Lohusalu vol.2

Laupäeval otsustasin trotsida sügistormi ning minna Lohusallu kuulama Meie Meest ja Bläck Rokitit. Torm osutus hullemaks kui seda naaberlahe ääres võis arvata. Suvi oli selleks õhtuks vähemasti Lohusalust lahkunud ja võimust oli võtnud jahe niiske sügisene torm. Sellest hoolimata oli kohale kogunenud arvestatav hulk publikut. Kaitseks võimaliku vihma eest oli bänd seekord viidud küüni. Enne kontserti avanes muljetavaldav vaatepilt, arvestades et tegemist oli Meie Mehega - lava ette oli jäetud paar meetrit tantsuplatsi, ülejäänud ruumis istusid inimesed juba aegsasti pinkidel nagu ooperikontserti oodates. Mina võtsin targu koha sisse väljas viimastes ridades, ise hambad ristis tuult trotsides. Õnneks meenus mulle, et auto pagasiruumis on mu ema umbes 6 numbrit suurem kampsun. Toppinud selle omale jope alla oli ilm juba palju sõbralikum, aga mitte kauaks. Lasknud publikul kolmveerandtundi üle välja kuulutatud algusaja lõdiseda ilmusidki lõpuks Meie Mehed püünele. Kolmanda loo paiku hakkasid küüni alt välja rändama istepingid, et tantsijatele ruumi teha ning viienda loo lõpuks sai tehnikamees aru, et õuesseisjad ei saa muusikast just eriti osa - ruttu leiti lisakõlar ja pidu sai ka küünist väljas hoo sisse. Mänginud ca 20 minutit lugusid, mis juba aastate eest rahva meeli köitsid, tehti ruumi Oja-Petsile. Fonogrammi abil tulistas Pets oma kolm tuntumat lugu - ja taas oli kord Meie Mehe käes. Pets jõudis veel jagada auhinna ilusale näitsikule - reis soojale maale näitsikule sobival ajal ja näitsiku poolt valitud kohta - ja seda kõike näitsiku oma raha eest. Publik oli suur ja sõbralik - igaüks õõtsus omas rütmis, keegi laulis vaikselt, mõni valjuhäälselt kaasa, lapseohtu poisikesed lasid liitriteviisi õlut ja muud magusat joogipoolist. Seekord oli Meie Mees otsustanud oma kopsumahu ja häälepaelad proovile panna ja pingutati tublisti üle poole tunni muusikat teha. Siis oli taas kord Petsi käes. Paraku oli kell selleks ajaks kolmveerand üksteist saanud ja külm sügistorm oli teinud mida oli oodata - raske oli leida keres kohta, mis ei külmetanud. Vandusin ilmale alla ja lubasin plaadilt muusikat edasi kuulata. Millal ja kuidas pidu lõppes, see minust nägemata jäigi.