Memuaarid panid kirja:Väike Veski, Riin, Liina, Priit , Mailis, Indrek, Triin, Suur Veski, Tom, Marvi, Marju, Imbi, Jüri: Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest, et Lümandas toimus Saaremaa segarahvatantusrühmade kokkutulek.
Meie, kui iidsete Saare juurtega punt, oli palutud sellest osa võtma.
Sõit algas Talinnast Kadaka bussijaamast ning kulges läbi Keila Virtsu suunas. Kuna buss osutus mõttetult suureks meie ühteliibuva kollektiivi jaoks, siis korjasime tee äärest peale 2 ilusat tüdrukut, kellel polnud raha ja 2 sõdurit, et sõit kulgeks turvalisemalt. Ühest sõdurpoisist lootsime voolida Liinale tantsupartneri, aga ei tulnud sellest asjast midagi välja.
Virtsu jõudsime häbiväärselt vara- tund enne praami väljumist. Bussijuht oli rallimees. Praamisõidu sisustasime hasartmängudega. Võitjad said valida paremad tantsud esinemisel. Kaotajate vahel jagati ära, et Jüri teeb signatuuri ja Riin ja Triin tantsivad “Pidu hakkab”. Tom sõi suurt seljankat väiksest kausist.
Märkamatult olimegi saarel, väljas oli pimedaks läinud. Edasi viis tee vastavalt hääletajate soovidele, sest rahvatantijad on sõbralik rahvas ja kõik said, kuhu tahtsid. Seejärel oli kätte jõudnud kauaoodatud poepeatus Selveris. Tankisime bussi sööki-jooki täis. No ja siis sõitsime järgmised 30 kilomeetrit Lümandasse tund aega!!!!! Keegi ei saanud täpselt aru, kuhu bussijuht meid viia soovis. Hiljem selgus, et südame hääl andis talle teada üksikust naisterahvast pimedal teel ning lõpuks meil õnnestus antud isik üles leida ning turvalisse kohta toimetada.
Peale 6-tunnist reisi jõudsime sooja sauna. Uskumatu mõnutunne valdas kõiki. Esimese asjana soovis perenaine teada, kes on paarid ning kvalifitseeruvad suurde voodisse. See ajas meid segadusse, sest paarid tekivad meil tavaliselt hiljem. Edasi enam detaile ei mäleta aga saunaliste nimekirja esitab Valdo memuaari lisas, tema tegi märkmeid ja koostas nimekirju. Muuhulgas oli meieni jõudnud ka laupäevase esinemise kava, kuhu tuli märkida ristikesi. Mõnel tantsul ristikesed puudusid… Kellel esines tantsudes ebakindlusi, see sai kahe leili vahel sammud läbi teha. Hiljem küll selgus, et paremaks ei läinud selles midagi. Aga enesekindlus siiski suurenes ja see oli suur võit. Ei saa mainimata jätta, et saun oli väga hea ja õlu maitses ka hästi! Kutsusime telefoni teel ka sõpru sauna aga nad ei soovinud meiega suhelda- Guido näiteks. Vapramad, kellel polnud vaja tantsusamme harjutada, käisid kahe leili vahel püherdamas- lumes muidugi ning tõid ka sõpradele palle jahutuseks.
Segastel ning arusaamatutel asjaoludel läksid kõik miskipärast öö jooksul magama. Nimekirjad, kus ja kellega keegi magas, esitab Valdo dokumendi lisas. Ajalugu ja Imbi räägivad, et öösel Tom norsatas paar korda. Ta ei saanud rahuliktult magada kuna sead karjusid ja traktor värises –kolises. Teised miskipärast neid ei kuulnud?! Raus ja Guits norskasid täiega aga seda õnneks kuulda polnud- nad olid teiselpool suurt merd. Laupäeva hommikul söögilauas rääkis kohalik tädi , et öösel oli hirmus tapatöö tehtud – ohvriks oli 9 kilone lontis kõrvadega prantsuse päss.
Hommik algas söögiga - puder ja moos maitsesid hästi, tumeda värvusega vesi ei andnud soovitud värskust. Jüri ei saanud kõhtu täis, kuna perenaine ei toonud keldrist kolme minuti viinereid mõlemalt poolt.
Kõhud täis, läksime otsisime Lümanda city centerit. Leidsime raskusteta. Kultuurimajas võtsid meid vastu Priidu ja SuureVeski ema Ulvi. Meile eraldati tuba kahekorruselise liftita maja neljandal korrusel. Tundsime ennast nagu kodus- Mailisele kukkusid kapist pähe “Laulge kaasa” kõik aastakäigud. Riiulis olid piiblid ja mõmmikud.
