Unes nägin ma Toput

Mõnikord on nii, et unenäod on kohutavalt tõepärased. Teisalt jälle päriselus juhtub nii mõndagi, mis lihtsalt ei ole reaalses elus võimalik. Mõnikord segadusse sattununa püüad siis mingeid ankruid leida, et pihta saada, kummas sa siis nüüd hetkel oled - unes või ilmsi. Vaatasin mina siis siia blogisse, et aru saada, kas selle-aasta-topu oli päriselt või nägin ma seda unes? Kirjas miskit pole - järelikult unes. Aga kui ma sellest siia kirjutaks, siis kas muutub ta sellest pärisjuhtunuks? Vot selline suur filosoofiline probleem.
Ühesõnaga, nägin ma sellist und. Ilus uni oli, muide. Kahju vaid, et ärgates ju ei mäleta suurt midagi, nii et jah, mu kirjeldus saab ilmselt tükiline.
Nagu iga-aastane traditsioon ette näeb, sai Topul sauna. Uus traditsioon oli see, et iga saabuja pidi kohe tünni minema. Riided võis seljast ära võtta, aga ei olnud kohustuslik. Ja siis, kui tulija oli kaelast saadik vees, siis tehti pilti. Mind ei olnud vaja pikalt veenda selle uue kombe vajalikkuses ja läksin tünni. Seda, kas ma võtsin riided seljast ära või mitte, teavad need, kes toda und kaasa juhtusid vaatama. Vot see tunne seal tünnis oli hea. See oli midagi, millest ma olin unistanud mitte ainult tolle palava päeva, vaid ikka kohe kaua aega enne seda ka. Kallis lugeja, sa ju tead selle õndsa hetke magusust, kui sa ükskord ometi saad kätte midagi ammuigatsetut ja sul on aega seda nautida.... Uhh.
Siis mingi hetk oli suurem sebimine, saabujaid oli igat masti, mõned olid tünni-usku ja mõned mitte. Ja nagu usuküsimustes ikka, oli ka siin nii ühe kui teise suuna fanaatikuid, kes olid valmis oma tõekspidamiste eest ka sõtta minema. Kakluseks vist päris ei läinud.
Lõuapoolikuid oli seal kõva kontsentratsioon koos, kõhulihased said korraliku naerutrenni.
Süüa anti. Liina käis ühtelugu oma aiast asju toomas. Tal oli kusagil seal suur-suur aed, kus kasvasid arbuusipuud ja laiusid murelipõllud. Juua anti ka. Jäägrit voolas ojadena, õlled olid tünnis külmas ja vein oli laual '2 in 1' - üks tünn, sellel kaks kraani ja kummastki tuli eri värvi vein välja. Seda saab ju ainult unes juhtuda...
Toput ilma saunata ei ole ka unes mitte, seega mingil ajal oli saun ka. Seekordne saunarekord oli 13 inimest. Jällegi et - päriselt sinna ju ei mahu nii palju? Valel pidid olema lühikesed jalad ja pikk vinn - aga millega seoses - no ei mäleta.
Saunast minnakse ikka merde ka, nii et üks hetk me olime meres. Meres olid näkimadalad ja kõik näkid otsisid liivarada, mis oli päeval seal olnud, ja mis ööseks oli ära kokku rullitud. Seekord oli peremees keskendunud mere kütmisele ja tünni jahutuseks jätnud. Õige tegu, öösel pärast sauna soojas meres ulpida oli (no mis ta võiks olla...?)
Ja batuut oli õue peal omal kohal. Seekord seal palju ei hüpatud, kuid ühel hetkel vedeles seltskond kõik batuudil, pead keskel, jalad üle ääre rippu ja otsis taevast tähti. Tubli kolm tähte oli. Reaalses elus ei ole võimalik selliseid asju korraldada.
Ja siis ükskord oli hommik. Liina oli ennast ära klooninud, sest teda oli kõik kohad täis - üks magas õndsat hommikust und, üks keetis kogu aeg kohvi ja üks jooksis muidu ringi.
Siis oli veel üks mereskäik, sedakorda valges. Liivarada oli jälle külastajatele lahti rullitud ja tuul puhuma pandud.
Siis oli mingi kummaline situatsioon, kus mul auto ei läinud käima. Siis Veski käes jälle läks. Ja siis ma kuulsin mitmest suust, kuidas auto käimasaamiseks on vaja võtit keerata. Ja et süütelukk asub salongis. Armas taevas, nii blondiinina ei ole ma ennast elus tundnud, kui too hetk. Jumal tänatud, et see unes oli. Siiski, ka unes ei mineta ma loogilist mõtlemist ja tuvastan, et kui auto kell on nullitud, siis on aku tagant ära käinud. Meistrimehed vaatasid järgi, et nõnda ongi - klemmid tilbendavad niikui tallesaba ja ei lase ennast ka kinni pingutada. Õllepurgist lõigati sobivad detailid välja ja ehitati mulle uus auto. Unenäos on dimensioonid alati paigast ära, seega ma ei oska tõepoolest kommenteerida, kas olen mina siis piisavalt pisike, või sai õlut palju joodud.
Sellega asuti siis üks hetk teele ka. Ilma igasuguse eelneva teekonnaplaneerimiseta ja ajaarvestuseta jõudis see auto Rapla raudteejaama täpselt viis minutit enne rongi väljumist.
Ja siis oli mingi meeletu äike, kus valget vett tuli taevast alla, teeserv oli ohutuledega seisvaid autosid täis ja mul oli maal mõneks hetkeks elekter täiesti olemas. Kui keegi suudaks välja mõelda tehnoloogia, kuidas üks välk kinni püüda ja tasapisi tarvitamiseks tallele panna, siis oleks mul seal elu lõpuni kohvikeetmiseks ja valgustuseks tasuta elekter võtta.

Kahju et ilusad unenäod pikalt ei kesta. Nii seegi, otsa sai. Aga tunne on hea.

...

Mida põrgut teeb õllepurgi riba mu auto aku klemmi vahel??! AH?