"Mina ja minu kits, muu pole oluline!"
Need olid Lepa esimesed sõnad sel hommikul, kommenteerimaks kogu lahtiläinud mürglit. Mitte kell kaheksa või pool üheksa, vaid kell neli hommikul. See hommik algas trummipõrina, röökimise, jooksmise, laulmise, trampimise, oksendamise ja millega veel - näis olevat tavapärane hommik Dangis, kuhu pahaaimamatud meie olime sattunud. Ja mina oma uneaja arvestusega olin täielikult orki lennanud. Iga päev toob uusi üllatusi ja iga öö takkapihta. Ma pole veel kunagi elus üritanud magada näppe kõrva toppides. Ometi sai ka see öö otsa ja minul tubli kaks tundi und jälle kirjas. Ettenähtud ajal tõusime, käisime sooja vee all pesus ja tegime ennast hommikusöögiks ilusaks. Meil oli seekord ka elekter olemas ja sai fööniga juukseid kuivatada ja rahvariided siledaks triikida. Peale tavapärast iseteeninduslikku hommikusööki ergutasid paparatsod meid piltidega telgitagusest vabaõhuköögist. Seda ma ei kirjelda. Teate ju küll - kui tahad vorsti süüa, siis ära mine vorstivabrikusse vaatama, kuidas seda tehakse.
Siis marssisime tagasi hotelli riideid vahetama ja sellega läks seekord nõnda palju aega, et jäime lausa rongkäiku hiljaks. See juba liikus, kui meie kohale jõudsime, bussist lipu haarasime ja saba lõppu võtsime - sinna meid siiski ei jäetud ja suunati eelviimaseks. Me polnud sellise hilinemisega ainsad, ka teisi lippe liikus sujuvalt saba lõpust läbi teiste riikide kusagile keskpaiga poole. Aga ega mingit konkreetset kellaaega polnudki ette antud - rongkäik algab siis, kui piisav hulk rongkäigulisi on kokku kogunenud.
Tegemist peaks olema pisikese linnaga, mingi 35 tuh elanikku kuulsin kuskilt; kuid tundus, et kõik need 35 tuhat on ka tänavatel väljas ja on kohale kutsunud ka kõik oma sõbrad-sugulased kaugemalt. Kõik kohad olid rahvamasse täis, pealtvaatajad pildistasid meid, meie neid. Koolid olid üles rivistanud oma õpilased suurematest pisemateni, ikka nii, et nunnumeeter järjest kõrgemale kerkis. Kõikvõimalikud rõdud, aknad, katuseservad, puudealused saarekesed olid inimestest tulvil. Aegajalt pakuti rongkäigulistele suurtest vaagnatest kommi. Kuuldavasti oli kõigile linna elanikele selle festivali puhul vaba päev antud, nii nad siis kõik väljas olidki. Muidu tavapäraselt on neil vaid üks vaba päev nädalas ja see on laupäev.
Pärast rongkäiku suunati meid istuma lava ette vip-kohtadele, kus päike kõrvetas taas lagipähe ja kuumarabandusest polnud asi üldse kaugel. Õnneks on Kuljuse meestel elupäästvad kaabud, mida nad ligimesega kriisihetkedel varjuks jagada raatsivad. Siis tulid pilved ja hetkeks oli väga hea. Meie järjekord sellel kontserdil oli eelviimasena esineda ja vahepeal hakkasid need kogunenud pilved pauguga vihma sadama, me jooksime bussi varjule, see oli jällegi õnneks sealsamas lähedal.
Mõne aja pärast jäi vihm üle ja me jõudsime juba ennatlikult rõõmustada, aga just selleks ajaks, kui tuli meie kord lavale minna, tõusis mingi hullem tuul, nii et kogu lavaehitis - taaskord bambuskarkassil vaibaga kaetud vineerplaadid kerge katuse all - ähvardas uppi lennata ja võttis tuule alla. Me alustasime uljalt oma kava, lava tugipostid hakkasid kokku vajuma. Kohe tormas lavale tantsijatele lisaks kummagi posti juurde kümmekond vaprat kohalikku meest ja surusid ühisel jõul postid taas enam-vähem püsti. Lavatagune ja katus paisusid tuules ja kiskusid tagumist serva üles. Kohe tormasid lavale lisaks tantsijatele ja tugipostihoidjatele suurte kõverate kindžallidega mehed ja lõikusid lavataguse kileseina auklikuks, et tuul läbi pääseks. Me jätkasime tantsimist. Mitmekümnetuhandene väljakutäis publikut huilgas. Kogu selle totaalse kaose ja stiihia keskel seisis sirgelt, kindlalt ja kõigutamatu külmaverelise rahuga Peep ja Eesti lipp lehvis üle kõige...
Lõpuks jäi muusika vait poole Mulgi polka ajal. Me oleks ilma muusikatagi edasi tantsinud, kuid kohalikud turvamehed hakkasid lavaservast inimesi alla tõmbama, kuna katust toestav metalltoru oli valmis lavale langema ja asi muutus ohtlikuks. Mehhiklastel jäigi esinemata, kuna kontsert jäeti pooleli ja ka tavapärane kontserdijärgne autasustamistseremoonia viidi läbi gruppide bussides. Unustamatu elamus.
Tea, mis mulje see nüüd kohalikele jäi - kas me vallandasime kuidagi vihmajumalate viha? Või et kui siin on nii kuiv ja tolmune, siis vihm sellisel aastaajal võiks siin ju pigem õnnistus olla?
Vihm segas ära ka meie vinged šopinguplaanid kohalikul vingel Viru tänaval ja pärast sööki läksime lihtsalt hotelli tagasi. Vahepeal oli tee hotellini valmis saanud. Tee-ehitusel olid kasutusel kahemehelabidad. Kahemehelabidas näeb välja nii, et labidavarre külge on seotud pikk nöör; üks mees ronib kühveldatava hunniku otsa ja lööb labida sisse - ja järgmine viskeliigutus tehakse juba kahe mehe jõul, kus teine mees hunniku all nöörist tõmbab. Nii saab ju poole kaugemale visata. Kusjuures tee sai väga hea ja korralik.
Sellest linnast jäi meelde õhtune täielik kottpimedus linnatänavatel, kus tõesti mitte ükski tuli ei põle ja kodutee tuleb käsikaudu kobades üles leida. Pimeduses sõidavad ringi üksikud jalgratturid, kes aegajalt kella kõlistavad ja mina oma valgustheitva telefoniga olin ka natukene populaarne. Juhtivate kunstitegelaste õlled joodi ära ja giidipoiss toimetas ühest hotellist teise teateid, millest mõned olid seltskonna jaoks väga naljakad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar