Topu

Nagu igal suvel, nii ka sellel, sai üks sõpruskond Topul kokku. Pooled olid kutsujad ja pooled külalised. Kohale tuldi surfates, jalgrattaga, autoga, orienteerudes ja tänapäeva teedeehitust õppides. Saime teada, et asfaldi alla pannekse "multš", et umbrohi ei kasvaks. Asfaldil pidi raske niita olema. Guits saatis päeval kõigile orienteerumiskava, et saaksime mängida maastikumängu "Tunne ilusat Läänemaad". Kohale jõudsid kõik peale ühe. Mis temaga juhtus, seda ma ei tea. Ehk ilmub ikka sügisel välja. Aga see-eest oli meil kutsumata külalisi. Üks peni, miljonid sääsed ja sajad puugid. Ja nende pärast jäi meie aiapeoke üsna lühikeseks. Tuli kööki kolida. Aga tänu sellele sai vist püstitatud köögis istujate rekord. Kes veel ei tea, siis alati me püstitame või püüame püstitada rekordeid, kui Topul oleme. Seekord sai kirja neid kaks.
Nagu alati olid kokad ja pagarid oma ülesannete kõrgusel. Liina oli terve pika aasta arbuuse küpsetanud, Priit torti valmistanud, Guido vorstikesi voolinud.
Guido oli sellel aastal ka uue atraktsiooni oma teemaparki püstitanud. Tünni. Tünn oli mõnus. Eriti peale sauna. Pikk istuski ainult tünnis ja puhus mulle, et naised tunneksid ennast nagu mullivannis. Lõpuks sai ta ikka sauna ja merre ka.
Kuna Suurele Veskile seekord ükski naine külge ei kleepinud, siis otsustas ta ise naistele külge kleepida. See tal aga ei õnnestunud, sest me oleme juba vanad kalad ja teame, kuidas sellest hoiduda. Veel oli plaan järgmisel hommikul äia väravas Tšaikovski pingil Haapsalus Riini ja Marjuga suudlema hakata. Ka see plaan ei läinud tal läbi, sest väike vennake viis ta öösel lihtsalt minema.
Osa külalisi hakkas öö saabudes lahkuma. Erinevatel põhjustel. Osa aga läks miskipärast vara magama. Ei aidanud siin ka see, et Riin püüdis neid ära osta ajakirjadega. Enamus jäi siiski kohale ja üles, kes kööki, kes sauna. Saun oli nagu alati super, hüper, mega. Sauna rekordit seekord ei tulnud. Käisime ka öösel peale sauna meres ujumas. Saunast otse kuumaks köetud autosse ja autoga otse merre. Väikese-Veski auto mahutas seekord 9 inimest. Kuna ta ise teed ei näinud, siis pidi Riin tagaistmelt talle teed juhatama. Aknad olid ju auravatest inimestest uduseks läinud. Meres käik on meil juba traditsioon. Olgu vesi soe või külm. Seekord oli väga-väga soe. Pole vist kunagi nii soe olnudki. Püstitasime siis ujumise rekordi. Ujusime ja ujusime ja ujusime, mitte keegi ei tahtnud kaldale minna. Me pole kunagi nii kaua ujunud. Loomulikult laulsime ka Valgevenes selgeks õpitud "hümni" - "Üks Veski seisab vete pääl." Seekord seis lausa 2 Veskit vete pääl. Suur-Veski ei tahtnud üldse merest välja tulla. Väike-Veski pidi ta jõuga kaldale tooma. Teel tagasi kohtasime me kahte 2 meetrist meest, keda Väike-Veski miskipärast oma autosse ei tahtnud võtta. Nii pididki 2 pikka meest ja 1 Anneli jälle orienteerumisega tegelema. Kahjuks polnud Guits seda kaarti päeval saatnud. Nii nad natuke ekslesidki Topu metsade vahel.
Jälle saun ja köök, saun ja köök. Kella 3 ajal otsustasid viimased magama minna. Algas paaridesse jagunemine. Kes kellega, see jääb siinkohal saladuseks. Igatahes leidsid kõik omale meelepärase voodikoha ja kaaslase. Keegi ei nurisenud. Kõik olid rahul. Ainult Margot oli miskipärast omale siili madratsi alla pannud ja siilile loomulikult see ei meeldinud. Nii otsustas siil Margoti madratsi läbi torgata.
Hommikul ärkasid Riin ja Marju vara. Kell oli 7.45. Keetsime kohvi, sõime kringlit, kirjutasime teistele lahkumiskirjakese, laulsime Rausile äratuslaulukest. Raus ei osanud muud teha, kui hakkas selle peale lihtsalt naerma. Aga tundub, et seda laulukest kuulsid ka Margot ja Alar, sest ka nemad ärkasid siis üles. Õnneks kuum kohvi juba ootas neid ja ma loodan, et nad väga pahased meie peale polnud. Marssal pakkis pakid ja pani vööri. Ja siis alustasid 2 naisorienteerujat tagasiteed Tallinnasse. Ei eksinud teelt. Enne Tallinna tegime ka väikese vahepeatuse Marssali juures Jõgisool. Marssalit ei olnud kodus. Mitte kedagi polnud kodus. Ainult 1 koer ja tema juba meie tulekust ennast segama ei hakanud. Missioon täidetud, sai edasi Tallinna poole sõidetud.
Siinkirjutaja pakkis kotti uued asjad ja startis Lõuna-Eestisse Põlvamaale Pinnamäe puhketallu, Riin aga jätkas päeva võimeldes.
Kuidas aga kulges ülejäänud seltskonna hommik Topul ja mis neist edasi sai, seda ma kahjuks kirjutada ei oska. Eks nad kirjuta sellest ise.


Järg...
No loomulikult, kui ikka kohe ei kirjuta, siis läheb mõni asi meelest ära. Tänx, Marvi, et meelde tuletasid. Kui kellelgi veel midagi meenub, siis andke aga kommides teada. :)
Tünni mahtus ju lausa 3 suurt meest korraga. Kogu vesi jooksis täiega tünnist välja.