Viltuse kuusepuu kõrval...

... asuvas Eesti ühe rahvatantsu nimelises rahvusrestoranis pidas üks kuulus rahvatansturühm jõulukat.

Jah nii see oli. Jõude puhune kogunemine oli selleks korraks määratud veidike soliidsemasse
kohta, kui meil tavaliselt olnud on. Seda siis kaheteistkümnenda kuu, kümnendale kuupäevale ja üheksateistümnendale tunnile.
Esimene tunnike oli määratud lihtsalt kogunemiseks ja enese peomeeleollu sisse elamiseks.
Suur- ja Vaike Veski tulid ( nagu ka lugu neist rääkis) tõepoolest bussiga JA TEGID ENNE
KODUST LAHKUMATA KA VÄIKESED TROPID.
Jussid üritasid oma auto jätta Vabaka alla parklasse, aga uks neile ei avanenud. Ju nad ei koputanud ilusasti.
Üriuse esimene osa möödus täitsa hästi. Pisitasa tiksutasid kohale kõik (va Raus) kõik kes olid lubanud tulla.
Tom tellis käte värinal esimese veini. Tõenäoliselt sobiva, sest mille saatel ta selle märjukese tellis oli üsangi oskuslik.
Kaheksa paiku tehti õhtu ametliku osaga avalöök. Tegutsev ja tegutsev päkapikk asusid tegutsema. Nimelt oli mõni aeg tagasi lõppenud maailmakuulus ja paljude osavõtjatega jutuvõistlus. Nüid hakati autasustama 10 parimat. Päkapikud lugesid ette kohad ja autorid.
Autorid olid kuni sellesamuse hetkeni saladuses. Tjah, üllatusi jagus. Jagati preemiaid, eripreemiaid ja tänusõnu.
Peale auhinnatseremooniat toodi lauale osadele surnud siga ja teistele mitte enam elus olev kana. Tom tellis järgmise veini. Seejärel loomulikult sõime loomulikult kooki.
Ah jaa. Vahepeal saabus Raus. Suur ja uhke ja ikka veel kaine.
Kõhud täis tuju hea loeti tegutsevate päkapikkude poolt ette lugude autorite äraarvamise mängu parimad äraarvajad. Heh. Kirjutajaks oli pakutud ka nt. Suurt Veskit. Heh-heh-heh, ha-ha-haa.
Kogu õhtu vältel oli toas kuula tavapärast suminat , sellist mis saadab meid kogu trenni saatel.
Mõnus.

Ega`s midagi. Täname kirjutajaid, täname õhtust osavõtjaid, täname ka neid kes õhtust osa ei
saanud võtta. JA OTSE LOOMULIKULT TÄNAME TEGUTSEVAT JA TEGUTSEVAT PÄKAPIKKU.