Peale seda, kui kõik olid paaridesse jagunenud, asuti saalis uusi tantse omandama. Sain niivõrd-kuivõrd selgeks 3 uut tantsu: Viru valts, Upser ja Savikoja venelane. See viimane on meil ka vist uueks tantsuks valitud, nagu ma aru sain. Ei midagi rasket ega keerulist.
Trotsides vihma, otsustati siiski asi ka maanteel järele proovida. Mõõdeti välja 325 m pikkune teelõik ülesmäge. Algul kiskus asi küll kraavi poole, aga keegi sinna õnneks ei kukkunud. Mõningad arvasid jällegi, et tants käib aja peale ja kappasid 100-ga minema. Tagasi tantsiti juba hulka rahulikumalt. Au ja kiitus akordionimehele, kes terve selle tee kaasa jooksis, samal ajal ise mängides. Aga tema suust ei kostunud ainsatki nurinat. Pigem olid tantsijad need, kes nurisesid ja lauljatest ma üldse ei räägigi. Aga lõppkokkuvõttes olid kõik rahul. Ja nurisemine käib vist ka igal pool ja igal ajal asja juurde.
Õhtu lõpetuseks sain ma veelkord sealse tantsujuhiga selle maa läbi tantsida. Keegi oli lihtsalt avastanud, et neil pole mitte ühtegi pilti, ega videot oma õpetajast. Nii siis otsustatigi, et mina pean koos õpetajaga tantsima minema.
Kõige lõpuks võin ma öelda vaid seda, et võhmakatel on VÕHMA. Ja see pühapäeva varahommikune 6,5 km teelõik Kadrinas möödub kergel tantsusammul.
(Isegi see suur ja kohutav äikesepilv otsustas otsa ümber pöörata ja me jäimegi ilma vihmata.)
Edasi, seltsimehed unetud!
Kes tahab veel ühineda, see jõuab. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar