Mingil müstilisel põhjusel kadus minu kirjutatud jutt siit ära. Mõtlesin, et panen selle uuesti, üles, kuna ajalugu peab mäletama suurt õearmastust e. kuidas üks õde teise naisrühmadele maha müüb ;)
Juba pikemat aega veetsin aega aknast välja vaadates ja termomeetrit jälgides, ikka ei midagi…
Väljas läks ilm järjest tatisemaks ja päikest ning rannailma ei kusagil. Nagu kogemata jäi mu pilk pidama seinakalendril, see näitas 16 juuli – aeg oli vist seisma jäänud…
Ega midagi, leidsin lõpuks oma põhjatust käekotist oma i-phone ja valisin kiirvaliku klahvide alla salvestatud oma elupäästja – juba tuttavaks sanud reisifirma numbri.
Halloo, tahan päikese kätte, ja kohe!!!
Asjad kohvris, olin endale märkamatult juba lennukis, kus Cosmopolitani sirvides läks aeg nagu lennates ja olingi kohal – Elagu päike, rannaliiv ja ojadena voolav Sampanja !!!
Asi tundus kahtlane juba lennukist väljudes, kuidagi külm oli. Üsna pea tabas mind shokk, olin läinud vale lennuki peale ja lennanud hoopis Austriasse…
Minu ellujäämis instinkt hakkas tööle, kusagilt mälusopist tuli meelde, et üks hull kamp, kuhu muuseas kuulus ka mu õde, pidid ka samal ajal Austrias olema. Helistasingi talle, rääkisin siis Triinule oma mure ära, et tahtsin palmi alla minna aga näed, sattusin hoopis Alaskale, et äkki saab kuidagi aidata.
Triin oli loomulikult nõus oma õde aitama, nii nagu siis, kui ta mind naisrühmadele maha müüs aga see oli mul sellel hetkel meelest läinud…
Ütles, et pole hullu midagi, maa pole üldse oluline, kuhu lendad. Nemad just bronnisid endale hotelli kõrgel mägedes, kus saab vabalt päikest võtta ja kui piisavalt sampanjat jood siis pidi kõrvus isegi ookeani lainete müha kuulma… Mulle sobis!!!
Kohale jõudes pidin infarkti saama, lubatud hotell asus nagu üksikul saarel. Ümberringi ainult mäed ja mitte ühtegi shoppamiskeskust ja palme ka ei kusagil…
Hotelli jõudes võttis mind vastu tuttavlik kamp, kes vaatasid mind oma imeilusates suusakostüümides nagu ilmaimet… ja naersid, nagu siis kui ma naasesin oma sooloetteastelt naisrühmadega…
Hoidsin ühe käega kinni oma roosast kübarast, mis tahtis suure tuulega ära lennata ja teise käega püüdsin oma miniseelikut pikemaks venitada, sest minu ilusad pruunid jalad olid külmast juba siniseks külmunud…
Ja siis saabus mäest alla ka Triin ise, efektselt suuskadel saltot hüpates…
Ilmselt olin külma tõttu oma viimase mõistuse kaotanud, lükkasin Triinu lumehange pikali, röövisin ta jalast suusad ja põgenesin… Peas vasardas ainult üks mõte, saaks minema siit, kuhugile sooja päikese kätte…
Millegipärast ma kukkusin ja veeresin ja veeresin… meenutades laviini, mis rullus üle terve mäe, üle kõikide suustajate ja mattis nad enda alla… See oli katastroof…
Kuulutati välja üleüldine eriolukord! Elu mäe peal seiskus, kõik tõstukid jäid seisma ja kohale kutsuti eriväljaõppe saanud päästjad, kes lendasid kohale helikopteritega inimesi päästma…
Ka mind leiti lume alt üles, Triinu üks suusk oli pooleks ja teist polnud, ka minu Cavalli käekott oli kadunud. Sain närvivapustuse…
Kui mul pilt taas ette tuli, siis leidsin ennast taas päikest võtmas. Tunne oli super! Olin endalegi märkamatult kohanenud olukorraga, kaasa võetud bikiinid leidsid lõpuks rakenduse, Raus oli lahkelt nõus mulle laenama oma roosasid suusapükse, Peebu tõstsin välja tema Gucci päikseprillidest ja Eigo oli nõus meile ihubaarmeniks hakkama ja serveerima meile kõiki kokteile, mida ainult hing ihaldab ja suudame välja mõelda…
Aga kõigest sellest ei piisanud, polnud kedagi, kes vaataks mulle armunult silma, mu pead silitaks ja kätt hoiaks… Üks telefonikõne Eestisse ja sealt ta tuligi, minu õilis rüütel – ratsutades tuhatnelja oma valgel hobusel…
Lõppkokkuvõttes, elu oli jälle ilus. Olin ikkagi saanud päikese kätte, mis sest, et ookeanivaade oli asendatud laiuvate lumeväljadega.
Ja kui välja jätta üks pisiasi, et peale ühe hullu kamba lahkumist, läks seni kõige populaarsem suusakuurort pankrotti, sest lumelaviini tekitatud kahjud olid korvamatud… siis elu oli lill!!!
Räägitakse, et suusakuurordi omanik pidi põlvili maas kõigevägevamat paluma, et see aitaks tal leida, selle katastroofi põhjustajat… Ta vaeseke ei tea, et selleks peab ta kuused palmide vastu vahetama ;)
-------------------
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar