Laupäev, 17.märts. Otsad tõmmatakse kokku nuudlitega.

See päev pidi meil algsete plaanide kohaselt olema üleni hõivatud street rallyde ehk rongkäikude ja esinemistega. Plaanid muutusid järjekordselt ja me rallitasime hommikupoolikul tsiviilriietes linna. Meid viidi kuningas Tribhuvani muuseumi, kus võis näha kõikvõimalikku kuningasse puutuvat, alates tema isiklikest asjadest kuni ajaleheväljalõigeteni temast. Muuseum ehk siis viimase kuninga palee, oli taas vaid üks väike osa suuremast kompleksist, kus oli ohtralt kõikvõimalikke templeid, pühapaiku, platse ja kujusid. See on nüüd selline osa, mida siia kirja panna pole väga mõtet, sest see on kirjas juba kusagil mujal, näiteks kui otsida internetist märksõnu 'hanuman-dhoka durbar' või 'basantapur durbar'. Seal ringi käies, või siis ka platsiserval päikest võttes sai näha ja sisse elada sellesse kohalikku õhustikku ja elurütmi, vaadata inimesi seal toimetamas, pühasid lehmi laisalt kulgemas, lapsi mängimas, kaupmehi müümas. Näiteks nülitud kitsepäid lihakarnis.
Pärast lõunat rahvariided selga ja esinema. Mitte midagi polnud muutunud - ka siin oli lava kaetud lokkavate vaipadega, mistõttu taaskord ei saanud keskenduda sellele, mida enne trennide kaupa lihvitud ja harjutatud sai, vaid tuli vaadata, kuidas täpselt astud, et püsti jääda. Ring vajus laval ühes tantsus millegipärast ühte serva ja komistamise-koperdamise nahka läks nii mõndagi muud. Õnneks publik jällegi ei teadnud, kuidas õige oleks olnud ja olid rõõmsad selle üle, mis välja tuli. Pärast andis festivali kaanepildi staar ka kohalikule televisioonile intervjuu, mis läks kuuldavasti hästi, nemad kiitsid meid ja meie neid. Publik oli siin üldse igal pool äärmiselt kiiduväärt.
Õhtupoolikul käidi budistlikku templit kaemas, seal tundus põhitähelepanu ahvidele kuluvat. Neid oli tähelepanuväärivalt palju, muust pärast nagu ei räägitudki. See templikülastus jäi mul paraku vahele, seega ei saa ma neid muljeid teiega jagada... Vihjeks kohalolnutele - kommentaarium on siin ju täiesti avatud.
Vahepeal olid meie suveniirikotid ja muud asjad kusagilt hotelli pealt üles leitud ja me ei pidanudki hakkama omi isiklikke asju suveniirideks klapitama. Õhtul kell seitse oli ette nähtud festivali lõpetamine, kuhu meie uimaste ja pikatoimeliste eestlastena jõudsime jällegi esimestena kohale ja võtsime sisse kohad esireas täpselt kell seitse. Soomlased olid teised. Tehnikat sätiti veel pikalt üles, kuni ülejäänud rühmad saabusid. Siis peeti palju kohalikus keeles kõnesid ja tänatud said kõik festivali korraldajad ja muud asjapulgad. Oma supergiidile tegime ikka korraliku poolehoiukisa ka, kui tema oma aukirja kätte sai. Siis kutsuti ette kõik festivalil osalenud rühmad koos kõigi tantsijatega ja igaüks sai personaalse tänukirja, kust sai vaadata ka oma nepaalikeelset nime. Ja oh imet - mis võiks olla uhkeim kingitus festivali lõpuks, kui igaühele üks viiene pakk WaiWai nuudleid!
Pärast oli pidu, kuhu muusikainstrumentideks olid esialgu kohale saabunud vaid trummid. Head tantsijat muusika ei sega ja siinkohal tuleb märkida, et ka muusika puudumine mitte. Seega sai ka tantsitud. Mõne aja pärast meie selektiivmälujuubilar selekteeris mälust välja, et tantsimine on muusikaga veel ägedam, ja pärast tema küsimust täpselt õige inimese käest (kuidas ta küll alati õiged inimesed üles leiab?), et kas täna muusikat ka tuleb, hakkas kahe minuti pärast ka muusikamasin tööle. Trummid muidugi jätkasid omasoodu, üritades lugude rütmi tabada, aga see ei kuuldunud alati just väga lihtne olevat.
Öö oli Katmandu aja järgi pool kaks, kui sellest trummeldamise saatel tantsimisest küllalt ja tuppa mindud sai. Ajavahe koduga on +3.45, nii et koduse aja järgi kole varane magamaminek, kolmveerand kümme. Aga kuna homne päev toob niikuinii uued seiklused, siis väikene jõukogumine kulub ikka ära.