Ma arvan, et alljärgnevad toredad mõtted on rakendatavad ka edaspidi meie ühistel bussireisidel. Nendest saaks ju kujundada isegi mingi teatava traditsiooni :)
Ühistranspordi üks olulisemaid nõrkusi on vähene atraktiivsus. Selleks, et inimene kasutaks rohkem bussi, peab sõidu huvitavamaks tegema. Ja eriti tuleks just kaasata võõraid inimesi. Et nad ei tunneks ennast võõrana või kõrvaletõrjutuna. Nagu asotsiaalina või niii .... Ja väääga oluline on selles osas bussijuhi roll!!! Bussifirmadel on ses osas veel palju areneda.
Nagu just kirjutas oma referaadis üks minu tudeng, tulevane transpordikorraldaja:
"Bussijuhid ja reisisaatjad võiks kaugsõidu bussiliinidel pakkuda rohkem meelelahutust. Näiteks kaasates inimesi erinevatesse mängudesse ja meelelahutus pakettidesse. Võiks rääkida näiteks nalju, pidada erinevatel teemadel diskussioone jne."
Minule meenus kohe selline tore mäng nagu "Tagumine paar välja". Bussis just paras pikk maa joosta. Ja bussijuht saab end veidi liigutada. Aeg-ajalt mõni hea idee ka liigub. Mõni aasta tagasi pakkus kodanik Arne Otter välja idee Tallinn-Tartu stripi liin. Miskipärast pole see käivitunud ....
Meie reisist rääkides, siis kindlasti on meil vaja valida oma ametlik reisisaatja. Ilma reisisaatjata ei toimu tänapäeval ühtegi edukat reisi. Kahjuks Hansabuss teda meile ei paku. Reisisaatja ülesanne on abistada reisijaid bussi peale ja mahaminekul, ta peab igakord veenduma kas mitte ei ole tegemist puudega isikuga, serveerida jooke, jälgida kas kõigil kel on õigus istuda saavad istuda, vajadusel osta bussijuhi käest pilet ja seda komposteerida, abistada reisijaid tualeti kasutamisel, ja rahuldada muid reisijate vajadusi. Ja reisisaatja ei tohi magama jääda! Kui ta magama jääb siis peab ta maha tõstma.
Minaise kahjuks reisisaatjaks ei sobi. Sest ma ei ole piisavalt atraktiivne. Reisisaatja peab olema atraktiivne. Kui soovite sellest selgemat ettekujutust saada siis minge sõitke mõne TAK bussi või trammiga ja vaadake üle.
Aga mis ma siis oskan omast kogemusest veel soovitada .....:
1) võiks olla ilgelt kriiskavaid õudusvideosi. Siis igavusest magama ei jää. Neid saaks ka kõik seitse ööd Austrias kellegi toas koos vaadata.
2) klassikaline mäng on muidugi "Kes mäletab Ikla piiri?" See kes mäletab on kaotaja. Mäng eeldab abivahendeid teatud kraadidega vedelike näol. Miinus on see, et tavaliselt ei taha bussijuhid selles mängus osaleda.
3) head mängud on kaardimängud. ID kaartidega. Et kes kelle ära tunneb. Tavaliselt läheb üks kaduma või mõned vahetusse. Finaal on Poola piiril kus erutusega vaadatakse kelle pan Poola piirivalvur ära tunneb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar