Juubelitel kulmuni on rohi

Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli tuleb alustada sellest, et nagu juba kombeks saanud, kogunesime eelnevalt täiesti juhuslikult Rocca al Mare katusel et mitte tühja käega sünnipäevale minna.

 

Ja kui siis kukkus linttrepp tuttavaid nägusid alla viskama! Tom sai (ilmselt tänu tarbitud õllekogusele) seitse nägu raudselt kokku, aga see ei ole tegelt selle koosoleku teema.

Alustame uuesti:
Kui MNF-i esindus viimse kohani täistopitud retrohõngulise Peugeot'iga Märjamaale jõudis, ei olnud pidu veel alanud.
Märjamaa rahvamajja oli kogunenud hulk inimesi vaatama Hopsani juubelietendust. Kavaleht lubas etendust taluõuel, kuhu tuleb palju külalisi lähedalt ja kaugelt, omi ja võõraid, minejaid ja tulijaid, aga lõpuks saab selgeks et kodus on ikkagi kõige parem. Kui me siis vaid oleks teadnud mis meid tegelikult ees ootab ...

Vainul kõndimise tantsuga meenutati alguses rühma kauaaegset juhendajat. Ja siis kohe hakkaski juhtuma. PRIA rahadega korda tehtud turismitaluõuel läks tõeliseks andmiseks - mehed tantsisid tünnitantsu, Riho ja üks teine venelane madruste tantsu "Jablotška", nägi nii mulgi polkat, viru simmanit kui ruhnu süiti. Ei jäänud olemata läti tants, rääkimata võru ja muhu lugudest. Kõrvust sõge ja silmist kurt naabrimees Roma muudkui hankis külalisi juurde ja tuli neid niisamagi. Kaua välismaal viibinud sugulane Pezzy võiks lavalaudadel rahulikult Ita Everiga rinda pista. Südamliku etenduse lõpetas üheteistkümnenda tantsuna spetsiaalselt Hopsanile loodud Ülo Luhti "Rändajad". Tantsude vahele olid poetatud lõbusad siduvad näitemängud, mis andsid silmad ette parimatele rahvateatritele. Hopsani võiks tõsiselt kaaluda enda nimetamist rahvatantusteatriks. Etenduse lõpus oli tahtmine püsti karata ja hüüda - plääd kui head te olete! Ja peaaegu seda saalitäis publikut tegigi - püsti seistes aplodeerimine ei tahtnud kuidagi otsa saada.
Seejärel algasid õnnitlused - alguses õnnitleti tantsijaid, siis juhendajaid, seejärel jagati kõige tähtsamatele tegelastele ja toetajatele välja Hopsani ordenid. Külaliste õnnitlusi jagus kauaks, meie hoidsime teiste aega kokku ja seekord lavale ei roninud - mis pesa see ikka ilma käomunata on!
Peale etendust said kõik soovijad nautida snäkke ja veine ning isiklikult igaühele õnne soovida.
Pidu jätkus pärast pisikesi ümberkorraldusi saalis bändi XXL saatel.

 

Kõlas rahvalik latiino ja muidu sült. Tantsupõrandal ruumi eriti polnud, seda esimesest loost alates.

 

Kui bänd ära väsis, oli jälle taidlejate käes kord. Ja nii mitu korda. Nagu igale õigele eesti rahvatantsurühmale kohane, nii oli ka Hopsanil oma kodustatud lätlane - tore tantsurühm kuskilt Läti-Vene piiri äärest. Silme ees kangastus juba eelmise aasta Riia kontsert, aga seekord tegid lätlased hoopiski lahedat estraadi.Muu hulgas esitasid nad viimase tantsupeo "armastatud hiti" - "Ukuaru valss" ehk "Usalda". Tuli tõdeda, et ise nii palju küll ei oleks suutnud seda tantsu enam mäletada.
     
  

Oma tantsulised tervitused ja õnnitlused tõid ka kohalik tantsurühm Singirullid

     

ja trioks kahanenud sekstett, kes muusikal ennast eriti segada ei lasknud.

Hävitanud ära mõned tordi- ja kringlitükid

 

õnnestus pea poolteist tundi pärast keskööd võõrustajaid siiski veenda, et Tallinn on kaugel.

Ja selle eest, et nad laval nii head välja nägid, hoolitses üks meie hulgast

Oli jälle üks väga kõrgel tasemel tore pidu, mida pikalt meenutada.

Ja kes veel ei tea, mis asi see Hopsani on, eks kuulake siis: 


Väike muusikaline tõetera trio-seksteti laulukesest, mida saaks meiegi puhul vahetevahel kasutada väikeseks vinjetiks. Igaüks saab seda ise ümiseda viisil "Jaanipäeval rinnuni on rohi" :
...
Ütle, kas veel juua juurde tõite,
nagunii mind toetamas on sein.

Juubelitel kulmuni on rohi,
siis kui ära joodud mul vein,
ütle miks sa minu kallal ohid,
koju roomata ma võin.

Juubelitel juua küll ei tohi,
kõige kangem jooks võiks olla vein.
Ütle miks sa minu kallal ohid,
mind ju püsti hoiab saali sein.