Asenduskärud

Et ameerika luure millestki aru ei saaks, siis otsustasime jaanireedel oma trikke Kärutajate nime all teha. Traditsioone siiski rikkumata algas kõik jällegi TAK-i eest. Seekord otsustas meie kunstiline juht bussi ära peita. Igastahes tegi ta seda väga osavasti, sest kui ma oma kaasavõetud pealtvaatajatega parklasse jõudsin, kus tavaliselt enne väljasõitu käib juba elav suhtlus ja rahvaste kogunemine, siis seekord valitses seal totaalne vaikus. Ma jõudsin juba kerge sisemise paanika läbi elada, et kas ma ikka olen õigel ajal õiges kohas, kuid kõige väiksem Möldrike õigustas oma pikanägelikkust (pikanägelikkus: sisaldab endas lühinägelikkust, kaugnägelikkust ja ümbernurganägelikkust, vajaduse korral ka põõsatahanägelikkust) ja buss sai leitud.
Ilmnes, et sealt polnudki rohkem kedagi peale tulemas ning startisime Türi jaanitule poole, kolm Möldrikest pardal. Sossi mäel võtsime peale neli Volti. Erandina tavapärasest võis tunnetada pigem pingelangust, kuna seitsmekesi oli nõnda mahuka bussi vallutamine oluliselt lihtsam.
Ringteel tegime peatuse ja ostsime kartuleid. Värsked, eestimaised. Ikka hea, kui natuke sööki tagavaraks on. Ühtlasi ootasime ühte pisikest autot, kus pidada umbes samapalju rahvast peal olema, kui meie 52(?)kohalises bussis, no ütleme +-2, aga kuna sideseanss kinnitas, et nad on veel kaugel, siis asusime tasakesi edasi sõitma, nad pidid meid kinni püüdma tee peal. Luuremäng kogus hoogu - enne Raplat sõitsime üle raudtee väidetavalt samal ajal, kui järjekordset telefonisidet uskuda, aga meie neid ei näinud isegi siis, kui keset teed varitsema jäime. Tõenäoliselt oli buss ka neile nähtamatu.
Igastahes, nüüd hakkas asekärudele lisaks ka päriskärusid bussi kogunema. Küll aga oli naiskärusid oluliselt rohkem kui meeskärusid ja kippus jällegi väikseks kismaks kiskuma, kuid otsustasime, et lahendame erimeelsused naiskärudega omavahel Härga tantsides. Me oleme siiski professionaalid.
Edasi läks nii nagu kaart ette näeb - 'Lell laadis Käru Kolu täis ja läks Türile'.
Kõik luuremängus osanenud meeskonnad olid õnnelikult kohale jõudnud, kaasa arvatud viis Veskit.
Nii. Tegime ka lavaproovi. Pealik pidas äärimselt inspireeriva ja sütitava motivatsioonikõne, mille peale me olime täis hakkamist tõestamaks, et me oskame asju teha veel ägedamalt ja et pärast seekordset esinemist hakkab Valgevene video juba päris hea tunduma. Kuivõrd kavas oli kaheksa tantsu ja meid kaheksa paari, siis otsustasime, et igas tantsus saab üks paar soolo omale. Absoluutselt igas tantsus on ju soolo ette nähtud, eksoleju?!
Kõik läks nii nagu plaanitud. Pärast väikest vopsu ribidesse sain isegi mina aru, et kui lavale hõigatakse Kärutajad, siis pean ma mingil moel reageerima :) Läksime ja tegime ära - soolod, teatrikooli etüüdid ja hõrgud eksootilised kalapalad vaheldusid harmoonilises rütmis ja publik paistis asjaga rahul olevat.
Pärast käisime veel veidi ringi, elasime kaasa jaanitule süütamisele, suhtlesime omavahel ja kohalikega, näitasime ennast, vaatasime teisi.
Tagasiteel vaatasime ka video üle. Ilmnes, et seekord oli ka meie kaameramees meiega nii solidaarne, kui ta varem pole olnud - ka tema tegi oma soolo ära. Ometigi. Vähemalt Jüri-Mari kohta on meil olemas nüüd nii originaalne tantsuvideo, et väärib kindlasti rahvusvahelistele festivalidele tutvustamiseks saatmist.
Tasapisi jagasime siis jälle kärud laiali. Millegipärast nüüd oli vabu mehi rohkem kui tulles.
Ah jaa, bussis on nüüd telekas. Saated kodeeritakse küll kohati impressionistlikku võtmesse, kuid see näeb ilus välja. Hariv ka - kes enne ei teadnud, mispidi tolmuimejat kätte võtta, see sai seda pealinna TV-st kaeda.
Asenduskärude laialijagamine võttis linnas veidi rohkem aega, kui kokkukogumine, kuivõrd seletamatul kombel oli neid 2 tk rohkem, kui neid ennist peale võeti... Kui nii võtta, siis meil oli kasudega käik. Kui teinekord tantsijaid puudu jääb, tuleb lihtsalt paar korda suure bussiga Türil ära käia.