Monday Night Fever
esmaspäev, juuni 30
Kuidas see tuli siis tuleb ..
Kui tantsupeo proovid algavad juba esmaspäeval ei saa ju tantsijad tuld saata oma maakonna-
linnas . Seega tuli valida mõni kaugem koht . Kenad korraldajad tulid meile vastu ja pakkusid kena pühapäeva . No kes oskas paar kuud tagasi arvata , et ilmataat on seekord lätlane . Mitte , et sellest ennast häirida lasksime , meie olime kohal .
Nii siis nagu ikka tuleb alustada algusest .
Kuna meile oli määratud pühapäeva hommik kusagil teispool Käru oma 10 km , siis üks mõistlik tantsija läheb ju kohale juba laupäeval .
Kuna meile pakuti pesapaika ühes kenas looduskaunis kohas seal ligidal oli vaja välja mõelda , kuidas rattad sinna saada . No pole ju võimatut , kui seltskonnas leidub kena naisterahvas kelle autol on konks ja rendis ju haagiseid saada , mõeldud tehtud . Reedel kokku kogutud rattad ja laupäeva hommikul veel mõned ratturidki peale korjatud asusime teele . Saime kaks kohale jõudmise õpetust , üks naistele teine meestele . Pean tunnistama , et minu jaoks osutus naiste seletus liig keeruliseks ja kuna oma autorooli usaldasin ka meesterahva kättesse trükkisin välja meeste õpetuse tundus kiiremini kohale jõudvat . Nii see ka oli .
Oodates ära veel ühe sõiduki täie rahvast . Tuli siiski tööriided selga ajada , sest tasuta lõunaid ju pole ja ilm oli imeilus , mida oleks patt lörri lasta . Seekord tuli siis ööbimis koha eest pisut puid metsast välja vedada , et pererahvas ka talvel saaks mõnusalt maal käia .
Esimeses puude peatuspaigas ootas meid ees rästik . Uss ilusti koju saadetud saime puud käru peale ja maja juures maha . Järgmises puu pesapaigas läks asi veel huvitavamaks . Käisime siiski nõelaotsas ära , see tähendab , et maa sees oli herilase pesa . Üks meist juhib tema sai 2 nõela ja viimane täpselt otsa ette kahesilma vahele , õnneks piirdus see siiski vaid ehmatusega ja hommikuks ei olnud meil paistes silmadega autojuhti .
Vahepeal sõime Krissu kaasa tehtud riisipada ja töö jätkus .
Veel mõned kohad puudest lagedaks , vahepeal liitus veel paar hilinenut meiega , kui töö tehtud oli veel rahvast oodata . Vahepeal oli Siimust saanud siilionu ja seda kogu nädalavahetuseks .
Siis tsill ja grill . Miskipärast oli meie köögi toimkond vist arvanud , et kohale tuleb kogu selts või vähemalt mõlemad segarühmad , aga võta näpust oli vaid 11 kena inimest .
Kui tsill oli juba piisavalt kestnud ja öö saabus , maandusime oma telkides . Ühtäkki kuuleme hirmsat krõbinat - nii korras sajab . Oh õnneks oli keegi veel lõkke ääres ja lisas oksi mis praksusid . Ent hommikul kella viie paiku oli see siiski vihm mis meid kostitas oma krõbinaga vastu telgi katust . Kuno oli meile laupäeval korduvalt meelde tuletanud , et homme sajab , aga kes siis teda kuulda tahtis . No midagi mõeldes , et äratuseni on veel kaks tundi , kamandasin oma telgikaaslased telgi seintest eemale ja püüdsime uinuda . Kell sitse tõustes ei olnud vihm lahkunud . Olgu andsime talle võimaluse veel kaks tundi sadada ja soovitasime siis lahkuda , sest kes rõõmustab vihma üle kui peab ratta seljas olema . Vahepeal oli tekkinud ka plaan tuli kaaperdada , ehk pantvangi võtta . Lunastuseks pidime nõudma ilusat ilma proovidesse ja peole .
Hommiku kohv ja söök tehtud asusime teele olime siiski oma 30 km eemal oma tule toomise kohast . Kohale jõudes liitus meiega veel kolm kaaslast , lisaks kogunes veel teinegi seltskond ühest teisest tantsurühmast , neile me nokkasid ei andnud , sest nemad meiga koos trenni ei tee . Enamusel olid kiivrid juba tuunitud jäi veel viimaseid abistada ja siis rattale samuti sildid külge , sest kõik peavad ju teadma kes me oleme . Õnneks sai ka vihm lõpuks aru , et tal on viimane aeg lahkuda .
Loomulikult olid kohal ka kaamerad , kes siilionult ka intervju võttis . Samas saime alustada ka oma lauluharjutusi. Lubades laulda kogu 5km trügisime tuleratta taha jättes teised taha poole .
Lubatud tehtud Siim keeras selja sõidusuunda ja laul algas . Tuleratturid küsisid kas me jätkata ei soovi , meiega olevat nii lõbus . Kahjuks pidime siiski tule edasi andma ja ise suuna ööbimispaika võtma. Vaja oli veel toitu hävitada ja telgid pakkida . Otsad kokku tõmmatud asusime Tallinna poole taas teele .
Mõned maha puistates ja viimased rattad ühte garaaži hoiule pandud . Oligi kodu pea käega katsuda .
Ja nüüd proovid ja peab lootma , et see tuli ikka Tallinna jõuab .
reede, november 1
Kas vihtuga või vihtuta?
Väljavõte Madara sauna kodulehelt. Lisaks kasulikule infole ka kuhjaga huumorit. Tasub lõpuni lugeda.
Kuidas õigesti saunas vihelda?Professiionaalsed nõuanded.
Selle artikli tekst oli üles võetud E. Nikolajeva raamatust “Tervis ja Harmoonia”, mis oli välja trükitud väga väikeses tiraazis. Raamatu autor osales vene kosmonautide ette valmistuses lenduks- sellega on palju öeldud! Raamatus oli leitud koht ka vene sauna jaoks....Aurusaun on väga vana tervenemise vahend. Juba ammu vene aurusaunas raviti külmetust, liigsereumat ja muud haigusi. Samuti on kuulsus kuiv sauna, mille eesmaärk on soojendus higistuse stimuleerimiseks. Praegu on palju väitlusi aura ja kuiva sauna paremuse kohta. Vene saun võib abiks olla tervise ennistamise ja paranemise teel, kui jälgida mõistlikuid reegleid sauna viibides.
Põhi eesmärk on keha soojendus higistuseks ja edaspidine intensiivne higistuse tagatis. Mida kõrgem on temperatuur leiliruumis, seda keerulisem on organismi jaoks adapteerida selleks ja seda rohkem energiat läheb organismi ümber ehitamiseks. On tähtis mäletama, et saunas me ei saa ainult energiat, mida organism kasutab soonide paisutamiseks, vererõhku suurenemiseks, lümfa ja verekiirust suurenemiseks(mis võimaldab intensiivselt slakkaineid eemaldada veresoonidest) vaid kasutame energiat organismi varudest kude kaitsmiseks temperatuuri eest, millal nende normaalne tegevus on võimatu. See kaitse koosneb sellest, et toimub higistus ja higi tuleb välja pooride kaudu keha jahutuseks(tähendab organismi jahutuseks). Selle eesmärgi saavutamiseks meie organism peab vett ära andma, mis on säilitud, et vee-soola bilanssi hoida ja olla aluseks veri ja lümfa jaoks, seedemahla jaoks ja ne. Pärast vee kaotamist, ilma milleta organism saab tegutseda mõne aja jooksul, automaatse reguleerimise süsteem “lülitab sisse” rasva hüdrolüüsi mehhanisme, mille tulemuseks on kaalukaotus ja rasvakihi vähenemine. Nii öeldes, organismi omadus saavutada püsiva keskkonda sees me kasutame oma eesmärgi saavutamiseks- organismi puhastamiseks. On selge, et mida vähem energiat me kasutame varudest, seda pikem on meie elu potentsiaal. Järelikult me peame valida optimaalse temperatuuri leiliruumis, ajaviibimise ja soovilikku effekti saavutamise suhet. Sauna peab olema kasutatud mõistlikult, valides vene saunas kõige sobilikum reziimi.
Meie nahk mitte ainult viskab välja erinevaid elemente ja ühendusi vaid hõivab neid, mis asuvad keskkonnas. Organismi nad saabuvad kopsude läbi. Sellepärast on tähtis,et leiliruumis oleks puhas ja mitte sisalduv aurustusi õhk. Selles mõttes vene saunas on rohkem paremusi kui tavalises saunas. Iga kord enne sisenemist on vaja õhku puhastada ja soojendada, andes vett ahju väiksete porsioonidega-2-3 klaasi avatud õhuaknaga, 20-30 portsiooni puhastamiseks(sõltuvalt ahju võimsusest)ja pärast-10-20 portsiooni 1-2 klaasiga suletud õhuaknaga- soojendamiseks. Ärge kiirustage siseneda-oodake kuni aur sadestub. Kui õhk sisaldab palju niiskust, aurumine nahast raskendub ja kuum aur hakkab nahka kõrvetama(adapteerimisaeg suureneb). Kui ahju võimsus lubab, võib õhuakna kogu aeg avatuna hoida.
Saunas (selles variandis, mis ilmub tihedamini meie tingimustes) õhk on praktiliselt puhastamata terve päeva jooksul ja normaalsetes tingimustes asub ainult “esimene vahetus”. Sellepärast hakati kasutama sanaid, kui paigutakse elektrilist soojendit kuhu peale pannakse kivisid. Nende peale on vaja vett valada, millest moodustub aur ja sarnasus vene saunaga, aga väiksete võimalustega luua kuiva ja puhta auru. On veel teine sauna projekt-väljatõmmaga. Väljatõmme olemus tagab saunat kõrge kvaliteedi.
Vene saunad võimaldavad kasutada mõned tervenemise vahendeid-vihtu. Nad võivad olla kaseokstest, tammepuust, kadakast ja eukaliptusest. Vihtadega on vaja kergesti rapsida. Selline massaaz tugevdab üldist sauna effekti.
Esimene sisenemine leiliruumi peab olema lühiaegne, vähe auruga ja parem ilma vihtuta. Istuda leiliruumis on vaja kui teil on meeldiv, ei ole vaja kannatada. Leiliruumist lahkudes, minge külma dussi alaa 5-10 sekundiks, võib ujuda ka järves või muus veekogus. Selline protsess stimuleerib rohkem higistust, ja kohe pärast ujumist on vaja hommikumantlit panna. Teie eesmärk-mitte jahtuma iga leiliruumi sisenemise ette vaid stimuleerida higistuse protsessi kogu aeg. Jälle leiliruumi siseneda on vaja, kui tunnete, et olete puhkanud ja intensiivne higistus lõppes. Võib teha 3-5 sisenemist leiliruumi, enne viimast on vaja pesta ennast hoolikalt.
**********
kolmapäev, oktoober 16
Mida tähendab ütlus : ´´Tõmba kuivalt ``?
Alustuseks tundus meile , et see lennuk sõidab sihtkohta ratastel , vahepeal tuli teade : Järgmine peatus Tondi , siis aga hakkasid sinised vilakurid selja taga plinkima , aga meie ei peatunud vaid tõusime maapinnalt õhku .
Mõnda aega õhus olnud ei saanud üks suitsumees kuidagi oldud , lõpuks hankis ta omale kaunilt vormisneiult paki suitsu . Nagu meesterahvale kohane ei hakanud ta kasutusjuhendit lugema , no kui oled olnud suitsumees pikemat aega tead ju isegi et tuleb süüdata sigaret ja tõmmata .
Miskipärast see sigaret ajas rõvedat haisu ja justkui sulas . Lõpuks otsustas seltskond lugeda pakilt mida teha lennuki suitsudega , seal siis selgus ava pakend võta omale sigaret ja tõmba , st ei mingit süütamist üksnes imemine . Siit siis selgitus terminile suitsu kuivalt imemise kohta ...
laupäev, september 21
Jorjenid tõstame teise laua peale
Aga nüüd koosolekuteema juurde. Nagu te ilmselt juba aimate, kogunesime seekord täiesti juhuslikult Raekoja Platsil, kus lahked armeenlased pakkusid õlut hinnaga, millest selles kohas unistadagi ei osanud. Kaukaaslastele kohaselt oli hinna ja kvaliteedi suhe raudselt paigas - ilmselt oleks neil endalgi olnud piinlik selle joogi eest rohkem raha küsida. Ja siis kohe hakkaski juhtuma.
Nagu ikka peo alguses, tuleb kõigepealt kork maha lüüa.
Suurepärase veinivaliku kõrvale pakuti pigem jäneste/küülikute toidulauale sobivat rohelist salatit, mille sisse sai tellida soovikohaselt krevette, lõhet või kana. Esimese hooga ei osanudki midagi valida - seos veiniga jäi kaugeks ja kujutlematuks. Teenindaja oli mõistev tütarlaps ja pakkus võimalust asendada päevapastas (ainuke roog lisaks salatile ja võileivale) oliivid kanaga - peaasi et juubilar tellimuse esitaks. Jäime sellegi poolest "kapsa" juurde. Mõistest "suur" oldi aga juustuvalikut koostades täiesti valesti aru saadud. Kui kõik tellitu lõpuks koha laual leidis, olime sunnitud tõdema, et jorjenid tuleb tõsta teise laua peale. Peale avalöögi nautimist suundusime tuurile nagu ühele juubelile kohane. Tallinna vanalinn pakub selleks ohtralt võimalusi. Teravaid ja vähem teravaid elamusi jagus nii lauale kui selle taha. Maainimesel oli see igati hariv üritus - talle sai selgeks, et kui menüü on mitmevärviline, siis roheline tähendab taimetoitu (oranži ja sinise tähendus jäidki selgusetuks), lisaks saab kanatiibade valik olla äärmiselt lai: kõigepealt 6, 8, 12 ja siis 1, 2 ,3. Valisime 12:1. Jääb ainult loota, et Rumeenias Eesti jalgpall selle skooriga ei hävi. Ja nagu aamen kirikus - igakord olime sunnitud jorjenid paigutama teise laua peale. Maainimene ei saa aru, miks need lauad küll nii väikesed tehakse.
Lõpetuseks - veel kord palju õnne juudijuubilarile!
PS. Kui kellelgi on aimu, mis toimus esimeses vaatuses, siis andke sellest lahkesti teada!
pühapäev, september 15
Laupäeval isaga teha võib kõike
Kui otsustate tõstukit rentida Cramost, siis võite julgesti arvestada laupäevale eelneva elamusterohke reedega. Nimelt selgus, et selles firmas ei võeta tehnika rendiks vastu mitte tellimusi vaid sooviavaldusi ning edasi on nagu jõuluvanaga - teist sõltumata soovid kas täidetakse või mitte. Garanteeritult on aga segamini kogu teie tööde plaan ja ajakava. Õnneks lõppes kõik siiski hästi - Cramo leidis päeva lõpuks siiski tõstuki ja üks tore lõbus mees meie fännklubist tõi selle lahkesti meie õuele. Ja siis kohe hakkaski juhtuma.
Soojenduseks ja masina töökindluse kontrolliks sõideti tõstukiga nagu liftiga üles-alla, tehti mõned tiirud nagu lapsepõlves lõbukas karusselliga ja tunti ilmselget mõnu nuppude muljumisest. Kuna iga nupu juurde oli pilt joonistatud, siis vale nupu muljumise ohtu õnneks ei tekkinud. Siis algas tõsine töö. Selle käigus tehti nii mõnigi loodusteaduslik avastus - mõni oks oli seest tühi nagu tunnel ja ilmselt ainult läbi õnne ei olnud see alla potsatanud, puukoristajad olid oma pessa tassinud vist pea poole õues leiduvatest koerakarvadest jne jne.
Esimese päeva õhtuks oli õuele kogunenud aukartust äratav oksakuhi ja tehtud oli napp viiendik tööst.
Laupäeval enam nii igav ei olnud. Selgus et kõigi oksteni tõstuk siiski ei ulata, seega tuli appi võtta akrobaatilised harjutused ja seninägemata töövõtted. Meie kindlustusjuht oli küll eelnevalt pakkunud õnnetusjuhtumikindlustust, aga me jõudsime järeldusele et enesetapp ilmselt kindlustusjuhtumit endast ei kujuta. Õnneks lõppes ka siin kõik hästi. Kuniks kohvilähker lakaluugi vahele kinni jäi ...
Tõstuk lihtsalt keeldus ühel hetkel töötamast - ilmselt ei olnud ta harjunud nii intensiivse töökoormusega. Maapinnal tekkis elav arutelu, et kui inimese 12 meetri kõrguselt alla saamiseks kasutada klassikat, siis kas mõttekam on ehitada kastidest trepp või tuua leivalabidas, või peaks siiski kivisid veeretama hakkama. Tõstuk aga jätkuvalt ei allunud korraldustele ei ülevalt korvist ega alumisest puldist. Õnneks ei pirtsutanud tööriist kaua ning me ei pidanud hakkama korraldama võileivaheite võistlust, et korvisolija nälga ei jääks.
Kindlustusjuhtumita me siiski ei pääsenud - hävingu osaliseks sai üks 0,85 € maksev katusekivi. Ükskõik kuidas me ka ei arvutanud - selle maksumuse ja väljavahetamise summa jäi kangekaelselt omavastutuse piiridesse.
Kokkuvõttes oli üks igati tore laupäev ja röögatu oksahunnik õuel eeldab veel mitut laupäeva, kus isaga saab ühiselt midagi ette võtta.
reede, september 6
Kuidas karu kolme printsessi voodis magas ...
Kui esimene mahtra oli maha rahunenud saabus kolmas neidis . Avastades , et kogu tema kaasas kantav pagas puudub , kukkus lärmama kuna puuduas äp siis valgust nigut kaa polnud . Suutes siis pool rahvast üles ajada ja saada omale led lght selgus , et karu transportimise käigus oli pagas nihutatud lava äärde ja polnudki kaduma läinud .
neljapäev, september 5
Kuidas hooldada kohvimasinat?
Aga kui pea on tühi, siis youtube'ist ikka abi leiab
@Päris Hilton: väike õppevideo järgmiseks korraks, tõehetk saabub 08:04
Vaata õppevideot siit!
reede, august 9
Lugemissoovitus suveõhtuks
Saadaval hästivarustatud raamatupoodides.
Facebook'lased võivad kiigata https://www.facebook.com/MinuLasVegas?fref=ts
Suveõhtuks väga lahe kaasahaarav lugemine - tõeline tuhkatriinulugu päriselust, mille kõrval oma probleemid muutuvad üsna kahvatuks. Üks sai selgeks - kus on tahtmine, seal on ka tee.
kolmapäev, juuli 24
esmaspäev, juuni 3
Browni liikumine 2
Üsna varakevadel saime kutse Narvast. Eelmisest kalapüügist sealkandis oligi juba päris palju aastaid möödas. Nii 10 või rohkemgi veel. Seda keegi enam täpselt ei mäleta. Igatahes piisav aeg, et unustada.
Nii asutigi ühel maikuu algupoolel suviselt soojal päeval ida poole teele. Kogunemiskoht oli seekord nihutatud veidi rohkem lääne poole. Eks ikka selleks, et me rohkem teineteise seltskonda nautida saaks. Kesklinnast korjati peale MM ja Lasnamäe veerult sai seltskond ratastel pinget veelgi juurde. Ja siis pani Lepp leekima. Täie rauaga idapiirini välja. Kui piiri poleks ees olnud, mine tea, millal pidama oleksime saanud. Ning kuna järjekord oli üsna pikk, otsustasime siiski Narva jääda.
Bussis jaotati kõigile kavad tantsudega. Ettenägelikult oli igale tantsule pandud ka oma hind. Eks ikka selleks, et me teaks, kui palju mingi tants meile maksma läheb. Aega me ei raisanud, viskasimegi kohe alguses võrgu välja, et võimalikult suur saak kätte saada. Läks korda.
Peale meie said lavalaudu tallata nii suuremad kui väiksemad vene kultuuri esindajad. Temperamenti jagus. Eesti kultuuri esindas naisrühm Kuppari oma kaunite naiste ja sulnite valssidega ning meie.
Peale kontserti oli väike kohvilaud garderoobis. Ja ega pikalt aega raisatud, kiired Rimi ringid ja asusimegi kodu poole teele oma rikkaliku saagiga.
Soovitan soojalt teistelegi: Narvas on väga kalarikas Emajõgi. :)
laupäev, mai 11
kutse
Sain võhmakatelt sellise kutse!
Olete oodatud
MTÜ Võhma Seltsimaja segakoori ja rahvatantsurühma
5.sünnipäevapäevapeole
Võhma seltsimajja
8.juunil 2013 kell 19.00.
Pidu kestab, kuni osalejatel jaksu. Tantsitab ansambel Uuri4Ever. Puhvet.
Pidu tasuta, rahvamaja renoveerimiseks oodatud kõik annetused
esmaspäev, oktoober 29
teisipäev, september 18
neljapäev, august 30
Reisijutuvõistlus
Inspiratsiooni saab ammendada fotodelt Meie suvereisi pildid
NB! Pildid on täiesti suvalises järjekorras, et huvitavam oleks ja pilti kohe selgeks ei lööks!
Ah et kas vihjeid ka saab? Ikka saab!
- esimesel päeval me mäele ei läinud
- ka seekord läksid mõned kindlapeale välja
- ma olen juba 2 minutit kuulanud dialoogi mis ei ole minu monoloog
- eksterritorialiteediseadus followed by Three switched witches watch three Swatch watch switches. Which switched witch watches which Swatch watch switch?...
Tibusid loetakse sügisel - seega ootame põnevusega teie kirjatükke kuni 22.09 14:49 ja seejärel kuulutame välja võitja(d).
Auhinnad las olla seni saladuseks!
reede, aprill 6
Esmaspäev, 19.märts. KOJUUU!
Hommikusöögiks saime omletti ja moosisaia, kohvivalmistamist teenindas jällegi mitu poissi - tööhõive peale on siin kõvasti mõeldud. Siis väljakirjutamine, passide jagamine ja bussiga taas tsivilisatsiooni poole. Lennujaama sissesõidul oli püsti mingi kontrollpunkt, seal istus reageerimisvalmis relvaga mees ja korraks vaatasin konkreetselt sisse püssitoru otsast, bussiaken oli väga täpselt sellel kõrgusel. Päris kõhe.
Pagasit ära andes selgus, et täpsemalt enam ei ole võimalik etteantud piirides toimetada, mu kohvri kaaluks näidati 19,9 ja hetkeks vilkus ka 20,0.
Lend möödus vahejuhtumiteta. Kuna me asusime teele hommikul ja õhtuks jõuame koju, ehk siis kogu aeg on päev, üritasin keskenduda sellele, et mitte magama jääda - oleks lihtsam tavalisse elurütmi sisse minna. Paraku vein ja sundpimendamine lennukis tegid oma töö. Samaara kohal avasin korra silmad, leidsin, et kõik on hästi ja magasin edasi.
Helsingis EL-i sisenemisel otsiti mu käsipagas jällegi põhjalikult läbi, ei teagi, millega ma nõnda kahtlane välja paistsin. Lõpuks kutt naeratas ja küsis, kas vajan abi asjade tagasipakkimisel. Ma lubasin ta lahkesti järgmiste reisijate juurde - ma arvan, et nad lahtipakkimises on oluliselt osavamad, kui kinnipakkimises.
Algselt oli mu Helsingi-Tallinna lennuki koht 1B, lootsin juba, et saan ka proovida, kuidas on selg ees lennukis lennata - esimene pink oli näoga salongi poole; ent mu pilet vahetati alatult välja ja anti teine koht. Lennu algus viibis ja siis tuli stjuardess mureliku näoga vabandama, et sellel reisil on millegipärast erakordselt palju pagasit ja selle laadimine võtab aega. No loomulikult, kui tavalise läpakatega varustatud ärimeeste kontingendi asemel on pool lennukitäit meiesuguseid maksimaalse lubatud kohvrimahuga rahvatantsijaid.
Tallinnas selgus, et kõik kohvrid polnudki peale mahtunud ja seekord sattusin minagi nende õnnelike hulka, kelle oma maha oli jäänud. Jätsin neile oma aadressi ja telefoni, et kui see saabub, siis võetakse ühendust.
Kallistused-kallistused-kallistused ja veidi tühja ja nukra tundega sai lennujaamast laiali mindud, üks muinasjutuline reis oli läbi saanud.
Mulle helistati õhtul kell kümme ja küsiti, kas soovin oma pagasi saada õhtul või valin hommiku. Kuuldes, et õhtune variant realiseerub umbes ühe paiku öösel, valisin hommiku, olin juba üsna kustunud ja kahtlustasin, et ma ei kuule mingit helistamist ega koputamist, kui nad siin öösel kell üks ümber maja luusima hakkavad. Hommikul kell kümme toodi kohver kenasti koju kätte ja võisin lugeda selle reisi päriselt lõppenuks.
Tegelikult meid võeti seal ikka ülimalt kuninglikult vastu. Festival oli kõrgel tasemel ja hästi korraldatud, publikut oli palju ja nad elasid alati kaasa. Meie eest hoolitseti parimal moel, võeti vastu kõige aupaklikumate kohalike traditsioonide järgi ja lisati sinna läänelikku mugavust nii palju kui see parasjagu kusagil võimalik oli. Nüüd kodus tagasi olles pean tunnistama, et olen palju rohkem tänulik selle eest, mis meil siin kodus kõik igapäevaselt hästi ja olemas on, isegi bensiinihind keskmise palga suhtes tundub täitsa ok.
Ja päev on kohe ilus, kui saad südamerahuga hommikul kraaniveega hambaid pesta.
neljapäev, aprill 5
Pühapäev, 18. märts. Katmandust Delhisse.
Käisime veel viimase tiiru kojuviimiseks suveniire otsimas ja vahetatud raha laiaks löömas. Nüüd oli see juba suisa lõbus, sest igasugused kauplemisvõtted olid juba käpas. Näiteks see, et paned kuskile eraldi tasku väikese summa; ja kui oled kuskil midagi omale välja valinud, siis ütled, et nojah, see on hea ja tore asi küll, aga mul tõepoolest ei ole rohkem, see mu viimane raha... Mingeid väiksemaid asju sai kambapeale kümnekaupa ostetud ja siis hulgihind kaubeldud. Üldiselt nad ei taha kedagi ilma midagi müümata oma poest välja lasta, see toob halba õnne; samas kui sa väga täpselt kirjeldad asja, mida sa otsid ja neil seda ei ole, siis nad midagi muud ka pähe ei määri. Ainult raamatupoodides ei saanud kaubelda rohkem kui 10% sõbrasoodukat.
Nüüd oli vaja kohvrid korralikult ümber pakkida, et ära mahutada kõik mis enne kaasas oli ja kõik, mis juurde hangitud. Kõik vabad mulgud said midagi täis - kui pärjakarp oli juba tulles täis, siis nüüd mahtus sinna eelnevale lisaks ka veel küünlajalg ja pakk taskurätikuid. Kuna nüüd ei olnud vaja enam nii pakkida, et käised sirgeks jääks, vaid nii, nagu paremini mahub, siis oli loomingulise lähenemise jaoks variante rohkem. Suutsin oma kohvrisse ära paigutada ka sõbra nuudlipaki - ei saa ju ligimest nälga jätta ometigi. Kaaluprobleemi ma ei kartnud - kui tulles oli kohver 13.8, siis varuksolnud 6.2 peaks silma järgi kõik lisandunu ära mahutama. Pigem kartsin mahuprobleemi, kuid seegi lahenes, kui kõik õhuvahed olid elimineeritud. Kokkuvõttes polnudki vaja kohvrile otsa istuda - lasin kaane kinni ja siristasin luku lõdva randmega kokku.
Hüvastijätt lennujaamas ei olnud õnneks ülemäära nutune, nagu vahel kipub olema. Tegime oma suurepärasele giidile "mummu" ja ta oli sellisest suurest grupikallist natuke hämmelduses. Ma loodan, et tal jäid meie seltskonnast sama head ja positiivsed mälestused, kui meil temast.
Edasi hakkasime tegelema lennuki peale minemisega. See oli väga tõsine töö ja me läbisime kokku vähemalt kümme turvakontrolli, nagu seltskond lõpuks lennukiistmele vajudes meenutada suutis. Esimene oli kohe lennujaama uksel, kust sai edasi ainult lennukipileti ettenäitamisega. Siis järgnes suure pagasi kontroll, kaalumine ja äraandmine - kogu grupi kohvrid arvestati kokku ühe nime peale. Meil jäi kamba peale umbes ühe kohvri jagu kaalu kasutamata.
Edasi tulid käsipagasi ja inimeste kontroll, et pääseda edasi lennujaama. Iga natukese aja tagant oli mingi tõke või värav, kus kontrolliti pileteid või passe või kobati läbi või vaadati käsipagasit. Või tehti nende kombinatsioone.
Lõpuks kui lennuväravast läbi saime, kus ka veel viimane läbikobamine ja pilk pagasile ära tehti ja lennukile viiva bussi peale läksime, arvasime, et nüüd lõpuks saab lennukile. Oh ei, üldsegi mitte. Lennukile viiva trepi ette oli püstitatud veel üks platvorm, kus kaks tüüpi käsipagasi läbi puistasid. Minu käest küsiti, kas mul on teravaid esemeid, nagu käärid või noad. Mul ei olnud. Selle peale jagasid nad pärast õhkutõusmist söögiriistadeks korralikud metallist noad-kahvlid.
Lend Delhisse möödus üsna kiiresti. Nägime jälle vägevaid mägesid pealpool pilvi ja saime ka ülejäänud väikestviisi aimu, mida hommikused lendajad vaatamas käisid. Kana sai jällegi otsa, aga seekord said ilmajääjad selle asemel esimese klassi eine, mis oli turistiklassi omaga võrreldes lausa kuninglik.
Delhi tervitas meid lämbe niiske palavusega 30 kraadi kandis, mis tuletas hoobilt meelde, et kodus on reedel ootamas saun. Kohvrid võtsime välja, neid ei olnud võimalik Katmandust kuni Tallinnani otse ära saata. Siltidega vastuvõtjaid oli mitmes reas nii lennujaama sees kui väljas ja tükk tegu oli sealt leida see õige mees, kes meile vastu oli tulnud. Bussiga sõitsime oma hotellini pea tund aega. Algul tutvustati meile tsivilisatsiooni - linn tuledes, autod suured ja ilusad, sõidavad mööda ettenähtud radu, valgusfoorid töötavad, majad nagu linnas ikka. Tasapisi läks vaade aknast getomaks, kuni lõpuks keerasime sisse mingisse totaalsesse urkatänavasse. Täiesti ootamatult ja sinna sellesse paika sobimatult säras seal hotell 'Aster Inn', kus iga liigutuse jaoks oli palgatud eraldi poiss - kes tegi sulle ukse lahti, kes tassis kohvri sisse. Jagati välja toavõtmed ja kolisime sisse. Passid korjati sissekirjutamiseks ära. Tuba oli igati kena ja korralik, absoluutselt puhta voodipesuga, voodi oli parajalt pehme, elekter oli olemas ja kraanist tuli sooja vett. Mida sa hing veel ihaldad.
Õhtul läksime väiksema seltskonnaga linna peale, lähem eesmärk vaadata kuidas on ja kaugem eesmärk leida söögikoht. Esmalt astusime sisse ühte pühamusse, kuhu sisenedes pidi taaskord jalanõud ära võtma. Iseenesest, kui lugeda sellest ja mõtelda selle üle, et mingi usu pühapaika sisenedes tuleb jalad paljaks võtta, tundub see täiesti loogiline austusavaldus, kuid reaalne elu koos kõigi nende rahvahulkadega, kus on nii palju räpasust, igatsorti haigeid ja vigaseid ja paljajalu liikumise tsooni kasutavad paljajalu kõndimiseks ka koerad ja rotid, ületas minu turvatunde piiri ja ma tundsin ennast seal üsna halvasti. Seal oli ka kohalik preester, kes pakkus oma tumedatverd peost tundmatut päritolu õnnistegevat staffi ja vedas ühe jumala juurest teise juurde. Igasugust õnnistamist eelistasin ma eemalt kaeda. Lähemaltvaatajad pidid õnnistamise eest ka oma raharullist ühtteist preestrile loovutama.
Kappasime raudteed orientiiriks võttes edasi lähema tõmbekeskuse poole. Ühel hetkel püüdis meie seltskonna sisse sulanduda ka kohalik pikanäpumees - kaugelt ju näha, et turistid ja ringivahtimisest pea laiali otsas - kuid pidi pettuma, sest me olime kõik suutnud välja tulla nii, et mingeid kõlkuvaid kotte ega punnitavaid tagataskuid lihtsalt ei olnud. Aga seda ma kuulsin alles pärast kommentaarina meie rivi lõpus kõndinutelt.
Tuleb tunnistada, et sellist seletamatut hirmutunnet, kui selle linna tänavatel kõndides, pole mul ammu olnud; isegi mõte Nepaali tiigrist, no ikka sellest päristiigrist seal mäekuljel, kus meil jalgsi kõndida ei lubatud, ei tundunud nii hirmus. Delhisse ma küll enam tagasi ei taha, sellest ühest õhtust aitas mulle küll ja veel. Kui Indiasse minna, siis kusagile mujale, aga mitte Delhisse.
Retke lõpus ootas meid kohalik Coffee House üsna euroopaliku olemise ja toiduvalikuga. Kohalik valik oli muidugi ka, aga hirmus tahtmine oli saada midagi koduselt tuttavat, seega tellisin turvalise Caesari salati ja latte kohvi. Ma polnud terve selle reisi jooksul korralikku kohvi saanud, see latte ületas kõik minu ootused ja jättis ühele lauakaaslasele nii kustumatu mulje, et ta lubas kasvõi nui neljaks sellest siia blogisse oma sissekande teha. Jälgige selle postituse kommentaare, ta hakkas juba mitu päeva tagasi pliiatsit teritama ja saab siinkohal võimaluse välja valada kõik, mis ta must arvab...
Muuhulgas nägime ka, kuidas kohalikud väljas sünnipäeva tähistavad. Külalised jagati pikas lauas eraldi - naised-lapsed ühte otsa ja mehed teise otsa. Kõigepealt söödi suppi. Siis toodi lauale tort, iga sünnipäevakülaline tõmbas sealt näpuga kreemi ja määris sünnipäevalapsele näkku. Kõige viimane võttis kogu tordi ja lisas sellegi sinnasamasse... Pärast toodi söömiseks veel teinegi tort.
Tagasi me enam kogu seda pikka maad vantsida ei viitsinud ja mehed hakkasid taksot organiseerima. Meid oli kaheksa inimest, seega vähemalt kaks taksot läks vaja. Ja siis läks ralliks. Kõrvalistmele istunud ametilt bussijuht ei teadnud, kust ta kinni peaks hoidma - peast või istmest või toetama käed lakke, siis ta üritas seda kõike korraga teha. Ometi suutis ta rooli taga oleva ametivennaga ka juttu üleval hoida, mille käigus algul selgus, et juhil on staaži 35 aastat, siis et 45 ja lõpuks nad leppisid 40 peale kokku. Jõudsime õnnelikult kohale. Hotellitänava ots oli ööseks politseikirjaliste tõketega kinni pandud, jalakäijatena saime sealt siiski läbi.
Õhtulõpetuseks kogunesime kõik tuppa 321 koos kõigi viimaste kodust kaasavõetud tagavaradega, tegime kokkuvõtteid ja edasisi plaane ja tähistasime käimasolevaid tähtpäevi. Kui me lõpuks oma tubadesse laiali jagunesime, siis traditsiooni kohaselt ei jäänud me seegi öö üllatusest ilma. Ettevalmistused tehtud, kikud pestud, teki alla poetud, üritasime hakata tulesid ära kustutama. Kompensatsiooniks sellele, et Nepaalis aegajalt elektrit ei olnud, on siin seda nii palju, et pole võimalik ära kustutada. Klõpsisime kõik toasolevad 11 lülitit läbi nii ühe- kui mitmekaupa, ei midagi. Lõpuks tõmbasime võtmekaardi pesast välja, millega hotellitubades tuled põlema saab - ei midagi, tuled põlesid edasi. Nii nad meist õhtul põlema jäidki.
kolmapäev, aprill 4
Laupäev, 17.märts. Otsad tõmmatakse kokku nuudlitega.
Pärast lõunat rahvariided selga ja esinema. Mitte midagi polnud muutunud - ka siin oli lava kaetud lokkavate vaipadega, mistõttu taaskord ei saanud keskenduda sellele, mida enne trennide kaupa lihvitud ja harjutatud sai, vaid tuli vaadata, kuidas täpselt astud, et püsti jääda. Ring vajus laval ühes tantsus millegipärast ühte serva ja komistamise-koperdamise nahka läks nii mõndagi muud. Õnneks publik jällegi ei teadnud, kuidas õige oleks olnud ja olid rõõmsad selle üle, mis välja tuli. Pärast andis festivali kaanepildi staar ka kohalikule televisioonile intervjuu, mis läks kuuldavasti hästi, nemad kiitsid meid ja meie neid. Publik oli siin üldse igal pool äärmiselt kiiduväärt.
Õhtupoolikul käidi budistlikku templit kaemas, seal tundus põhitähelepanu ahvidele kuluvat. Neid oli tähelepanuväärivalt palju, muust pärast nagu ei räägitudki. See templikülastus jäi mul paraku vahele, seega ei saa ma neid muljeid teiega jagada... Vihjeks kohalolnutele - kommentaarium on siin ju täiesti avatud.
Vahepeal olid meie suveniirikotid ja muud asjad kusagilt hotelli pealt üles leitud ja me ei pidanudki hakkama omi isiklikke asju suveniirideks klapitama. Õhtul kell seitse oli ette nähtud festivali lõpetamine, kuhu meie uimaste ja pikatoimeliste eestlastena jõudsime jällegi esimestena kohale ja võtsime sisse kohad esireas täpselt kell seitse. Soomlased olid teised. Tehnikat sätiti veel pikalt üles, kuni ülejäänud rühmad saabusid. Siis peeti palju kohalikus keeles kõnesid ja tänatud said kõik festivali korraldajad ja muud asjapulgad. Oma supergiidile tegime ikka korraliku poolehoiukisa ka, kui tema oma aukirja kätte sai. Siis kutsuti ette kõik festivalil osalenud rühmad koos kõigi tantsijatega ja igaüks sai personaalse tänukirja, kust sai vaadata ka oma nepaalikeelset nime. Ja oh imet - mis võiks olla uhkeim kingitus festivali lõpuks, kui igaühele üks viiene pakk WaiWai nuudleid!
Pärast oli pidu, kuhu muusikainstrumentideks olid esialgu kohale saabunud vaid trummid. Head tantsijat muusika ei sega ja siinkohal tuleb märkida, et ka muusika puudumine mitte. Seega sai ka tantsitud. Mõne aja pärast meie selektiivmälujuubilar selekteeris mälust välja, et tantsimine on muusikaga veel ägedam, ja pärast tema küsimust täpselt õige inimese käest (kuidas ta küll alati õiged inimesed üles leiab?), et kas täna muusikat ka tuleb, hakkas kahe minuti pärast ka muusikamasin tööle. Trummid muidugi jätkasid omasoodu, üritades lugude rütmi tabada, aga see ei kuuldunud alati just väga lihtne olevat.
Öö oli Katmandu aja järgi pool kaks, kui sellest trummeldamise saatel tantsimisest küllalt ja tuppa mindud sai. Ajavahe koduga on +3.45, nii et koduse aja järgi kole varane magamaminek, kolmveerand kümme. Aga kuna homne päev toob niikuinii uued seiklused, siis väikene jõukogumine kulub ikka ära.
Sõlmib jutuliinid kokku ka… Pokharast Katmandusse sõitmise juures.
Kuna siin oli ka pikk bussisõit, siis sobib siia panna kolmas osa küsimuste-vastuste voorus kuuldust, mis Hele-Mai terane mälu talletas ja nobedad näpud kirja panid. Lahe moment oli muidu see ka, et üks kohalikest saatjatest, nepaali tüdruk Neetal, istus bussi tagaosas ja tundis huvi, et mida seal ees räägitakse. Tekkis omapärane nepaali-inglise-eesti-inglise-nepaali ringtõlge, kus nepaallasest giid rääkis ees inglise keeles, see jõudis eestikeelses tõlkes bussi tahaotsa ja siis eesti poisid tõlkisid selle inglise keelde tagasi, et nepaali tüdruk sellest jälle aru saaks...
Viimase 10 aasta jooksul on väga palju muutunud hariduselus. Alguses väitis Pradeep, et enne seda tüdrukutele lugemist-kirjutamist üldse ei tohtinud õpetada. Kui aga tuli jutuks, et ülikoolis on praegu naisi 40% üliõpilastest, siis tuli välja, et tegelikult ikkagi oskasid kõrgemate kastide naised ka varem lugeda ning osad neist (nt. Pradeepi ema) käisid ka varem ülikoolis. Lugemisoskuse keeld käis siis pigem alamatest kastidest pärit naiste kohta. Praegu on väidetavalt esimesed viis kooliaastat tasuta, maksma peab vaid õppevahendite eest. Edasi peab maksma ka õppemaksu, mis keskmise palgaga võrreldes oli päris suur summa. Koole on kahte tüüpi – riigikoolid ning erakoolid. Erakoolides käivad rikkamate kõrgematest kastidest pärit inimeste lapsed. Õppemaks nendes on kõrge ning õpetus toimub esimesest klassist peale inglise keeles.
Ülikooli pääsevad ka tänapäeval vaid kõrgematest kastidest pärit noored. Ülikoolis on samuti õppemaks, paljud noored töötavad ülikooli kõrvalt. Suuremaid ülikoole on neli. Pradeep ise lõpetab praegu ülikooli IT alal ning nendel pidi see olema väga uus eriala, tema lend on üks esimesi lõpetajaid. Küsimuse peale, kui palju on arvuteid inimestel kodus, oli vastuseks 80%. Siinkohal me oletasime, et ta peab silmas oma tutvusringkonda :) Järjest enam läheb noori ka välismaale ülikooli, eelkõige inglise keelt rääkivatesse riikidesse. Samas on see raskendatud, sest mujale riikidesse pääseb vaid viisaga ja Nepali kodanikele väga ei kiputa viisasid andma.
Liikluses valitseb organiseeritud kaos. Võttes arvesse seda, et keskmine palk on u. 3000 ruupiat ning liiter kütet maksab 150 ruupiat, on loogiline, et liikluses on valdavalt kas rollerid või mootorrattad ning veoautod. Väidetavalt on Nepalis olemas autokoolid, 18 aastane noor võib minna autokooli, teha omale juhiload ning suunduda liiklusesse. Samuti läbivad kõik liiklusvahendid iga-aastase tehnilise kontrolli. Viimane on ilmekas näide, milliseid vastuseid me kuulsime, kui Pradeep ise ka väga täpselt vastust ei teadnud.
4 aastat tagasi kukutati troonilt kuningas ning kuulutati välja vabariik. Siiski on kuningapere jätkuvalt Nepali kõige rikkamate inimeste hulgas. Kuigi neilt natsionaliseeriti kõik paleed ning Nepali kontodel olevad rahad, on väidetavalt Śveitsi pankades neil veel küllalt raha. Rikkuse poolest järgmised on eraettevõtted, mis tegelevad kaevanduste jms. Nepalis on tohutud hüdroelektrienergia varud, millest reaalselt kasutatakse ära vaid ca 10%. Ning enamus toodetud energiast müüakse Indiasse. Kunagi on nepali kuningas ning india pool sõlminud vastava kokkuleppe ning kuna sealsele kultuuriruumile on omane see, et lepinguid, ka suulisi, austatakse ning ka suulist lepingut võivad lõpetada vaid selle sõlminud isikud või nende pärijad, siis tänase päevani käitutakse vastava lepingu järgi, kuigi kuningas ei ole võimul juba päris pikka aega ning praegu võimul olevad inimesed väidetavalt otsivad igati võimalusi, et sellest lepingust pääseda. See aga tähendabki seda, et elektrit on nagu jumal juhatab. Hotellides, poodides jms avalikel asutustel on oma generaatorid, plaanilisi elektrikatkestusi on ka pealinnas 8 tundi päevas, elektripostide otsas on pusad, kust igaüks on omale liini koju tõmmanud.
Peale kuninga troonilt eemaldamist saavutasid võimu maoistid. Praegusel hetkel on võimul koalitsioonivalitsus, kus lisaks maoistidele veel mõned parteid. Üldiselt on võimuvõitlused täiesti igapäevased. Seda eriti maakohtades, kus on täiesti tavaline, et inimene tuleb võimule, paar kuud teeb kõik, et tal ka edaspidi hea elada oleks ning siis võetakse ta võimult maha. Ka teekonnal Pokharasse nähtud teesulud ja mässamine olid seotud taolise võimuvahetusega.