Monday Night Fever: Reedeõhtune elamus

laupäev, märts 19

Reedeõhtune elamus

Peale meie suurt sula oli reede hommikuks õues kena liuväli . Minu mees eiras soovitust uisud jalga panna ja läks koerale süüa viima . Nagu olukorrale kohane oli järgmiseks õues maas pikali kaks meetrit meest . Koeratoit lendas laiali ja samuti ka tema käes olnud kaks paari autovõtmeid .
Loomulikult meesterahvale kohaselt ei hakanud ta arstile minema väites et aega pole. Õhtul koju jõudes oli siiski asi väga hull ja siirdusime traumapunkti .
Jõudsime mustamäele veidi enne kümmet . Saime järjekorra numbri ja teada et aega võib minna kaks tundi .
Esmane läbivaatus tehtud (st et tädi kirjutas üles mis juhtus ja kus valutab ) , edasi tohtri uksetaha . Miskipärast meile käepaela ei antud ja kästi oodata kuni kutsutakse . Istusime ja aeg läks , õnneks leidsin omale eelmisepäeva õhtulehe ja sukeldusin sellesse lugedes läbi peaaegu kõik artiklid algusest lõpuni .
Ees ootesaalis oli ka televusser aga lootsime parimat ja ootasime arsti uksetaga nagu kästud . Kuna aeg oli paras jagu hiline hakkasid lõppema lonkajad ja käehoidjad . Arste oli loomulikult vaid üks . Siis toodi mingi vend kel peakinniseotud jne loomulikult tema eelisjärjekorras sisse ja siis arvasime et tohter on magama läinud . Juba oli ettekeeranud kalendris ka uus kuupäev . Lõpuks ärkas siiski tohter ja taas hakati inimesi kutsuma ja saatma viimaseid lonkajaid rönkenisse . Seal õnnestus ka mu mehel istuda oma 15 min või rohkem . Vahepeal hakkas tulema sulelisi ja karvaseid näit läbipekstud mitte meiekeelt rääkiv tütarlaps . Lõppeks kutsuti meid taas tohtri jutule . Ja jälle muukeelne tütarlaps , kes oli kodusel teel püüdnud oma näppe amputeerida .
Õnneks sain oma mehe lõppeks tagasi kipsist jäi ikka ilma aga kästi kolm päeva aeg maha võtta . Kuid kell oli ei rohkem ega vähem kui üks minut puudus ühes .
Ja veel autoga parklast välja sõites ei olnud võimalik tõkkepuu äärde keerata nii ,et seda saaks toimetada autost . Sest üks loll oli sinna mingi saare ehitanud .
See on Eesti meditsiin . Ilus suur uhke korpus nelivastuvõtutuba ja üks arst reede õhtul , kes õmbleb paneb kipsi ja teeb uuringuid , suht normaalne .

3 kommentaari:

  1. Iseenesest on ju tore kui maailmas on jäävaid asju. Nii nägi see välja ka 5 aastat tagasi ja 10 aastat tagasi kui mu laps oli traumapunkti kuldklient ja minu siiraimaks sooviks oli, et võiks ju mingigi kliendikaart olla ...
    Kahju muidugi, et selleks jäävaks on õnnetus olukorras meditsiin.
    Leidsin minagi täna lume alt jää ülesse - põlv sinine ja puusakont valus. Tänavad meie kandis on lihtsalt nii libedad lume all, et püstijäämine ei ole võimalik isegi koertel. Ja ometigi on neil neli käppa millele toetuda, mis siis veel inimese kahest kargust kere all rääkida!

    VastaKustuta
  2. Kahjuks on see asi seal traumapunktis ka teistel nädalapäevadel samamoodi. Olgu siis esmaspäev või reede, vahet pole. Ikka ootad ja ootad. Neile, kellel on edaspidi kavatsus seda asutust külastada, soovitan soojalt posu ajakirju ja vardad kaada võtta, kui just käsi haige pole. Soki jõuab vabalt selle ajaga valmis kududa. :)
    Endal on samuti kogemusi nii Lastehaigla kui ka Mustamäe haigla traumapunktiga. Elagu Eesti meditsiin!

    VastaKustuta
  3. no alles käisin tüdrukuga lastepoolepeal seal oli õnneks uksest sisse välja röntgen tagasi kips ja koju . Kõik sujus ei mingit vahtimist ja me polnud seal ainsamad .

    VastaKustuta