Panime selga kolla-mustad vormirõivad ning hakkasime õpetama tantse. Kahjuks selgus, et need tantsud, mida Valdo plaanis õpetada, oli ta juba varem nooruspõlves neile õpetatud. Seetõttu pidime ette võtma tantsu, mida me hästi ei osanud- Siga Rukkis. Kuna rahvatantsijad on lõimuv rahvas, siis said kõik tantsu lõpuks selgeks, mõningad erandid meie hulgas välja arvatud. Teiseks õpetasime Külapolkat.
See selleks.
Õhtul oli pidu. Jee. KÕIK kohalikud naised kleepisid Suurele Veskile külge( how that’s even possible?). Pisut enne pidu – seda ei saa mitte mainimata jätta- tantsis Riin Mõmmikuga. Selle eesmärk oli leida Liinale tanstsupartner. Meie ansambel suudab küll ka karud tantsima panna , kuid see karu küll vedu ei võtnud. Iseäranis hästi tulid karul välja tõsted, kuid allatulek tõstest sattus alati valele taktiosale. Kuna karule ei leidunud ka parajas mõõdus Mulgi kuube, siis jäi seekord Liina karust ilma.
Vahepalaks kohalike kommentaare: küll teil on ikka palju vöhma, kas te olete elukutselised tantsijad , Suur Veski on hea näitleja, kuidas te jõuate tund aega järjest tantsida ilma pausideta, te teete trenne ikka kolm korda nädalas.
Tõele au andes me päris järjest ei tantsinud, vahepeal oli Valdo ajaloo-teemaline loeg, mille käigus me kõik saime teada, et Mailis on meie rühmas tantsinud 25 aastat, alustades seejuures tantsijakarjääri kaheaastaselt- rohkem kortse me tema näost ei leidnud, et teda vanemaks pidada. Üldiselt me tantsisime enda arvates hästi, Valdole nägi siiski ka mõningaid vigu, mida ta ka nimeliselt kirja pani (toodud lisas).
Pärast meie esinemist tulid püünele Tornimäe mehed, esinedes meile Valdo uute lemmiktansudega. Nemad ei olnud elukutselised tantsijad. Mõningaid meestele seatud kahtlase väärtusega elemente lubas Valdo kasutada edaspidi soojendustes.
Vahepeal algas kevad. Tervitasime seda õues lund (saarlased va mömmid ei saanud sellega ise hakkama) süües ja shampust juues .
Tulles jälle tagasi olulise juurde. Valides suvalise muusika sai tantsitud tantse meie enda repertuaarist – Kosjalugu , Reinlender … Tõenäoliselt paistis see meid ümbritsevale rahvale nagu opossumite tormlemine . Meile see meeldis. Priit ja Väike Veski tegid kõigile õpetuseks ka Naise tõstet.
Mitmed meie paarid soleerisid Reinlendriga.
Suurimad tõmblejad olid siiski Riin ja Priit- nüüd ja edaspidi palume neid nimetada Duracelli jänesteks. Nende esitatud rock’n roll rahvariietes annab kohalikele kõneainet veel pikaks ajaks.
Kokkuvõttes oli see meie teadaolevalt kõige pikem tantsupäev, kestes kokku 12 tundi. Ja kui meid poleks välja visatud, siis oleks kestnud ilmselt veel palju pikemalt….
Kuna tagasiteel koju ei olnud reisisaatja meile hääletajaid organiseerinud, otsustas Imbi hääletada. Viisakas rallimehest bussijuht võttis ta ka peale. Imbil jällegi raha polnud aga tal oli varastatud kringel. Vahepeal muuhulgas kustutati ära kõikvõimalikud bussis ja selle küljes leiduvad tuled, et muutuda nähtamatuks. Kuna 52-kohalises bussis polnud meile piisavalt kohti olime sunnitud seisma vahekäigus. Hullud aktivistid heade ideedega soovitasid teha venitusharjutusi hoidmaks ära järgmise päeva valutavaid jalgu. Kodus ootas meid soe saun.
TARK EI TORMA.
Et mitte lahkuda saarelt ilma vaatamisväärsusi nägemata, suundusime Maasi Maalinnust otsima- leidsime linnuse aga palju olulisem- me leidsime ka PAADI Titanicu.
Aere küll polnud, kuid see meid ei takistanud. Pakid pandi vööri, Triin oli roolinaine, purjed heisati.
Tagasiteel paadist bussi paluti mitte mudas trampida.
Praamiga ületulekul pakuti praamis Lasteeine kõrvale TASUTA Väikest Tommi.
Hirmunud Tom pani viimases hädas kähku selga päästevesti, rahvas pidas seda normaalseks, kuid kahjuks oli vest nööriga seina küljes kinni ning ta ei saanud meie eest põgenema.
Tegu tehtud - PAAT LEITUD!
Räägitakse et järgmisel aastal avatakse Lümandas uus sanatoorium. Kiirustage, seltsimehed unetud!