Juubelitel kulmuni on rohi

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli tuleb alustada sellest, et nagu juba kombeks saanud, kogunesime eelnevalt täiesti juhuslikult Rocca al Mare katusel et mitte tühja käega sünnipäevale minna.

 

Ja kui siis kukkus linttrepp tuttavaid nägusid alla viskama! Tom sai (ilmselt tänu tarbitud õllekogusele) seitse nägu raudselt kokku, aga see ei ole tegelt selle koosoleku teema.

Alustame uuesti:
Kui MNF-i esindus viimse kohani täistopitud retrohõngulise Peugeot'iga Märjamaale jõudis, ei olnud pidu veel alanud.
Märjamaa rahvamajja oli kogunenud hulk inimesi vaatama Hopsani juubelietendust. Kavaleht lubas etendust taluõuel, kuhu tuleb palju külalisi lähedalt ja kaugelt, omi ja võõraid, minejaid ja tulijaid, aga lõpuks saab selgeks et kodus on ikkagi kõige parem. Kui me siis vaid oleks teadnud mis meid tegelikult ees ootab ...

Vainul kõndimise tantsuga meenutati alguses rühma kauaaegset juhendajat. Ja siis kohe hakkaski juhtuma. PRIA rahadega korda tehtud turismitaluõuel läks tõeliseks andmiseks - mehed tantsisid tünnitantsu, Riho ja üks teine venelane madruste tantsu "Jablotška", nägi nii mulgi polkat, viru simmanit kui ruhnu süiti. Ei jäänud olemata läti tants, rääkimata võru ja muhu lugudest. Kõrvust sõge ja silmist kurt naabrimees Roma muudkui hankis külalisi juurde ja tuli neid niisamagi. Kaua välismaal viibinud sugulane Pezzy võiks lavalaudadel rahulikult Ita Everiga rinda pista. Südamliku etenduse lõpetas üheteistkümnenda tantsuna spetsiaalselt Hopsanile loodud Ülo Luhti "Rändajad". Tantsude vahele olid poetatud lõbusad siduvad näitemängud, mis andsid silmad ette parimatele rahvateatritele. Hopsani võiks tõsiselt kaaluda enda nimetamist rahvatantusteatriks. Etenduse lõpus oli tahtmine püsti karata ja hüüda - plääd kui head te olete! Ja peaaegu seda saalitäis publikut tegigi - püsti seistes aplodeerimine ei tahtnud kuidagi otsa saada.
Seejärel algasid õnnitlused - alguses õnnitleti tantsijaid, siis juhendajaid, seejärel jagati kõige tähtsamatele tegelastele ja toetajatele välja Hopsani ordenid. Külaliste õnnitlusi jagus kauaks, meie hoidsime teiste aega kokku ja seekord lavale ei roninud - mis pesa see ikka ilma käomunata on!
Peale etendust said kõik soovijad nautida snäkke ja veine ning isiklikult igaühele õnne soovida.
Pidu jätkus pärast pisikesi ümberkorraldusi saalis bändi XXL saatel.

 

Kõlas rahvalik latiino ja muidu sült. Tantsupõrandal ruumi eriti polnud, seda esimesest loost alates.

 

Kui bänd ära väsis, oli jälle taidlejate käes kord. Ja nii mitu korda. Nagu igale õigele eesti rahvatantsurühmale kohane, nii oli ka Hopsanil oma kodustatud lätlane - tore tantsurühm kuskilt Läti-Vene piiri äärest. Silme ees kangastus juba eelmise aasta Riia kontsert, aga seekord tegid lätlased hoopiski lahedat estraadi.Muu hulgas esitasid nad viimase tantsupeo "armastatud hiti" - "Ukuaru valss" ehk "Usalda". Tuli tõdeda, et ise nii palju küll ei oleks suutnud seda tantsu enam mäletada.
     
  

Oma tantsulised tervitused ja õnnitlused tõid ka kohalik tantsurühm Singirullid

     

ja trioks kahanenud sekstett, kes muusikal ennast eriti segada ei lasknud.

Hävitanud ära mõned tordi- ja kringlitükid

 

õnnestus pea poolteist tundi pärast keskööd võõrustajaid siiski veenda, et Tallinn on kaugel.

Ja selle eest, et nad laval nii head välja nägid, hoolitses üks meie hulgast

Oli jälle üks väga kõrgel tasemel tore pidu, mida pikalt meenutada.

Ja kes veel ei tea, mis asi see Hopsani on, eks kuulake siis: 


Väike muusikaline tõetera trio-seksteti laulukesest, mida saaks meiegi puhul vahetevahel kasutada väikeseks vinjetiks. Igaüks saab seda ise ümiseda viisil "Jaanipäeval rinnuni on rohi" :
...
Ütle, kas veel juua juurde tõite,
nagunii mind toetamas on sein.

Juubelitel kulmuni on rohi,
siis kui ära joodud mul vein,
ütle miks sa minu kallal ohid,
koju roomata ma võin.

Juubelitel juua küll ei tohi,
kõige kangem jooks võiks olla vein.
Ütle miks sa minu kallal ohid,
mind ju püsti hoiab saali sein.

Värvimõistatus Poola moodi

Päeval mil murugi ei kasva ning millal tegelikult tuleb logeleda, mugida, mune koksida või muul moel kevadet nautida, otsustasime hoopiski köögimööblit kokku panna. Avanud ja monteerinud edukalt seitse karpi tundus juba kuidagi kummaline, et poolakad nii normaalselt on asja ära korraldanud. Pakendid, juhendid, komplekteeritus kuni detailide kvaliteedini välja - kõik sujus nagu jooksval lindil, ei mingeid probleeme. Kaheksandat karpi avades aga selgus, et ei saa Poola mööblitootjad siiski ka naljadeta hakkama.

Mis värvi mööbliga on tegemist?

Vihje on siin:

 

Jääb üle ainult kiita poolakate nutikust, et mööbli esiküljel suutsid nad siiski soovitud tooni säilitada.

Kutse sünnipäevale

MNF on oodatud tähistama Hopsani 60.sünnipäeva.

Kavas:
- Hopsani kontsert
- Pidu jätkub pärast korralduslikku pausi elava muusika saatel

Avatud on baar ja puhvet. Toidu ja joogi nautimiseks ning seltskondliku möla ajamise tarbeks saab iga seltskond kava teises osas laua.

Üritus on tasuta!
(hind sisaldab pausi ajal kerget snäkki ja tervitusnapsu)

Kappuuki ja Miisu

Et kõik ausalt ära rääkida mis reedel toimus ja juhtus, pean alustama järgnevast:

Päris nägi seda asja nii:

Jalutan mina rahulikult Rocca Al Mare Kaubanduskeskuses ja shoppan mõnuga, kui äkki keegi karjub minu nime kriiskava häälega (hea et südarit ei saanud). Peatun ja märkan, et Saima Pulgakomm (või ma isegi ei tea kuidas ta ennast hetkel nimetab, kunagi väga ammu oli ta veel Väike Veski) kössitab kurvalt poodide vahelisel alal pingil. Istun ta kõrvale ja me vestleme maast ja ilmast nagu 2 pensionäri (loe palun üks pensionär ja see loomulikult on tugevama soo esindaja, kollase tasukrätikuga teksade paremas taskus) kui äkki hakkavad piibitama turvaväravad ning minu kõrval istuja kontrollib vanast harjumusest oma taskuid, et äkki on ta taskutesse midagi poetanud, kuid õnneks seekord mitte. Sest seekord on koduekstra poes vahelejäänuks osutunud pensionärid.
Istume seal rahulikult kui minu pilk peatub äkki meie kõrval seisval suurel ostukärul. Mind valdab suur soov istuda sinna kärusse ning küsisin siis väga arglikult Väikselt Veskilt, et äkki ta lükkaks seda käru ja me teeks mõned kiiremad ringid mööda kaubanduskeskust.

Siit algas nüüd suur vaidlus, nimelt oli ka tema mõelnud, et võiks selle käruga sõita, ainult et tema lootis, et käru lükkan mina. Niimoodi me seal jagelesime kui ei tea kust ja jummala õigel ajal ilmus välja Veinijumal Tom (temal kollast taskurätti ega kõrvarõngast polnud), tema juhtimisel me suundusime kohvikusse Da Vinci .
Seadsime ennast sisse mugavalt diivanitele ja meiega liitus ka kohe kena ettekandja. Veinujumal teadis juba peast mida ta tellib (ilmselt polnud ta esimest korda seal), mina tellisin Cappuccino ja Tiramisu koogi ning siis ... palus endale Väike Veski, kes seal diivanil enam ei tundunud nii väike, ühe "kappuki" ja "miisu". Ettekandaja küsis veel igaksjuhuks üle, et kas ta kuulis õigesti ja kui Väike Veski jäi enda nõudmistele kindlaks, läks ta tellimust täitma.
Mõne hetke pärast me märkasime Mailist eskalaatoriga meist mööda tuhisemas, me hõiskasime tervituseks ja kutsusime ta meiega ühinema. Nüüd oli meid juba neli.
Mõne aja pärast märkasime Jüri Maisat eskalaatoril, tervitasime ka teda. See Rocca Al Mare on üks tore koht, seal kohe märkad palju tuttavaid, kes kõik juhuslikult oma aega seal veedavad.
Äkki nagu imeväel ilmus ka Lola Kass ning meid oli juba 5.
Meil oli tore: sõime, jõime, tegime plaane. Parim idee tuli muidugi minul - minna Bakuu orgu (loe Bekaa org), sest see on väga lahe koht ning sinna minna on väga odav. Pead ostma ainult sinna lennukipileti, tagasi "kui tuled" siis juba kas sõjaväe eskordiga või ei tule üldse aga seda juba riigikulul.
Vahepeal tulid kohvikusse ka perekond Maisad laste ja vanaemaga, tundub, et ka neil oli tore.

Räägime, arutame, teeme veel plaane (enamus on kohvikust juba lahkunud) ja siis teatab Tom, et tal on aeg minna. Muide kui Tomi näete siis kindlasti uurige, kuidas ta koormustesti tegi ja millised hirmud ja paanika tal tekkisid. Aitasime alates juuni algusest ka Tomil raha paigutamise probleeme lahendada, arutasime natuke Teatetantsu korraldamist ning siis läks iga roju oma koju. Minul oli seekord õnne, mina sain uue autoga sõita, muide väga tore ja ilus auto on.

Veebibeebi nägi seda asja nii:

Naljakuu meie meditsiinis.

Sedaet. Käisin mina täna siis tohtrihärra juures oma vanadusest lagunema hakkavat puusa näitmas. Paar sõna juttu puhutud saatis ta mind igaks juhuks veel paari pilti tegama. Siis röntgeni- ja ultrahelipilti. Röntgenis möödus kõik tavapäraselt - isegi igavalt. Läksin mina siis teise uxe taha oma järjekorda ootama. Mõne aja möödudes avanes uks , sealt astus välja kaunis neiu ja ütles Vjeeski. Läksin sisse ja siis ... heh-heh..palus seesama Vassiliisa imekaunis mul ülakeha paljaks võtta ja voodile istuda. Ma küll ei mõtsnud hästi mille jaoks on vaja puusapildi jaoks topless olla aga, nojah, eks tema ole ju spetsialist. Sain oma tagapale just voodiotsale toetada, kui astus sisse arst - või noh see kes tegelikult ultraheli aparaadiga toimetab. Mõõtis mind oma pilguga , pöördus seejärel oma abilise poole ja andis ka talle teada ,et tegelikult on see siisetulnud noormees puusa probleemiga ja ülakehapaljastus pole sellisel juhul üleüldse vajalik.
Ju siis on kuulsus mu imekaunist, Kreeka jumalatega võrreldavast, büstist mul kaugel ees kõndimas.
Teretulemast meditsiini imelisse maalilma, kus ka võimatu on võimalik.

4 6st ehk jackpotist 2 puudu

007 MNF jäi seekord võitmata