Laupäeval isaga teha võib kõike

Kunagi ammu-ammu käisid maalapsed laupäeviti isaga linnas trolliga sõitmas ja linnalapsed jällegi rongiga sõitmas, siis käidi veel korrusmajades liftiga sõitmas, lõbustuspargis ja tehti igasuguseid muid toredaid asju. Meie pere mehed otsustasid sel laupäeval elamusi otsida hoovis olevatelt mändidelt (pealt 20 tk) kuivanud ja haigete okste lõikamisega.
Kui otsustate tõstukit rentida Cramost, siis võite julgesti arvestada laupäevale eelneva elamusterohke reedega. Nimelt selgus, et selles firmas ei võeta tehnika rendiks vastu mitte tellimusi vaid sooviavaldusi ning edasi on nagu jõuluvanaga - teist sõltumata soovid kas täidetakse või mitte. Garanteeritult on aga segamini kogu teie tööde plaan ja ajakava. Õnneks lõppes kõik siiski hästi - Cramo leidis päeva lõpuks siiski tõstuki ja üks tore lõbus mees meie fännklubist tõi selle lahkesti meie õuele. Ja siis kohe hakkaski juhtuma.
Soojenduseks ja masina töökindluse kontrolliks sõideti tõstukiga nagu liftiga üles-alla, tehti mõned tiirud nagu lapsepõlves lõbukas karusselliga ja tunti ilmselget mõnu nuppude muljumisest. Kuna iga nupu juurde oli pilt joonistatud, siis vale nupu muljumise ohtu õnneks ei tekkinud. Siis algas tõsine töö. Selle käigus tehti nii mõnigi loodusteaduslik avastus - mõni oks oli seest tühi nagu tunnel ja ilmselt ainult läbi õnne ei olnud see alla potsatanud, puukoristajad olid oma pessa tassinud vist pea poole õues leiduvatest koerakarvadest jne jne.
Esimese päeva õhtuks oli õuele kogunenud aukartust äratav oksakuhi ja tehtud oli napp viiendik tööst.
Laupäeval enam nii igav ei olnud. Selgus et kõigi oksteni tõstuk siiski ei ulata, seega tuli appi võtta akrobaatilised harjutused ja seninägemata töövõtted. Meie kindlustusjuht oli küll eelnevalt pakkunud õnnetusjuhtumikindlustust, aga me jõudsime järeldusele et enesetapp ilmselt kindlustusjuhtumit endast ei kujuta. Õnneks lõppes ka siin kõik hästi. Kuniks kohvilähker lakaluugi vahele kinni jäi ...

Tõstuk lihtsalt keeldus ühel hetkel töötamast - ilmselt ei olnud ta harjunud nii intensiivse töökoormusega. Maapinnal tekkis elav arutelu, et kui inimese 12 meetri kõrguselt alla saamiseks kasutada klassikat, siis kas mõttekam on ehitada kastidest trepp või tuua leivalabidas, või peaks siiski kivisid veeretama hakkama. Tõstuk aga jätkuvalt ei allunud korraldustele ei ülevalt korvist ega alumisest puldist. Õnneks ei pirtsutanud tööriist kaua ning me ei pidanud hakkama korraldama võileivaheite võistlust, et korvisolija nälga ei jääks.
Kindlustusjuhtumita me siiski ei pääsenud - hävingu osaliseks sai üks 0,85 € maksev katusekivi. Ükskõik kuidas me ka ei arvutanud - selle maksumuse ja väljavahetamise summa jäi kangekaelselt omavastutuse piiridesse.
Kokkuvõttes oli üks igati tore laupäev ja röögatu oksahunnik õuel eeldab veel mitut laupäeva, kus isaga saab ühiselt midagi ette võtta.