Põhimõtteliselt nii oligi - 9.15 hakkasime sõitma Pokharasse ja 22 miski olime kohal.
Sellel hommikul oli jäetud kellaneljasesse valikusse ainult laulmine. See oli tegelikult ilus ja kõlas kui mingi hommikupalvus, ja kui ma poleks nii laip olnud, oleks ehk jaksanud ennast ka üles ajada ja luurele minna, et kes ja miks, ent nüüd jäi see kusagile unenäo ja reaalsuse piirile võnkuma.
Ühtteist siiski on ka sellest päevast märkida. Esmalt see, et kõikide gruppide bussid pidid turvalisuse pärast koos ühes kolonnis liikuma, kuna me läbisime poliitiliselt ebastabiilset piirkonda ja mässulised olid püstitanud teetõkked sinna, kust me läbi pidime minema. Samas ei olevat nad huvitatud konfliktist väliskülalistega ja nendega olla kokku lepitud, et kui me tuleme kõik koos, siis nad tõstavad tõkked maha ja me saame läbi, siis nad ei pea iga bussi pärast eraldi neid tõkkeid edasi-tagasi lohistama... Meie kolonniga liikus kaasa ka relvastatud sõjaväeline politseiüksus, kes eelmisel päeval oli meid ka Dangi linnas rongkäigu ajal turvanud. Omamoodi kummaline oli olla pidevalt kellegi valve all, kellel relv kogu aeg risti kõhul ja sõrm kogu aeg päästikul. Teine osa neist sõjaväelastest olid relvastatud bambuskeppidega. Hämmastav, milleks kõigeks bambust küll kasutada saab - söögiks, kehakatteks, ehitusmaterjaliks, tellinguteks, toidunõudeks, relvadeks...
Esimene peatus pärast tunnikest sõitu oligi vist kolonni komplekteerimiseks, me ootasime seal päris kaua. Seal turuplatsi moodi koht, sai natuke nänni osta, seal olid intelligentsed hot dogid, kes teadsid ise täpselt, millal on aeg teine külg pöörata ja busside vahel läks ehtsaks rahvastetantsuks. Tantsulõvide klassinäitamised said ka filmilindile jäädvustatud.
Pärast paaritunnist sõitu oli lõunapaus tõelises 'oaasis', kus olid täiesti rohelised puud-põõsad, disainerikäega kujundatud aed ja ühes aiaservas väike loomaaed. Selles oaasis oli jällegi korraldatud lõuna-gatering: riis, hautatud köögiviljad, maitseainetega peenestatud kana, karrikartulid, värske salat...
Üks pidurijahutamise peatus oli veel, kus vaatasime sisse kohalikku pühapaika, taas kingi ukse taha jättes, ja saime jalutada alla jõe äärde ja natuke mööda kive turnida ja pilte teha.
Öösel pimedas sõitsime Pokharasse sisse. Kui linnaservas olid kaubandus- ja elamispinnad tavapäraselt ülitagasihoidlikult valgustatud, siis kesklinna poole tuled särasid ja tundus, et oleme jõudnud tõepoolest turistimekasse.
Hotellis jagunesime tubadesse. Jällegi olin veidi kimbatuses, kui kohvreid tassiv hotellipoiss tuli, üks kohver käes, vaatas mulle otsa ja küsis 'Kas see on teie kohver?' Et nagu... Kuidas vastata viisakalt sellisele küsimusele, kui 'ei' öelda pole kohe üldse viisakas, aga kohver tõesti minu jagu ei ole??? Vastasin meie kombe kohaselt ja alles hiljem hakkasid niiöelda õiged vastused pähe tulema - näiteks, et 'Kui te teiste käest ka küsite, siis te kindlasti leiate õige omaniku üles'.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar