Kappuuki ja Miisu

Et kõik ausalt ära rääkida mis reedel toimus ja juhtus, pean alustama järgnevast:

Päris nägi seda asja nii:

Jalutan mina rahulikult Rocca Al Mare Kaubanduskeskuses ja shoppan mõnuga, kui äkki keegi karjub minu nime kriiskava häälega (hea et südarit ei saanud). Peatun ja märkan, et Saima Pulgakomm (või ma isegi ei tea kuidas ta ennast hetkel nimetab, kunagi väga ammu oli ta veel Väike Veski) kössitab kurvalt poodide vahelisel alal pingil. Istun ta kõrvale ja me vestleme maast ja ilmast nagu 2 pensionäri (loe palun üks pensionär ja see loomulikult on tugevama soo esindaja, kollase tasukrätikuga teksade paremas taskus) kui äkki hakkavad piibitama turvaväravad ning minu kõrval istuja kontrollib vanast harjumusest oma taskuid, et äkki on ta taskutesse midagi poetanud, kuid õnneks seekord mitte. Sest seekord on koduekstra poes vahelejäänuks osutunud pensionärid.
Istume seal rahulikult kui minu pilk peatub äkki meie kõrval seisval suurel ostukärul. Mind valdab suur soov istuda sinna kärusse ning küsisin siis väga arglikult Väikselt Veskilt, et äkki ta lükkaks seda käru ja me teeks mõned kiiremad ringid mööda kaubanduskeskust.

Siit algas nüüd suur vaidlus, nimelt oli ka tema mõelnud, et võiks selle käruga sõita, ainult et tema lootis, et käru lükkan mina. Niimoodi me seal jagelesime kui ei tea kust ja jummala õigel ajal ilmus välja Veinijumal Tom (temal kollast taskurätti ega kõrvarõngast polnud), tema juhtimisel me suundusime kohvikusse Da Vinci .
Seadsime ennast sisse mugavalt diivanitele ja meiega liitus ka kohe kena ettekandja. Veinujumal teadis juba peast mida ta tellib (ilmselt polnud ta esimest korda seal), mina tellisin Cappuccino ja Tiramisu koogi ning siis ... palus endale Väike Veski, kes seal diivanil enam ei tundunud nii väike, ühe "kappuki" ja "miisu". Ettekandaja küsis veel igaksjuhuks üle, et kas ta kuulis õigesti ja kui Väike Veski jäi enda nõudmistele kindlaks, läks ta tellimust täitma.
Mõne hetke pärast me märkasime Mailist eskalaatoriga meist mööda tuhisemas, me hõiskasime tervituseks ja kutsusime ta meiega ühinema. Nüüd oli meid juba neli.
Mõne aja pärast märkasime Jüri Maisat eskalaatoril, tervitasime ka teda. See Rocca Al Mare on üks tore koht, seal kohe märkad palju tuttavaid, kes kõik juhuslikult oma aega seal veedavad.
Äkki nagu imeväel ilmus ka Lola Kass ning meid oli juba 5.
Meil oli tore: sõime, jõime, tegime plaane. Parim idee tuli muidugi minul - minna Bakuu orgu (loe Bekaa org), sest see on väga lahe koht ning sinna minna on väga odav. Pead ostma ainult sinna lennukipileti, tagasi "kui tuled" siis juba kas sõjaväe eskordiga või ei tule üldse aga seda juba riigikulul.
Vahepeal tulid kohvikusse ka perekond Maisad laste ja vanaemaga, tundub, et ka neil oli tore.

Räägime, arutame, teeme veel plaane (enamus on kohvikust juba lahkunud) ja siis teatab Tom, et tal on aeg minna. Muide kui Tomi näete siis kindlasti uurige, kuidas ta koormustesti tegi ja millised hirmud ja paanika tal tekkisid. Aitasime alates juuni algusest ka Tomil raha paigutamise probleeme lahendada, arutasime natuke Teatetantsu korraldamist ning siis läks iga roju oma koju. Minul oli seekord õnne, mina sain uue autoga sõita, muide väga tore ja ilus auto on.

Veebibeebi nägi seda asja nii:


Krt .Istun mina kenal reede õhtul issanda rahus ühe tagasihoidliku kaubanduskeskuse pingil (spordi- ja elektroonikapoodide laheduses) ja arutan endaga maailmaasju, kui ühel hetkel kalpsab minust mööda Puanmütsikese metsakõnni stiiliga neiuke.

Mahedal häälel sosistasin ma õhku tema nime, ta seisatas ning toetas oma tagapalge mu kõrvale pingile . Huvitav, et samal hetkel kuulsin ma ka mingitkusagil rähni toksimas.

Ilmselt seepärast, et meile ligines kõigi laste lemmik Väike Tom. Mahtise ta meid sel vahekäigus nigu mõni vandenõuteoorialane mõnda aega ja seejärel kutsus ta meid, ilmselt kohmetu vaikuse lõpetusex lähedalolevasse kohvikusse.
Kurvastuseks tuleb tõdeda, et Triin ei tea soolisest võrdõiguslikkuset midagi ja ei taha mehi kärus sõidutada vaid tema kindel soov on seda naudingut ise kogeda. Nahhaal.
Tommike tellis da Vinku nimelise kohviku ettekandjalt, tema enda sõnu edasi andes : Mu tavaline palun. Triin tellis chapuhhishivo (vms) ja mingi loomanimelise koogi. Mõtlesin, et Triinu soovidel on jumet ja tellisin ka endale kappuukino ja Miisi nimelise üllatuskoogi. Siinjuures annan soovituse, et loomanimelisi toiduseid tasub vältida. Minu kapuukino tšakrad olid avanenud.
Jippikajee.

Veski Kappuki

Rääkisime maast ja ilmast, naerutasime ennast ja teisi, juttu jh jagub kui seltskonnas on mölapidamatuse ja muude sarnaste tõbede all kannatavaid iminesi. Mõne aja päradt pidi Divudovits minema oma lennuki hooldusest ära tooma ja veinid hingama panema ning lahkus me seltskonnast. Meil oli kohe peale seda palju lõbusam. Tiksutasime tsipa veel ja läksime ka me igaüks oma koju.

PS Tiin. Me saladust ma ei reeda. Ma jätan kindlameeselt omateada mix me kax seal tegelikult kokku pidime saama.
Kahju, et kiilukad selle ära segasid.

Lola Kass hoopis nii:
Kulgen nagu igal reedel, ajal mil ristiinimesed juba ammu kodus telekat vaatavad, läbi linna kodupoole. Raadios ümiseb Smilers, et käime katuseid mööda... Korraga tekib vastupandamatu soov katusel kõndida - hullumaja postkontor sai just õnnelikult nädalavahetuseks suletud, miks ka mitte? Keerangi autonina Õismäel harjumuspärase vasaku asemel hoopis paremale Rocca al Mare poole. Katus on kobe!

Korstnaid pole, aga on kaks sissepääsu. Ühe taga nendest pidavat eskalaator olema. Polegi ammu eskalaatoriga sõitnud! Pärast mõningaid juurdlusi, kumb sissepääs endas eskalaatorit varjab, teen valiku - seekord õige! Tore on tuhiseda liikuval kaldteel. Lükkaks veel jalagagi hoogu juurde - aga seltskond minu ees on laisk ja liikumisvõimetu ja ilmselt lõppeks minu suurem liikumiskiirus totaalse avariiga. Naudin avanevat vaadet kui korraga märkan kõrval asuvas kohvikus kampa tuttavaid nägusid. Ilgelt asjalikud on! Uudishimu saab võitu (hiljem selgus, et selle pahe ohvriks langejaid oli teisigi). Astun ligi ja küsin, et kust vastasmeeskond pärit on? Permist! - kõlab ühehäälne vastus.

pildil: marvi (suuresplaanis), tagumine rida triin,mailis, tom ja väike veski

Võtan istet ja tunnen kuidas nälg tahab silmanägemise võtta. Uurin menüüd ja kuulan Veinijumala soovitusi. Krt! Ma olen hullumaja postkontoris pidanud viimased nädal aega kellegi soovitusi järgima. Aitab! Teen esimese ettejuhtuva valiku. Veinijumal on sama solvunud kui siis kui ma talle lennukipileti ostsin. Saima Pulgakomm on vist ainuke mees, kes ei solvu kui talle välja tehakse. Vot on mees! Räägime maast ja ilmast, ennustame lähemat ja kaugemat tulevikku. Elukestev õpe on trend. Peaks koolituse tegema - õpiks vähemalt korralikult viina jooma. Seda läheb ikka elus vaja. Bakuu orus pole ka veel käinud. Sigaodav on sinna minna. Huvitav kas Ryanair ikka lendab sinna?

Veinijumal leiab meile internetist tulevikuks veel muidki toimetusi.

Aga masu on teinud oma töö - finantse oleks vaja! Päris võlub oma ridikülist välja kaasfinantseerija avalduse. Saima Pulgakomm kirjutab sinna suurepärase alguse -" Kallis Tom!". See mure on selleks korraks murtud. Jumal tänatud! Korraga enam Veinijumalale meie seltskond ei sobi. Ikka veel ei ole ta väljategemisest üle saanud. Enne lõplikku lahkumist lajatab ta lauale kassakviitungi, mille me saame esimese dokumendina klammerdada oma toetusavalduse külge. Ikkagi inimene! Vilksamisi õnnestus ka perekond Maisat kõrvallauas (hämmastav kokkusattumus, kas pole?) keret kinnitamas näha, aga kuna mulle vaba vaatega istekohta seekord ei pakutud, siis - pole nägijaid, pole tegijaid. Uskuge mida teised selle kohta räägivad.
Pisut enne pisikese kaubahoovi sulgemist otsustame ikkagi koju minna. Saima Pulgakomm on niigi juba reede õhtu kohta pidanud liiga kaua kaine olema. Pakume küll Pärist talle kaineks rooliks, aga meie ettepanek lükatakse viisakalt tagasi. Mees teab mis mees teeb. Ennem jõuame veel paberile fikseerida edasised toimimisjuhised ja ajakava. Ilmselgelt olen seltskonnast viimane, kes otse koju jõuab. Veinijumal naudib gurmeeõhtusööki veel siis kui pikalt peale keskööd läppari kinni löön.

Mailis aga nii:
Kuna mul täitus nädalavahetusel 35. lapsevanema-aasta, mida suurem perering ähvardas tähistama hakata, siis seadsin sammud kaubanduskeskuse poole, et miskit ka lauale panna oleks. Sõidan mina siis oma rahuliku meele ja lühinägelike silmadega eskalaatoriga alla ja koostan mõttes poenimekirja. Poole sõidu peal kostus eiteakust jumalik mitmehäälne kutse ’Mailis, tule siia!’ Vaatasin hämmingus ringi, et kas tõesti nüüd on see viimnepäev käes, aga oh ei, kus sa sellega. Ilmnes, et eskalaatori kõrval olev sein ei olnudki sein, vaid lendlev kardin, mis oli pandud eraldama kohvikut eelpoolnimetatud sõiduvahendist ja selle taga istus kohvikus üks jumalast lõbus seltskond. No mine sa tea muidugi, võib-olla mitte jumalast, vaid millestki muust lõbus – kui ma sissepoole astusin, siis tegeleti parasjagu ’kapuukino’ tellimisega. Igatahes, jah, teenindus oli tasemel, mida vaja, seda saab – kapuukino toodi lauda ja kuigi menüüs jäätisekokteili kirjas ei olnud, siis küsimise peale tehti seegi.

No ja kui selline seltskond kuhugi kokku lasta, siis ega seda energiat ja mõttelendu ja meeskonnavaimu (loe: džinni) enam pudelisse tagasi toppida ei saa ja sellega vallutatakse maailm (loe: Bakuu org) … Vot sellised reedeõhtud mulle meeldivad. Pärast käisin ikka poes ka ära, aga see ei ole enam huvitav.

Veinijumal nii:
Mina tegin oma igareedest veinipoodide külastust.

Veini läheb majapidamises ikka tarvis. Roccas on II korrusel täitsa OK veinipood nimega Carpe Vinum, kuhu mina teel olin, kui nägin pingi peal kössitamas õnnetut Veskit ja Triini. Küsimuse peal mis nad seal teevad ma tegelikult vastust ei saanud. Asi tundus kuidagi kahtlane olevat ja kuna olin just Browni "Da Vinci code" üle lugenud, tekkis kohe vandenõuteooria kahtlus, mida need kaks seal plaanivad. Sai nad ära räägitud ja mindud Da Vinci, et kooki kräkkida ja värskema gossipiga kursis olla. Lisaks hakkas mind ka nälg kergelt näpistama. Regulaarne toitumine ja vedeliku tarbimine on väga tähtis. Õige koht sattus olema. Teenindus oli "hea". Oma pasta ja Pinot Grigio sain kiirelt kätte ning Triinile suutis ettekandja midagi magusat samuti lennult maha müüa. Veskiga oli rohkem probleeme. See vend korrutas nigu vinüül mingit kapukio juttu. Päeva lõpuks ta selle ka sai. Vahepeal hakkas juhtuma. Järsku kukkus linttrepilt tuttavaid nägusid alla viskama.Mina sain kokku mingi 7 nägu.

Osad tervitasid, osad ühinesid, osad ei teinud kumbagi. Süüa sai, nalja sai. Eesmärk jäi kahjuks täitmata - veinipoodi ma ei jõudnudki ning mida need Väike veski ja Triin seal pingipeal tegid jäi samuti saladuseks.

P.S Rahapaigutuse soovitused ei tundu jätkusuutlikud. Ma ei teeni selle pealt. Kui siis ainult feimi ja solli