Sinna ja tagasi ehk topelt ei kärise.

Et tradistsiooni mitte rikkuda, siis tuleb seegi kord kõik ausalt ära rääkida. Kõik sai alguse sellest, et me otsustasime minna naiste tantsupeole. Sai isegi kaks trenni enne ülevaatust tantsegi õppima hakatud. Tantsud, selged, ülevaatus tehtud ja lubagi peole saadud, saabus personaalne kutse just meile Valgevenne.
Sedaet.. jh krt. Saabus siis ükspäev kutse tulla taas Valgevenne. Kuna reis sinna pidi olema samal ajal kui Naistetantsimiseüritus küsis k.juht enne me käes igaks-juhuks kuhu me siis tahame minna. Valik ei olnud raske.
Issandaastal 2011 kümnendama mai ommikul kuue ajal tavapärasest kohast hakkas me reis taaskord Valgevene poole kulgema. Loomulikult ei suudetud ka seekord kogu seltskonda korraga ühet kohast peale korjata. Tiksutati kogu see seltskond üle kogu kauni kodumaa kokku. A see selleks .
Niipea kui me bussi astus mees, kes kirjapanija tantsutee algusex oli me kultuurilist kollektiivi austanud juba üle kümne aasta, nööpis Kaablikutt lahti oma Valgeveneteemalised suveniirid. Igatahes aitasid need temaatilised vidinad tuua Rausist välja tema GPS `i
vahet polnud mis linn see oli herr Raus teadis täpselt kuhu vaja minna jaet surnuaed jääb vasakule. Suunda kuhu õigem minna oleks näitas ta demonstratiivselt oma suure pöidlaga ja alati vastassuunas bussi liikumisele. Seda suunanäitamist ilmestas värvikalt ka Piip , kuna parima sõbra ülesandeks ongi oma kalli kaimu tegevuste toetamine. Samal hetkei kui lõpesid Kaabaka kohustused Gepsuna töötamisel akkas tulem hitt. Oo plääd, see hitt tõotas tula hea. Oomaigaad ja korduvalt väljusid üle ta huulte otsides seda õiget viiisi. Viis sai ta tuunitud paar hetke peale bussi peatumist metsatukas. Me ise kuulsime kuidas sealtpoolt kostus ilusa täiusliku kõlaga OOMAIGAAD.
OK reis läbi kalli kodumaa kulges läbi Rapla kuskohast nopiti peale selle reisi kõige kaunim kaunitar. Ilmselt jh on ta kaunis ka muul ajal kui ainult reisil olles. A see selleks. Siis tuli Käru kust me võtsime peale kringli ja mõned tantsijad.
Urmas avastas, et tal aeg palvetama hakata ja viskus bussis vahekäiku põlvili , otsis suuna Mekale ja luges kenasti valjul häälel ette Issameie. Vijandija oblastist noppisime peale me viimase reisikaaslase kalli Kati( kelle kohta Valts vahest ka Katrin ütleb ). Täismahus reis sai lõpuks alata ja peale viite ja poolt tundi kulgemist saime me lõpuks ometi ka Eestist lahkuda. Teekond läbi Läti oli vastikult sündmustevaene. Paar pissikat ja suurt muud ei ei midagi. Aa jajaa. Daugavpilsis tegime pisut pikema peatuse. Anti luba süüa ja potul käia. Kes kuhu sööma läx. Väike Veski leiab jube kergasti sõpru. Nimelt kohas kus nad rahulikult pzzasid ja õluteid nautlesid astus neile ligi kohalik bisnesmen ja küsis luba poeada ise ka paar sõna vestlusele vahele.. Ütleks nii, et kaine ta ei olnud.

Sedaet. Ma nüid täpselt ei mäleta kuhu lugu pooleli jäi, aga mälupuudulikkus pole mind kunagi takistanud. Nimelt on jutu algus teises arvutis.
Daugavpilsist edasi polnud piirini enam kuigi pikk maa. Bussijuhid sedakorda meid miskipärast Leetu viia ei tahtnud. Üllatus seegi. Vahetult enne piiri sai täidetud ka mindeid pabereid. Piiriületus läks äraütlemata sujuvalt. Probleeme ega tõrkeid ei esinenud. Miks oleks pidanudki?
Piiri taga esimese asjana tervitas meid 132 üksteise järgi kenasti ritta sättinud rekkat.
Suts veel ja olimegi kohal. Giidid pääle korjatud, tegevuskava kokku lepitud viidi meid hakatuseks sööma. Ei saa mitte salata, et sööma sai mindud kerge ärevustundega kõhus. Eredalt meenusid eelimised kokkupuuted kohaliku köögiga.
Üllatus oli suur. See-eest meeldiv. Toit mis lauale toodi oli hea, väga hea. Meie õnneks jätkati sama tendentsi kogu me sealveedetud aja jooksul. Söögid olid väga head ükskõik kus me ka sööma ei sattunud.
Maovahe täis pakiti meid taaskord bussi ja viidi Braslavist edasi ööbimiskohta – 40 km eemal asuvasse Vidzi linnakesse. Väike ja ehe slaavi stiilis kohake.
Elamine oli sedakorda korraldatud kohaliku kutsekooli ühiselamusse. Kohe algul sigines hinge kahtlus, et igapäevaelus on tegemist samasooliste inimeste elupaigaga. 1 wc, kuid see-eest 3 potiga, 1 dushiruum kuid see-eest 7 dushiga. Etteruttavalt olgu märgitud, et vähemalt alguses üritasime me mingitki joont pidada, kes parajasti dushi all on. Viimasel päeval mainitud asutuse jaoks dezurnaja tädist mööda minnes poetas ta täiesti lootusetust väljendava pika ohke ja lausus: znajete tam uze vsje jest, i zenshinõ, i muzshinõ…
Kaine grupijuht pakkis meid kolmekaupa paaridesse, st. kes kuhu tuppa ja kellega läheb. Kotid tuppa viidud tegi giid meile tagasihoidliku ringijalutamise, koos kommentaaridega, Vidzi linnakeses. Tutvustati kirikut, šhoping tsenterit, panka ja ka selle küla Aljoošat. Kiired ringid poes ja kohe peale seda ka kottide sisuga tutvumist oli meil jälle sära silmis, mis vahepeal tuhmuma oli hakanud. Aeg oli hiline ja ega seal linnapeal suurt midagi teha polnd suundusime tagasi ühikasse. Selle ees tegid vennad Veskid, kel vahetult enne reisi oli olnud 45 või 35 ( jäigi arusaamatuks ) juubel, lahti šampused. Loomulikult jätkati ka poest ostetud uute ja huvitavate kohalike jookide tutvumisega. Kuna ilm oli soe ja toad umbsemad kui õhk õues siis toimus see tseremoonia õues, paraadukse esisel platsil. Iseenesest hea mõte. Issanda rahus sai seal seistes ja jälgides tutvuda ka kohaliku kontingendi ja ööelu kultuuriga. Nimelt, me ööbimiskoha kõrval asuvas kultuurimajas oli ka diskoteek ja sinna sisse saavad vaid õige kõnniga meesterahvad ja stiletodega naisterahvad.
Ennepoole kui me veel poe ees olime ja teisi järgi ootasime sai Guits ( hilisem Edik ) endale uue sõba Loliku. Lolik oli vana ja ebakaine kuid see-eest paistis ta olevat hea südamega ja sõbralik inimene.
Me õhtusele äraolemisele maja ees üritas tulla ka Lolik , kuid õnn vedas teda seekord alt ja täpselt enne meid jäi ta kõnniteele magama, kuskohast me kunstiline juhendaja ta puu alla magama viis.
Järgmine päev hakkas u. kaheksa ajal. Hommikusöögiks oli muuseas tatar. Vaadake, mis selle kilo hind on. Niiet me saime jälle väga ja väga superluks eine. Said siis muidugi need kel õnnestus oma kandikut mööda letiesist äärt niimoodi edasi vedida, et see koos toitudega letiäärsete torude vahelt põrandale ei lennanud
Kirjapanija joob peaet erianditult ainult kanget teed sidruniga ja ilmselt oli see inf ka kohalikele teada.
Pääle kõtude täitmist tatraga läxime õhtust kava läbi tantsima/arutama. Eeldades, et läheb nii nagu ikka. St et eelmine esineja laseb oma kavaga tubli sutsaka ajast üle , sai juba hommikul ka mõnevõrra vähendatud. Normuulo. Keegi ei pahandanud. Eriti Raus. Selgeks sai ka see, et õhtune esinemine saab raske olema. Lava oli peaet absoluutselt õhuvaba. Proov tehtud - asi hooleta. Suts vaba aega ja suundusime taas tagasi Braslavisse. Uued šhoping tsenterid, turg jne säärane staff. Naiste värk rohkem. Guits ja Suur olla näinud ühes poes ikka sihukest mini, et oi-oi-oi. Seda kirjeldasid nad ka Väiksele Veskile. Krt. sel reisil magas ta pidevalt kõiksugu põnevad seigad maha. Ägeda miniseeliku, kakeluse … ja paljut veel. Majueitea.
