Esmaspäev, 19.märts. KOJUUU!

Suutsin oma Delhi jaoks käsipagasisse võetud asjad ka veel kohvrisse lisada. Nüüd oli ära kasutatud ka surumisel tekkiv lisaruum ja ma mõtlesin, et selle tüübi nahas küll ei tahaks olla, kes peaks otsustama seda kohvrit näiteks läbiotsimiseks puistama hakata - üks Murphy seadus ütleb, et kui purgist välja võetud vihmausse tahta tagasi purki panna, siis tuleb selleks võtta oluliselt suurem purk kui enne.
Hommikusöögiks saime omletti ja moosisaia, kohvivalmistamist teenindas jällegi mitu poissi - tööhõive peale on siin kõvasti mõeldud. Siis väljakirjutamine, passide jagamine ja bussiga taas tsivilisatsiooni poole. Lennujaama sissesõidul oli püsti mingi kontrollpunkt, seal istus reageerimisvalmis relvaga mees ja korraks vaatasin konkreetselt sisse püssitoru otsast, bussiaken oli väga täpselt sellel kõrgusel. Päris kõhe.
Pagasit ära andes selgus, et täpsemalt enam ei ole võimalik etteantud piirides toimetada, mu kohvri kaaluks näidati 19,9 ja hetkeks vilkus ka 20,0.
Lend möödus vahejuhtumiteta. Kuna me asusime teele hommikul ja õhtuks jõuame koju, ehk siis kogu aeg on päev, üritasin keskenduda sellele, et mitte magama jääda - oleks lihtsam tavalisse elurütmi sisse minna. Paraku vein ja sundpimendamine lennukis tegid oma töö. Samaara kohal avasin korra silmad, leidsin, et kõik on hästi ja magasin edasi.
Helsingis EL-i sisenemisel otsiti mu käsipagas jällegi põhjalikult läbi, ei teagi, millega ma nõnda kahtlane välja paistsin. Lõpuks kutt naeratas ja küsis, kas vajan abi asjade tagasipakkimisel. Ma lubasin ta lahkesti järgmiste reisijate juurde - ma arvan, et nad lahtipakkimises on oluliselt osavamad, kui kinnipakkimises.
Algselt oli mu Helsingi-Tallinna lennuki koht 1B, lootsin juba, et saan ka proovida, kuidas on selg ees lennukis lennata - esimene pink oli näoga salongi poole; ent mu pilet vahetati alatult välja ja anti teine koht. Lennu algus viibis ja siis tuli stjuardess mureliku näoga vabandama, et sellel reisil on millegipärast erakordselt palju pagasit ja selle laadimine võtab aega. No loomulikult, kui tavalise läpakatega varustatud ärimeeste kontingendi asemel on pool lennukitäit meiesuguseid maksimaalse lubatud kohvrimahuga rahvatantsijaid.
Tallinnas selgus, et kõik kohvrid polnudki peale mahtunud ja seekord sattusin minagi nende õnnelike hulka, kelle oma maha oli jäänud. Jätsin neile oma aadressi ja telefoni, et kui see saabub, siis võetakse ühendust.
Kallistused-kallistused-kallistused ja veidi tühja ja nukra tundega sai lennujaamast laiali mindud, üks muinasjutuline reis oli läbi saanud.
Mulle helistati õhtul kell kümme ja küsiti, kas soovin oma pagasi saada õhtul või valin hommiku. Kuuldes, et õhtune variant realiseerub umbes ühe paiku öösel, valisin hommiku, olin juba üsna kustunud ja kahtlustasin, et ma ei kuule mingit helistamist ega koputamist, kui nad siin öösel kell üks ümber maja luusima hakkavad. Hommikul kell kümme toodi kohver kenasti koju kätte ja võisin lugeda selle reisi päriselt lõppenuks.

Tegelikult meid võeti seal ikka ülimalt kuninglikult vastu. Festival oli kõrgel tasemel ja hästi korraldatud, publikut oli palju ja nad elasid alati kaasa. Meie eest hoolitseti parimal moel, võeti vastu kõige aupaklikumate kohalike traditsioonide järgi ja lisati sinna läänelikku mugavust nii palju kui see parasjagu kusagil võimalik oli. Nüüd kodus tagasi olles pean tunnistama, et olen palju rohkem tänulik selle eest, mis meil siin kodus kõik igapäevaselt hästi ja olemas on, isegi bensiinihind keskmise palga suhtes tundub täitsa ok.
Ja päev on kohe ilus, kui saad südamerahuga hommikul kraaniveega hambaid pesta.