Kestvuslaulupidu

Et võhmakatel on Võhma, selles ei kahtle vist enam mitte keegi. Võhma seltsi eestvedamisel toimus laupäeval 70 km pikkune rattamatk "Seltsist seltsini" Vihula valla põhjakaldal.
Esimene Tubli rattur lahkus kodunt juba hommikul vara. Ei tema malland oodata, kuniks rahvas koguneb Palmses, võttis kätte ja väntas kohe Võhmale. Teised nii tublid ei olnud. Ootasid sinist bussi. Buss sõidutas kõiki tahtjaid Võhmale, sest just see oli selle raske ja piinarikka teekonna alguspunkt. Kuna inimesi oli tunduvalt rohkem kui jalgrattaid, siis otsustati küla pealt kõik vabad rattad ka kaasa võtta. Meie saagiks oli 1 väga vahva kollane pungiratas, roosa lasteratas ja Võhma küla ainus prohviratas.

Sõit võis alata. Siht võeti Käsmu peale. Kuna tee viis mööda Hundisilmast, siis kontrolliti sedagi, kas Edgar on kodus. Ei olnud. Kahju. Käsmus tervitati rattureid Rahvamaja juures ohtra morsi ja katlsukaga. Kõik said omale valida meelepärase kostüümi edasiseks sõiduks. Samuti alustas üks vinge seltsinaine hingede kogumist. Müüsid oma hinge talle, said märgi vastu ja võisid sõitu jätkata. Kuhu iganes ka ei sõidetud, oli meiega ohtralt liitujaid. Nii algas käsmukate sõit Võsu poole. Teel kohati ka Edgarit, aga õnneks tema meiega ei liitunud. Küll aga liitus meiega üks vinge motomemm. Võsu vabatahtlik tuletõrjeühing tervitas meid kalja ja ülitäpse ülevaatega seltsi ajaloost ja tänapäevast. Ja seda juba on, sest järgmisel aastal saab selts 100 aastaseks. Letti löödi kogu tehnika. Ka Võsult korjati kaasa kõik kaasatahtjad. Ja nendest puudu juba ei tulnud.
Sõit jätkus 10 km kaugusel asuva Vergi suunas. Mõningad arvasid, et toimumas on sõit aja peale. Tempo kruviti viimseni üles. Esialgu veel virisejaid ja mahajääjaid ei olnud. Igaks juhuks mainin, et virisejaid ei olnud ka edaspidi. Vergis oli kaetud meile laud kalasupiga. Eks rannarahvas oska ikka keeta ülimaitsvat kalasuppi, mida siis veel.
Kohalikud lapsed olid teinud meile ka ülimaitsva küpsisetordi metsmaasikate ja musitkatega. Keele viis lausa alla. Sellal, kui ratturid suppi maitsesid, andis kohalik seltisnaine meile ülevaate sealse rannaküla töödest ja tegemistest. Mispeale pandi ka tema hing kirja ja ta võis meie sõiduga liituda. Mida ta ka kahtlemata tegi.
Kuna kõigil olid kõhud mõnusasti täis ja järgmises sihtpunktis ootasid meid ees pannkoogid vaarika- ja mustikavahuga, otsustati põrutada mere äärde, et leiba luusse lasta. Sõitsime Mustojale ujuma. Vesi oli mõningate jaoks soe, kuid siiski enamuse jaoks külm. Paar vapramat käis ujumas, paar aktiivsemat andis ajakirjanikule intervjuu, ülejäänud lebotasid niisama. Kuna olime ajagraafikust kõvasti ees, siis keegi ei kiirutanud. Aga edasi pidi liikuma.
Teel kohati Marti. Mart on tubli eesti mees, kes oli otsustanud rattaga Eestile ringi peale teha. Kutsusime ka tema kaasa. Vahepeal suutsin ma lõhkuda roosa jalgratta. Aga kuna rattaid oli rohkem, siis anti mulle see vinge Võhma küla ainus prohviratas. Pean mainima, et ka sellel suutsin ma mõningad osad teel ära kaotada.
Vihula. Need maitsvad pannkoogid marjavahuga. Mmmm, kui maitsvad. Kõigil tekkis juba küsimus, kas retke nimi on seltist seltini või hoopiski söögist söögini.
Keha kinnitatud sai sõit jätkuda. Sealsed regilauludaamid liitusid meiega hiljem, aga siiski liitusid. Tee jätkus jälle ranniku suunas - Vainupeale. Vainupeal tutvustati meile kirikut ja uut altarikobelääni. Need vaadatud, sõitsime edasi Eisma tormikahjustusi vaatama. Torm oli platsi ikka päris puhtaks teinud. Loodusel on suur jõud. Need kellel ennem merele vaadet ei olnud, said selle. Tahtsid sa seda või mitte.
Rutjal oli meri valge. Nii tohutult palju luiki oli lihtsalt. Põikasime sisse Arma ratsatallu. Sinna jõudis esimesena meie kestvuslaulja. Kui teised kohale jõudsid, oli tema jõudnud juba ühe uinaku teha. Aga seda tänu sellele, et teised lihtsalt põrutasid mööda ja läks ikka päris palju aega, enne kui nad tagasi jõudsid. Kuna pererahvast polnud kodus ja uksed olid kõigile avatud, siis tutvusime ise kohaliku ehituskunstiga. Vot see oli ikka maja. Vaatasid lihtsalt suu ammuli ja imestasid. Lõpuks saabus ka pererahvas koju. Ja millega ikka üks ratsatalu pererahvas sõidab. Loomulikult hobustega. Ka meil oli võimalus oma rattad hobuste vastu välja vahetada. Peale mõningast proovimist, otsustasime siiski ratastega jätkata. Ka pererahvas ei liitunud meiega ratsa.
Mis siis ikka, eks ikka edasi. Mõningad said juba teist korda Karepale sõita. Karepal vaatasime näitust rannarahva elust ja kuulasime Katrin Karisma ja Tõnu Kilgase kontserti ning poseerisime kohaliku ajalehe fotograafile. Vahemärkusene olgu öeldud, et Karepa võttis meid vastu väikese vihmasagaraga. Aga õnneks oli see nii väike, et me ei saanud isegi mitte märjaks. Olen oma elus ainult kaks korda Karepal käinud ja mõlemal korral on Karepa mind tervitanud vihmaga. Et sihtpunkt oli ainult 5 kilomeetri kaugusel, siis jätkati sõitu. Kahjuks Karepalt keegi meiega kaasa ei sõitunud. Kõik jäid sealset kodukandipäeva pidustusi nautima. Mis teha, Katrin ja Tõnu on ikka palju kuulsamad kui ühed lihtsad võhma seltsilised, kes on ka kahtlemata väga andekad ja lahedad inimesed.
5 kilti veel ja sealt ta paistis - Toolse endine pioneerilaager. Väikene mäkketõus ja olimegi kohal. Mitte keegi ei olnud väsinud. Mitte keegi ei läinud magama. Mindi hoopis ujuma. Kõik said endale meelepärase toakese ja toakaaslase valida. Territooriumiga tutvutud, algas õhtusöök. Pikk laud valge linaga oli rikkalikult salatitega ja vorstikestega kaetud, sõime, jõime. Kõik olid õnnelikud, et kohale jõudsid. Ja siis hakkas ka neid nõrgemaid tulema, kes kaherattalisega sõita ei jõudnud. Päris mitu neljarattalist tuli. Pidu võis alata. Kohale oli kutsutud ka noorte poiste bänd. Repertuaar oli vinge, kõik rokkisid täiega. Tekkis juba küsimus, kas meil oli ikka 70 kilomeetrit väntamist seljataga või mitte. Kõik vihtusid tantsu ja kui bänd oli lõpetanud jätkus tants makimuusika järgi. Vahepeal tegi kohalik perenaine meile igasugu mängukesi. Oli nii osavõtjaid kui lihtsalt plaksutajaid. Mitte keegi ei kaotanud, võitis sport. Üheks mänguks oli natuke teistmoodi köievedu. Köiel oli 4 otsa. Võhma ainus Aare, suur ja tugev mehemürakas, lohistas lihtsalt teised 3 meest platsilt minema.
Samuti ootasid kõik regilaulu. Kuna Vihula reginaised lugu üles ei võtnud, siis otsustas Võhma kestvuslaulja ise viisi üles võtta. Ja nii see lahti läks. Pidu jätkus nagu võhmakate puhul alati. Lauluga. Leiutati uus sõna või õigemini uus laulupidu. Kestvuslaulupidu.
Magama mindi umbes kella kolme ajal. Et kõik ikka korralikult oma voodis magaksid, kontrollis võhmakate ainus Aare, suur ja tugev mehemürakas, ise isiklikult kõik üle. Käis ja istus igaühe voodiserval. Veendunud, et kõik turvaliselt magavad, sai ta ise ka lõpuks uinuda. Aga kus, seda keegi ei tea.
Hommikul ärgates oli juba õues pikk laud kaetud rikkaliku hommikusöögiga. Küll see pererahvas on ikka tragi. Söök söödud, jutud aetud, mis siis enam, Tublimad istusid ratta selga ja alustasid teekonda koju. Ülejäänud kasutasid lihtsamat varianti. Pakid pandi vööri ja sõit Palmse suunas läks lahti sinise bussiga. Teel möödusime Tublidest ratturitest ja kuna meil oli ikka väga suur eelis, siis otsustati Rutja ülisalajasel lennuväljal kiiruskatseid tegema minna. Keegi õnneks õhku ei tõusnud. Sõitsime edasi Palmse poole. Ja suur oli ratturite imestus, kui me järjekordselt neist möödusime.
Suured tänud Võhmakatele, sellise toreda retke ja õhtu eest. Järjekordselt võin ma täie rinnaga hüüda, "Teil on Võhma!"

Siin ka Vihula valla kaart ja meie teekond oli siis järgmine: Võhma, Käsmu, Võsu, Lahe, Koolimäe, Vergi, Mustoja, Vihula, Karula, Vainupea, Eisma, Rutja, Karepa, Toolse.kaardil klikates saate suurema kaardi, ning on võimalik teekonda ka kaardil näpuga ajada. :)