Lohusalu vol.2

Laupäeval otsustasin trotsida sügistormi ning minna Lohusallu kuulama Meie Meest ja Bläck Rokitit. Torm osutus hullemaks kui seda naaberlahe ääres võis arvata. Suvi oli selleks õhtuks vähemasti Lohusalust lahkunud ja võimust oli võtnud jahe niiske sügisene torm. Sellest hoolimata oli kohale kogunenud arvestatav hulk publikut. Kaitseks võimaliku vihma eest oli bänd seekord viidud küüni. Enne kontserti avanes muljetavaldav vaatepilt, arvestades et tegemist oli Meie Mehega - lava ette oli jäetud paar meetrit tantsuplatsi, ülejäänud ruumis istusid inimesed juba aegsasti pinkidel nagu ooperikontserti oodates. Mina võtsin targu koha sisse väljas viimastes ridades, ise hambad ristis tuult trotsides. Õnneks meenus mulle, et auto pagasiruumis on mu ema umbes 6 numbrit suurem kampsun. Toppinud selle omale jope alla oli ilm juba palju sõbralikum, aga mitte kauaks. Lasknud publikul kolmveerandtundi üle välja kuulutatud algusaja lõdiseda ilmusidki lõpuks Meie Mehed püünele. Kolmanda loo paiku hakkasid küüni alt välja rändama istepingid, et tantsijatele ruumi teha ning viienda loo lõpuks sai tehnikamees aru, et õuesseisjad ei saa muusikast just eriti osa - ruttu leiti lisakõlar ja pidu sai ka küünist väljas hoo sisse. Mänginud ca 20 minutit lugusid, mis juba aastate eest rahva meeli köitsid, tehti ruumi Oja-Petsile. Fonogrammi abil tulistas Pets oma kolm tuntumat lugu - ja taas oli kord Meie Mehe käes. Pets jõudis veel jagada auhinna ilusale näitsikule - reis soojale maale näitsikule sobival ajal ja näitsiku poolt valitud kohta - ja seda kõike näitsiku oma raha eest. Publik oli suur ja sõbralik - igaüks õõtsus omas rütmis, keegi laulis vaikselt, mõni valjuhäälselt kaasa, lapseohtu poisikesed lasid liitriteviisi õlut ja muud magusat joogipoolist. Seekord oli Meie Mees otsustanud oma kopsumahu ja häälepaelad proovile panna ja pingutati tublisti üle poole tunni muusikat teha. Siis oli taas kord Petsi käes. Paraku oli kell selleks ajaks kolmveerand üksteist saanud ja külm sügistorm oli teinud mida oli oodata - raske oli leida keres kohta, mis ei külmetanud. Vandusin ilmale alla ja lubasin plaadilt muusikat edasi kuulata. Millal ja kuidas pidu lõppes, see minust nägemata jäigi.

Hiiumaa

Aga keda mina Käinas kohtasin? Reeta. Juhendas tantsu ja laulubändi nimega Kanarbik. Keskmine vanus kordades kõrgem kui meie rühmas. Õd endiselt välja ei räägi

Bolzano

Kätte on jõdnud päev mil tuleb alustada sõitu Europiidile , mis sai kätte võideldud teatrikooli poistepoolt Paides .
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis reis algas juba varem kui teistel aga esimene päev lõppeb hiljem kui teistel.
Ja nüüd siis täpsemalt. Jõudes ilusasti kiigadi kaagadi TAK-i juurde, olid pillimehed juba kohal! Keda polnud oli buss, millega sõitma pidime. Korraks kül ilmus nägemisulatusse TAK-i väravas, aga kohe kadus Valdo bussi alla. Sikutas küll siit, küll sealt, aga tormihoiatust veel polnud tunda. Ja järsku polnud enam - ainukesi busse, mida territooriumi peal liikumas nägime oli 20-aastased lõõtsbussid - nii, et tekkis kartus "lõbusast" reisist.
Aga kõik see oli õnneks veel mööduv nähtus, kui Valdo kribinal-krabinal ette veeres. Nii võiski meie seiklus ja hetkeks ka võitlusrohke teekond päikeselise Bolzano poole. Pärast "mitmekordset" (ajalises mõttes) tankimist Lukoilis, algas meie sõit tähtede poole.
Õnn aga ei kestnud kaua. Pärast teise bussijuhi x2 pealevõtmist Sakust ja meie ettepaneku hülgamist Rausi juurde grillima minna, Raplasse jõudes ootas meid Mahlamäe bussipeatuses nukker Katrin oma posu kodinatega. Siis oli ta meel veel suhteliselt optimistlik, isegi Peetri nurga tagant välja ilmumine ei suutnud seda murda. Kahjuks aga toimus midagi täiesti ootamatut - Valdo lülitas bussi mootari välja ja konstateeris fakti, et tänaseks on sõit otsas.
Nimelt oldi eelnevalt vahetatud bussile peale uus generaator, aga ega alati pole uus parim variant, eriti kui sealt midagi puudub. Seekord oli kiilupoiss ennast unustnud vahele torgata.
Eks meil ei jäänud midagi muud üle kui kohalikku ööelu kaema minna. Lootusrikkalt "Meie Pubisse" sammudes, säilis lootus ainult meie õrnemal poolel, sest kohalikest olid ainult meespooled - naised olevat kõik Õllesummeril (baaridaami repliik).
Pärast kolme sõbravaagnat nii mõndagi õlut, paari kokteili otsustati uurida olukorda Valdot, aga kui selgus olukorra seisundi muutumatus, saadeti Irina pudeli veini järgi, mille eelnevalt oli Katrin ostnud. Pärast pudeli tühjaks libistamist saabus Peetri telefonihelinaga väike lootuskiir - nimelt pakiti kultuurimaja taga täis teist bussi. Meie padavai sinna - järsku õnnestub. Sinnajõudes selgus, et buss oli rahvast täis noori tüdrukuid, bussi kõrval aga nende emmed-issid. Seega luhtus meie "plaan" busse vahetada. Hoolimata sellest, et meil olid omad spioonid seal juhtivatel kohtadel. Lepa Jüri pani lihtsalt ukse kinni ja lubas heal juhul Varssavis, paremal juhul Bolzanos kohtuda.
Meie tipa-tapa tagasi oma bussi juurde. Kuigi oli juba piisavalt hämar, tekkis mõningatel meie seltskonnas pargist möödudes suur kihk liivakasti mängima minna. Mis mänge seal mängiti teavad vaid asjaosalised ise või äärmisel juhul ka kohaliku ajalehe lugejad.
Tagasi jõudes oli olukord läänerindel muutusteta, ainult pillimed olid laulujoru üles võtnud. Samas oli õhus tunda ka hilist kevadet, kui Lõbus naaabermaja kolmanda korruse aknal oleva noormehe armuvilele vastas. Vahepeal ilmusid ka Olavi ja remondimeeste Volvo 40, kuid viimasest polnud veel midagi abi.
Aga äksen jätkus. Kuna Lõbus ei olnud vedu võtnud ja jättes asja sinna paika, kutsus solvunud pesapunuja politsei kaevates, et laul, mis bussipeatusest kostus polnud päris see mida ta kõrvad on harjunud kuulama. Pärast pikemat vestlust politseiga Rapla linna külalislahkusest ja muusikamaitsest, lubasime oma repertuaari muuta, et vältida kohalike minekut hommikul kõrvaarsti juurde.
Helgemad tuuled hakkasid alles puhuma siis kui saabus meie doonor - suur plekist ja mürisev. Nagu alati kombeks - algas suur sagimine doonori ümber, kes torkis võtmega, kes näitas tuld ja kes õpetas niisama (nt.remondimehed). Olavi oli oma pojaga ka asja ette, sest ega siis remondimehed raatsinud oma autotulesid kulutada - mine tea - järsku neil ka generaator lõpetab oma eksistentsi. Pärast Valdo ennastsalgavat pusimist oli roostes poltidest hoolimata doonorelund käes. Nüüd peale ja juhei - kell 02.30 algas taas meie buss Itaalia poole vurama. Rõõmu ei jätkunud kahjuks kauaks. Kehra Olerex'i juures andis oma otsad seekord geneka rihm. 45 minutit ja oli seegi takistud ületatud - reis jätkus.
Valtus saabus meie bussi Koidu, Kärus toimus diskussioon rataste eemaldamise küsimuses ja algselt ei saanud unine bussirahvas aru, kas mõeldakse bussi rattaid. Lõpuks selgus ikkagi, et tegemist on käru ratastega - seega jäi seekord buss terveks. Rahvas peale ja Türile, küll mitte külla Jürile, aga ülejäänud Kärutajate järele. Mainimata ei tahaks jätta fakti, et Kärutajad tegid Kärus tõelist kärurallit, kui nad oma kolm korda trepist üles ja alla kohvritega kärutasid.
Tõeline rõõm aga saabus meile Rannus, kus oli meie reisiseltskonna viimase osaga kohtumine. Tekkis tõeline tunne tagasi lapsepõlve, kus iga laps ajas oma jonni ja niikaua kui ta oma tahtmise sai. Nimelt nõudsid meie tulevased reisikaaslased (eriti häälekalt aga nende armastatud juht ja õpetaja) erikohtlemist bussikohtade jaotamisel. Tallates alla senise seltskonna põhiseaduslikud õigused rõhutasid nad oma õiguste ülemlikkust, millega Valdo ka vastumeelselt nõustus vältimaks suuremaid konflikte või isegi nende maha jätmist.
Seega said nad oma tahtmise privaatsele söögi, joogi ja muule lauale. Ise koondudes ühte, lahutasid nad teised mitmesse lehte. Vähemalt teised rühmad said nüüd omavahel paremini vennastuda ja sellega mitte lõhkuda nende ühtset meelt ja Lõuna-Eesti keelt.
II päev
Pärast pikka ja põhjalikku taastumist Lõuna-Eesti kuulsusrikka tantsurühma psühhorünnakust, jätkus meie reis lõunamaa poole. Kuna tegemist oli puhta läbisõiduga meie vennalikeset lõunanaabritest, siis kujunes sõit üsna sündmuste vaeseks, kui mõned pissipeatused välja arvatan ja Lõuna-Eesti meeste lepitusüritus Käru ja meie rühma suhtes.
Kuigi olime alustanud reisi teistest bussidest varem, olime tänu vintsutustele – nii mehhaaniliste kui ka psühholoogilistest jõudnud 20.30-ks Varssavi äärelinna hostelisse Aramis. Seal jaotati meid kolmekesi tubadesse – Kubberid ja Peeter, Maisad ja Raus, tüdrukud ja Lõbus sai Sepa Petsi. Mis üle jäi – said Lõuna-eestlased.
Pärast asjade tuppa tarimist, läks meie rühma seltskond kohaliku kaubandusega tutvuma – peaeesmärgiga midagi süüa. Ja oh õnne – Katrin Pärn leidis tänavalt 100 „zlotise“. Lubas siis kõigile välja teha ja puha, kuid enne ootas kõht orjamist. Söök oli päris normaalne grill – ei mingi eelküpsetatud kiirtoit.
Ja siis tuli püant?! Enamus jalutas toidupoest läbi niisama, kuid Katrin asus koos Lõbusaga oma lubadust täitma ,. Ei tulnud ja ei tulnud. Lõpuks selgus siis viivituse põhjus. Raha, mis Katrin leidis oli Donaldi turvamärgi ja pinokkio pildiga. Hea, et käsi raudu ei klõpsutatud?! Käru omadel, kes kassas nende taga, oli aga nalja nabani.
See järel siis tekkis soov külastada väiksemal seltskonnal Varssavi vanalinna. Saades seltskonna maja juures taas kokku laenati Kärutajate käest matkaja GPS pandi paika marsuut 6,2 km . Seega võitis Lõbus õlle ,sest vahepeal olid asunud kolm Kolumatsi meest sõprust sobitama ja väitsid et vanalinna on rohkem,kui kaheksa km . Nimelt olid nad pool maad ära marssinud ja siis otsustanud peret heita ja taksoga tagasi tulla. Asusisime teele maja eest paremale ümber põõsa ja pots murupeale maha – rohekem ei jõudnud saabus otsus kellele seda vanalinna sellise palavusega vaja ? Juba oli välja toodud ka tekk millel istuda ja külalisi vastu võtta, rahvast liikus ja imestas kuidas kül see vanalinn siia õuepeale tulnud on ?Külalised lahkunud püüdsime (Raus , Lõbus , Katrin Pärn ja Anneli) maja ees uinuda , kuid sitikad arvasid ,et keegi on nende jaoks toidulaua katnud , lõpuks saabus siiski otsus ,et nüüd on vist paar kraadi jahedamaks läinud ja võib-olla kannatab ka toas magada .
18.Juuli
Hommik algas 4:30 bussi pakkimisega . Teistele selgitused jagatud ,miks kuulsid nad isegi vanalinnas Lõbusa jutuhäält , kulges tee läbi mägede , Krakovi , Bratislawas bussi erskursiooni tehes ja lõpuks jõudes Viini . Vahepeal enne Austria –Slovakia piiri peatust tehes vajas toalet taas Slovakia münte mida leidus suhteliselt vähestel . Leidlikud avastasid , et saab ka kahks ühes tihkelt teine-teise vastu liibudes väravatest läbi liikuda . Kuna mündid hakkasid lõppema tuli Annelil , Katrinil ja Rausil ennas kolmekesi väravate vahele mahutada , kahjkus nägin ma pilti alles siis kui nad sealt juba vabanesid .
Austria piirilt saadud GO otsustasid bussi juhid vabaneda Slovakia omast. Eelnevalt luges Valdo sõnad peale ,et keegi ei tohi seltskonast irduda . Keda tagasi ei tulnud olid bussijuhid . Kahtlustasime ;et nad on häälega minema läinud. Peaaegu tunni möödudes hakkas siiski piiripunkti poolt kaks sinist särki paistma.
Nõudes nendelt selgitusi rääkisid nad ,et 24h avatud piiripunkt oli siiski suletud 45min ja hoolimata väitest , et sulgemis aeg pole eel saabunud teatas töötaja , et temal on paberid tehtud ja rohkem vastu ei võta . Mõtlesid siis võtta kohvi automaadist. Vaja oli 50senti kuna Valdol oli 1euro püüdis ta kohviku pidajalt paluada selle lahti vahetamist ,kuid tädi oli teadmata põhjustel pahane ja polnud nõus raha vahetama . Kahepeale klappisid nad kokku 50senti ja püüdes aru saada märkide järgi milline on koore ja suhkruga kohvi vajutasid nad nuppu – see mis sealt tuli oli küll kõike muud kui soovitud . Hallikas vesi mis oli pisut magus ja loputs vee maitsega neile eriti alla eii läinud.
Jõudes Viini siva asjad tuppa ja vanalinna viivat U-bahni otsima . Leidsime tee äärest ka eksinud Kolumatsid ja pisut teed küsides jõudsime jaama. Õnnelikult piletid ostetud ja sõit sõidetud sõime täis oma kõhud vaatasime kohalike vaatamisväärsusi , püüdis vahepeal Peep väita ,et ooperi muuseum ongi Rahvus Ooper ,aga me ei uskunud teda ja leidsime lõpuks ka õige maja üles . Lõpuks otsustasime minna ööbussile mis pidi sõitma 1st-5ni . Peatus leitud ,buss leitud sõitsime linnaerskursiooni tehes kodupoole. Vahepeal tekkiski tunne ,et buss sõidab lõpp-peatusse 4 tundi. Siiski teatas ühtäkki bussijuht , et see peaks meie peatus olema. Püüdsime vastu punnida ,tahtsime lõpp peatust. Buss alustas teekonda , kui Raus ja Peep jõudsid kookuleppele ,et see oli meie raudtee jaam hoolimata sellest polnud keegi näinud kanalit mille järgi pidime orjenteeruma ( vastuvoolu kodu poole ) . Tänu vastutulelikule bussijuhile saime bussist välja . Aru saades ,et tuleb ületada raudtee siirdusime jaamahoonesse mis oli seest täiesti võõras ja sealt läbi minnes laius ees raudtee mitte U-bahn .väljusime jaamast ,et välja mõelda mis edasi kuidas saada üle raudtee. Veendusime taas et paistab mägi millest peame üles vantsima ja sisenesime jaamahoonesse . leidmata teist väljapääsu küsisime kohalikult töötajalt kuidas pääseda Hütteldorf hosteli tema muidugi polnud sellest midagi kuulnud ja väitis et Hütteldorf asub siin. Meie soov leida siiski hostel sama nimega ja mitte piirduda jaamahoonega ,kuhu üks vennike oli juba ,tukkuma keeranud ennast , viis meid taas jaamahoonest välja . Veel kord veendunud jaama õigsuses ja vajaduses ületada liiprite rägastik tegime uue rünnaku jaamahoonele seda puhku ründasime alla viivat treppi – see mõte viis sihile pääsesimegi juba tuttavale poolele ja kodu paistis .
19.juulii
Hommiku pakkimine 7:15 sööma ja sõit Sloveenia poole. Merbori linnas anti meile vabaaeg . Enamus asus söögi kohta otsima . Siin kõneleja sattus kokku Käru rahvaga . Leidnud suht kiiresti koha tekkis meil keele probleem . Asudes proovima kõiki erinevaid keeli saime teada milliseid suppe pakutakse kui taldrikul toodi küüslaauk ja sibul. Jõudes kokkuleppele , et menüü sisaldab Chees salatit ja muu-muu praadi said need tellitud . Istusime lauda ,kui tekkis meile teenindaja ,kes suutis rääkida inglise keelt . andsime veelkord edasi oma soovid . Tema lahkudes saabusid kibe kiiresti meie praed, asi tundus kahtlane . Ege püüdis selgitada meid teisel korral küsitlenud noormehele kes oli vahepeal sisse läinud ,et saime juba süüa . Arvates ,et teda on mõistetud ,küsis puudu oleva kahvli ja tuli tulema. Temalt oli veel nõutud selgitust kust me tuleme? Vastanud Estonia olid nad teadlikud kohe Tallinnast ,kuna me olevat Eurovisiooni võitnud . Saades arve oli seal siiski kartul mida mehed oma parepeal ei näinud . Siirdusime taas leti äärde ja nägime meile valmis pandud sööke . Siiski oli meilt võetud topelt tellimus . Õnneks pääsesime selle söömisest ja saime näha ka pisut linna .

Tagasi bussi juures alustasime taas sõitu.

Kukerpillidega Lohusalus

Sel ajal kui tublim osa meie kollektiivist on teel Europeade'le ja puhkas oma seiklusrikkalt alanud reisist jalga Poolas Aramise hotellis, kogunesid mõned meist Lohusalu sadamasse, et Kukerpillide saatel laupäevaõhtut veeta.
Meie esindatus oli tagasihoidlik. Puudumise eripreemia kuuluks seekord vast Tomile, keda vabandas asjaolu, et tema saabumata jäämises olid seekord süüdi lätlased, kes oma kuue varbaga ei suutnud Kaera-Jaani kuidagi teistmoodi selgeks saada kui et Tom nendega kaks päeva jooma pidi.
Kukerpillid ei olnud minetanud oma headust - mängiti vanemaid ja uuemaid lugusid ning ikka neid, mida rahvas ootas ja mille saatel oli tore jalga keerutada. Avaloona mängiti Külavalssi, aga kuna kvoorum ei olnud seekord kogunenud, siis see tants jäi seekord tantsimata. Emajõge seekord ei kõlanud, aga isegi kui kvoorumit oleks jagunud, oleks see lugu ilmselt ennem lõppenud kui ühed-kahed selgeks oleks määratud. Küll sai aga meenutatud kõiki muid tantsusamme valsist polkani. Paar korda tuli tõdeda, et ega muusika rahvatantsijat eriti ei sega. Purjeka Berta meeskond proovis pidu huvitamaks teha ning kallas muusikutele peakohalt pisut vett kaela, aga pidutuju see ei murdnud ning tundus, et nad jõudsid muusikutega ka kokkuleppele.
Tegemist oli täiesti ebatraditsioonilise üritusega - me ei helistanud Guidole, naised ei kleepinud ennast Suure Veski külge, rekordeid ei püstitatud, aga lõbus laupäevaõhtu oli sellegipoolest. Kellel sellest nostalgiast jäi väheks, sai seda ise juurde otsida - nt Pikk, kes meenutades lapsepõlve mängumaid suutis kohale orienteeruda ammust piirivalveteed pidi.

Järgmisel laupäeval (24.07) esinevad Lohusalus Meie Mees ja Bläck Rokit. Kellel huvi, saab nautida ja jalga keerutada. Kõht on kasulik ennem täis süüa, sest suure hulga publikuga jääb kohalik pubi pisut jänni. Nii tuli meil oodata küüslauguleibasid pool tundi ning 15 juustuviilu lõikus kokk taldrikule tervelt kolmveerand tunniga. Kaua pakutavate praadidega aega läheb, võib ainult oletada. Joogi ja pirukad saab kiiremini kätte.

Topu

Nagu igal suvel, nii ka sellel, sai üks sõpruskond Topul kokku. Pooled olid kutsujad ja pooled külalised. Kohale tuldi surfates, jalgrattaga, autoga, orienteerudes ja tänapäeva teedeehitust õppides. Saime teada, et asfaldi alla pannekse "multš", et umbrohi ei kasvaks. Asfaldil pidi raske niita olema. Guits saatis päeval kõigile orienteerumiskava, et saaksime mängida maastikumängu "Tunne ilusat Läänemaad". Kohale jõudsid kõik peale ühe. Mis temaga juhtus, seda ma ei tea. Ehk ilmub ikka sügisel välja. Aga see-eest oli meil kutsumata külalisi. Üks peni, miljonid sääsed ja sajad puugid. Ja nende pärast jäi meie aiapeoke üsna lühikeseks. Tuli kööki kolida. Aga tänu sellele sai vist püstitatud köögis istujate rekord. Kes veel ei tea, siis alati me püstitame või püüame püstitada rekordeid, kui Topul oleme. Seekord sai kirja neid kaks.
Nagu alati olid kokad ja pagarid oma ülesannete kõrgusel. Liina oli terve pika aasta arbuuse küpsetanud, Priit torti valmistanud, Guido vorstikesi voolinud.
Guido oli sellel aastal ka uue atraktsiooni oma teemaparki püstitanud. Tünni. Tünn oli mõnus. Eriti peale sauna. Pikk istuski ainult tünnis ja puhus mulle, et naised tunneksid ennast nagu mullivannis. Lõpuks sai ta ikka sauna ja merre ka.
Kuna Suurele Veskile seekord ükski naine külge ei kleepinud, siis otsustas ta ise naistele külge kleepida. See tal aga ei õnnestunud, sest me oleme juba vanad kalad ja teame, kuidas sellest hoiduda. Veel oli plaan järgmisel hommikul äia väravas Tšaikovski pingil Haapsalus Riini ja Marjuga suudlema hakata. Ka see plaan ei läinud tal läbi, sest väike vennake viis ta öösel lihtsalt minema.
Osa külalisi hakkas öö saabudes lahkuma. Erinevatel põhjustel. Osa aga läks miskipärast vara magama. Ei aidanud siin ka see, et Riin püüdis neid ära osta ajakirjadega. Enamus jäi siiski kohale ja üles, kes kööki, kes sauna. Saun oli nagu alati super, hüper, mega. Sauna rekordit seekord ei tulnud. Käisime ka öösel peale sauna meres ujumas. Saunast otse kuumaks köetud autosse ja autoga otse merre. Väikese-Veski auto mahutas seekord 9 inimest. Kuna ta ise teed ei näinud, siis pidi Riin tagaistmelt talle teed juhatama. Aknad olid ju auravatest inimestest uduseks läinud. Meres käik on meil juba traditsioon. Olgu vesi soe või külm. Seekord oli väga-väga soe. Pole vist kunagi nii soe olnudki. Püstitasime siis ujumise rekordi. Ujusime ja ujusime ja ujusime, mitte keegi ei tahtnud kaldale minna. Me pole kunagi nii kaua ujunud. Loomulikult laulsime ka Valgevenes selgeks õpitud "hümni" - "Üks Veski seisab vete pääl." Seekord seis lausa 2 Veskit vete pääl. Suur-Veski ei tahtnud üldse merest välja tulla. Väike-Veski pidi ta jõuga kaldale tooma. Teel tagasi kohtasime me kahte 2 meetrist meest, keda Väike-Veski miskipärast oma autosse ei tahtnud võtta. Nii pididki 2 pikka meest ja 1 Anneli jälle orienteerumisega tegelema. Kahjuks polnud Guits seda kaarti päeval saatnud. Nii nad natuke ekslesidki Topu metsade vahel.
Jälle saun ja köök, saun ja köök. Kella 3 ajal otsustasid viimased magama minna. Algas paaridesse jagunemine. Kes kellega, see jääb siinkohal saladuseks. Igatahes leidsid kõik omale meelepärase voodikoha ja kaaslase. Keegi ei nurisenud. Kõik olid rahul. Ainult Margot oli miskipärast omale siili madratsi alla pannud ja siilile loomulikult see ei meeldinud. Nii otsustas siil Margoti madratsi läbi torgata.
Hommikul ärkasid Riin ja Marju vara. Kell oli 7.45. Keetsime kohvi, sõime kringlit, kirjutasime teistele lahkumiskirjakese, laulsime Rausile äratuslaulukest. Raus ei osanud muud teha, kui hakkas selle peale lihtsalt naerma. Aga tundub, et seda laulukest kuulsid ka Margot ja Alar, sest ka nemad ärkasid siis üles. Õnneks kuum kohvi juba ootas neid ja ma loodan, et nad väga pahased meie peale polnud. Marssal pakkis pakid ja pani vööri. Ja siis alustasid 2 naisorienteerujat tagasiteed Tallinnasse. Ei eksinud teelt. Enne Tallinna tegime ka väikese vahepeatuse Marssali juures Jõgisool. Marssalit ei olnud kodus. Mitte kedagi polnud kodus. Ainult 1 koer ja tema juba meie tulekust ennast segama ei hakanud. Missioon täidetud, sai edasi Tallinna poole sõidetud.
Siinkirjutaja pakkis kotti uued asjad ja startis Lõuna-Eestisse Põlvamaale Pinnamäe puhketallu, Riin aga jätkas päeva võimeldes.
Kuidas aga kulges ülejäänud seltskonna hommik Topul ja mis neist edasi sai, seda ma kahjuks kirjutada ei oska. Eks nad kirjuta sellest ise.


Järg...
No loomulikult, kui ikka kohe ei kirjuta, siis läheb mõni asi meelest ära. Tänx, Marvi, et meelde tuletasid. Kui kellelgi veel midagi meenub, siis andke aga kommides teada. :)
Tünni mahtus ju lausa 3 suurt meest korraga. Kogu vesi jooksis täiega tünnist välja.

Seekord siis selline jaanipäev.

Mõtlesin, et vahetaks muljeid möödunud jaanipäevast, kuna see oli minujaoks ikka väga väga midagi teistsugust. Nimelt olin üks osaleja ATV meeste - naiste ühisest jaanikust, mis toimus Haanjamaal, Rõuges, Sepa talus. Üritus toimus 3 päeva, kuhu oli siis organiseeritud erineva raskusastmega ATV sõite. Räägiksin esimeset, sest see oli kõige meeldejäävam. Kohale jõudsime teisipäeval päält lõunat, nats aega anti asju sääda ja siis oli minek. Öeldi veel, et kuna mitu päeva on sadanud, siis kõige märjematele radadele ei läe. Aa see Sepa talu peremees on ise suur ATV fänn ja korraldab ka ATV matku.

Nii topiti mind siis riidesse, nägin välja nagu see tegelane keda kasutatakse koerte dresserimisel, püksisääred teibiti kinni, et vesi kummikusse ei läeks? Kobisin siis tahaistmele, ette esialgu ei kippunud ja läks lahti. Klammerdusin eesistuja külge, sest oli tunne, et esimeses kurvis ma muidu kaon sealt. Sõitsime mööda metsaradu ja sihte, oli tore. Millegipärast sõideti läbi igast suuremast ja väiksemast veeloigust, ise oleks küll mööda laveerinud :). Veel natuke n.ö. normaalset sõitu ja siis, siis läks alles lahti. Peaaegu püstloodis kallak, kust siis alla laskuti, mul oli tunne, et laskun pea ees sügavikku, õnneks jagati juhtnööre kuda end hoida. Jäin siiski sadulasse :). All orus oli igast erineva sügavusega lompe, tiigikesi , järvekesi , kust asuti siis õhinal läbi sõitma. Enamusel vedas, aga meie ATV sukeldus ühte neist ja jäi kuhugi kinni ning läks ümber, leidsin end äkki kaelani veest, igast praost immitses vett sisse, ka kummikutesse. Tiriti meid sealt siis välja, väänasime n.ö. end ka välja, putitati ATV - d ja edasi. Sealt samast püstloodis seinast üles. Jõudsin vaid mõelda, loodetvasi oli selline ujumine viimane kord kui tuli jõgi mida ületada. Seekord kupatati naised maha ja tassiti seljas üle, sest vesi oli ikka vööni. Masinad veeti lihtsalt läbi. Nüüd sai vahepeal ka minujaoks normaalset sõitu kui taas kord jõudsime ojani mida vaja ületada. See oli tõeline mudamülgas. Sealt üritati lihtsalt läbi sõita aga kõik masinad jäid mudasse kinni. Siis läks lahti vintsimine, tõmbamine, vedamine, lükkamine jne. kusjuures üks naine oli eriti tragi ja usin, mul jäi lausa suu lahti, vaadates kuda ta seal põlvini mudas müttab, vinge naine. Ülejäänud 4 naist kaasaarvatud mina lihtsalt vaatasid suu ammuli. Et jutt liiga pikaks ei veniks siis, edasi viis sõit rabasse. Oi oi kus seal oli ikka muda ja lausa põhjatu. Ma ei tea kui pikk see maa seal sõita oli aga enamuse ajast lihtsalt veeti ja tõmmati masinaid ja endid mudast välja. Naised siis ronisid mööda puid, et veetakistusi ületada. Kes millist tehnikat kasutas, kes püsti kes kaksiratsi end tõmmates. Palgid olid ikka väga libedad ja võimalus vette prantsatada suur. Mõtlesin, et oleks pidanud kooliaeg rohkem poomil käimist harjutama. Vahepeal oli küll juba tunne, et sinna ojakestesse ja jõekestesse need inimesed ja masinad uppuvad. Siis vahepeal tekkis tunne, et kui ei uppu, siis panevad sääsed nahka, neid oli kohutavalt palju, lausa mustas. Istusin vahepeal ühe kännu peal ja mõtlesin, et kui peaks mingi jama tekkima ja peaks kellegile ütlema kus oleme, siis teaks vaid öelda keset metsi ja rabasid. No väike jama juhtus ka, üks ATV läks lihtsalt põlema, aga õnneks suudeti see kiirelt kustutada ja keegi viga ei saanud, ka ATV õnneks väga mitte, sest oli võimeline edasi sõitma. Sai sõidetud veel mööda jõge ja mööda tunnelit kus jõgi voolab, äkki tekkis tunne, et ega sealt rong vastu tule :). Ületasime raudtee, alt poolt, läbi avause kust mahtuski läbi ainult ATV. Ja lõpuks pärast 6 tundi lähenes lõpp. Siis käidi jões masinaid pesemas, oi millise mõnuga seal ringi uhati. Selleks ajaks olin aru saanud, et nende inimeste suurim rõõm ongi muda, mida rohkem seda uhkem ning vesi ja mida rohkem seda kõike pritsib seda parem. Tagasi jõudes ootasid meid ees veel hulk ATV fänne, kes olid hiljem tulnud ja nende suust kõlas üks ühine küsimus kas muda oli. Ja nähes millised mudakollid me olime, ainult silmad välkumas, siis oli nende näol siiras rahulolu.

Kui selle retke ajal tekkis vahepeal selline vähe kehvake tunne, kuna riided olid märjad ja natsa külm hakkas, siis peale kuuma sauna oli tunne mega. See oli ikka väga mõnus ja vapustavalt lahe kogemus ja elamus. Ja ilmselt suhtun ka mina mudasse edaspidi vähe teisiti :).

Sõbrad selleks ongi!!!

Sõprade värk.

Eila, nagu te kõik teate, oli heategevuslik laulu-tantsu üritus.
Parimad ja ilusamad Tallinna vingeimast tantsurühmast hakkasid saabuma kell 18.00
paiku 17. juuni õhtupoolikul Vene Kultuurimajja. Kenasti oli ukse kõrvale laua taha end istuma
sättinud väike Möldike. Esimene ehmatus läks mööda - ta ei olnud tulnud sinna valvelauamutikeseks. Seisime Suure Veskiga kenasti fuajees, kui meile lähenes daam mustas,
lahke naeratuse saatel küsis ta meilt, et ega me eksinud ei ole. Vastasime loomulikult õieti.
Meil orientatsioon hea, me ei eksi. Seepeale juhatas ta meid sinna, kuhu olid juba kogunenud ka teised õhtu staarid - lavatagusele alale. Laulukoor juba laulis.

Pisitasa tiksutasid kohale ka ülejäänud meie kunstilse kollektiivi hullujalgsed.




Natsa juteldud kutsuti meid proovi. Tuljak on äge tants, kuid selle huvitava musikaalse lahendusega oli ta veel vingemaks tehtud. Kiire, bändi ja koori saade. Kiirust kusjuures oli MS veel tugevasti maha võtnud.

Ähh mis seal ikka, teada ju tansturingkondades juba ammu, et
head tantsijat muusika ei sega. Esimene proov bändiga ( võrreldes CD versiooniga ) ei
tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpp muudkui venis ja venis, keeruta ja keeruta aga tõste kohta ei taht kuidagi tulla. Teine proov oli juba parem. Me jäime rahule.
Tõenäoliselt polnud see bänd kunagi varem Tuljakut mänginud ja ka koor oli eelmisel õhtul kooriversiooni tanstuomaks ümber launlud.
Proov tehtud anti meid kontserdi alguseni vabaks. Vahepealsel ajal tutvusime majaga, suhtlesmie teiste staaridega, harjutasime igaks-juhuks "Noort pensionäri" ( äkki juhtub vahepeal midagii Tulajukga , noh meil siis kohe backup olemas), tegelesime kleptomaaniaga, kogusime kuulsustelt autogramme jne.


Saabus Raus. Suur ja uhke ja jumala kaine. Triin andis talle kaamera, et siis on Rausil meie esinemist parem filmida (tema linateost me siinkohal ei presenteeri - kunagi).
Meil lubati istuda publikust vabaks jäänud kohtadele. Me ei lasknud endid mitu korda paluda ja istusimegi. Kontsert oli väga hea. Loomulikult ei saagi olla midagi kehva, kui üle lavalaudade
käib selline staaride plejaad. Nimekirja ei ole ja ei ole ka manust milles see nimekiri sees on. Saabuski meie kord. Tegime veatu tansu, kuigi alguses tegi bänd meile kerge vingerpussi. Naljavennad.
Peale esinemist tänati kõiki, kes olid oma õla ürituse toimumisele ja laste toeamisele alla pannud. Tänud neile ka meie poolt. Jagati lilli ja moblasid. Ja kive. Ja pildistai üks ühispilt.See, kes leiab pildilt üles meie tantsukollektiivi fännclubi on, tore inimene.

Tauri on ikka tubli ja hea südamega mees, et korraldas selle suurepärase, ja südamilku
heategevusliku ürituse. Meilgi kõigil hea meel, et saime natukenegi kaasa aidata.

Pidu hakkas

Esimene seltskond võeti peale Tiskrest 23.40. Pooled liitusid Nõmmelt. Ja viimased hääletajad korjati peale Laiavainu bussipeatusest 00.30. Ja tuligi ette 5 bussi. Tänu Suure Veski lipuga hääletamisele, leidis bussijuht meid edukalt üles. Meid aitas ka pasunaga Triin. Inimesed bussist olid üllatunud, et mingi suvaline bande vehib tee ääres lippudega ja üritab autot leida.

Õnneks oli bussijuht mõistlik mees ja korjas selle bande igaks juhuks peale, sest keegi teine meid peale ei tahtnud võtta. Bussijuht ei pidanud meis pettuma - nagu alati oli meie käitumine tagasihoidlik. Guits ütles kohe, et tema pole mitte üht kilo maha võtnud. Bussis jäid kõik kohe magama. Ha-ha-haa... Tom helistas Guitsile ja Guits vastas, saamata aru, et Tom tema ees istub. Järgmiseks hakkas peitusemäng Jägermeisrtiga. Lõbus peitis seda kogu aeg ära - KUHUGI. Riin ja Marju võtsid kohe laulu üles. "Seda paati pole tehtud linnuluust...". Peale kella kolme hakkasid esimesed nõrgemad magama jääma. Vahelduva eduga magasid kõik. Marju magas täpselt sada kilomeetrit. Esimese pissipeatuse ajal Ogres käisid Riin ja Väike Veski Jooksupolkaga pissil, kell oli 5 hommikul. Huvitav fakt oli see, et Ogres lätlased lihtsalt jalutasid jalgrattad käekõrval, mitte ei maganud. Bussis aga mõned magasid, mõned tegid nagu magaksid. Daugavpilsis leidis sohver Jüri Liepaja pooliku ja väikesemõõdulise silla. Meie buss selle alt läbi ei mahtunud. Jõuga sealt ka naljalt läbi ei sõida. Hakkasime otsima uut teed... ja leidsimegi... Mõni kilomeeter enne piiri täitsime kenasti piiriületus manifestid. Piir ületatud. Jee... On juhtunud, et eksitakse tänavaga, nimega, vanusega... Aga, et viiakse kogemata teise RIIKI... No bladi hell... Seda juhtub ainult muinasjuttudes ja ilmselt ka meiega. Valgevene asemel olime sattunud kogemata Leetu (hüsteeriline naer). Keerasime bussil otsa ringi ja sõitsime tagasi. Piirivalvurid said kindlasti kõvasti naerda. Tuli tagasi sõita Daugavpilsi. Vaatasime kohaliku vangla ka teiselt poolt üle. Kuna juhid olid vahepeal kaarti uurinud, leiti lõpuks ka õige tee. Kõhud hakkasid tühjaks minema. Meile hakkas lõpuks terendama õige piir.

Aega lõunani oli 1,5 tundi ja tädi Braslawi keskväljakul oli lootust kaotamas. Piiripunktis möödus kõik suht rahulikult, seda tänu sellele, et mitte keegi meist ei olnud kaasa võtnud koduloomi. Isegi Triin oli oma koerad ja Marju oma jänesed koju jätnud. Piiritsoonis oli ka Duty Free pood ja ajalooline Rootsi buss. Passid tembeldatud lubati meil ametlikult siseneda Valgevenesse. Braslaw lõpuks. Üllatav - meeldivalt. Puhas, ilus, värviline, igal pool järved - kaugelt üle meie ootuste. Meile tehti kerge ekskursioon. Nimelt tutvustati meile järgmise päeva esinemispaika, kohalikku haiglat, vallavalitsust, panka ja supermarketit. Viimases tehti ohtralt sisseoste. Tuhanded raisatud, mindi vastu uutele seiklustele. Turbazas ehk meie uues kodus valis igaüks endale sobiva tudukoha. Pakkumises olid nii majad kui ka äsjaremonditud toad. Eliit ööbis majades. Ootusärevalt, südamete põksudes läksime rikkaliku gurmee lõuna ootuses kohalikku sööklasse. Seinal tervitas loodusteemaline õppemaal kaladest, õhus hõljus jube kuseh...s. Trepist üles liikudes ei osanud me ninad mitte ära arvata, mis meid ootab. Kõigepealt silmasime kraanikausse. Üks neist andis meile maagilist parandava toimega pruuni ravivett. Iga endast lugupidav inimene peseb ju käed enne lauda istumist. Kas keegi meie seast seda vett kasutas, see on selle teksti kirjutajatele teadmata. Laudadel nr. 4, 5 ja 7 ootas meid riisiollus hernestega. Meie ei oodanud ollust. Ollusega koos oli laual ka potentsi pärssiv kissell (Tomi ja Jussi sõnul). Kissell oli salvrätikutega ühte tooni, ainult veidi lahjem, seega suure tõenäosusega oli see salvrätikutest valmistatud. Supp oli staar - keedetud kapsas ja olematu sool. Kõik ootused olid panustatud praele. Ja siis ta tuli. Kapsalehtedesse mähitud hakkliha ja riis (see mis ollusest üle jäi???) kaetud huvitavamaitselise kastmega. Nuge nende etikett söögiriistadena ette ei näinud. Statistikat küll ei tea, aga ilmselt kasutatakse neid millekski muuks. Kõht täis, tuju hea, kobisime jälle bussi peale. Paar kiiremat tiiru meile veel tundmatus linnas ja olimegi kahe kiriku vahel parkimisplatsil. Seejärel sunniti meid otsatuna näivatest treppidest mäkke ronima. Õnneks pole me papist poisid ja me saime sellega hakkama. Sattusime tagasi keskaega. Kunagine kindluse asukoht oli muudetud keskaegseks ürituseks. Kõikjal võis näha midagi keskaegset - alates arusaamatute pannikoogilaadsete plönnide küpsetamisest kuni rüütlitevahelise lahinguni välja. Rüütlid olid ikka ilgelt mökud vennad.

Tom giljotineeriti. Marvi kohusetundliku partnerina ostis Tomi ühe Eesti õllega välja. Päike paistis ja uni tikkus kangesti peale. Põliste eestlastena trimpasime loomulikult ka grüünes õlut, mille müük muidu avalikel üritustel keelatud oli. Miilitsate selja taga võib ju kuiva seaduse ajal õlut tarbida. (Miilitsad on eestlaste sõbrad.) Keegi küll veel ei norsatanud, kuid tänu ühele kaastundlikule Valgevene tädikesele, lubati meil keskajast lahkuda. Meie kunstiline juht lubas meid bussi ja viis koju magama. Grupiviisiliselt magati 2 tundi. Ka kõht oli grupiviisiliselt endiselt tühi. Edasi läks sõit kolhoosi. Seal pidi olema 90 minutiline kontsert. Kolhoosis oli algusest peale tore. Riietusruumis ootasid meid vaagnad võileibade, küpsiste, kommide, lahustuva kohvi ja kuuma veega. Rõivastusime kontserdi tarvis rahvariietesse. Pikemalt lahkamata oli meil riietumisel probleem sukkadega. Karvased jalad lavale siiski ei jõudnud. Probleemi lahendasid 4 üksteise peale laotatud püksipaari. Igati leidlik variant.

Peldik. Suur ja roheline sein, mille taga oli kahe auguga suurepäraselt ventileeritud ruum.

Latgalite rahva uhke esindaja tuli meiega sõprust looma ja muuhulgas mainis, et nende kava võib venida ca 10 minutit pikemaks. Reaalsuses venis nende kava 45 mintsi asemel 80 mintsiseks. Latvians sucks. Joodeldavad tädid ja meile juba eelmisest reisist tuttavaks saanud ühesugused läti tantsud väsitasid ka kõige püüdlikuma vaataja. Meie lendasime professionaalidena (publiku sõnad) peale ja sellist kultuurilaksu polnud kohalikud ka uneski osanud oodata. Tegu tehtud, asi hooleta. Rõivastusime tsiviilriietesse tagasi. Naabermajas asuvas sööklas ootas meid tegelik ja tõeline gurmeesöömaaeg. Tegelt kah. Liha oli ja tuli ja tuli. Suur Veski pole olnud nii õnnelik juba aastaid. Viina voolas ojadena. Liiter viina ja liiter vett – normaalne.

Ehedamat kolhoosipidu ei saa ka parimal stiilipeol. Tagasihoidlikud seltskonnalaulud, mida viinavõtu kõrvale lauldi, muutusid õite pea laulukonkursiks. Eestlased ju tuntud laulurahvas. Peolõhkujaks osutusid sel korral bussi kettad. Ärksamad jätkasid öölaulupidu koduse järve kaldal. Sissepääsuparooliks kujunes – „ööd on siin mustad“. Räägiti, joodi ja lauldi. Hittlooks kujunes Eesti rahva kauaaegseid lemmikuid „Üks Veski seisab vetepääl“. Tegime seda omas võtmes ja asjakohaste liigutustega. Kuna Valdo oli eelnevalt soovinud, et me rongikäigus ka vokaalselt taidleksime, sai seda lugu ikka päris kõvasti treenitud. Publikuks me hilisöisel öölaulupeol oli kohalik putkavaht. Tema tagasihoidlikkus hoidis teda meist eemal ja nähtavasti ei teadnud ta ka, et ööd on siin mustad. Veel sai nauditud imeilusat kuu tõusu järvest ja tähe langemist. Kõik soovisid midagi. Peo jätkust punases majas ei tulnud midagi välja, sest Suur Veski otsustas ühel hetkel väga ootamatult lihtsalt magama jääda. Ja Eurovisiooni lauluvõistlus oli ka juba lõppenud. Õnneks nägime ära võiduloo. Nimelt ainult nägime, sest oivaline värviteleviisor, mis meie majas oli, näitas ainult must-valget säbrulist pilti ilma helita. Tänu meie suurepärasele deduktsioonivõimele tuvastasime, et võidulooks oli Saksamaa laul. Öörahu algas kell 01.36. Õnneks tuli ka Riin magama, sest algul oli ta ju lubanud, et ta enne kella 02.00 magama ei lähe. Peale tunnist uinakut ärkas Suur Veski. Ja loomulikult ka meie kõrvaltoas. Kui me poleks ärganud, siis jumal teab, mis juhtunud oleks. Veski avas toa ukse ja seisiski keset tuba kogu oma hiilguses. Merle arvas, et oleks tarvis teda teavitada, kus ta viibib. Veski tahtis teha tarka nägu ja ütles, et teab, kus ta viibib. Pani ukse kinni ja läks järgmisele õllele ruumi tegema. Riin, kes Veski magama oli pannud, arvas, et tema kohus on ta jälle uuesti magama saata. Marju ja Merle magasid rahulikult edasi. Riin tubli eesti naine, sai selle tööga suurepäraselt hakkama. Loomulikult katsus ta üle ka kõik teised mehed. Süda rahul, et ka Väike Veski ja Priit magavad, sai Riin uuesti uinuda. Edasi jätkus mitu tundi privaatfilme.

Hommik. Oi, kuidas oleks veel tahtnud magada. Aga meid ootas tihe programm ja päeva alustuseks oivaline hommikusöök stalovajas. Triin sai ainult unistada itaalia kohvist. Pidime leppima ülimagusa teeveega, riisipudru ja eilse kapsarulli sisuga. Aus toit igati. Mis te arvate, kas me sõime kõik ära? Järgnes õlleguljanije kauplustesse “Pelikan” ja “Turist”. Lepp keetis ka meile kohvi. Rõivastusime, pakkisime asjad, maalisime ja olimegi valmis pühaks toiminguks. Enne veel kohtusime valeboratitega, sest eksikombel oli tegemist hoopis kohalikega. Õnneks kohtusime ka päris boratitega. Siis rivistati meid valge joone taha ja saime osa kaastundlikust lilletseremooniast eesotsas kohaliku nomenklatuuriga. Vaatasime ja panime hästi tähele, aga sellest edaspidi. Saime paar sammu astuda, tegime tiiru ümber Lenini ja jälle pidime võtama valge joone taha. Seekord nägime Braslavi edukaid pankureid, teetöölisi, arste (huvitav, miks nad haigeid kaasa ei võtnud), gaasimehi, leibureid, raudteelisi, mafiat, ehitajaid, kohalikku missi jne, jne. Lõpuks lubati meid ka rongkäigule. Loomulikult võtsime kohe laulu üles, sest sai ju kokku lepitud, et meie tõmbenumbriks on Veskilaul. Paraku ei õnnestunud meil seekord ületada tagant kostvat borati-vingu ja eest pealetungivat leedukate monotoonset lauluheiet. Peale kosutavat jalutuskäiku ühest linna otsast teise või kuidas võtta, ühe järve äärest teise, saime pisut puhata. Rahvas tormas kohe ostoksille. Jälle rivistus, jälle avati pidulikult festival, jälle palju laulu ja tantsu. Esitasime Reinlendri ja publiku vaieldamatu lemmiku Mulgi polka. Tantsu ajal kuulsime, kuidas rahvas tribüünidel vaimustunult õhkas, kui me tõsteid tegime. Braavo, Braavo! (Ka siin arvati, et oleme professionaalid, milline au ja kuulsus). Ka kiilid arvasid, et me oleme suurepärased.

Anneli leidis samal ajal, kui me Mulki tegime, omale väga temperamentse sõbranna. Võite kõik nüüd ette kujutada, kui temperamentse. Jälle rivistus, pidulik lõpetamine, lille- ja vaasitseremoonia, ilutulestik. Hetkeks tekkis ka lootus koduteele, kuid kohustuslik õhtusöök turbazas purustas meie lootused. Aga kuna me oleme ikkagi viisakad inimesed, otsustasime selle pisikese ettevõtmise ära teha. Ennem aga oli ikkagi tarvis ju kusagil süüa. Ostsime šašlõkki (mida müüdi grammi kaupa) ja kurki . Ja te ei kujuta ette, kellega Liina, Anneli, Marju ja Guido ühes lauas sõid. Kohalike prominentidega. Oi kui uhked me nüüd oleme. Rahad kokku klapitud, sai ka jäätist ostetud. Naised sõid omad jäätised kiiresti ära, lootuses, et Tom, suur rahamees, teeb meile teise ringi välja, aga ei. Guido käis samal ajal seenel. Puraviku saak oli vägev. Guits loomulikult pole kade mees ja jagas oma saaki bussijuhiga. Enne kui oivalisele õhtusöögile läksime, ostustasime ka kohaliku Aljoša juures ära käia, et kinkida talle punaseid ja lillasid nelke, mis meile kahe päeva jooksul osaks olid saanud. Tegime seal ka paar painutust. Oli tarvis peale esinemist venitusi teha.

Õhtusöök nägi palju parem välja, kui seni olime näinud. Mõningad meist isegi maitsesid seda. Kompotist olid rosinad välja võetud, aga eks järgmine kord on ju ka vaja millestki kompotti teha. Supp oli igatahes maitsev.

Enne kui koduteele asusime, külastasime ka stalovaja wc-d. Naiste oma osutus igatahes jälle elamuseks. Uksed olid ja nagu polnud ka. Ristisime selle koha kohe hobusetalliks. Hobusetallis käidud, asusimegi koduteele. Enne tuli meil õnneks veel meelde, et raha on kulutamata ja Lepp kaastundlik bussijuht, keeras kohe kohalikku supermarketisse. Esimesena läks kaubaks loomulikult marmelaad. Mis te siis mõtlesite? Et alkohol. Ei, ei, aga õlut osteti ka ja ikka ohtralt. Kuna rahad hakkasid juba otsa lõppema, siis otsustati kõike ühiselt jagada. Kui esimesel maksjal raha üle jäi, andis ta rulli edasi järgmisele maksjale ja järgmine, kulutades oma osa ära, andis rulli jälle edasi. Müüjad ja kohalikud ostjad vaatasid seda tavatut pilti lollide nägudega pealt ja ei saanud mitte millestki aru. Kojusõit lõpuks. Merlel hakkas nii kurb, et pisarad voolasid ojadena. Aga teha polnud enam midagi. Mis läbi, see läbi. Suure saladuskatte all võib ju mainida, et meid oodatakse juba peale jaanipäeva Valgevenesse tagasi. Valgevene-Läti piiril oli mega-super-hüper pikk autosaba. Siis sai välja mõeldud legend, või õigemini legendid ja me sõitsime kohe esimeseks. Legend töötas. Vahepeal tuli aga eelmise päeva vahetus tööle. Õnneks ei hakanud keegi protestima ja me ei pidanud plaan b-d kasutusele võtma. Guits küll arvas, et kes kontrollile ei allu, see pannakse põlema. Olimegi kerge vaevaga Lätis. Esimeses bensukas said kõik head kohvi ja pissida ühes euro wc-s. Sõit, sõit, sõit. Metsapeatus. Naised vasakule, mehed paremale. Ka kohalikke sääski sai natuke toidetud. Selgus, et veel on seisakut 7-8 minutit. Merle, Mailis, Marju, Liina, Priit ja Guido otsustasid natuke sportida. Nimelt otsustasid nad edasi liikuda joostes. No oma kilomeeter sai ikka maha joostud. Ei tea, mida küll mööda sõitvatest autodest inimesed võisid mõelda. Mingi suvaline kamp, mingites suvalistes riietes, kes teksades, kes plätudes jne, jookseb lihtsalt mööda maanteed. Ega me ikka normaalsed ei ole. Kuna Tallinnani oli ikkagi veel väga-väga palju maad, otsustati siiski bussi peale hääletada. Bussijuht, hääletajate ingel, korjas meid peale ja meil ei tulnudki Tallinnani joosta. Jälle sõit, sõit, sõit. Umbes tund enne Riiat muutusid ka teeolud normaalseks ning enam ei sarnanenud buss kartulivagude vahel hüpleva traktoriga. Kes magas, kes vaatas filme, kes lobises niisama. Lõpuks selgus, et Triin oli terve tee Riiast Iklani monoloogi pidanud. Iklas traditsiooniline öine seljanka söömine. Ei saa ju traditsioone rikkuda. Kõhud täis tuli ka kõigil hea uni. Siis saabus hetk, kui seltskond taas jagunema hakkas - esimesed lahkusid bussist. Sai ületatud inimtühi või õigemini autotühi Pärnu maantee. Väike jalutuskäik looduses linnulaulu saatel ja kõik leidsid oma sõiduvahendi. Õnneks keegi oma autot magamiseks ei kasutanud ja kõik sõitsid oma koju oma voodisse magama. Oma voodi on ikka kõige parem. Kuidas lõppes ülejäänute teekond, sellest kirjutavad nad ise.

Mõnesid meist ootas ees tegus tööpäev, aga sellest räägitakse juba järgmistes lugudes…

Lõpetuseks ka väike mõistatus. Soovitavalt, neile, kes seekord Valgevenes ei käinud.

Vaadake hoolega seda pilti ja mõistatage, mis on pildil?