Teeme seekord lühidalt
Aga kuna te kõik kannatamatult seda lugu ootate, siis pikalt välja öeldes ....
Ausalt kõike ära rääkima me ei hakka. Kui alustada algusest, siis reisi ettevalmistavas faasis ei osanud K.Juhm kuidagi teemaga edasi minna ja keegi oli 100% rahul, et ta sellest reisist osa ei võtnud. Seega jäi organisatoorne külg taas nõrkade naisterahvaste õlgadele. Õnneks oli meid mitu ja mehedki andsid oma panuse. Tänu Avise karmidele autorenditingimustele tuli siiski välja, et ruulivad naised. Nagu ikka, erines ka seekord teooria pisut praktikast ning tegelikult said ikka mehed ka ruulida - need kellele elu armas ja kes neile antud õllejoomisevabadust just liiga täht-tähelt ei võtnud.
Võõrustajate saadetud programm, mis sisaldas tõlkimatuid švaabikeelseid fraase, tõotas reisi rohke õllega. Et naised pidid ruulima, oli meeste ülesanne ilm ilusaks juua, sest ilmataadile me seekord altkäemaksu ei maksnud. Mehed võtsid oma ülesannet väga tõsiselt ning et Ameerika luure aru ei saaks, avati esimesed õlled juba hommikul kell 6 lennujaamas Stockholm-Arlanda lennu väravas. Ilmselt varase kellaaja tõttu oli raske olla oma ülesannete kõrgusel ning Münchenis ootas meid vihm ja sügistuul. Väike madistamine piletiautomaadiga ning jõudmine arusaamisele, et kesklinna viiva rongi väljumisajad sõiduplaanis on vist ainult sakslastele arusaadavad ning juba olimegi teel sihtmärgi poole. Tee peal üritasime kõikvõimalike kottides ja taskutes leiduvate vahenditega avada Jüri kohvrilukku. Nimelt oli Jüri korraliku reisijana lukustanud kodus lennureisiks oma kohvri, aga haaranud kaasa vale luku võtme. Siinkohal au ja kuulsus Lufthansa transportööridele, kes toimetasid Jüri kohvri esisahtlis lebanud hundijalavee vigastusteta Münchenisse.
Avis oli eraldanud meile tuttuued Opel Insigniad ning isegi lollakas jõudis arusaamisele, et selle autoga ta vabatahtlikult ringi ei kulgeks. Õnneks tuli lisaks parkimisanduritele sooje soovitusi ja õpetusi ka auto ülejäänud nurkadest.
Kultuuriprogrammi olime valinud BMW-Welt ja olümpiapargi külastuse. Seejärel asusime teele Waldburgi poole. Reeglist "Sõida, aga ära mölise!" peeti lollaka autos ilusti kinni. Kommenteerimise keeldu ju ei olnud. Auto esipaneelis elav Petra juhendas meile lahkesti teed. Et ilma naisteta on kurb maailm ja Jüri kohver õnnestus siiski avada, hakkas Mann tagaistmel mehi lõbustama, st tõlkima seda mida Petra rääkis. Vahepeal ei jõudnud nad tõsi küll omavahel kokkuleppele kes keda tõlkima peab ja millist teed mööda sõita. Lisaks korrutas Mann, kui mehed ta jälle rahuldamata olid unustanud, tagaistmel pidevalt "Sa sõidad liiga kiiresti" (no kamoon - mis kiiresti? - kiiresti sõitsid need, kes 170 km/h esimeses reas kulgemise juures sinust nagu postist mööda sõitsid). Õnneks ei tulnud Mannile pähe keset autobahn'i teatada "Esimesel võimalusel pööra ümber".
Tee peal lõunatasime (igaks juhuks rohke õllega) väikeses Landsberg am Lech'i linnakeses ning imetlesime võimsat koske. Kohale jõudes veetsime aega (rohke õllega) kuniks meid majutavad pererahvad saabusid. Natuke vaidlemist, kombineerimist, vastutulekuid kohalike soovidele ning igaühel õnnestus saada järgmisteks päevadeks peavari.
Järgnevatel päevadel käisime lähedalasuvas vabaajapargis Skywalk , kus nautisime jalutuskäiku, vaadet ning seiklusrada paarikümnemeetri kõrgusel puulatvade juures, matkasime vihmases Breitachklamm'i kuristikus ning imetlesime hilisõhtust Ravensburgi. Loomulikult külastasime ka kohalikku Waldburgi lossi, mille tornist tuli Keegi Veel kahe jutiga alla.
Laupäeva õhtul tagastasime pärast eesti rahvatantsu teemalist lühikava võõrustajatele nende õunakasti, millega nad ühele juhmile eelmisel sajandil õunu suveniiriks kaasa panid. Kasti täitsime eesti lauluõliga, mis oli vastavalt EL direktiivile varustatud tarbimishoiatusega kohalikus keeles.
Hirm keelebarjääri ees kadus juba esimesel päeval.Võttes appi kohalikud ja rahvusvahelised keeled, käed-jalad ja muud abivahendid, õnnestus kõigil ennast piisavalt arusaadavaks teha ja isegi small talk'i aretada. Minu arusaama kohaselt on švaabi keele mõistmise jaoks kas üks õlu liiga vähe või üks liiga palju. Saksa keelega saab seal küll hakkama, aga enamasti mõistavad nad ainult lihtsamaid väljendeid ja seda juhul kui hääldust nende moodi seletamatult susistada. Kommentaarides on oodatud lahendused Tomi ja Jüri piltmõistatusele. Peremees igatahes sai neist perfektselt aru.
Uueks traditsiooniks sai perekondade kujunemine. Asja nendest paaridest!
Aga vanad traditsioonid olid sellegipoolest au sees.
Rekordeid sai rohkem kui eales varem ühel üritusel. Kindlasti püstitasime mölapidamatuse- ja naerurekordi. Ei meenu et oleksime kunagi varem ühe õhtu jooksul nii palju pitsasid söönud kui Monika ja Huberti juures. Jüri pipraõlle joomise rekordit vaevalt et keegi vabatahtlikult ületada tahab. Kes aga valge pulbri rekordit parandada soovib, sellele pakist Buranast ei piisa. Kui keegi suudab nimetada veel minimaalsema ja lihtsama esinemisprogrammiga reisi, siis pakkumised on oodatud! Või meenub kellelegi postitantsu vabakava meesrühma esituses? MNF-i rekord meeste kiiruskaamerajooksus on nüüdsest 22 km/h ja naiste oma 19 km/h. Viimasel päeval kingituseks saadud rekordkogus õlut ning võõrustajate mõõtmatu külalislahkus on ja jäävad vist ka tulevikus ületamatuteks.
Isegi Guidole oli meil meeles keset rohkeid toimetusi ja tihedat ajakava helistada, ainult et ta ei soovinud meiega rääkida. Ilmselt oli tal endalgi piinlik piduliste ees kõva häälega öelda, kui palju ta kaalus alla on võtnud.
Tegelikult läks tõesti kõik nii nagu võõrustajad oma programmis ette nägid - kolmepäevane rahvapidu rohke õllega.
Üks sai meile kõigile selgeks - Waldburgis osatakse pidu pidada ja kui midagi tehakse, siis tehakse seda hästi - olid ju need kolm päeva ainult nende rühma oma inimeste ja omavahenditega organiseerida.
Tagasiteel veetsime mõned tunnid Müncheni vanalinnas, kuulasime kellamängu ja nautisime Hofbräuhaus'is lõunat (harjumusest rohke õllega), kiiruga sai kodustele ka pisut külakosti šopatud. Teemakohaseid suveniire (st kohalikke õlleklaase) oli igaüks meist piisavalt juba aegsasti varunud. Õhtul vuras Lufthansa buss meid lennujaama ning enne keskööd maandusimegi väsinuna kuid õnnelikena Tallinnas.
Kui Waldburgi majakas peaks taas kord kunagi vilkuma hakkama, pole kahtlust kuhu kajakad suuna võtavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar