Teadupärast oli selle reisi ajendiks Pekingi Turismifestival. Turismist on juba pikalt räägitud, nüüd siis natuke ka festivalist. Nagu arvata oli, siis mingi festivali toimumine ei paistnud suures linnas loomulikult välja. Ei mingeid reklaamplakateid või muud sarnast. Reedeses seenepaduvihmas pimedas üle vaadatud esinemispaik ning rongkäigu tänav ei jätnud mingit muljet sellest, mis pühapäeval tegelikult ees ootas. Ainus mis viitas mingile rahvusvahelisele sündmusele olid hotellis nähtud erinevad rahvused rahvariietes. Juba reede hilisõhtul juhatati meid uhke äritänava tagahoovi, kus oli rongkäigu kogunemiskoht. Laupäeval selgus, et selles määratud paigas peame me olema pühapäeva hommikul kell 7, hoolimata sellest et rongkäik algas 9.30. Meie giid üritas küll soravas hiina keeles kellelegi midagi selgeks teha, aga edutult. Ei aidanud ka meie hala suure tõenäosusega vihmasest ilmast ja pehmetest tantsujalanõudest. Nii vara hommikul ei ole vist keegi meist pidanud rahvuskostüüme selga ajama. Aga me saime hakkama! Punktuaalselt kell 7 tagumisi teid ja väravaid kohale jõudes avanes just selline pilt mida arvata oli - suhteliselt pisike asfaltplats kuskil "veel restaureerida mitte jõudnud" hoonete tagahoovis. Alale sisenemine ei olnud sugugi lihtne - kõik saabujad kontrolliti detektoriga üle, loomulikult pidi kindlasti kaelas olema osalejakaart. Lisaks meile veetsid aedikus lõbusalt aega veel 21 riigi esindajad. Kohe meie seljataha oli määratud meie naabrite - soomlaste - kogunemiskoht. Tekitas teatavat hämmingut, et kaks nii lähedalt pärit ja suhteliselt sarnase tantsustiiliga rühma on nii järjestikku sätitud. Hämming sai aga lisa juurde kui sissepääsuväravast lähenes kari Brasiilia paabulinde - jah, nemad olidki soomlased! Seejuures ei olnud tegemist mingi kiitsakatest taksikoerakogudest koosneva kabareetrupiga vaid kõige tavalisemate pisut keskmisest mõõdust väljas täiesti tavaliste soomlastega, keda me Tallinki laevadel oleme kohtama harjunud. Tasapisi täitus plats aina tihedamalt inimestega. Osalejaid oli nii Euroopast (nt Saksamaa, Šveits, Belgia, Läti, Bulgaaria) kui Aasiast (nt Korea, Bengal) kui Ameerika mandrilt (Kolumbia, Mehhiko, Kanada välisšotlased). Põhiliselt lõbustati end pildistamisega, teiste rahvariiete imetlemisega või siis tehti viimaseid proove. Ivo sai kohalikule televisioonile rääkida kuidas talle Hiinas meeldib. Clare tunnistas hiljem, et tema oli seda kõike nähes natuke närvis - sest kõik harjutasid või proovisid midagi, meie ei teinud aga mitte mingeid ettevalmistusi. See oli ka ainuke tõsine kokkupuude teiste festivalil osalenud gruppidega. Hiljem ei teadnud nemad meist ega meie neist suurt midagi. Tõeline Hiina ime oli kohalesõitnud WC-buss (huvitav kellelt hiinlased selle kopi-pasteerisid?). Enne rongkäigu algust jõudis Tomgi veel kohalikule televisioonile intervjuu anda. Mõnikümmend meetrit enne lavale astumist juhtus see mis reeglina juhtub kui teemaks on Eesti lipu värvid. Meid sissejuhatama pidanud Hiina kaunitari käsivarte küljes olid lipud tagurpidi värvides. See viga jõuti õnneks korrigeerida. Pihutäied väikeseid lippe, mille otstarve jäi meile teadmata, oli aga Hiina trükkal poognast täiesti suvaliselt lahti lõiganud - seal esines nii kombinatsiooni must-valge-sinine kui valge-sinine-must. Need kadusid korraldajate poolt imekiiresti. Järgnes hoogne reilender punasel vaibal, mille keskele oli kleebitud pastelde jaoks sobimatult libe kilelaadne materjal festivali logoga. Lava ääres asus VIP-tribüün, kus kohalik nomenklatuur jälgis etteasteid ja nautis serveeritavat menüüd. Seejärel tuli mõnisada meetrit ja 1,33 korda kombinatsioon mulgi polkast, jooksupolkast ja tuljakust äritänaval, mida ääristas kummalgi pool kitsast eraldatud koridori ainult üks rivi inimesi. Publiku vähesust põhjendati poliitiliselt korrektse vastusega - kuna seoses saabuvate pühadega soovisid inimesed reedet vabaks päevaks, siis oli see pühapäevaga ära vahetatud ning enamus inimesi oli tegelikult tööl. Sujuvalt suunati rongkäik taas tagahoovidesse ning väravast väljumisel tundsime ennast tõsiste staaridena. Kõik oli peaaegu nagu Hollywoodis - värava ette sõitsid bussid rühmade järjekorras, 5 meetrit bussiukseni oli tihedalt ääristatud turvameestega. Turvameeste seljataga tungles fotograafide ja muidu uudishimulike armee - nemad ilmselt ei olnud välja teeninud au vaadata rongkäiku äritänaval.
Natuke festivali jagus ka teisipäevaks. Hommikupoolne esinemine linna kesksel väljakul möödus paduvihmas. Hoolimata betoonlavast ja kuiva kohta mitteomavatest pasteldest ja jalgadest tuli kõik perfektselt välja. Natuke kalu läks ikka akvaariumisse ujuma ka, aga kuna pealtvaatajatele ei olnud eelnevalt jagatud laiali tantsukirjeldusi, siis võttis publik toimuva soojalt vastu. Iga pealtvaataja kohta tuli umbes üks turvamees. Mitte et ainult publikut oleks olematult vähe olnud, lihtsalt turvamehi oli sama palju. Pealelõunase esinemise ajaks, poodide järgi otsustades ilmselt keskklassi ostjatele suunatud äritänaval, oli ilm teinud 180-kraadise pöörde. Päike säras taevas nagu poleks mõned tunnid tagasi vihma sadanudki. Ka siin sai esinetud 20-minutilise kavaga ning selleks korraks oli kohustuslik osa lõppenud.
Tuleb tunnistada, et see festival oli omapärane just sellepoolest, et tavapäraste otsatute esinemiste asemel sai nautida oluliselt rohkem vaatamisväärsusi kui see sellistel üritustel võimalik on. Ja samas jäi ka mulje, et rahvariideid pole asjatult kaasa veetud. Ning kahtlemata oli tegemist enim turvatud festivaliga, milles ma eales osalenud olen. Omapärane oli ka asjaolu, et teiste gruppidega erilist kokkupuudet ei võimaldatud (see viga sai parandatud, vennastudes ühel õhtul hotellis omaalgatuslikult kanadalastega). Ei jäänud mingit muljet et oleks osalenud ca 2000 osalejaga festivalil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar