesoleva pöörase maailmaga siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar