teisipäev, november 17
Piltmõistatus
Tore on tõdeda, et meid siia blogisse on nii palju tulnud.Vihmasel sügisõhtul on mõnus kodus kamina ees istuda ja lugeda mida huvitavat keegi kuskil teinud on. Nüüd natuke ka mõtlemist ja peamurdmist. Pane kokku piltmõistatus ja võida äge auhind! Kirjelda,mida näed SINA selles piltjutustuses. Kirjuta palun oma vastus kommentarina.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Õnneks ei ole väga keeruline mõistatada.
VastaKustutaKamp palavikulisi otsustas nautida talvemõnusid mägedes. Kohale jõudes avanes neile lummav vaatepilt (pilt 1) mägede ja kohaliku arhitektuuriga. Esimesel päeval õnnestus kõigil õnnelikult mäele jõuda (pilt 2) ja oma oskusi demonstreerida. Guido, kes just oli võitnud stiilipeol parima kostüümi auhinna, tuhises julgelt mäest alla (pilt 3). Kollased sukkpüksid toovad tõesti õnne. Marvi esimene katse mäest suuskadega alla sõita lõppes nagu juuresolevalt pildilt näha (pilt 4). Ta oleks võinud vähemast oranže sukkpäkse proovida! Mäest laskumine ei ole aga ainuke lõbu mägedes. Kolmandal päeval tuli kohvikus lummavate vaadete nautimisega ja külmarohu tarbimisega liialeläinutele kohale tellida helikopter (pilt 5). Kui liigsed konkurendid kõrvaldatud jäi neljandal päeval kahel blondiinil üle ainult oma võidurõõmu nautida (pilt 6). Tom oli paraku liiga kauaks mäele jäänud ja seetõttu oli ta viimasele õllele mittehilinemiseks sunnitud kasutama abivahendeid (pilt 7). Eigo ulatas oma abistava käe ja laenas kohalikult mongoollaselt neljajalgse. Pilt 8 on selgelt viienda päeva hommik, aga isik pildil on kahjuks tuvastamise keerulisemaks muutnud ja kaamerale selja pööranud, seega jääb üle ainult oodata, saamaks teada kellega tegu. Aeg annab arutust.
Täienduseks eelmisele - ma pakun et 8ndal pildil on Peep, kes lihtsalt mölisemisest ära väsis. Aga eks me näe ...
VastaKustuta1.pilt Kõik on veel ilus....
VastaKustuta2.pilt Küik on ikka veel ilus rahvas on suusariided selga vedanud ja võtab poose enda ja suusavarustuse reklaamimiseks
3.pilt Asi läheb kiireks- sikk erkkollases kostüümis rahvatantija on mäetipust alla lükatud ja kogub kiirust mõeldes,et see mägi on küll nats pikem ,kui kuutsemäe nõlv ja kiirus läheb ka kole suurelt otse alla lastes.
4.pilt Puudris on tore, hoopis huvitavam kui kuutsemäe off pistes puude vahel laveerimine
5. pilt Heli ski rahvatantsu varjant - heli-ga veetakse mäe otsa õlut janustele rahvatantsijatele, kes on tõstukiga tippu sõitnud ,et sõõri võtta ja oige vasempaga alustada
6.pilt Pealtvaatajad on ennast mõnusasti sisse seadnud
7.pilt Ruttu,ruttu, veel jõuame esinemisele
8.pilt võtab ikka läbi küll see esinemine ja heli ski
...Paistab päike ja ümberringi kõrguvad kuninglikud mäed. Läbi hommikuse udu kuulis T. mäkkeminejate suusasaabaste klobinat kui need vastu sätendavat munakivisillutist põrkusid. Lumi sätendas ja T. oli ühtäkki juba mäel ning eitea kust olid õlale ilmunud suusad. Nüüd ma alles panen, jõudis ta mõelda ja juba ta kihutaski lumevaale kahele poole laialilennutades kuulina mäest all. Vaevu jõudis ta märgata kopteriga saabunud Ida-Saksa turiste, kes tulutult üritasid lõket üles sättida.
VastaKustutaSooh, õllepaus, mõtles T. ja pani kõrtsi ette jõudes suusad hange. Ja juba ta istuski keset mäepeal lokkavat pidu ja pillerkaari kummalgi käel rinnakas blondiin.
Jäägermeister oli külm nagu alati ja maitses hää. Tooge veel, jõudis ta hüüda, kui äkki...
tundis ta kuidas midagi märga kleepub vastu otsaesist.
Sulgenud uuesti silmad kihutas ta juba hobusega sealsamas kus äsja olid olnud 2 blondiini...
Kuid märg asi vastu otsaesist ei mõelnudki taanduda...
Raisk ma ütlen, olid tema esimesed sõnad kui ta lõpuks silmad lahti sai. Ta lamas näoli keset Paldiski mnt. ülekäigurada. Ja siis meenus talle eilne Saunamaailma pidu ja ojadena voolav Jäägermeister...
See on kui kuu aega karsklast mängida, iga tilk hakkab kohe pähe, mõtles T. ennast püsti ajades ja kodu poole astuma hakates...
10 punkti Guido, et ma ise selle peale ei tulnud ...
VastaKustutaJuba pikemat aega veetsin aega aknast välja vaadates ja termomeetrit jälgides, ikka ei midagi…
VastaKustutaVäljas läks ilm järjest tatisemaks ja päikest ning rannailma ei kusagil. Nagu kogemata jäi mu pilk pidama seinakalendril, see näitas 16 juuli – aeg oli vist seisma jäänud…
Ega midagi, leidsin lõpuks oma põhjatust käekotist oma i-phone ja valisin kiirvaliku klahvide alla salvestatud oma elupäästja – juba tuttavaks sanud reisifirma numbri.
Halloo, tahan päikese kätte, ja kohe!!!
Asjad kohvris, olin endale märkamatult juba lennukis, kus Cosmopolitani sirvides läks aeg nagu lennates ja olingi kohal – Elagu päike, rannaliiv ja ojadena voolav Sampanja !!!
Asi tundus kahtlane juba lennukist väljudes, kuidagi külm oli. Üsna pea tabas mind shokk, olin läinud vale lennuki peale ja lennanud hoopis Austriasse…
Minu ellujäämis instinkt hakkas tööle, kusagilt mälusopist tuli meelde, et üks hull kamp, kuhu muuseas kuulus ka mu õde, pidid ka samal ajal Austrias olema. Helistasingi talle, rääkisin siis Triinule oma mure ära, et tahtsin palmi alla minna aga näed, sattusin hoopis Alaskale, et äkki saab kuidagi aidata.
Triin oli loomulikult nõus oma õde aitama, nii nagu siis, kui ta mind naisrühmadele maha müüs aga see oli mul sellel hetkel meelest läinud…
Ütles, et pole hullu midagi, maa pole üldse oluline, kuhu lendad. Nemad just bronnisid endale hotelli kõrgel mägedes, kus saab vabalt päikest võtta ja kui piisavalt sampanjat jood siis pidi kõrvus isegi ookeani lainete müha kuulma… Mulle sobis!!!
Kohale jõudes pidin infarkti saama, lubatud hotell asus nagu üksikul saarel. Ümberringi ainult mäed ja mitte ühtegi shoppamiskeskust ja palme ka ei kusagil…
Hotelli jõudes võttis mind vastu tuttavlik kamp, kes vaatasid mind oma imeilusates suusakostüümides nagu ilmaimet… ja naersid, nagu siis kui ma naasesin oma sooloetteastelt naisrühmadega…
Hoidsin ühe käega kinni oma roosast kübarast, mis tahtis suure tuulega ära lennata ja teise käega püüdsin oma miniseelikut pikemaks venitada, sest minu ilusad pruunid jalad olid külmast juba siniseks külmunud…
Ja siis saabus mäest alla ka Triin ise, efektselt suuskadel saltot hüpates…
Ilmselt olin külma tõttu oma viimase mõistuse kaotanud, lükkasin Triinu lumehange pikali, röövisin ta jalast suusad ja põgenesin… Peas vasardas ainult üks mõte, saaks minema siit, kuhugile sooja päikese kätte…
Millegipärast ma kukkusin ja veeresin ja veeresin… meenutades laviini, mis rullus üle terve mäe, üle kõikide suustajate ja mattis nad enda alla… See oli katastroof…
Kuulutati välja üleüldine eriolukord! Elu mäe peal seiskus, kõik tõstukid jäid seisma ja kohale kutsuti eriväljaõppe saanud päästjad, kes lendasid kohale helikopteritega inimesi päästma…
Ka mind leiti lume alt üles, Triinu üks suusk oli pooleks ja teist polnud, ka minu Cavalli käekott oli kadunud. Sain närvivapustuse…
Kui mul pilt taas ette tuli, siis leidsin ennast taas päikest võtmas. Tunne oli super! Olin endalegi märkamatult kohanenud olukorraga, kaasa võetud bikiinid leidsid lõpuks rakenduse, Raus oli lahkelt nõus mulle laenama oma roosasid suusapükse, Peebu tõstsin välja tema Gucci päikseprillidest ja Eigo oli nõus meile ihubaarmeniks hakkama ja serveerima meile kõiki kokteile, mida ainult hing ihaldab ja suudame välja mõelda…
Aga kõigest sellest ei piisanud, polnud kedagi, kes vaataks mulle armunult silma, mu pead silitaks ja kätt hoiaks… Üks telefonikõne Eestisse ja sealt ta tuligi, minu õilis rüütel – ratsutades tuhatnelja oma valgel hobusel…
Lõppkokkuvõttes, elu oli jälle ilus. Olin ikkagi saanud päikese kätte, mis sest, et ookeanivaade oli asendatud laiuvate lumeväljadega.
Ja kui välja jätta üks pisiasi, et peale ühe hullu kamba lahkumist, läks seni kõige populaarsem suusakuurort pankrotti, sest lumelaviini tekitatud kahjud olid korvamatud… siis elu oli lill!!!
Räägitakse, et suusakuurordi omanik pidi põlvili maas kõigevägevamat paluma, et see aitaks tal leida, selle katastroofi põhjustajat… Ta vaeseke ei tea, et selleks peab ta kuused palmide vastu vahetama ;)