Bolzano

Kätte on jõdnud päev mil tuleb alustada sõitu Europiidile , mis sai kätte võideldud teatrikooli poistepoolt Paides .
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis reis algas juba varem kui teistel aga esimene päev lõppeb hiljem kui teistel.
Ja nüüd siis täpsemalt. Jõudes ilusasti kiigadi kaagadi TAK-i juurde, olid pillimehed juba kohal! Keda polnud oli buss, millega sõitma pidime. Korraks kül ilmus nägemisulatusse TAK-i väravas, aga kohe kadus Valdo bussi alla. Sikutas küll siit, küll sealt, aga tormihoiatust veel polnud tunda. Ja järsku polnud enam - ainukesi busse, mida territooriumi peal liikumas nägime oli 20-aastased lõõtsbussid - nii, et tekkis kartus "lõbusast" reisist.
Aga kõik see oli õnneks veel mööduv nähtus, kui Valdo kribinal-krabinal ette veeres. Nii võiski meie seiklus ja hetkeks ka võitlusrohke teekond päikeselise Bolzano poole. Pärast "mitmekordset" (ajalises mõttes) tankimist Lukoilis, algas meie sõit tähtede poole.
Õnn aga ei kestnud kaua. Pärast teise bussijuhi x2 pealevõtmist Sakust ja meie ettepaneku hülgamist Rausi juurde grillima minna, Raplasse jõudes ootas meid Mahlamäe bussipeatuses nukker Katrin oma posu kodinatega. Siis oli ta meel veel suhteliselt optimistlik, isegi Peetri nurga tagant välja ilmumine ei suutnud seda murda. Kahjuks aga toimus midagi täiesti ootamatut - Valdo lülitas bussi mootari välja ja konstateeris fakti, et tänaseks on sõit otsas.
Nimelt oldi eelnevalt vahetatud bussile peale uus generaator, aga ega alati pole uus parim variant, eriti kui sealt midagi puudub. Seekord oli kiilupoiss ennast unustnud vahele torgata.
Eks meil ei jäänud midagi muud üle kui kohalikku ööelu kaema minna. Lootusrikkalt "Meie Pubisse" sammudes, säilis lootus ainult meie õrnemal poolel, sest kohalikest olid ainult meespooled - naised olevat kõik Õllesummeril (baaridaami repliik).
Pärast kolme sõbravaagnat nii mõndagi õlut, paari kokteili otsustati uurida olukorda Valdot, aga kui selgus olukorra seisundi muutumatus, saadeti Irina pudeli veini järgi, mille eelnevalt oli Katrin ostnud. Pärast pudeli tühjaks libistamist saabus Peetri telefonihelinaga väike lootuskiir - nimelt pakiti kultuurimaja taga täis teist bussi. Meie padavai sinna - järsku õnnestub. Sinnajõudes selgus, et buss oli rahvast täis noori tüdrukuid, bussi kõrval aga nende emmed-issid. Seega luhtus meie "plaan" busse vahetada. Hoolimata sellest, et meil olid omad spioonid seal juhtivatel kohtadel. Lepa Jüri pani lihtsalt ukse kinni ja lubas heal juhul Varssavis, paremal juhul Bolzanos kohtuda.
Meie tipa-tapa tagasi oma bussi juurde. Kuigi oli juba piisavalt hämar, tekkis mõningatel meie seltskonnas pargist möödudes suur kihk liivakasti mängima minna. Mis mänge seal mängiti teavad vaid asjaosalised ise või äärmisel juhul ka kohaliku ajalehe lugejad.
Tagasi jõudes oli olukord läänerindel muutusteta, ainult pillimed olid laulujoru üles võtnud. Samas oli õhus tunda ka hilist kevadet, kui Lõbus naaabermaja kolmanda korruse aknal oleva noormehe armuvilele vastas. Vahepeal ilmusid ka Olavi ja remondimeeste Volvo 40, kuid viimasest polnud veel midagi abi.
Aga äksen jätkus. Kuna Lõbus ei olnud vedu võtnud ja jättes asja sinna paika, kutsus solvunud pesapunuja politsei kaevates, et laul, mis bussipeatusest kostus polnud päris see mida ta kõrvad on harjunud kuulama. Pärast pikemat vestlust politseiga Rapla linna külalislahkusest ja muusikamaitsest, lubasime oma repertuaari muuta, et vältida kohalike minekut hommikul kõrvaarsti juurde.
Helgemad tuuled hakkasid alles puhuma siis kui saabus meie doonor - suur plekist ja mürisev. Nagu alati kombeks - algas suur sagimine doonori ümber, kes torkis võtmega, kes näitas tuld ja kes õpetas niisama (nt.remondimehed). Olavi oli oma pojaga ka asja ette, sest ega siis remondimehed raatsinud oma autotulesid kulutada - mine tea - järsku neil ka generaator lõpetab oma eksistentsi. Pärast Valdo ennastsalgavat pusimist oli roostes poltidest hoolimata doonorelund käes. Nüüd peale ja juhei - kell 02.30 algas taas meie buss Itaalia poole vurama. Rõõmu ei jätkunud kahjuks kauaks. Kehra Olerex'i juures andis oma otsad seekord geneka rihm. 45 minutit ja oli seegi takistud ületatud - reis jätkus.
Valtus saabus meie bussi Koidu, Kärus toimus diskussioon rataste eemaldamise küsimuses ja algselt ei saanud unine bussirahvas aru, kas mõeldakse bussi rattaid. Lõpuks selgus ikkagi, et tegemist on käru ratastega - seega jäi seekord buss terveks. Rahvas peale ja Türile, küll mitte külla Jürile, aga ülejäänud Kärutajate järele. Mainimata ei tahaks jätta fakti, et Kärutajad tegid Kärus tõelist kärurallit, kui nad oma kolm korda trepist üles ja alla kohvritega kärutasid.
Tõeline rõõm aga saabus meile Rannus, kus oli meie reisiseltskonna viimase osaga kohtumine. Tekkis tõeline tunne tagasi lapsepõlve, kus iga laps ajas oma jonni ja niikaua kui ta oma tahtmise sai. Nimelt nõudsid meie tulevased reisikaaslased (eriti häälekalt aga nende armastatud juht ja õpetaja) erikohtlemist bussikohtade jaotamisel. Tallates alla senise seltskonna põhiseaduslikud õigused rõhutasid nad oma õiguste ülemlikkust, millega Valdo ka vastumeelselt nõustus vältimaks suuremaid konflikte või isegi nende maha jätmist.
Seega said nad oma tahtmise privaatsele söögi, joogi ja muule lauale. Ise koondudes ühte, lahutasid nad teised mitmesse lehte. Vähemalt teised rühmad said nüüd omavahel paremini vennastuda ja sellega mitte lõhkuda nende ühtset meelt ja Lõuna-Eesti keelt.
II päev
Pärast pikka ja põhjalikku taastumist Lõuna-Eesti kuulsusrikka tantsurühma psühhorünnakust, jätkus meie reis lõunamaa poole. Kuna tegemist oli puhta läbisõiduga meie vennalikeset lõunanaabritest, siis kujunes sõit üsna sündmuste vaeseks, kui mõned pissipeatused välja arvatan ja Lõuna-Eesti meeste lepitusüritus Käru ja meie rühma suhtes.
Kuigi olime alustanud reisi teistest bussidest varem, olime tänu vintsutustele – nii mehhaaniliste kui ka psühholoogilistest jõudnud 20.30-ks Varssavi äärelinna hostelisse Aramis. Seal jaotati meid kolmekesi tubadesse – Kubberid ja Peeter, Maisad ja Raus, tüdrukud ja Lõbus sai Sepa Petsi. Mis üle jäi – said Lõuna-eestlased.
Pärast asjade tuppa tarimist, läks meie rühma seltskond kohaliku kaubandusega tutvuma – peaeesmärgiga midagi süüa. Ja oh õnne – Katrin Pärn leidis tänavalt 100 „zlotise“. Lubas siis kõigile välja teha ja puha, kuid enne ootas kõht orjamist. Söök oli päris normaalne grill – ei mingi eelküpsetatud kiirtoit.
Ja siis tuli püant?! Enamus jalutas toidupoest läbi niisama, kuid Katrin asus koos Lõbusaga oma lubadust täitma ,. Ei tulnud ja ei tulnud. Lõpuks selgus siis viivituse põhjus. Raha, mis Katrin leidis oli Donaldi turvamärgi ja pinokkio pildiga. Hea, et käsi raudu ei klõpsutatud?! Käru omadel, kes kassas nende taga, oli aga nalja nabani.
See järel siis tekkis soov külastada väiksemal seltskonnal Varssavi vanalinna. Saades seltskonna maja juures taas kokku laenati Kärutajate käest matkaja GPS pandi paika marsuut 6,2 km . Seega võitis Lõbus õlle ,sest vahepeal olid asunud kolm Kolumatsi meest sõprust sobitama ja väitsid et vanalinna on rohkem,kui kaheksa km . Nimelt olid nad pool maad ära marssinud ja siis otsustanud peret heita ja taksoga tagasi tulla. Asusisime teele maja eest paremale ümber põõsa ja pots murupeale maha – rohekem ei jõudnud saabus otsus kellele seda vanalinna sellise palavusega vaja ? Juba oli välja toodud ka tekk millel istuda ja külalisi vastu võtta, rahvast liikus ja imestas kuidas kül see vanalinn siia õuepeale tulnud on ?Külalised lahkunud püüdsime (Raus , Lõbus , Katrin Pärn ja Anneli) maja ees uinuda , kuid sitikad arvasid ,et keegi on nende jaoks toidulaua katnud , lõpuks saabus siiski otsus ,et nüüd on vist paar kraadi jahedamaks läinud ja võib-olla kannatab ka toas magada .
18.Juuli
Hommik algas 4:30 bussi pakkimisega . Teistele selgitused jagatud ,miks kuulsid nad isegi vanalinnas Lõbusa jutuhäält , kulges tee läbi mägede , Krakovi , Bratislawas bussi erskursiooni tehes ja lõpuks jõudes Viini . Vahepeal enne Austria –Slovakia piiri peatust tehes vajas toalet taas Slovakia münte mida leidus suhteliselt vähestel . Leidlikud avastasid , et saab ka kahks ühes tihkelt teine-teise vastu liibudes väravatest läbi liikuda . Kuna mündid hakkasid lõppema tuli Annelil , Katrinil ja Rausil ennas kolmekesi väravate vahele mahutada , kahjkus nägin ma pilti alles siis kui nad sealt juba vabanesid .
Austria piirilt saadud GO otsustasid bussi juhid vabaneda Slovakia omast. Eelnevalt luges Valdo sõnad peale ,et keegi ei tohi seltskonast irduda . Keda tagasi ei tulnud olid bussijuhid . Kahtlustasime ;et nad on häälega minema läinud. Peaaegu tunni möödudes hakkas siiski piiripunkti poolt kaks sinist särki paistma.
Nõudes nendelt selgitusi rääkisid nad ,et 24h avatud piiripunkt oli siiski suletud 45min ja hoolimata väitest , et sulgemis aeg pole eel saabunud teatas töötaja , et temal on paberid tehtud ja rohkem vastu ei võta . Mõtlesid siis võtta kohvi automaadist. Vaja oli 50senti kuna Valdol oli 1euro püüdis ta kohviku pidajalt paluada selle lahti vahetamist ,kuid tädi oli teadmata põhjustel pahane ja polnud nõus raha vahetama . Kahepeale klappisid nad kokku 50senti ja püüdes aru saada märkide järgi milline on koore ja suhkruga kohvi vajutasid nad nuppu – see mis sealt tuli oli küll kõike muud kui soovitud . Hallikas vesi mis oli pisut magus ja loputs vee maitsega neile eriti alla eii läinud.
Jõudes Viini siva asjad tuppa ja vanalinna viivat U-bahni otsima . Leidsime tee äärest ka eksinud Kolumatsid ja pisut teed küsides jõudsime jaama. Õnnelikult piletid ostetud ja sõit sõidetud sõime täis oma kõhud vaatasime kohalike vaatamisväärsusi , püüdis vahepeal Peep väita ,et ooperi muuseum ongi Rahvus Ooper ,aga me ei uskunud teda ja leidsime lõpuks ka õige maja üles . Lõpuks otsustasime minna ööbussile mis pidi sõitma 1st-5ni . Peatus leitud ,buss leitud sõitsime linnaerskursiooni tehes kodupoole. Vahepeal tekkiski tunne ,et buss sõidab lõpp-peatusse 4 tundi. Siiski teatas ühtäkki bussijuht , et see peaks meie peatus olema. Püüdsime vastu punnida ,tahtsime lõpp peatust. Buss alustas teekonda , kui Raus ja Peep jõudsid kookuleppele ,et see oli meie raudtee jaam hoolimata sellest polnud keegi näinud kanalit mille järgi pidime orjenteeruma ( vastuvoolu kodu poole ) . Tänu vastutulelikule bussijuhile saime bussist välja . Aru saades ,et tuleb ületada raudtee siirdusime jaamahoonesse mis oli seest täiesti võõras ja sealt läbi minnes laius ees raudtee mitte U-bahn .väljusime jaamast ,et välja mõelda mis edasi kuidas saada üle raudtee. Veendusime taas et paistab mägi millest peame üles vantsima ja sisenesime jaamahoonesse . leidmata teist väljapääsu küsisime kohalikult töötajalt kuidas pääseda Hütteldorf hosteli tema muidugi polnud sellest midagi kuulnud ja väitis et Hütteldorf asub siin. Meie soov leida siiski hostel sama nimega ja mitte piirduda jaamahoonega ,kuhu üks vennike oli juba ,tukkuma keeranud ennast , viis meid taas jaamahoonest välja . Veel kord veendunud jaama õigsuses ja vajaduses ületada liiprite rägastik tegime uue rünnaku jaamahoonele seda puhku ründasime alla viivat treppi – see mõte viis sihile pääsesimegi juba tuttavale poolele ja kodu paistis .
19.juulii
Hommiku pakkimine 7:15 sööma ja sõit Sloveenia poole. Merbori linnas anti meile vabaaeg . Enamus asus söögi kohta otsima . Siin kõneleja sattus kokku Käru rahvaga . Leidnud suht kiiresti koha tekkis meil keele probleem . Asudes proovima kõiki erinevaid keeli saime teada milliseid suppe pakutakse kui taldrikul toodi küüslaauk ja sibul. Jõudes kokkuleppele , et menüü sisaldab Chees salatit ja muu-muu praadi said need tellitud . Istusime lauda ,kui tekkis meile teenindaja ,kes suutis rääkida inglise keelt . andsime veelkord edasi oma soovid . Tema lahkudes saabusid kibe kiiresti meie praed, asi tundus kahtlane . Ege püüdis selgitada meid teisel korral küsitlenud noormehele kes oli vahepeal sisse läinud ,et saime juba süüa . Arvates ,et teda on mõistetud ,küsis puudu oleva kahvli ja tuli tulema. Temalt oli veel nõutud selgitust kust me tuleme? Vastanud Estonia olid nad teadlikud kohe Tallinnast ,kuna me olevat Eurovisiooni võitnud . Saades arve oli seal siiski kartul mida mehed oma parepeal ei näinud . Siirdusime taas leti äärde ja nägime meile valmis pandud sööke . Siiski oli meilt võetud topelt tellimus . Õnneks pääsesime selle söömisest ja saime näha ka pisut linna .

Tagasi bussi juures alustasime taas sõitu.