Üht seika ta aga maha ei magand. Seda kuidas kirvega armatuurvõrku õigesse mõõtu saab raiuda
või värisevatel kanajalgadel laual sds-max piigiga maja lammutada. Pljääd töövõtted sealses kultuurikeskonnas on ikka omaette peatükki väärt.
Bussis tagasi olles suunati meid ringreisle Braslavi ümbrusesse. Käisime ühel mäel ja ühe maagilise võluveega allika juures. Ilmest sealt see eelmise korra turbaaza söökla alumise korruse vesi pärit oligi. Korraks veel pühapäevase esinemispaiga külastus, kus sai paika sätitud kuidas peab paljude paaridega Kosjalugu tantsima ja siis…
.. lasti meid natukeseks ka ujuma. Jippiii. Vesi oli mõnus, soe ja värskendav.
Tagasi Vidzisse. Kohe sööma. Selle söökla radikad väärivad vähemalt ideelise teostuse eesti ordenit.
Betooni valatud ja elektriga ühendatud raudvardad. Ma ütleks : braavo maestro, braavo. Täpipealt peale söömist hakkas vihmasadu. Ja mitte tagasihoidlik. Saju tegi huvitavamaks asjaolu, et natuke enne sadu oli lähedaloleva Ignaliina pool seen kasvama hakanud.
Umbes üheksa ajal pidime laval olema. Seks ajaks me hullujalgsed kabujalakesed kultuurimajja end vedasidki. Õnneks hommikune lavaproov andis hoiatuse, et laval saab palav olema ja me intelligentsete inimestena varusime kaasa kaks plokki vett.
Hommikune ennustus meile eelnevate esinejatega täitus. Issanda rahus lasid leedukad oma esinemisega meie kavva sisse. Vähe sellest jätsid nad ka oma instrumentaalse lavatehnika lavatagusele alale, mida meil on vaja lavataguste segaduste tekitamiseks, sinna vedelema. Meie palve peale see sealt ära vedada vastasd nad, et mida nad nüüd siis teha saavad. Me vastasime, et ära vedada. Lihtne. Onju.
Pidu hakkas. Jh. Ja kohe peale seda Emajõgi. Kava me ette ei loe. Ei viitsi.
Raske oli. Krt. palav oli. Väga palav oli. Me kõik lekkisime jubedalt. Vesi kadus nigu kerisele. Õlut ei olnud. Jama.
Loomulikult ujus laval ka kaasatoodud kalaparv. Tänud neile filigraanse esituse eest. Ka meie saime suht hästi hakkama.
Mis siis ikka. Tegu tehtud, asi hooleta.
Krd`i kaju, et Suur Veski viimase tantsu ajal oma jalga vigastas. Soovime talle head paranemist.
Esinemise lõpus võõrustajad tänasid meid, jagasid kingitusi ja palusid meil kiiresti riided ära vahetada, sest kohe-kohe pidi allkorruse diskoteegis jätkupidu hakkama. Jätkukas kujutas endast tühja tuba, keerlevat peeglikera laes, hüperaktiivest blondiini ja valjut muusikat. Ei rohkemat. Võrdluses minevaaastase kolhoosipeoga jäi seekordne pidu … veidike lahjemaks.
Et õhtune ajaveetmine käima saada tehti ettepanek alustada pigem pisema erapeoga, kus kangemate ja/või lahjemate vägijookidega rahulikust eestlasest möllav peoloom teha. Ütlex, et starter diskole minekuks oli päris normuulo.
Ahjaa – vahepalaks. Väiksele Veskile oli keegi lätlane või leedukas majaesise trepi peal lähenenud ja uurinud ega ta koreograaf ei ole. Jaet, kas äkki on nende rühm professionaalid vms. Tädil kiilutas mõistuse veits kinni V.V. vastus: mõ tolka tsut-tsut tantsõvaajem. Seejärel peeti meid lihtsalt super andekateks.
Pidu diskoteegis oli täista OK. Guits ja V.V. üritasid koos silda teha …või oli see ülevõlli Naise tõste. Noh igatahes puupea peale ei pidavat muhku tulema.
Tagasiteel oma tubadesse pidas latalgide rahva uhke esindaja G. ja Peakoreograafi kinni. Paludes neil õelda oma nimi – Ljubov – eesti keeles. G. polnd mitte kade ja ilmeka intonatsiooniga lausus : ARRMASTUS. Et sellest veel väheks ei jääks sai Ljubovile üteldud tema nimi ka suomeksi RAKKAUS. G. oskab sõnu ikka nii hästi ütelda.
Ljubovi nime juba teada ütles G. ka meie nimed : menja zavut Edik i eto moi brat Pedik. Asja tegi mõnevõrra keerukamaks asjaolu, et leidus ka kolmas brat, kelle nimi oli samuti Pedik. Jutt Ljubovi, Ediku ja 2 Pedikuga jätkus lätlaste toa juures edasi. Ilmselt oli jutukõmin liialt vali, kuna saime paar korda ka pahandada. Seda eelkõige rühmajuhi ja rühmajuhi asetäitja käest. Vabandame. Aeg hiline, väsimus kehas oligi paras ka see päev purki lüüa. Enne magamajäämist üritasime veel dezurnaja tädikest enesest välja viia sellega, et külastasime võimalikult ebaloomulikes kooslustes (2M+2N, 1M+2N jne) dushevajat. Tundus, et ei viitsinud enam enesest väljuda.
Järgmise päeva hommikul veeti meid laadaplatsile. Natuke ringi tuiatud, riided vahetatud suundusime Braslavi vallavalituse esisele väljakule. Naiste jaoks oli absoluutselt vastupandamatu teepeale jäänud kingapood. Mari ja katkine Peakoreograafi vend jäid bussi ja laadaplasti valvama. Valts ja Elari läxid pidulikule panketile. Pildistasime Eesti lipuvärvides tüdrukut ja tüdrukuga. Kari põrgulisi kannul
tuli ühtäkki trummide põrinal meie juurest läbi ja otse suunaga platsi teise serva poole S.V. tegelik hästipäevitunud kaksik.
Venetsueelalane vist. Läksime siis meiegi temaga kaasa.
Natuke aega puude vilus, tants ümber särava Lenini, vastuvõetud magus ja rosinatega soolaleib, marssisime tagasi festivali tegeliku asukoha poole.
Molutamine, tants (Lilleküla + Kosjalugu, viimane neist pikantses kalakastmes),
molutamine ja uhhaa. Vahepalaks üks väiksemat sorti tulekahi laadaplatsil. Väike Voldike, kõik on korras, ära pabista. Lõpudefilee, tänukõned, diplomid, vaas ja läikivate helveste taevasse laskmine…Saidki meie seekordsed esinemised läbi. Sööma, ujuma, poodi, tavapäraselt lilled Aljošale, kink ja tänuavaldused kohalikule abiväele. Asusimegi tagasiteele. Külalislahkele võõrustajale kohalselt pakiti meile kaasa korralik moonakott. Vorsti, viina, juustu ja ohtralt vett. Veelkord tänud neile selle eest.
Enne piiri tuli Läti rahvuspuul mõte teha ennustusvõistlus. Sedakorda pidime ennustama kui kaua läheb aega esimesest rekkast Lätipoolse piiripuu langemiseni. Meie kõige-kõiged on: Möldike oma 28 minuti ja Päälik oma kuni kahe tunniga. Lepal on ilmselgelt midagi isiklikku Koidu ja V.V. vastu, kuna viimasel minutil otsustas just tema. Oluliselt hiljem kui kõik teised, pissile minna. Muusaes pissil käivad naised ja lapsed. Mehed käivad kusel.
Pinge langes kuna Volt võitis.
Must ratsanik nööbiti lahti ja sai otsa kiirmini kui ükski varemlahtinööbitu. Tulemuseks oli õnnis naeratus ilmeil ja veelgi suurema ühtekuuluvustunde tekkimine meie tantsukollektiivis.
Algas tuim istumine kodupoole. Rahva lemmikuks tõusis jällegi Läti rahvuspuu. Ta vaatas, et rahvas hakkab ära vajuma ja avas meile kaasa pakitud viinad, viilutas sakummi kõrvale ja asus seda serveerima. Täitsamees. Publik oli kohe palju elavam. Pikapeal kustutas bussi loksumine, reisi lõpupidu ja väsimus meist suurema osa unele või siis säästureziimile. Tagasi kodumaal puistati meid kõiki pisitasa võimalikult kodude ligidal maha.
Ahjaa. Marju lõpetda üh ekohaliku sääse elu teha 24h järjest lihtsalt laiaks istudes ja miskipärast laulis ta koos Mülleriga Liinale peale diskot serenaadi.
Mõlemad Valgevene reisid on olnud sigalahedad, täis naljakaid seiku, vingeid üritusi ja paljut muudki. Sügav kummardus võõrustajatele. Päälik, ütle seda ka neile kindlasti edasi. Tänud ka mõlemale tipptasemel rahvatansurühmale.
Mitte küll järgmine aasta aga kunagi tulevikus läheks sinna jällegi.