Laupäev oli taas täis vaatamisväärsusi. Teel Hiina müürile külastasime jadeiidimuuseumi. Jadeiiti aetakse tihti segamini nefriidiga. Nende erinevus avastati alles 19.sajandil. Jadeiit on naatriumi ja alumiiniumi rikas kivim. Ingliskeelne nimetus „jade” on saanud nime hispaania keelsest terminist „piedra de ijada”, ehk „niudekivi”, kuna kivil on ravivõimed niudepiirkonna ja neerudele. Hiina jadeiidist esemed esinesid juba 3000 a ema. Hiinlased pidasid jadeiidist nikerdatud esemeid väga väärtuslikuks ning jadeiidile anti inimlikke väärtusi , kuna ta oli tugev, vastupidav ja kaunis (inimesed olid siis moraalselt kaunid). Jadeiiti on kasutatud läbi terve Hiina ajaloo ning ta sobib kõikide stiilidega. Jadeiit oli Vana-Hiinas pärli järel tähtsuselt teine kivi ning ta sümboliseeris viit voorust: mõõdukust, õiglust, tarkust, kaastunnet ja vaprust. Muuseumikülastus sarnases eelmise päeva siidimuuseumi külastusele - maksimaalselt kümme minutit tutvustati meile kivimit ja näidati klaasitaha topitud meest kivimit töötlemas. Seejärel oli taas suurepärane võimalus poes rahakotti kergendada. Valida oli nii ehteid, õnnekuulikesi kui muud ninni-nänni. Fuajees seisis aga milline mees! (muheda vuntsidega vanamehe kuju hind eesti rahas oli ca 1 miljon krooni)
Hiina müüri äärde jõudes kohtasime seal hotellist tuttavaks saanud mehhiklasi esinemas. Hiljem selgus, et nende etteaste loeti kommertsiks ning igal esinejal tuli tasuda 50 kohalikku (ca 100 krooni) trahvi, sest igasugune mitteametlik kommertstegevus on Hiinas keelatud (nagu hiljem selgus, jäi samal põhjusel ära ka meile planeeritud esineme Miss China üritusel). Hiina müüril oli valida kaks suunda - vasakule ja paremale. Enamus meist valis parema suuna, mis koosnes lõpututest treppidest. Treppide astmed olid erineva kõrgusega, ulatudes mõnest sentimeetrist põlvekõrguseni. Mida ülespoole, seda "looduslikumaks" trepid muutusid. Udu tõttu oli esialgu näha ainult paar torni. Nendeni kohati püstloodis ronides selgus, et edasiläheb veel üks ja siis veel üks ... Sportlikumas vormis olnud inimesed meie hulgast jõudsid võtta ka viimase, seitsmenda torni. Minu ja Mailise entusiasm rauges kuuenda juures - tubli tund oli juba turnitud mööda astmeid ülespoole ning kell hakkas juba kuulutama kogunemisaega. Tagasiteel ronisime kitsast püstisest trepist ühe torni otsa ning nautisime lennukist kaasa võetud veini. Nendel, kes valisid vasaku suuna, tundus olevat lihtsam - treppe seal väga ei paistnud ning liikumine toimus mööda tõusvat-langevat teed.
Hiina müür on kaitserajatis, mida ehitati 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni. Müüri kogupikkuseks loetakse 8851,8 km (peamüüri pikkus 2400 km). Müür ei ole säilinud täies pikkuses. Peale UNESCO maailmapärandi nimistusse lisamist "before 20 years" on aktiivsemalt asutud müüri taastamise kallale. Müür on 9 m kõrge ning seal on säilinud ca 20 000 vahitorni. Müürilt anti vaenlase lähendes signaaltuledega sisemaale märku - 100 vaenlast = 1 lõke jne. Hiinlased ise peavad müüri Hiina suurimaks kalmistuks. Ehitusel osales miljoneid inimesi. Iga päev hukkusid tuhanded ja kümned tuhanded. Korduvalt on väidetud, et Hiina müür on nähtav ka kuult. Pigem on tegemist legendiga - müür on maksimaalselt 9 meetrit lai ning värvilt sarnane ümbritseva maastikuga, seega on tema eristamine nii suure vahemaa tagant ebareaalne.
Tagasiteel linna külastasime veel ühte muuseumi. Seekord näidati meile keraamikat ning käsitsi maalimist. Põhimõtte poolest ei erinenud see kuidagi eelnevatest muuseumitest - pärast valgetele inimestele näitamiseks toodud ülikehvades tingimustes töötavate käsitööliste nägemist said kõik jälle pühenduda poodlemisele.
Õhtupoolikul külastasime Hiina vanalinna ehk Hutongi. Hutong kujutab endast kitsaid tänavaid ja sise- ja tagahoovidega väikeseid vanu maju. Palju hutonge on "before 20 years" lammutatud ning nende asemele on kerkinud uhked tänavad ja hooned. Paljudele hutongi elanikele makstakse riiklikku toetust, et nad oma elamist moderniseeriks ja korras hoiaks. Sellest kõigest parema ülevaate saamiseks istutati meid riksadesse ning riksade killavoor tegi asumis uhke tiiru. Seejärel käisime giid Viktori (kelles oli kaduma läinud tõeline näitleja ja kes oma jutu poolest meenutas Borati "give me a five"-i) saatel ühe pere elamist kaemas. Loomulikult ei olnud see ehe vilets elamine, vaid toetuste abil moderniseeritud vanaajaelu sugemetega elamu, milles elas tagasihoidlikel ruutmeetritel neli põlvkonda. Nagu ikka, ei saanud ka siin kaubanduseta - huvitatutel oli võimalus hankida omale pereisa ateljeest kunstišedöövreid, aga huvitatuid seekord meie hulgast ei leidunud. Ei saanud aga meiegi eestlasele omase jonnita - rasvase sildi "No photos please" all ei suutnud nii mõnigi meie tippfotograafidest jätta klõpsu tegemata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar