Seekord siis selline jaanipäev.

Mõtlesin, et vahetaks muljeid möödunud jaanipäevast, kuna see oli minujaoks ikka väga väga midagi teistsugust. Nimelt olin üks osaleja ATV meeste - naiste ühisest jaanikust, mis toimus Haanjamaal, Rõuges, Sepa talus. Üritus toimus 3 päeva, kuhu oli siis organiseeritud erineva raskusastmega ATV sõite. Räägiksin esimeset, sest see oli kõige meeldejäävam. Kohale jõudsime teisipäeval päält lõunat, nats aega anti asju sääda ja siis oli minek. Öeldi veel, et kuna mitu päeva on sadanud, siis kõige märjematele radadele ei läe. Aa see Sepa talu peremees on ise suur ATV fänn ja korraldab ka ATV matku.

Nii topiti mind siis riidesse, nägin välja nagu see tegelane keda kasutatakse koerte dresserimisel, püksisääred teibiti kinni, et vesi kummikusse ei läeks? Kobisin siis tahaistmele, ette esialgu ei kippunud ja läks lahti. Klammerdusin eesistuja külge, sest oli tunne, et esimeses kurvis ma muidu kaon sealt. Sõitsime mööda metsaradu ja sihte, oli tore. Millegipärast sõideti läbi igast suuremast ja väiksemast veeloigust, ise oleks küll mööda laveerinud :). Veel natuke n.ö. normaalset sõitu ja siis, siis läks alles lahti. Peaaegu püstloodis kallak, kust siis alla laskuti, mul oli tunne, et laskun pea ees sügavikku, õnneks jagati juhtnööre kuda end hoida. Jäin siiski sadulasse :). All orus oli igast erineva sügavusega lompe, tiigikesi , järvekesi , kust asuti siis õhinal läbi sõitma. Enamusel vedas, aga meie ATV sukeldus ühte neist ja jäi kuhugi kinni ning läks ümber, leidsin end äkki kaelani veest, igast praost immitses vett sisse, ka kummikutesse. Tiriti meid sealt siis välja, väänasime n.ö. end ka välja, putitati ATV - d ja edasi. Sealt samast püstloodis seinast üles. Jõudsin vaid mõelda, loodetvasi oli selline ujumine viimane kord kui tuli jõgi mida ületada. Seekord kupatati naised maha ja tassiti seljas üle, sest vesi oli ikka vööni. Masinad veeti lihtsalt läbi. Nüüd sai vahepeal ka minujaoks normaalset sõitu kui taas kord jõudsime ojani mida vaja ületada. See oli tõeline mudamülgas. Sealt üritati lihtsalt läbi sõita aga kõik masinad jäid mudasse kinni. Siis läks lahti vintsimine, tõmbamine, vedamine, lükkamine jne. kusjuures üks naine oli eriti tragi ja usin, mul jäi lausa suu lahti, vaadates kuda ta seal põlvini mudas müttab, vinge naine. Ülejäänud 4 naist kaasaarvatud mina lihtsalt vaatasid suu ammuli. Et jutt liiga pikaks ei veniks siis, edasi viis sõit rabasse. Oi oi kus seal oli ikka muda ja lausa põhjatu. Ma ei tea kui pikk see maa seal sõita oli aga enamuse ajast lihtsalt veeti ja tõmmati masinaid ja endid mudast välja. Naised siis ronisid mööda puid, et veetakistusi ületada. Kes millist tehnikat kasutas, kes püsti kes kaksiratsi end tõmmates. Palgid olid ikka väga libedad ja võimalus vette prantsatada suur. Mõtlesin, et oleks pidanud kooliaeg rohkem poomil käimist harjutama. Vahepeal oli küll juba tunne, et sinna ojakestesse ja jõekestesse need inimesed ja masinad uppuvad. Siis vahepeal tekkis tunne, et kui ei uppu, siis panevad sääsed nahka, neid oli kohutavalt palju, lausa mustas. Istusin vahepeal ühe kännu peal ja mõtlesin, et kui peaks mingi jama tekkima ja peaks kellegile ütlema kus oleme, siis teaks vaid öelda keset metsi ja rabasid. No väike jama juhtus ka, üks ATV läks lihtsalt põlema, aga õnneks suudeti see kiirelt kustutada ja keegi viga ei saanud, ka ATV õnneks väga mitte, sest oli võimeline edasi sõitma. Sai sõidetud veel mööda jõge ja mööda tunnelit kus jõgi voolab, äkki tekkis tunne, et ega sealt rong vastu tule :). Ületasime raudtee, alt poolt, läbi avause kust mahtuski läbi ainult ATV. Ja lõpuks pärast 6 tundi lähenes lõpp. Siis käidi jões masinaid pesemas, oi millise mõnuga seal ringi uhati. Selleks ajaks olin aru saanud, et nende inimeste suurim rõõm ongi muda, mida rohkem seda uhkem ning vesi ja mida rohkem seda kõike pritsib seda parem. Tagasi jõudes ootasid meid ees veel hulk ATV fänne, kes olid hiljem tulnud ja nende suust kõlas üks ühine küsimus kas muda oli. Ja nähes millised mudakollid me olime, ainult silmad välkumas, siis oli nende näol siiras rahulolu.

Kui selle retke ajal tekkis vahepeal selline vähe kehvake tunne, kuna riided olid märjad ja natsa külm hakkas, siis peale kuuma sauna oli tunne mega. See oli ikka väga mõnus ja vapustavalt lahe kogemus ja elamus. Ja ilmselt suhtun ka mina mudasse edaspidi vähe teisiti :).

Sõbrad selleks ongi!!!

Sõprade värk.

Eila, nagu te kõik teate, oli heategevuslik laulu-tantsu üritus.
Parimad ja ilusamad Tallinna vingeimast tantsurühmast hakkasid saabuma kell 18.00
paiku 17. juuni õhtupoolikul Vene Kultuurimajja. Kenasti oli ukse kõrvale laua taha end istuma
sättinud väike Möldike. Esimene ehmatus läks mööda - ta ei olnud tulnud sinna valvelauamutikeseks. Seisime Suure Veskiga kenasti fuajees, kui meile lähenes daam mustas,
lahke naeratuse saatel küsis ta meilt, et ega me eksinud ei ole. Vastasime loomulikult õieti.
Meil orientatsioon hea, me ei eksi. Seepeale juhatas ta meid sinna, kuhu olid juba kogunenud ka teised õhtu staarid - lavatagusele alale. Laulukoor juba laulis.

Pisitasa tiksutasid kohale ka ülejäänud meie kunstilse kollektiivi hullujalgsed.




Natsa juteldud kutsuti meid proovi. Tuljak on äge tants, kuid selle huvitava musikaalse lahendusega oli ta veel vingemaks tehtud. Kiire, bändi ja koori saade. Kiirust kusjuures oli MS veel tugevasti maha võtnud.

Ähh mis seal ikka, teada ju tansturingkondades juba ammu, et
head tantsijat muusika ei sega. Esimene proov bändiga ( võrreldes CD versiooniga ) ei
tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpp muudkui venis ja venis, keeruta ja keeruta aga tõste kohta ei taht kuidagi tulla. Teine proov oli juba parem. Me jäime rahule.
Tõenäoliselt polnud see bänd kunagi varem Tuljakut mänginud ja ka koor oli eelmisel õhtul kooriversiooni tanstuomaks ümber launlud.
Proov tehtud anti meid kontserdi alguseni vabaks. Vahepealsel ajal tutvusime majaga, suhtlesmie teiste staaridega, harjutasime igaks-juhuks "Noort pensionäri" ( äkki juhtub vahepeal midagii Tulajukga , noh meil siis kohe backup olemas), tegelesime kleptomaaniaga, kogusime kuulsustelt autogramme jne.


Saabus Raus. Suur ja uhke ja jumala kaine. Triin andis talle kaamera, et siis on Rausil meie esinemist parem filmida (tema linateost me siinkohal ei presenteeri - kunagi).
Meil lubati istuda publikust vabaks jäänud kohtadele. Me ei lasknud endid mitu korda paluda ja istusimegi. Kontsert oli väga hea. Loomulikult ei saagi olla midagi kehva, kui üle lavalaudade
käib selline staaride plejaad. Nimekirja ei ole ja ei ole ka manust milles see nimekiri sees on. Saabuski meie kord. Tegime veatu tansu, kuigi alguses tegi bänd meile kerge vingerpussi. Naljavennad.
Peale esinemist tänati kõiki, kes olid oma õla ürituse toimumisele ja laste toeamisele alla pannud. Tänud neile ka meie poolt. Jagati lilli ja moblasid. Ja kive. Ja pildistai üks ühispilt.See, kes leiab pildilt üles meie tantsukollektiivi fännclubi on, tore inimene.

Tauri on ikka tubli ja hea südamega mees, et korraldas selle suurepärase, ja südamilku
heategevusliku ürituse. Meilgi kõigil hea meel, et saime natukenegi kaasa aidata.

Pidu hakkas

Esimene seltskond võeti peale Tiskrest 23.40. Pooled liitusid Nõmmelt. Ja viimased hääletajad korjati peale Laiavainu bussipeatusest 00.30. Ja tuligi ette 5 bussi. Tänu Suure Veski lipuga hääletamisele, leidis bussijuht meid edukalt üles. Meid aitas ka pasunaga Triin. Inimesed bussist olid üllatunud, et mingi suvaline bande vehib tee ääres lippudega ja üritab autot leida.

Õnneks oli bussijuht mõistlik mees ja korjas selle bande igaks juhuks peale, sest keegi teine meid peale ei tahtnud võtta. Bussijuht ei pidanud meis pettuma - nagu alati oli meie käitumine tagasihoidlik. Guits ütles kohe, et tema pole mitte üht kilo maha võtnud. Bussis jäid kõik kohe magama. Ha-ha-haa... Tom helistas Guitsile ja Guits vastas, saamata aru, et Tom tema ees istub. Järgmiseks hakkas peitusemäng Jägermeisrtiga. Lõbus peitis seda kogu aeg ära - KUHUGI. Riin ja Marju võtsid kohe laulu üles. "Seda paati pole tehtud linnuluust...". Peale kella kolme hakkasid esimesed nõrgemad magama jääma. Vahelduva eduga magasid kõik. Marju magas täpselt sada kilomeetrit. Esimese pissipeatuse ajal Ogres käisid Riin ja Väike Veski Jooksupolkaga pissil, kell oli 5 hommikul. Huvitav fakt oli see, et Ogres lätlased lihtsalt jalutasid jalgrattad käekõrval, mitte ei maganud. Bussis aga mõned magasid, mõned tegid nagu magaksid. Daugavpilsis leidis sohver Jüri Liepaja pooliku ja väikesemõõdulise silla. Meie buss selle alt läbi ei mahtunud. Jõuga sealt ka naljalt läbi ei sõida. Hakkasime otsima uut teed... ja leidsimegi... Mõni kilomeeter enne piiri täitsime kenasti piiriületus manifestid. Piir ületatud. Jee... On juhtunud, et eksitakse tänavaga, nimega, vanusega... Aga, et viiakse kogemata teise RIIKI... No bladi hell... Seda juhtub ainult muinasjuttudes ja ilmselt ka meiega. Valgevene asemel olime sattunud kogemata Leetu (hüsteeriline naer). Keerasime bussil otsa ringi ja sõitsime tagasi. Piirivalvurid said kindlasti kõvasti naerda. Tuli tagasi sõita Daugavpilsi. Vaatasime kohaliku vangla ka teiselt poolt üle. Kuna juhid olid vahepeal kaarti uurinud, leiti lõpuks ka õige tee. Kõhud hakkasid tühjaks minema. Meile hakkas lõpuks terendama õige piir.

Aega lõunani oli 1,5 tundi ja tädi Braslawi keskväljakul oli lootust kaotamas. Piiripunktis möödus kõik suht rahulikult, seda tänu sellele, et mitte keegi meist ei olnud kaasa võtnud koduloomi. Isegi Triin oli oma koerad ja Marju oma jänesed koju jätnud. Piiritsoonis oli ka Duty Free pood ja ajalooline Rootsi buss. Passid tembeldatud lubati meil ametlikult siseneda Valgevenesse. Braslaw lõpuks. Üllatav - meeldivalt. Puhas, ilus, värviline, igal pool järved - kaugelt üle meie ootuste. Meile tehti kerge ekskursioon. Nimelt tutvustati meile järgmise päeva esinemispaika, kohalikku haiglat, vallavalitsust, panka ja supermarketit. Viimases tehti ohtralt sisseoste. Tuhanded raisatud, mindi vastu uutele seiklustele. Turbazas ehk meie uues kodus valis igaüks endale sobiva tudukoha. Pakkumises olid nii majad kui ka äsjaremonditud toad. Eliit ööbis majades. Ootusärevalt, südamete põksudes läksime rikkaliku gurmee lõuna ootuses kohalikku sööklasse. Seinal tervitas loodusteemaline õppemaal kaladest, õhus hõljus jube kuseh...s. Trepist üles liikudes ei osanud me ninad mitte ära arvata, mis meid ootab. Kõigepealt silmasime kraanikausse. Üks neist andis meile maagilist parandava toimega pruuni ravivett. Iga endast lugupidav inimene peseb ju käed enne lauda istumist. Kas keegi meie seast seda vett kasutas, see on selle teksti kirjutajatele teadmata. Laudadel nr. 4, 5 ja 7 ootas meid riisiollus hernestega. Meie ei oodanud ollust. Ollusega koos oli laual ka potentsi pärssiv kissell (Tomi ja Jussi sõnul). Kissell oli salvrätikutega ühte tooni, ainult veidi lahjem, seega suure tõenäosusega oli see salvrätikutest valmistatud. Supp oli staar - keedetud kapsas ja olematu sool. Kõik ootused olid panustatud praele. Ja siis ta tuli. Kapsalehtedesse mähitud hakkliha ja riis (see mis ollusest üle jäi???) kaetud huvitavamaitselise kastmega. Nuge nende etikett söögiriistadena ette ei näinud. Statistikat küll ei tea, aga ilmselt kasutatakse neid millekski muuks. Kõht täis, tuju hea, kobisime jälle bussi peale. Paar kiiremat tiiru meile veel tundmatus linnas ja olimegi kahe kiriku vahel parkimisplatsil. Seejärel sunniti meid otsatuna näivatest treppidest mäkke ronima. Õnneks pole me papist poisid ja me saime sellega hakkama. Sattusime tagasi keskaega. Kunagine kindluse asukoht oli muudetud keskaegseks ürituseks. Kõikjal võis näha midagi keskaegset - alates arusaamatute pannikoogilaadsete plönnide küpsetamisest kuni rüütlitevahelise lahinguni välja. Rüütlid olid ikka ilgelt mökud vennad.

Tom giljotineeriti. Marvi kohusetundliku partnerina ostis Tomi ühe Eesti õllega välja. Päike paistis ja uni tikkus kangesti peale. Põliste eestlastena trimpasime loomulikult ka grüünes õlut, mille müük muidu avalikel üritustel keelatud oli. Miilitsate selja taga võib ju kuiva seaduse ajal õlut tarbida. (Miilitsad on eestlaste sõbrad.) Keegi küll veel ei norsatanud, kuid tänu ühele kaastundlikule Valgevene tädikesele, lubati meil keskajast lahkuda. Meie kunstiline juht lubas meid bussi ja viis koju magama. Grupiviisiliselt magati 2 tundi. Ka kõht oli grupiviisiliselt endiselt tühi. Edasi läks sõit kolhoosi. Seal pidi olema 90 minutiline kontsert. Kolhoosis oli algusest peale tore. Riietusruumis ootasid meid vaagnad võileibade, küpsiste, kommide, lahustuva kohvi ja kuuma veega. Rõivastusime kontserdi tarvis rahvariietesse. Pikemalt lahkamata oli meil riietumisel probleem sukkadega. Karvased jalad lavale siiski ei jõudnud. Probleemi lahendasid 4 üksteise peale laotatud püksipaari. Igati leidlik variant.

Peldik. Suur ja roheline sein, mille taga oli kahe auguga suurepäraselt ventileeritud ruum.

Latgalite rahva uhke esindaja tuli meiega sõprust looma ja muuhulgas mainis, et nende kava võib venida ca 10 minutit pikemaks. Reaalsuses venis nende kava 45 mintsi asemel 80 mintsiseks. Latvians sucks. Joodeldavad tädid ja meile juba eelmisest reisist tuttavaks saanud ühesugused läti tantsud väsitasid ka kõige püüdlikuma vaataja. Meie lendasime professionaalidena (publiku sõnad) peale ja sellist kultuurilaksu polnud kohalikud ka uneski osanud oodata. Tegu tehtud, asi hooleta. Rõivastusime tsiviilriietesse tagasi. Naabermajas asuvas sööklas ootas meid tegelik ja tõeline gurmeesöömaaeg. Tegelt kah. Liha oli ja tuli ja tuli. Suur Veski pole olnud nii õnnelik juba aastaid. Viina voolas ojadena. Liiter viina ja liiter vett – normaalne.

Ehedamat kolhoosipidu ei saa ka parimal stiilipeol. Tagasihoidlikud seltskonnalaulud, mida viinavõtu kõrvale lauldi, muutusid õite pea laulukonkursiks. Eestlased ju tuntud laulurahvas. Peolõhkujaks osutusid sel korral bussi kettad. Ärksamad jätkasid öölaulupidu koduse järve kaldal. Sissepääsuparooliks kujunes – „ööd on siin mustad“. Räägiti, joodi ja lauldi. Hittlooks kujunes Eesti rahva kauaaegseid lemmikuid „Üks Veski seisab vetepääl“. Tegime seda omas võtmes ja asjakohaste liigutustega. Kuna Valdo oli eelnevalt soovinud, et me rongikäigus ka vokaalselt taidleksime, sai seda lugu ikka päris kõvasti treenitud. Publikuks me hilisöisel öölaulupeol oli kohalik putkavaht. Tema tagasihoidlikkus hoidis teda meist eemal ja nähtavasti ei teadnud ta ka, et ööd on siin mustad. Veel sai nauditud imeilusat kuu tõusu järvest ja tähe langemist. Kõik soovisid midagi. Peo jätkust punases majas ei tulnud midagi välja, sest Suur Veski otsustas ühel hetkel väga ootamatult lihtsalt magama jääda. Ja Eurovisiooni lauluvõistlus oli ka juba lõppenud. Õnneks nägime ära võiduloo. Nimelt ainult nägime, sest oivaline värviteleviisor, mis meie majas oli, näitas ainult must-valget säbrulist pilti ilma helita. Tänu meie suurepärasele deduktsioonivõimele tuvastasime, et võidulooks oli Saksamaa laul. Öörahu algas kell 01.36. Õnneks tuli ka Riin magama, sest algul oli ta ju lubanud, et ta enne kella 02.00 magama ei lähe. Peale tunnist uinakut ärkas Suur Veski. Ja loomulikult ka meie kõrvaltoas. Kui me poleks ärganud, siis jumal teab, mis juhtunud oleks. Veski avas toa ukse ja seisiski keset tuba kogu oma hiilguses. Merle arvas, et oleks tarvis teda teavitada, kus ta viibib. Veski tahtis teha tarka nägu ja ütles, et teab, kus ta viibib. Pani ukse kinni ja läks järgmisele õllele ruumi tegema. Riin, kes Veski magama oli pannud, arvas, et tema kohus on ta jälle uuesti magama saata. Marju ja Merle magasid rahulikult edasi. Riin tubli eesti naine, sai selle tööga suurepäraselt hakkama. Loomulikult katsus ta üle ka kõik teised mehed. Süda rahul, et ka Väike Veski ja Priit magavad, sai Riin uuesti uinuda. Edasi jätkus mitu tundi privaatfilme.

Hommik. Oi, kuidas oleks veel tahtnud magada. Aga meid ootas tihe programm ja päeva alustuseks oivaline hommikusöök stalovajas. Triin sai ainult unistada itaalia kohvist. Pidime leppima ülimagusa teeveega, riisipudru ja eilse kapsarulli sisuga. Aus toit igati. Mis te arvate, kas me sõime kõik ära? Järgnes õlleguljanije kauplustesse “Pelikan” ja “Turist”. Lepp keetis ka meile kohvi. Rõivastusime, pakkisime asjad, maalisime ja olimegi valmis pühaks toiminguks. Enne veel kohtusime valeboratitega, sest eksikombel oli tegemist hoopis kohalikega. Õnneks kohtusime ka päris boratitega. Siis rivistati meid valge joone taha ja saime osa kaastundlikust lilletseremooniast eesotsas kohaliku nomenklatuuriga. Vaatasime ja panime hästi tähele, aga sellest edaspidi. Saime paar sammu astuda, tegime tiiru ümber Lenini ja jälle pidime võtama valge joone taha. Seekord nägime Braslavi edukaid pankureid, teetöölisi, arste (huvitav, miks nad haigeid kaasa ei võtnud), gaasimehi, leibureid, raudteelisi, mafiat, ehitajaid, kohalikku missi jne, jne. Lõpuks lubati meid ka rongkäigule. Loomulikult võtsime kohe laulu üles, sest sai ju kokku lepitud, et meie tõmbenumbriks on Veskilaul. Paraku ei õnnestunud meil seekord ületada tagant kostvat borati-vingu ja eest pealetungivat leedukate monotoonset lauluheiet. Peale kosutavat jalutuskäiku ühest linna otsast teise või kuidas võtta, ühe järve äärest teise, saime pisut puhata. Rahvas tormas kohe ostoksille. Jälle rivistus, jälle avati pidulikult festival, jälle palju laulu ja tantsu. Esitasime Reinlendri ja publiku vaieldamatu lemmiku Mulgi polka. Tantsu ajal kuulsime, kuidas rahvas tribüünidel vaimustunult õhkas, kui me tõsteid tegime. Braavo, Braavo! (Ka siin arvati, et oleme professionaalid, milline au ja kuulsus). Ka kiilid arvasid, et me oleme suurepärased.

Anneli leidis samal ajal, kui me Mulki tegime, omale väga temperamentse sõbranna. Võite kõik nüüd ette kujutada, kui temperamentse. Jälle rivistus, pidulik lõpetamine, lille- ja vaasitseremoonia, ilutulestik. Hetkeks tekkis ka lootus koduteele, kuid kohustuslik õhtusöök turbazas purustas meie lootused. Aga kuna me oleme ikkagi viisakad inimesed, otsustasime selle pisikese ettevõtmise ära teha. Ennem aga oli ikkagi tarvis ju kusagil süüa. Ostsime šašlõkki (mida müüdi grammi kaupa) ja kurki . Ja te ei kujuta ette, kellega Liina, Anneli, Marju ja Guido ühes lauas sõid. Kohalike prominentidega. Oi kui uhked me nüüd oleme. Rahad kokku klapitud, sai ka jäätist ostetud. Naised sõid omad jäätised kiiresti ära, lootuses, et Tom, suur rahamees, teeb meile teise ringi välja, aga ei. Guido käis samal ajal seenel. Puraviku saak oli vägev. Guits loomulikult pole kade mees ja jagas oma saaki bussijuhiga. Enne kui oivalisele õhtusöögile läksime, ostustasime ka kohaliku Aljoša juures ära käia, et kinkida talle punaseid ja lillasid nelke, mis meile kahe päeva jooksul osaks olid saanud. Tegime seal ka paar painutust. Oli tarvis peale esinemist venitusi teha.

Õhtusöök nägi palju parem välja, kui seni olime näinud. Mõningad meist isegi maitsesid seda. Kompotist olid rosinad välja võetud, aga eks järgmine kord on ju ka vaja millestki kompotti teha. Supp oli igatahes maitsev.

Enne kui koduteele asusime, külastasime ka stalovaja wc-d. Naiste oma osutus igatahes jälle elamuseks. Uksed olid ja nagu polnud ka. Ristisime selle koha kohe hobusetalliks. Hobusetallis käidud, asusimegi koduteele. Enne tuli meil õnneks veel meelde, et raha on kulutamata ja Lepp kaastundlik bussijuht, keeras kohe kohalikku supermarketisse. Esimesena läks kaubaks loomulikult marmelaad. Mis te siis mõtlesite? Et alkohol. Ei, ei, aga õlut osteti ka ja ikka ohtralt. Kuna rahad hakkasid juba otsa lõppema, siis otsustati kõike ühiselt jagada. Kui esimesel maksjal raha üle jäi, andis ta rulli edasi järgmisele maksjale ja järgmine, kulutades oma osa ära, andis rulli jälle edasi. Müüjad ja kohalikud ostjad vaatasid seda tavatut pilti lollide nägudega pealt ja ei saanud mitte millestki aru. Kojusõit lõpuks. Merlel hakkas nii kurb, et pisarad voolasid ojadena. Aga teha polnud enam midagi. Mis läbi, see läbi. Suure saladuskatte all võib ju mainida, et meid oodatakse juba peale jaanipäeva Valgevenesse tagasi. Valgevene-Läti piiril oli mega-super-hüper pikk autosaba. Siis sai välja mõeldud legend, või õigemini legendid ja me sõitsime kohe esimeseks. Legend töötas. Vahepeal tuli aga eelmise päeva vahetus tööle. Õnneks ei hakanud keegi protestima ja me ei pidanud plaan b-d kasutusele võtma. Guits küll arvas, et kes kontrollile ei allu, see pannakse põlema. Olimegi kerge vaevaga Lätis. Esimeses bensukas said kõik head kohvi ja pissida ühes euro wc-s. Sõit, sõit, sõit. Metsapeatus. Naised vasakule, mehed paremale. Ka kohalikke sääski sai natuke toidetud. Selgus, et veel on seisakut 7-8 minutit. Merle, Mailis, Marju, Liina, Priit ja Guido otsustasid natuke sportida. Nimelt otsustasid nad edasi liikuda joostes. No oma kilomeeter sai ikka maha joostud. Ei tea, mida küll mööda sõitvatest autodest inimesed võisid mõelda. Mingi suvaline kamp, mingites suvalistes riietes, kes teksades, kes plätudes jne, jookseb lihtsalt mööda maanteed. Ega me ikka normaalsed ei ole. Kuna Tallinnani oli ikkagi veel väga-väga palju maad, otsustati siiski bussi peale hääletada. Bussijuht, hääletajate ingel, korjas meid peale ja meil ei tulnudki Tallinnani joosta. Jälle sõit, sõit, sõit. Umbes tund enne Riiat muutusid ka teeolud normaalseks ning enam ei sarnanenud buss kartulivagude vahel hüpleva traktoriga. Kes magas, kes vaatas filme, kes lobises niisama. Lõpuks selgus, et Triin oli terve tee Riiast Iklani monoloogi pidanud. Iklas traditsiooniline öine seljanka söömine. Ei saa ju traditsioone rikkuda. Kõhud täis tuli ka kõigil hea uni. Siis saabus hetk, kui seltskond taas jagunema hakkas - esimesed lahkusid bussist. Sai ületatud inimtühi või õigemini autotühi Pärnu maantee. Väike jalutuskäik looduses linnulaulu saatel ja kõik leidsid oma sõiduvahendi. Õnneks keegi oma autot magamiseks ei kasutanud ja kõik sõitsid oma koju oma voodisse magama. Oma voodi on ikka kõige parem. Kuidas lõppes ülejäänute teekond, sellest kirjutavad nad ise.

Mõnesid meist ootas ees tegus tööpäev, aga sellest räägitakse juba järgmistes lugudes…

Lõpetuseks ka väike mõistatus. Soovitavalt, neile, kes seekord Valgevenes ei käinud.

Vaadake hoolega seda pilti ja mõistatage, mis on pildil?

Signatuur I osa

Algatuseks jäi vahele kaks polkat kohe tuli tõste.Meil ei olnud ainult "tööalased suhted." Kamp tuli aga rahvariided jätsime teadlikult koju. Tooge meile rummi juurde. Aga see-eest on meil seemnetega leiba. Muidu läheb meil hästi. SV läks tušši alla. Me ei maga, ega söö, ainult kratsime kuni Valgeveneni - sääsekuppe loomulikult. Tõenäoliselt ka tagasi tulles. Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikus. Karv kukub juba küljest ja saba nagu polekski. T va vana p... ütles, et Angelis on suurepärane kirsikook ja maasika Margariita. Ta käib seal ainult lõunal. Meie Muhviga läksime kassijahile . T-l on vist algav Altzhaimer ja V kõrge vererõhk. Kahju. Seepärast peavad tantsima ainult pooled ja W. T suutis meile teel alguses pajatada ka oma salaelust paar fakti. Nimelt on tema for - adult - pages käimise miinimurekord 48h - JUTTI. Võimekas , võimekas ...
T jõi mingit rohelist jooki, mida ennem tuli tulel põletada. Ja te ei taha teada mis pärast seda juhtuma hakkas.... Absint on nagu "Kelluke", ega see otsa ei saa.
Muu piiritusjook..., sööge kooki, mingit osa ma olen näinud, aga žüsee on sama. V viskas pildi eest ära ja T-l oli sama, ning hakkas inglise keeles suhtlema. T minestas ja pidi omal näpu otsast ära lõikama. Naabrimees niidab muru ja Petral on kapsas (TAKSO 3). Tabasime hetke õieti. Wassermani test, vaja proove võtta.

REKLAAMIPAUS

Rahvas on koomas, neljas ring -valge rumm. Kes ütles, et on odav, pudel on ebaloogiline. Lepingud jäid alla kirjutamata, kõik olid laua all. T maksis naiste pesu kinni, sest tal on alati cashi. Ta müüb sularahas, aga küsimus on, mida? Tundub, et ta ei käi "Angelis" ainult lõunal ja raamatupidaja tundub olevat ka midagi enamat, kui ainult raamatupidaja.
Järgmiseks hakati õlut tellima. Pesime hambad ära ja nüüd me ei olegi enam Käsna-Kalled. (Me vaatame iga hommikul Käsna-Kallet.) Ja Kelgul on voodist vetsuni pikem maa...
Järgmine ring. Soojenduseks Farmi Ville. Alustame sellest.
Aga rumm on siis parem. G-l pole enam aega, sest ta on spa-s, Sauna tänaval. Ja voodi on kiriku kõrval. Kolladi-kolladi-kolladi - täistunnil kellademäng.
MT peasponsor on Angel - Taevalik Teenindus OÜ. Töötab nagu kiisu ja murdja on ukse taga.

ME ARMASTAME 11!
Igaüks võtab oma bussi.
Loodame, et vulkaan purskama ei hakka.

Valgevene

No nii valmistudes sõiduks Valgevenesse otsustasin uurida mis ilm neil meile varuks on ja sain teada ,et nendel puudub laupäev selle asemel on 2 pühapäeva...

http://www.ilm.ee/?inf=21&R=BY

Emma

http://www.emmasviesnica.lv/index.php/EN/photo-gallery

Teine nädal

Teine nädal on selja taha jäänud. Igaüks nohiseb omaette ja kuulda, kuidas kellelgi läheb, ei ole suurt midagi.
Minul edenes teine nädal väga visalt, kuid siiski pisikese kasumiga.
Algkaalust on kadunud 2,17 % ehk siis 30% seatud eesmärgist on saavutatud.
Mingeid erilisi võtteid minusugune laisk ja muutuva sihikindlusega inimene loomulikult käibele võtta ei jõudnud.
Arvestades, et siht on seatud sügiseks - siis äkki õnnestubki?

Mõned retseptid kaalujälgijatele

1. Värske hapukapsasalat
-80 g värsket vähesoolast hapukapsast
- 2 sl vähehapukat kodujuustu
- 1 sl idusid
- 1 sl hakitud värsket vesikressi
- 1 sl päevalilleseemneid
- 1 tl oliiviõli
- värskeid ürte (basiilik, till, koriander), rukolat
Kõik kokku keerata. Jätkub ühele.

2. Värske salat
- 240 g salatit
- põldsalatit, tammelehesalat, lollo rosso jne valik vaba
- rukolat
- till
- granaatõun
- värsket koriandrit
- 1 sl palsamiäädikat
- soovi korral tšillit
- 2 sl oliiviõli

3. Magustoiduks vitamiinipommist puuviljasalat
- 1 mango
- 1 õun
- peotäis kirsse, vaarikaid
- pool granaatõuna
- 400 g virsikukonservi
- kaks granadilli
- 1 sl vanillisuhkrut
- 4 sl viskilikööri
- hakitud mündilehti
Kivid, seemned välja, sabad ära ja kõik kokku. Komponente võib vahetada a la lisada pirni, mustikaid, melonit ning midagi ka välja jätta. Ei soovitata maasikaid ega tsitruselisi, kuna granadill isegi hapu.

Algatuseks peaks piisama. Proovige ära.

kevad koduõuel vol2

Ehk kuidas näeb välja Keila jõgi Kiisal.

Kevad koduõuel

Kevad käes! Jõudsime ikka ära oodata!

Kellel pole aega loodusesse minna, siis siit väike pildirivi:

Selline näeb välja Kloogarand küngaste vahel



Sellisest pildist unistavad vist paljud lapsevanemad, kes muidu lapsi mere ääres valvama peaksid.










Ideeliselt pääseb seda silda mööda rongijaama.
Aga sillale pääseb kuidas?







Muidu peaaegu kuiva ja vaevalt niriseva Treppoja treppidest on alles ainult meenutus. Pigem meenutab muidu rahulik oja vallapääsenud mäestikujõge.







Aga õnneks ei pea kõik kaugele minema, et nautida paarsada meetrit eemal oleva oja vulinat. Mõni saab seda teha ka koduõuest.

Esimene nädal üleelatud

Esimene nädal on seljatatud.

Kindlasti on olnud edukamaid kui mina - minul õnnestus kaotada 0,73% eelmise pühapäeva kehakaalust. Oluliselt võitsin aga enesetundes ning kindlasti oli huvitavaks kogemuseks uutmoodi poeskäimine.

Hei kaaskannatajad !

Suured tänud perekond Jussidele Laupäevase ürituse eest.Huvitav oli see ,et kõik ühiselt on otsustanud üle minna porgandile.Selgus ,et Guido oli üksi poodi saadetud ja ta tõi sealt paar päris huvitavat leidu.
Veelgi rohkem meeldis pärastine ühine suusatamine,rõnga keerutamine,jalgpall ja muidugi oli ka minul vaja poksida. No arvake ära kellel on käed ja selg mitte just kõige paremas olukorras.
Homme ilmselt ma soendust kaasa ei tee ja tore kui mõni mees mu rippuvad käed üles leiab,sest saades virtuaal maailmast innustust siirdusin täna poisi tuppa ja klohmisin täna veel poksi kotti. Siis sisenesin tüdruku tuppa ja võtsin rõnga millega keerutada .
Kaalumiseni .

Hei Kaalulangetajad !!!!

Jube tore,et meie toreda meelelahutusprogrammiga - varjunimega kaalulangetamine :-) on nii palju liitujaid.
Usun aga,et koos lõbusalt aega veetes paraneb ka meie füüsiline vorm ja langeb kehakaal. Koos ikka lõbusam-motiveerivam ,kui üksinda pusida.
Kutsun üles kõiki kirjutama siia ,et missugune on igaühe plaan, kuidas lisakilodest võitu saada !
Alustan siis oma teooriast-filosoofiast kaalulangetamise teemadel :
Kuna olen oma pika elu jooksul korduvalt suutnud saavutada umbes 100 kilose kehakaalu siis on kogunenud kogemusi, kuidas käituda, kui enam ei viitsi seda pekki kaasa vedida.
Esimest korda saabus 100 kilo Nõukogude armees, hoolimata sellest,et teenisin erivägedes ja päevase rutiini sisse mahtus hommikune 5- 10 km jooksu ja jõusaali treening,kus 32kg sangpomm oli zongleerimisvahendiks. Esimene kord alla võtta oli lihtne- Peale armeest naasmist umbes viis korda nädalas Kandali trenni,pluss ujumistrennid jne.Sõin seda,mis kätte juhtus ja nii palju kui kätte juhtus. Umbes poole aasta pärast ,kui kaalule sattusin näitas kaal 75 kilo.
Möödus umbes 15 aastat ja jälle hakkas 100 paistma.
Seekord siis läks tõsisemaks punnitamiseks ja järeldused sellest järgmised:

• Kaalulangetamine ja sportimine on kaks eri asja - kaalu langetada saab ainult toitumist reguleerides,mitte hullult trenni lõhkudes.
• Kaalulangetamise üldine põhimõte on jahmatavalt lihtne - sisse süüa tuleb vähem energiat,kui suudad päeva jooksul ära kulutada. Kui hakata uurima toiduainete energiakoguseid ja vaadata kui vähe sa tegelikult päeva jooksul liigud on selge,miks nädalast, nädalasse paarsada grammi pekki läheb ja kehakaal paisub nagu kukkel ahjus. Ühesõnaga asja võti on toidukoguste piiramine,eriti enne magama heitmist,kui keha tarbib kõige rohkem energiat ja rohkem liikumist. Kui on sammulugeja siis peab samme peaks tegema üle 10 000 sammu,mis võrdub minu puhul umbes 7 kilomeetriga.
• söön kõike, ka eriti mittetervislikke toite, kuid väikestes kogustes ja püüan siiski rohkem tarbida tervislikke toite - vähem rasva,suhkurt jne.

Kaal langes umbes 87 kiloni. Praegult on paari aastaga tulnud jälle kaalule number 94.Siit tõdemus,et kaalulangetamine ja selles püsimine on samuti kaks eri asja.Kui tahad kaalu langetada ja selles kaalus ka püsida pead põhimõtteliselt muutma oma elustiili - käitumis-,toitumisharjumusi,mõtlemist.
Nüüd eesmärk miinus 10 kilo,mis oleks enam vähem minu ea ja mõõtude juures ideaalkaal. Usun ,et koos teiega ma selle ka saavutan.