Et ei läheks nagu alati, siis alustame aegsasti järgnevate pühade saabumise tähistamisega - lootuses asjaga õigeks ajaks ühelepoole saada.
Seekord on avapauguks jutuvõistlus ja välja on pandud ka auhinnad ja eripreemiad. Jutud tuleb saata meilile triin@dogsoul.ee hiljemalt 10.11.2010. Igasuguste kunstniku- ja muude nimede kasutamine oma tegeliku mina varjamiseks on lubatud. Kõik jutud avaldatakse korraga ja hindamises saavad kõik osaleda (gallup lisandub hiljem).
reede, oktoober 29
kolmapäev, oktoober 20
Peking vol.4
Pühapäeval jõudsime lisaks festivali rongkäigule külastada ka kuulsat Taevase Rahu Väljakut ja Keelatud Linna. Taevase Rahu Väljak on maailma suurim väljak - 880 x 550 meetrit. Välismaailm tunneb väljakut peamiselt 1989 toimunud sündmuste kaudu. Keelatud Linn on keset Pekingi linna asuv kunagine keisrite elupaik - sümmeetrilise arhitektuuriga täismajapidamine hoonete, siseõuede, aedade, kanalite jms-ga. Keisrid elasid seal 15.sajandist kuni keisririigi kukutamiseni 1912. Lihtsad inimesed sinna ei pääsenud - sellest ka nimi Keelatud Linn. Kompleks on ümbritsetud 9 meetrise müüri ja vallikraaviga.
Õhtupoolikul saime osa hiina teetseremooniast. Uskumatu oli, kuidas tegelikult paar lonksu teed mõjus kosutavalt nii kehale kui vaimule. Igaüks sai muu hulgas näha imet kuidas vette asetatud teepurumunast vormus klaasis kaunis lill ja tee oli täiesti joodav. Mina sain targemaks, et kogu oma teadliku elu olen ma nn puruteed kas nüüd absoluutselt valesti aga igaljuhul totaalselt teistmoodi valmistanud. Meile harjumuspäraselt tee valmistamine kannu ja selle hilisem lahjendamine veega on hiinlastele tundmatu. Nemad kallavad sobival temperatuuril vee (70 kraadi, harva ka 90) teepurule ning peale mõnesekundilist tõmbamist kallavad tassi. Kodus proovisin järgi, kas see siin ka nii mõikab või oli tegemist puhta müügitrikiga. Ja uskuge või ei - on vahe sees, ka kohaliku täiesti tavalise musta tee puruga. Loomulikult saime peale tseremooniat külastada poodi ja osta koju teevarustust tassidest, kannudest kuni teeni ja lisanditeni välja.
Esmaspäeval oli meie sihtkohaks Suvepalee. Suvepalee on Hiina keisrite suveresidents, kus Hiina keisrid puhkasid oma elust Keelatud Linnas. Tegemist on suure pargiga, milles kohtab kõiki klassikalisi hiina aiakunsti elemente - taimed, paviljonid, teerajad jms. Suvepalee asub KunMing järve ääres ning keiserliku pargi ajalugu ulatub tagasi 12.sajandisse. Täna nähtav kompleks on suuresti pärit 19.sajandi lõpust, mil Suvepaleed kasutas kuulus Hiina keisrinna CiXi (ärge imestage, et te temast midagi kuulnud pole või ei mäleta. Mina ka ei teadnud, aga internet on tore asi ja kuna summa ei sõltu liidetavate järjekorrast, siis parem kodutöö pärast reisi kui üldse mitte). 19.sajandi keskel põletati kompleksi hooned maha ning CiXi lasi need sajandi lõpus taastada algsel kujul.
Kohalikus häälduses on keisrinna nimi "sis'sii". Minul tekkis esimene assotsiatsioon koheselt Austria keisrinna Sissiga (19.sajandi keskpaik), kellega ei ole Hiina keisrinna või tema nimi kuidagi seotud, aga hämmastav kokkusattumus tundus see sellegipoolest. CiXi oli kaval ja tark naisterahvas, kes oma päritolult oli küll keisri "kõrvalnaine", kuid kes valitses Hiina riiki alaealiste laste asemel. Kõigepealt oma alaealiselt keisriks saanud poja eest ning hiljem oma alaealise vennapoja eest. Tema karjäär on seotud nii mõrvade, seksuaalsete eelistuste kui intriigidega. Kõigest hoolimata õnnestus tal riiki juhtida mitukümmend aastat.
Suvepalee kompleksis on esindatud Hiina erinevate piirkondade aiakultuurid ning sealt leiab ühe maailma pikima katusega kaetud "koridori", mille ehitamise eesmärgiks oli, et keisrinna saaks ka halva ilma korral loodust nautida. Ei saa kurta - seenevihma ajal oli seal tõesti mõnus kõndida ja ümbrust vaadata, kui vaid neid va turiste poleks nii palju ette jäänud! Järve kaldale on ehitatud Marmorpaat. Loomulikult ei ole tegemist paadiga selle klassikalises mõttes vaid paadikujulise mitteliikuva ehitisega, millelt keisrinna nautis vaadet järvele. Mitteliikuvaks ehitati see asjaoludel, et järv/vesi sümboliseerivat rahvast ning liikuvat paati keisrinnaga on rahval (loe: veel) väga kerge kukutada. Seepärast seisabki marmorist paat järvekaldal ning pole sealt kuhugi liikunud.
Peale lühikest paadisõitu järvel alustasime oma teekonda järjekordsesse "muuseumisse". Seekord tutvustati meile pärlimuuseumi. Peale lühikursuse läbimist ning teadasaamist, et Hiina on üks maailma suurimaid mageveepärlite tootjaid, sai igaüks proovida noorendavat pärlikreemi, mida kasutas juba keisrinna CiXi ning vastavalt soovile ja rahakoti suurusele sooritada taas sisseoste kohalikust poest.
Teepealsest telefoniputkast proovisime helistada Guidole, aga kahjuks oli telefonis kuulda vaid monotoonset pikka tooni.
Külastasime ka olümpiaküla, kus giid uhkusega rääkis, kuidas ujulahoone valmistamiseks kasutatud fassaadimaterjali oli üks kohalik ettevõtja sakslaste pealt järele teinud kuna sakslaste poolt pakutav osutus liiga kalliks. Nii saigi olümpiaküla ehitus jälle päästetud. Olümpia küla kõrval asub võimas hotellikompleks, mis koosneb mitmest kõrghoonest. Sellega meenus anekdoot kuidas eestlased hiinlastele sõja kuulutavad - peale eestlaste sõnumitooja ära kuulamist mõmiseb hiinlaste pealik mõtlikult ja küsib: "Kui palju teid oligi? Ah 1,3 miljonit.... Ja millises hotellis te peatute?"
Kui te arvate, et see on kõik, mida me Hiinas nägime, siis te sügavalt eksite - paari päeva kirjeldus on veel edaspidiseks jäänud.
Õhtupoolikul saime osa hiina teetseremooniast. Uskumatu oli, kuidas tegelikult paar lonksu teed mõjus kosutavalt nii kehale kui vaimule. Igaüks sai muu hulgas näha imet kuidas vette asetatud teepurumunast vormus klaasis kaunis lill ja tee oli täiesti joodav. Mina sain targemaks, et kogu oma teadliku elu olen ma nn puruteed kas nüüd absoluutselt valesti aga igaljuhul totaalselt teistmoodi valmistanud. Meile harjumuspäraselt tee valmistamine kannu ja selle hilisem lahjendamine veega on hiinlastele tundmatu. Nemad kallavad sobival temperatuuril vee (70 kraadi, harva ka 90) teepurule ning peale mõnesekundilist tõmbamist kallavad tassi. Kodus proovisin järgi, kas see siin ka nii mõikab või oli tegemist puhta müügitrikiga. Ja uskuge või ei - on vahe sees, ka kohaliku täiesti tavalise musta tee puruga. Loomulikult saime peale tseremooniat külastada poodi ja osta koju teevarustust tassidest, kannudest kuni teeni ja lisanditeni välja.
Esmaspäeval oli meie sihtkohaks Suvepalee. Suvepalee on Hiina keisrite suveresidents, kus Hiina keisrid puhkasid oma elust Keelatud Linnas. Tegemist on suure pargiga, milles kohtab kõiki klassikalisi hiina aiakunsti elemente - taimed, paviljonid, teerajad jms. Suvepalee asub KunMing järve ääres ning keiserliku pargi ajalugu ulatub tagasi 12.sajandisse. Täna nähtav kompleks on suuresti pärit 19.sajandi lõpust, mil Suvepaleed kasutas kuulus Hiina keisrinna CiXi (ärge imestage, et te temast midagi kuulnud pole või ei mäleta. Mina ka ei teadnud, aga internet on tore asi ja kuna summa ei sõltu liidetavate järjekorrast, siis parem kodutöö pärast reisi kui üldse mitte). 19.sajandi keskel põletati kompleksi hooned maha ning CiXi lasi need sajandi lõpus taastada algsel kujul.
Kohalikus häälduses on keisrinna nimi "sis'sii". Minul tekkis esimene assotsiatsioon koheselt Austria keisrinna Sissiga (19.sajandi keskpaik), kellega ei ole Hiina keisrinna või tema nimi kuidagi seotud, aga hämmastav kokkusattumus tundus see sellegipoolest. CiXi oli kaval ja tark naisterahvas, kes oma päritolult oli küll keisri "kõrvalnaine", kuid kes valitses Hiina riiki alaealiste laste asemel. Kõigepealt oma alaealiselt keisriks saanud poja eest ning hiljem oma alaealise vennapoja eest. Tema karjäär on seotud nii mõrvade, seksuaalsete eelistuste kui intriigidega. Kõigest hoolimata õnnestus tal riiki juhtida mitukümmend aastat.
Suvepalee kompleksis on esindatud Hiina erinevate piirkondade aiakultuurid ning sealt leiab ühe maailma pikima katusega kaetud "koridori", mille ehitamise eesmärgiks oli, et keisrinna saaks ka halva ilma korral loodust nautida. Ei saa kurta - seenevihma ajal oli seal tõesti mõnus kõndida ja ümbrust vaadata, kui vaid neid va turiste poleks nii palju ette jäänud! Järve kaldale on ehitatud Marmorpaat. Loomulikult ei ole tegemist paadiga selle klassikalises mõttes vaid paadikujulise mitteliikuva ehitisega, millelt keisrinna nautis vaadet järvele. Mitteliikuvaks ehitati see asjaoludel, et järv/vesi sümboliseerivat rahvast ning liikuvat paati keisrinnaga on rahval (loe: veel) väga kerge kukutada. Seepärast seisabki marmorist paat järvekaldal ning pole sealt kuhugi liikunud.
Peale lühikest paadisõitu järvel alustasime oma teekonda järjekordsesse "muuseumisse". Seekord tutvustati meile pärlimuuseumi. Peale lühikursuse läbimist ning teadasaamist, et Hiina on üks maailma suurimaid mageveepärlite tootjaid, sai igaüks proovida noorendavat pärlikreemi, mida kasutas juba keisrinna CiXi ning vastavalt soovile ja rahakoti suurusele sooritada taas sisseoste kohalikust poest.
Teepealsest telefoniputkast proovisime helistada Guidole, aga kahjuks oli telefonis kuulda vaid monotoonset pikka tooni.
Külastasime ka olümpiaküla, kus giid uhkusega rääkis, kuidas ujulahoone valmistamiseks kasutatud fassaadimaterjali oli üks kohalik ettevõtja sakslaste pealt järele teinud kuna sakslaste poolt pakutav osutus liiga kalliks. Nii saigi olümpiaküla ehitus jälle päästetud. Olümpia küla kõrval asub võimas hotellikompleks, mis koosneb mitmest kõrghoonest. Sellega meenus anekdoot kuidas eestlased hiinlastele sõja kuulutavad - peale eestlaste sõnumitooja ära kuulamist mõmiseb hiinlaste pealik mõtlikult ja küsib: "Kui palju teid oligi? Ah 1,3 miljonit.... Ja millises hotellis te peatute?"
Kui te arvate, et see on kõik, mida me Hiinas nägime, siis te sügavalt eksite - paari päeva kirjeldus on veel edaspidiseks jäänud.
esmaspäev, oktoober 18
Wismari disko ...
... ehk halloween'i vahele jättes ...... ehk ideid järgmiseks stiilipeoks. Igaüks võib leida siit endale sobiva rolli või kedagi mingisse rolli sobitada. Lahedat äratundmist ja fantaasialendu!
pühapäev, oktoober 17
Vanarahvas teadis juba ammu rääkida : joo õlut, käi kusel ja kui kakluseks kisub karga kaera-jaani!
Tervitused tantsu- ja seiklushuvilised.
Niisiis, algas meie seiklusrikas merereis nagu alati TAK`i ees parkalst. Väravasuule oli valmis pandud armas väike bussike, mille külje peale oli kahtlaselt kirjutatud "Linnnaring" (tõlge inglise keelest). Hea buss, korralik leiliruum, kahju ainult, et pesemisvõimalus puudus.
Ah see selleks.
Bussireis kujunes nagu ikka sujuvalt normaalseks. Teepeal nägime ka üht hirmsat, värskelt toimunud õnnetust. Loodame, et keegi viga ei saanud. Jõudsime kohale, parkisime bussi ja läksime sisse.
Võõrustajad olid kenasti laua katnud hõrgutavate suupistetega, pakuti ka tervitusnapsu ja paluti end registreerida kohalejõudnuks. Vahetasime riided oma kenas klaasist seintega riietusruumis. Kellelgi probleeme polnud. Sukad ja muud aksessuaarid olid kõigil olemas.
Tervitused lõppesid, puukingad leidsid uued omanikud ja päris pidu sai alata. Tansuks mängis üks peaaegu sama kuulus bänd kui meiegi. Vist isegi kuulsam. Oma siiras lahkuses lubasime me nende väsimushetkel minna lava taha puhkama. Edasi tegelesime publiku kultuurilse meelelahutusega ise. Me astusime taas lavalaudadele. Plääd, kui head me ikka oleme. Täpipealt nii nagu on me kultuuriline juht õpetanud, me ka teeme.
Kui naist peab vedama nigu takutuusti -me ka veame,
kui peab olema ülbe- me ka oleme,
kui peab olema pahane - me ka oleme,
kui peab otsima sinilidu publikust - no kurat, me ka otsime (ja leiame)...
kui peab tegema Browni liikumist siis teadagi ... võidame
"Tütre" ajal ujus miskipärast üle tantsupõranda ka üks kalaparv. Koled kalad.
Nüid aga tegi the Boss vimkat. Ta kusus lavale meie päevapiltnikud.
Vinge värk. Nad tansisid. Ja mitte kehvasti.
Pärast kiskusid osa publikustki lavale. Kõvad vennad. Tantsulise osa lõpetuseks, traditsiooniliselt,Tuljak. Lava avati kõigile soovijatele. Ja soovijaid juba oli, ning mitte vähe.
Siis soovitati meil minna tagasi bussi. Enne veel anti meile teele kaasa terve tanu täis komme. Ja asusimegi koduteele. Jägala kandis arvas Kats, et Tallinn pole enam kaugel. Ja tal oli tuline õigus. Kodu ja tudu saabus umbes poole kolme paiku. Fanclub (lapsed) "kustus" aga juba enne kojujõudmist ja magas kogu tee bussis Võhmast koduni.
Võhma on koht kuhu me tahame alati minna, tahame seal olla ja tahame olla tagasi kutsutud. Ja kindlasti varem, kui 100 aasta pärast.
Et, jällegi kõik ausalt ära rääkida peab alustama ka seekord algusest.
Nimelt, meie suured fännid Võhmast pidasid oma kultuurimaja 100sünnipäeva. Ja loomulikult kutsusid nad meid, ainult 32 aastaseid poisikesi oma külalisteks. Ja vastupanu osutamata võtsime me nende kutse rõõmuga vastu, sest meie oleme Võhma fännid.
Sügav kummardus muhviauto Berlingo loojatele, et nad standardvarustusse ka kummist seinad olid lisanud. Autosse ära mahutada 5 täiskasvanut ja kolm last - pole probleemi. Kusjuures üks täiskasvanutest on kahe normaalse inimese mõõtu. Nime ei avalikusta (konfidentsiaalsus).
Teel TAK´i juurde pidid vennad Veskid auto peale võtma ka õed Tammelehed. Algul oli kõik korras, riided pandi autole ja sõit võis alata. Aga siis avastas Marju, et oli oma mobla tuppa unustanud. Ta läks sellele järele. Tagasi jõudes vaatas Marju kenasti paremale, vasakule, veelkord paremale ja vasakule, endal peas nägu nagu otsiks midagi. Väike Veski läks igaks juhuks autost välja küsima. Marju otsis autot. Vahepealsel ajal oli ta ära unustanud , milline auto talle järgi oli tulnud. :-)Ah see selleks.
Bussireis kujunes nagu ikka sujuvalt normaalseks. Teepeal nägime ka üht hirmsat, värskelt toimunud õnnetust. Loodame, et keegi viga ei saanud. Jõudsime kohale, parkisime bussi ja läksime sisse.
Võõrustajad olid kenasti laua katnud hõrgutavate suupistetega, pakuti ka tervitusnapsu ja paluti end registreerida kohalejõudnuks. Vahetasime riided oma kenas klaasist seintega riietusruumis. Kellelgi probleeme polnud. Sukad ja muud aksessuaarid olid kõigil olemas.
Pidu algas valla esimese mehe sõnavõtuga. Sellele järgnes, suurepärane, Võhma Seltsimaja näiteringi, seltsi segakoori ja rahvatantsijate poolt maha mängitud Rudolf Blaumanni poolt kirjutatud ja Urmas Lennuki ümberseatud suur kurbmäng? Ärakadunud poeg?, mis ka seltsimaja avamise peol 100 aastat tagasi ette kanti. Etenduse kohata ei saa olla muud, kui ainult kiitusi. Mõnusalt humoorikas, vahele tanstu- ja laulupõimikuid. Seejärel tervitused. Vabandan, kuid kergelt kangastus Läti . Õnneks polnud sõnavõtud lätikeelsed. Meie kabujalakeste kollektiiv valis tervituseks kaks tantsu. Nimesid ei ütle. Üks oli lahe ja teine meie kõigi lemmik. Tervitused jätkusid.
Ah jaa, vahepeal saabus juurde inimesi meiehulgast - Pikk, Marvi ja Tom, kes oli neist kõige "särasilmsem" - väike ja uhke, aga mitte nii kaine, kui Raus me viimasel esinemisel. Marvi teadis pajatada, et Pikk ei mahtunud tema väikesesse peugeoti ära ja oli tagumise pingi lihtsalt välja visanud. Niisiis oli Pikk Võhmasse sõitnud osaliselt pagasiruumis.
Tervitused lõppesid, puukingad leidsid uued omanikud ja päris pidu sai alata. Tansuks mängis üks peaaegu sama kuulus bänd kui meiegi. Vist isegi kuulsam. Oma siiras lahkuses lubasime me nende väsimushetkel minna lava taha puhkama. Edasi tegelesime publiku kultuurilse meelelahutusega ise. Me astusime taas lavalaudadele. Plääd, kui head me ikka oleme. Täpipealt nii nagu on me kultuuriline juht õpetanud, me ka teeme.
Kui naist peab vedama nigu takutuusti -me ka veame,
kui peab olema ülbe- me ka oleme,
kui peab olema pahane - me ka oleme,
kui peab otsima sinilidu publikust - no kurat, me ka otsime (ja leiame)...
kui peab tegema Browni liikumist siis teadagi ... võidame
"Tütre" ajal ujus miskipärast üle tantsupõranda ka üks kalaparv. Koled kalad.
Nüid aga tegi the Boss vimkat. Ta kusus lavale meie päevapiltnikud.
Vinge värk. Nad tansisid. Ja mitte kehvasti.
Pärast kiskusid osa publikustki lavale. Kõvad vennad. Tantsulise osa lõpetuseks, traditsiooniliselt,Tuljak. Lava avati kõigile soovijatele. Ja soovijaid juba oli, ning mitte vähe.
Ja nagu alati,kleepisid ka seekord naised Suurele Veskile külge. Seekord siis lausa esinemise ajal. Nimelt pakuti talle tantsu ajal lausa õlut. Suur Veski ei suutnud loomulikult naistelt õlut vastu võtmata jätta, aga viinast ta esialgu keeldus. Au ja kiitus talle. Lauluansambel tuli lavale tagasi, me vahetasime oma klaasist seintega riietusruumis tsiviilriietesse tagasi ja pidu jätkus. Oksjoniga. Maha müüdi 3-liitrine Võhma viin ja Seaküla Simsoni kassikullast peenis.
Tansisime, laulsime, lõbutsesime südaööni. Loomulikult tulid ära ka kõik Karavani igihaljad hitid, eesotsas Pärlipüüdja ja popuriiga, mida kõik peast teadsid.
Siis soovitati meil minna tagasi bussi. Enne veel anti meile teele kaasa terve tanu täis komme. Ja asusimegi koduteele. Jägala kandis arvas Kats, et Tallinn pole enam kaugel. Ja tal oli tuline õigus. Kodu ja tudu saabus umbes poole kolme paiku. Fanclub (lapsed) "kustus" aga juba enne kojujõudmist ja magas kogu tee bussis Võhmast koduni.
Ja nüüd ka rekorditest. Traditsiooniks on kujunenud meil ka rekordite tegemine. Mis rekordeid me siis seekord tegime? Alustuseks tuleb ehk higistamise rekord. Siis ehk pildistamise rekord. Olid meil ju kaasal üllatuspiltnikud Tom, Pikk ja Marvi. Kõigil kolmel kaamerad klõpsisid pilte teha. Marvi tegi pilte ka Tomist ja Pikast, sest tavaliselt fotograafid pildile ei jää. Seekord on ka nende tegevus jäädvustatud.
Elamus, mille me sealt saanud oleme, on võrratu.
Elamusi vahendasid Tuntematon Sotilas ja TIM2
kolmapäev, oktoober 13
teisipäev, oktoober 12
võhmasse võhma järele
http://www.vohmaseltsimaja.ee/
Kel võhmaga probleeme, siis laupäeval on võimalik seda minna hankima võhmasse. Sest MTÜ Võhma Seltsimaja ootab meid, kuna NEIL ON VÕHMA ja nad tahavad sellest Meilegi osa anda!
Kel võhmaga probleeme, siis laupäeval on võimalik seda minna hankima võhmasse. Sest MTÜ Võhma Seltsimaja ootab meid, kuna NEIL ON VÕHMA ja nad tahavad sellest Meilegi osa anda!
esmaspäev, oktoober 11
Alati saab paremaks minna!!!
Alati saab paremaks minna. Homme juba uus päev ning uus mäng. Staadionile, igatahes. Staadionile seltsimehed unetud!!! Kaasaelamiseks vajalik inventaarium nagu pasunad, trummid, parukad, sallid, lipud, koondise särgid kaasa ja igatahes!!!! Arenale!!!
reede, oktoober 8
neljapäev, oktoober 7
kolmapäev, oktoober 6
teisipäev, oktoober 5
Peking vol. 3 - festival
Teadupärast oli selle reisi ajendiks Pekingi Turismifestival. Turismist on juba pikalt räägitud, nüüd siis natuke ka festivalist. Nagu arvata oli, siis mingi festivali toimumine ei paistnud suures linnas loomulikult välja. Ei mingeid reklaamplakateid või muud sarnast. Reedeses seenepaduvihmas pimedas üle vaadatud esinemispaik ning rongkäigu tänav ei jätnud mingit muljet sellest, mis pühapäeval tegelikult ees ootas. Ainus mis viitas mingile rahvusvahelisele sündmusele olid hotellis nähtud erinevad rahvused rahvariietes. Juba reede hilisõhtul juhatati meid uhke äritänava tagahoovi, kus oli rongkäigu kogunemiskoht. Laupäeval selgus, et selles määratud paigas peame me olema pühapäeva hommikul kell 7, hoolimata sellest et rongkäik algas 9.30. Meie giid üritas küll soravas hiina keeles kellelegi midagi selgeks teha, aga edutult. Ei aidanud ka meie hala suure tõenäosusega vihmasest ilmast ja pehmetest tantsujalanõudest. Nii vara hommikul ei ole vist keegi meist pidanud rahvuskostüüme selga ajama. Aga me saime hakkama! Punktuaalselt kell 7 tagumisi teid ja väravaid kohale jõudes avanes just selline pilt mida arvata oli - suhteliselt pisike asfaltplats kuskil "veel restaureerida mitte jõudnud" hoonete tagahoovis. Alale sisenemine ei olnud sugugi lihtne - kõik saabujad kontrolliti detektoriga üle, loomulikult pidi kindlasti kaelas olema osalejakaart. Lisaks meile veetsid aedikus lõbusalt aega veel 21 riigi esindajad. Kohe meie seljataha oli määratud meie naabrite - soomlaste - kogunemiskoht. Tekitas teatavat hämmingut, et kaks nii lähedalt pärit ja suhteliselt sarnase tantsustiiliga rühma on nii järjestikku sätitud. Hämming sai aga lisa juurde kui sissepääsuväravast lähenes kari Brasiilia paabulinde - jah, nemad olidki soomlased! Seejuures ei olnud tegemist mingi kiitsakatest taksikoerakogudest koosneva kabareetrupiga vaid kõige tavalisemate pisut keskmisest mõõdust väljas täiesti tavaliste soomlastega, keda me Tallinki laevadel oleme kohtama harjunud. Tasapisi täitus plats aina tihedamalt inimestega. Osalejaid oli nii Euroopast (nt Saksamaa, Šveits, Belgia, Läti, Bulgaaria) kui Aasiast (nt Korea, Bengal) kui Ameerika mandrilt (Kolumbia, Mehhiko, Kanada välisšotlased). Põhiliselt lõbustati end pildistamisega, teiste rahvariiete imetlemisega või siis tehti viimaseid proove. Ivo sai kohalikule televisioonile rääkida kuidas talle Hiinas meeldib. Clare tunnistas hiljem, et tema oli seda kõike nähes natuke närvis - sest kõik harjutasid või proovisid midagi, meie ei teinud aga mitte mingeid ettevalmistusi. See oli ka ainuke tõsine kokkupuude teiste festivalil osalenud gruppidega. Hiljem ei teadnud nemad meist ega meie neist suurt midagi. Tõeline Hiina ime oli kohalesõitnud WC-buss (huvitav kellelt hiinlased selle kopi-pasteerisid?). Enne rongkäigu algust jõudis Tomgi veel kohalikule televisioonile intervjuu anda. Mõnikümmend meetrit enne lavale astumist juhtus see mis reeglina juhtub kui teemaks on Eesti lipu värvid. Meid sissejuhatama pidanud Hiina kaunitari käsivarte küljes olid lipud tagurpidi värvides. See viga jõuti õnneks korrigeerida. Pihutäied väikeseid lippe, mille otstarve jäi meile teadmata, oli aga Hiina trükkal poognast täiesti suvaliselt lahti lõiganud - seal esines nii kombinatsiooni must-valge-sinine kui valge-sinine-must. Need kadusid korraldajate poolt imekiiresti. Järgnes hoogne reilender punasel vaibal, mille keskele oli kleebitud pastelde jaoks sobimatult libe kilelaadne materjal festivali logoga. Lava ääres asus VIP-tribüün, kus kohalik nomenklatuur jälgis etteasteid ja nautis serveeritavat menüüd. Seejärel tuli mõnisada meetrit ja 1,33 korda kombinatsioon mulgi polkast, jooksupolkast ja tuljakust äritänaval, mida ääristas kummalgi pool kitsast eraldatud koridori ainult üks rivi inimesi. Publiku vähesust põhjendati poliitiliselt korrektse vastusega - kuna seoses saabuvate pühadega soovisid inimesed reedet vabaks päevaks, siis oli see pühapäevaga ära vahetatud ning enamus inimesi oli tegelikult tööl. Sujuvalt suunati rongkäik taas tagahoovidesse ning väravast väljumisel tundsime ennast tõsiste staaridena. Kõik oli peaaegu nagu Hollywoodis - värava ette sõitsid bussid rühmade järjekorras, 5 meetrit bussiukseni oli tihedalt ääristatud turvameestega. Turvameeste seljataga tungles fotograafide ja muidu uudishimulike armee - nemad ilmselt ei olnud välja teeninud au vaadata rongkäiku äritänaval.
Natuke festivali jagus ka teisipäevaks. Hommikupoolne esinemine linna kesksel väljakul möödus paduvihmas. Hoolimata betoonlavast ja kuiva kohta mitteomavatest pasteldest ja jalgadest tuli kõik perfektselt välja. Natuke kalu läks ikka akvaariumisse ujuma ka, aga kuna pealtvaatajatele ei olnud eelnevalt jagatud laiali tantsukirjeldusi, siis võttis publik toimuva soojalt vastu. Iga pealtvaataja kohta tuli umbes üks turvamees. Mitte et ainult publikut oleks olematult vähe olnud, lihtsalt turvamehi oli sama palju. Pealelõunase esinemise ajaks, poodide järgi otsustades ilmselt keskklassi ostjatele suunatud äritänaval, oli ilm teinud 180-kraadise pöörde. Päike säras taevas nagu poleks mõned tunnid tagasi vihma sadanudki. Ka siin sai esinetud 20-minutilise kavaga ning selleks korraks oli kohustuslik osa lõppenud.
Tuleb tunnistada, et see festival oli omapärane just sellepoolest, et tavapäraste otsatute esinemiste asemel sai nautida oluliselt rohkem vaatamisväärsusi kui see sellistel üritustel võimalik on. Ja samas jäi ka mulje, et rahvariideid pole asjatult kaasa veetud. Ning kahtlemata oli tegemist enim turvatud festivaliga, milles ma eales osalenud olen. Omapärane oli ka asjaolu, et teiste gruppidega erilist kokkupuudet ei võimaldatud (see viga sai parandatud, vennastudes ühel õhtul hotellis omaalgatuslikult kanadalastega). Ei jäänud mingit muljet et oleks osalenud ca 2000 osalejaga festivalil.
Natuke festivali jagus ka teisipäevaks. Hommikupoolne esinemine linna kesksel väljakul möödus paduvihmas. Hoolimata betoonlavast ja kuiva kohta mitteomavatest pasteldest ja jalgadest tuli kõik perfektselt välja. Natuke kalu läks ikka akvaariumisse ujuma ka, aga kuna pealtvaatajatele ei olnud eelnevalt jagatud laiali tantsukirjeldusi, siis võttis publik toimuva soojalt vastu. Iga pealtvaataja kohta tuli umbes üks turvamees. Mitte et ainult publikut oleks olematult vähe olnud, lihtsalt turvamehi oli sama palju. Pealelõunase esinemise ajaks, poodide järgi otsustades ilmselt keskklassi ostjatele suunatud äritänaval, oli ilm teinud 180-kraadise pöörde. Päike säras taevas nagu poleks mõned tunnid tagasi vihma sadanudki. Ka siin sai esinetud 20-minutilise kavaga ning selleks korraks oli kohustuslik osa lõppenud.
Tuleb tunnistada, et see festival oli omapärane just sellepoolest, et tavapäraste otsatute esinemiste asemel sai nautida oluliselt rohkem vaatamisväärsusi kui see sellistel üritustel võimalik on. Ja samas jäi ka mulje, et rahvariideid pole asjatult kaasa veetud. Ning kahtlemata oli tegemist enim turvatud festivaliga, milles ma eales osalenud olen. Omapärane oli ka asjaolu, et teiste gruppidega erilist kokkupuudet ei võimaldatud (see viga sai parandatud, vennastudes ühel õhtul hotellis omaalgatuslikult kanadalastega). Ei jäänud mingit muljet et oleks osalenud ca 2000 osalejaga festivalil.
esmaspäev, oktoober 4
Peking vol.2 - laupäev
Laupäev oli taas täis vaatamisväärsusi. Teel Hiina müürile külastasime jadeiidimuuseumi. Jadeiiti aetakse tihti segamini nefriidiga. Nende erinevus avastati alles 19.sajandil. Jadeiit on naatriumi ja alumiiniumi rikas kivim. Ingliskeelne nimetus „jade” on saanud nime hispaania keelsest terminist „piedra de ijada”, ehk „niudekivi”, kuna kivil on ravivõimed niudepiirkonna ja neerudele. Hiina jadeiidist esemed esinesid juba 3000 a ema. Hiinlased pidasid jadeiidist nikerdatud esemeid väga väärtuslikuks ning jadeiidile anti inimlikke väärtusi , kuna ta oli tugev, vastupidav ja kaunis (inimesed olid siis moraalselt kaunid). Jadeiiti on kasutatud läbi terve Hiina ajaloo ning ta sobib kõikide stiilidega. Jadeiit oli Vana-Hiinas pärli järel tähtsuselt teine kivi ning ta sümboliseeris viit voorust: mõõdukust, õiglust, tarkust, kaastunnet ja vaprust. Muuseumikülastus sarnases eelmise päeva siidimuuseumi külastusele - maksimaalselt kümme minutit tutvustati meile kivimit ja näidati klaasitaha topitud meest kivimit töötlemas. Seejärel oli taas suurepärane võimalus poes rahakotti kergendada. Valida oli nii ehteid, õnnekuulikesi kui muud ninni-nänni. Fuajees seisis aga milline mees! (muheda vuntsidega vanamehe kuju hind eesti rahas oli ca 1 miljon krooni)
Hiina müüri äärde jõudes kohtasime seal hotellist tuttavaks saanud mehhiklasi esinemas. Hiljem selgus, et nende etteaste loeti kommertsiks ning igal esinejal tuli tasuda 50 kohalikku (ca 100 krooni) trahvi, sest igasugune mitteametlik kommertstegevus on Hiinas keelatud (nagu hiljem selgus, jäi samal põhjusel ära ka meile planeeritud esineme Miss China üritusel). Hiina müüril oli valida kaks suunda - vasakule ja paremale. Enamus meist valis parema suuna, mis koosnes lõpututest treppidest. Treppide astmed olid erineva kõrgusega, ulatudes mõnest sentimeetrist põlvekõrguseni. Mida ülespoole, seda "looduslikumaks" trepid muutusid. Udu tõttu oli esialgu näha ainult paar torni. Nendeni kohati püstloodis ronides selgus, et edasiläheb veel üks ja siis veel üks ... Sportlikumas vormis olnud inimesed meie hulgast jõudsid võtta ka viimase, seitsmenda torni. Minu ja Mailise entusiasm rauges kuuenda juures - tubli tund oli juba turnitud mööda astmeid ülespoole ning kell hakkas juba kuulutama kogunemisaega. Tagasiteel ronisime kitsast püstisest trepist ühe torni otsa ning nautisime lennukist kaasa võetud veini. Nendel, kes valisid vasaku suuna, tundus olevat lihtsam - treppe seal väga ei paistnud ning liikumine toimus mööda tõusvat-langevat teed.
Hiina müür on kaitserajatis, mida ehitati 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni. Müüri kogupikkuseks loetakse 8851,8 km (peamüüri pikkus 2400 km). Müür ei ole säilinud täies pikkuses. Peale UNESCO maailmapärandi nimistusse lisamist "before 20 years" on aktiivsemalt asutud müüri taastamise kallale. Müür on 9 m kõrge ning seal on säilinud ca 20 000 vahitorni. Müürilt anti vaenlase lähendes signaaltuledega sisemaale märku - 100 vaenlast = 1 lõke jne. Hiinlased ise peavad müüri Hiina suurimaks kalmistuks. Ehitusel osales miljoneid inimesi. Iga päev hukkusid tuhanded ja kümned tuhanded. Korduvalt on väidetud, et Hiina müür on nähtav ka kuult. Pigem on tegemist legendiga - müür on maksimaalselt 9 meetrit lai ning värvilt sarnane ümbritseva maastikuga, seega on tema eristamine nii suure vahemaa tagant ebareaalne.
Tagasiteel linna külastasime veel ühte muuseumi. Seekord näidati meile keraamikat ning käsitsi maalimist. Põhimõtte poolest ei erinenud see kuidagi eelnevatest muuseumitest - pärast valgetele inimestele näitamiseks toodud ülikehvades tingimustes töötavate käsitööliste nägemist said kõik jälle pühenduda poodlemisele.
Õhtupoolikul külastasime Hiina vanalinna ehk Hutongi. Hutong kujutab endast kitsaid tänavaid ja sise- ja tagahoovidega väikeseid vanu maju. Palju hutonge on "before 20 years" lammutatud ning nende asemele on kerkinud uhked tänavad ja hooned. Paljudele hutongi elanikele makstakse riiklikku toetust, et nad oma elamist moderniseeriks ja korras hoiaks. Sellest kõigest parema ülevaate saamiseks istutati meid riksadesse ning riksade killavoor tegi asumis uhke tiiru. Seejärel käisime giid Viktori (kelles oli kaduma läinud tõeline näitleja ja kes oma jutu poolest meenutas Borati "give me a five"-i) saatel ühe pere elamist kaemas. Loomulikult ei olnud see ehe vilets elamine, vaid toetuste abil moderniseeritud vanaajaelu sugemetega elamu, milles elas tagasihoidlikel ruutmeetritel neli põlvkonda. Nagu ikka, ei saanud ka siin kaubanduseta - huvitatutel oli võimalus hankida omale pereisa ateljeest kunstišedöövreid, aga huvitatuid seekord meie hulgast ei leidunud. Ei saanud aga meiegi eestlasele omase jonnita - rasvase sildi "No photos please" all ei suutnud nii mõnigi meie tippfotograafidest jätta klõpsu tegemata.
Hiina müüri äärde jõudes kohtasime seal hotellist tuttavaks saanud mehhiklasi esinemas. Hiljem selgus, et nende etteaste loeti kommertsiks ning igal esinejal tuli tasuda 50 kohalikku (ca 100 krooni) trahvi, sest igasugune mitteametlik kommertstegevus on Hiinas keelatud (nagu hiljem selgus, jäi samal põhjusel ära ka meile planeeritud esineme Miss China üritusel). Hiina müüril oli valida kaks suunda - vasakule ja paremale. Enamus meist valis parema suuna, mis koosnes lõpututest treppidest. Treppide astmed olid erineva kõrgusega, ulatudes mõnest sentimeetrist põlvekõrguseni. Mida ülespoole, seda "looduslikumaks" trepid muutusid. Udu tõttu oli esialgu näha ainult paar torni. Nendeni kohati püstloodis ronides selgus, et edasiläheb veel üks ja siis veel üks ... Sportlikumas vormis olnud inimesed meie hulgast jõudsid võtta ka viimase, seitsmenda torni. Minu ja Mailise entusiasm rauges kuuenda juures - tubli tund oli juba turnitud mööda astmeid ülespoole ning kell hakkas juba kuulutama kogunemisaega. Tagasiteel ronisime kitsast püstisest trepist ühe torni otsa ning nautisime lennukist kaasa võetud veini. Nendel, kes valisid vasaku suuna, tundus olevat lihtsam - treppe seal väga ei paistnud ning liikumine toimus mööda tõusvat-langevat teed.
Hiina müür on kaitserajatis, mida ehitati 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni. Müüri kogupikkuseks loetakse 8851,8 km (peamüüri pikkus 2400 km). Müür ei ole säilinud täies pikkuses. Peale UNESCO maailmapärandi nimistusse lisamist "before 20 years" on aktiivsemalt asutud müüri taastamise kallale. Müür on 9 m kõrge ning seal on säilinud ca 20 000 vahitorni. Müürilt anti vaenlase lähendes signaaltuledega sisemaale märku - 100 vaenlast = 1 lõke jne. Hiinlased ise peavad müüri Hiina suurimaks kalmistuks. Ehitusel osales miljoneid inimesi. Iga päev hukkusid tuhanded ja kümned tuhanded. Korduvalt on väidetud, et Hiina müür on nähtav ka kuult. Pigem on tegemist legendiga - müür on maksimaalselt 9 meetrit lai ning värvilt sarnane ümbritseva maastikuga, seega on tema eristamine nii suure vahemaa tagant ebareaalne.
Tagasiteel linna külastasime veel ühte muuseumi. Seekord näidati meile keraamikat ning käsitsi maalimist. Põhimõtte poolest ei erinenud see kuidagi eelnevatest muuseumitest - pärast valgetele inimestele näitamiseks toodud ülikehvades tingimustes töötavate käsitööliste nägemist said kõik jälle pühenduda poodlemisele.
Õhtupoolikul külastasime Hiina vanalinna ehk Hutongi. Hutong kujutab endast kitsaid tänavaid ja sise- ja tagahoovidega väikeseid vanu maju. Palju hutonge on "before 20 years" lammutatud ning nende asemele on kerkinud uhked tänavad ja hooned. Paljudele hutongi elanikele makstakse riiklikku toetust, et nad oma elamist moderniseeriks ja korras hoiaks. Sellest kõigest parema ülevaate saamiseks istutati meid riksadesse ning riksade killavoor tegi asumis uhke tiiru. Seejärel käisime giid Viktori (kelles oli kaduma läinud tõeline näitleja ja kes oma jutu poolest meenutas Borati "give me a five"-i) saatel ühe pere elamist kaemas. Loomulikult ei olnud see ehe vilets elamine, vaid toetuste abil moderniseeritud vanaajaelu sugemetega elamu, milles elas tagasihoidlikel ruutmeetritel neli põlvkonda. Nagu ikka, ei saanud ka siin kaubanduseta - huvitatutel oli võimalus hankida omale pereisa ateljeest kunstišedöövreid, aga huvitatuid seekord meie hulgast ei leidunud. Ei saanud aga meiegi eestlasele omase jonnita - rasvase sildi "No photos please" all ei suutnud nii mõnigi meie tippfotograafidest jätta klõpsu tegemata.
pühapäev, oktoober 3
Peking vol.1 - neljapäev, reede
Ühel sügisesel neljapäeval alustas kamp reisi- ja tantsuhuvilisi Tallinna Lennujaamast teed Pekingisse. Soojenduseks võeti sihikule Helsingi Vantaa lennujaam. Kes kaua reisinud pole, siis sellele teadmiseks, et aastatetagune hea tava lennujaamas, kus koos reisivad isikud paigutatakse lennukis kõrvuti või lähestikku, kehtib vaid selle meeldetuletamise korral. Isegi kahekaupa üle leti ulatatud passid andsid tulemuseks istekohad seinast seina. Pooletunnisel Helsingi lennul ei lasknud me ennast sellest häirida vaid ootasime lõbuga oma uut pinginaabrit pisikeses lennukis. Kuna tagasihoidlikku suurusega Tallinna Lennujaam osutus siiski piisavalt suureks, et igaüks saaks ennast tunda individuaalreisijana, siis tänu Finnairi "Leia oma naaber"-mängule õnnestus Helsingi-Peking lennukis rühmal omavahel juba lähemalt tuttavaks saada. Pärast Iivo Nei malekoolile sarnanevaid avanguid ja vangerdusi leidsid kõik omale rahuldavad istekohad ja naabrid. Ei oska kommenteerida, kas Finnair sai vihjeid meie majutusnimekirjast või oli tegemist saatuse käega või selgeltnägemisega, igatahes sai Tom Jüri M.-ga lähedaseks juba Tallinn-Helsingi lennukis.
Vantaa lennujaam ei hiilga just vabaajaveetmise võimalustega mitmeks tunniks. Üheks ajaviitevormiks oli pildiautomaadile sarnanev kabiin, kus sai endast teha foto ja kirjutada tervituse rahvale. Pilte näidati hiljem terminali suurel ekraanil.
Kell 18.00 sirutaski lennuk tiivad ning ca 8 tunnine lend Pekingisse sai alguse. Lennukis pidasid Tom ja Jüri L. oma sõna - õlu ja vein oli tasuta ja baar oli kogu aeg avatud. Kes lennukis oli magada märganud, see oli õnnega koos.
Kohale jõudsime reede varahommikul kell 7. Ajavahe koduga oli 5 tundi plussis. Lennujaamas tervitas meid meie giid Clare, kes kiiresti muutus eesti meeste lemmikhiinlaseks. Ilm ei olnud just turistisõbralik - pilves, seenevihmane ja suhteliselt jahe.
Sel ajal kui kodused mõnuga teist külge keerasid algas meie tihe päevaprogramm. Pekingi mõistes väikeses hotellis (12 korrust, 10+ tuba korrusel) vabu tube polnud ning nii jätsime kotid hotelli ootama ja suundusime linnaga tutvuma.
Esimeseks vaatamisväärsuseks oli Taevatempel. Tugevasti andis tunda tegemata jäänud kodutöö - enda kurssi viimine Hiina ajalooga. Nii jäidki mitmeks päevaks defineerimatuteks mõisteks enimkasutatud kolm ajaloolist verstaposti - Ming dünastia, Quing dünastia ja "before 20 years". Taevatempel on ehitatud 15.sajandi alguses. Ming ja Quing dünastiad palvetasid seal taevale ja hea saagi eest. Templi ümmargune vorm sümboliseerib taevast, vundament ja teljed on neljakandilised, sümboliseerimaks maad. Oluliste ehitiste katused on sinised, sümboliseerimaks taevast, kollane värv sümboliseerib keisrit ja roheline budismi. Majesteetlik Hea Saagi palvela asub 6 meetri kõrgusel kolmekordsel marmorplaadil. Templis leidub 28 sammast, millest kõik tähendavad midagi - ühe ringi postid aastaaegu, teise ringi omad 12 kuud ja kolmanda ringi omad vana-Hiina ajaühikuid (täna = 2 tundi). Omapärane on, et kõik sambad pärinevad ühest puutüvest.
Siin ja edaspidi nähtud draakonid ja fööniksid tähistavad keisrit ja keisrinnat. Kompleksis on hulgaliselt sadu aastaid vanu küpresse. Nendest ühe 500-aastase läbipõimunud oksad meenutavad 9 draakonit. Kompleksi põhiosasid ühendab Danbi sild - pealtnäha 360 meetrine lai tee, aga kuna selle all jookseb tunnel, siis kutsutakse seda sillaks. 360 meetri kõrguste vahe on 5 meetrit, see tekitab visuaalse tunde nagu kõnniksid ülesse taeva poole.
Kompleksis leiduv Taevaaltar on ehitatud marmorist ja seal kummardati talvisel pööripäeval taevast. Kivide arv igal ringil jagub kolme või üheksaga.
Vaatamisväärsus nähtud, saabus aeg keha kinnitada. Söögid olid täiesti hiinapärased. Laua keskel keerlevale klaasplaadile toodi erinevad road, riis ja supp ning igaüks sai endale meelepäraselt ette tõsta. Vaagnate arv oli lauas istunud inimeste arv miinus üks (reeglina 10 alust koos riisiga) ning koosnes erinevatest kana-, liha (looma, sea, linnu)- ja kalaroogadest. Suppi (meie arusaama kohaselt puljong lisandiga) serveeriti reeglina kõige viimasena ning magustoiduks oli alati arbuus. Söögirelvadeks sai kasutada nii pulke kui kahvlit. Kõik söögi- ja jooginõud olid miniatuursed ja alguses harjumatud. Paraku pidi tõdema, et väikses koguses söödud toidud andsid oluliselt pikemaks ajaks täiskõhutunde kui kodus korraga sisselahmitav suur praad. Kes arvas, et ühest väiksest klaasist joogist jääb toidu kõrvale väheks, see sai juurde tellida veini (täiesti joodav) või õlut (joodav teatavate mööndustega).
Seejärel läksime tutvuma siiditööstusega. Kuulanud-vaadanud ca 15 minutit kuidas siidi saadakse juhatati meid suurde poodi, kus igaüks võis valida siiditooteid tekkidest-patjadest ja vaipadest kuni siidisallide ja kotikesteni.
Oligi aeg siirduda hotelli ja tutvuda oma elamisega. Hotellis anti esialgu kahe inimese peale üks võti. Teise võtme saamiseks tuli deponeerida retseptsioonis 50 kohalikku. Selle selgeks tegemine esimesel inimesel oli suhteliselt keeruline, sest inglise keele oskusega näitsikud just ei hiilanud. Aga kasutades lihtsaid sõnu nimetavas käändes ning sõnade sisu selgitavaid abivahendeid õnnestus ennast täiesti arusaadavaks teha. Järgmistel olla juba lihtsam olnud.
Hiinal oli aga veel üllatusi varuks - mobiiltelefonil muutusid helistaja numbrinäidud lotovõidu numbrite sarnaseks - 01918754, 01987456 jne. Valitud kõned olid pikkade pausidega kuniks need teisele poole kohale jõudsid. Seega sõltus telefoni kasutamine suuresti vajadusest ja rahakoti suurusest. Internet oli avalikus internetipunktis "pedaaliga" ja hiinakeelne ja nii saigi alguse minu 7 sidevaba päeva, mis on täiesti tervendav.
Õhtul sai seenepaduvihmas veel ülevaadatud järgmise päeva festivalirongkäigu toimumiskoht. Aga selles juba järgmises loos. Esimene pikk päev, milles ärkveloleku aega 25-26 tundi oli jõudnud oma õnneliku lõpuni,
Tellimine:
Postitused (Atom)