Pühapäev, 18. märts. Katmandust Delhisse.

Hommikul käis osa rahvast väikese lennukiga lendamas. Istmed olid ühekaupa, igalühel oma aken väljavaatamiseks. Tundus, et see asi valmistas kerget pettumust, kuna nii lähedale mägedele ikkagi ei viidud, kui reklaam lubas ja tiirutati kaugemal. Vaated olid siiski superilusad, sest teistmoodi ei ole mägedes võimalik.
Käisime veel viimase tiiru kojuviimiseks suveniire otsimas ja vahetatud raha laiaks löömas. Nüüd oli see juba suisa lõbus, sest igasugused kauplemisvõtted olid juba käpas. Näiteks see, et paned kuskile eraldi tasku väikese summa; ja kui oled kuskil midagi omale välja valinud, siis ütled, et nojah, see on hea ja tore asi küll, aga mul tõepoolest ei ole rohkem, see mu viimane raha... Mingeid väiksemaid asju sai kambapeale kümnekaupa ostetud ja siis hulgihind kaubeldud. Üldiselt nad ei taha kedagi ilma midagi müümata oma poest välja lasta, see toob halba õnne; samas kui sa väga täpselt kirjeldad asja, mida sa otsid ja neil seda ei ole, siis nad midagi muud ka pähe ei määri. Ainult raamatupoodides ei saanud kaubelda rohkem kui 10% sõbrasoodukat.
Nüüd oli vaja kohvrid korralikult ümber pakkida, et ära mahutada kõik mis enne kaasas oli ja kõik, mis juurde hangitud. Kõik vabad mulgud said midagi täis - kui pärjakarp oli juba tulles täis, siis nüüd mahtus sinna eelnevale lisaks ka veel küünlajalg ja pakk taskurätikuid. Kuna nüüd ei olnud vaja enam nii pakkida, et käised sirgeks jääks, vaid nii, nagu paremini mahub, siis oli loomingulise lähenemise jaoks variante rohkem. Suutsin oma kohvrisse ära paigutada ka sõbra nuudlipaki - ei saa ju ligimest nälga jätta ometigi. Kaaluprobleemi ma ei kartnud - kui tulles oli kohver 13.8, siis varuksolnud 6.2 peaks silma järgi kõik lisandunu ära mahutama. Pigem kartsin mahuprobleemi, kuid seegi lahenes, kui kõik õhuvahed olid elimineeritud. Kokkuvõttes polnudki vaja kohvrile otsa istuda - lasin kaane kinni ja siristasin luku lõdva randmega kokku.
Hüvastijätt lennujaamas ei olnud õnneks ülemäära nutune, nagu vahel kipub olema. Tegime oma suurepärasele giidile "mummu" ja ta oli sellisest suurest grupikallist natuke hämmelduses. Ma loodan, et tal jäid meie seltskonnast sama head ja positiivsed mälestused, kui meil temast.
Edasi hakkasime tegelema lennuki peale minemisega. See oli väga tõsine töö ja me läbisime kokku vähemalt kümme turvakontrolli, nagu seltskond lõpuks lennukiistmele vajudes meenutada suutis. Esimene oli kohe lennujaama uksel, kust sai edasi ainult lennukipileti ettenäitamisega. Siis järgnes suure pagasi kontroll, kaalumine ja äraandmine - kogu grupi kohvrid arvestati kokku ühe nime peale. Meil jäi kamba peale umbes ühe kohvri jagu kaalu kasutamata.
Edasi tulid käsipagasi ja inimeste kontroll, et pääseda edasi lennujaama. Iga natukese aja tagant oli mingi tõke või värav, kus kontrolliti pileteid või passe või kobati läbi või vaadati käsipagasit. Või tehti nende kombinatsioone.
Lõpuks kui lennuväravast läbi saime, kus ka veel viimane läbikobamine ja pilk pagasile ära tehti ja lennukile viiva bussi peale läksime, arvasime, et nüüd lõpuks saab lennukile. Oh ei, üldsegi mitte. Lennukile viiva trepi ette oli püstitatud veel üks platvorm, kus kaks tüüpi käsipagasi läbi puistasid. Minu käest küsiti, kas mul on teravaid esemeid, nagu käärid või noad. Mul ei olnud. Selle peale jagasid nad pärast õhkutõusmist söögiriistadeks korralikud metallist noad-kahvlid.
Lend Delhisse möödus üsna kiiresti. Nägime jälle vägevaid mägesid pealpool pilvi ja saime ka ülejäänud väikestviisi aimu, mida hommikused lendajad vaatamas käisid. Kana sai jällegi otsa, aga seekord said ilmajääjad selle asemel esimese klassi eine, mis oli turistiklassi omaga võrreldes lausa kuninglik.
Delhi tervitas meid lämbe niiske palavusega 30 kraadi kandis, mis tuletas hoobilt meelde, et kodus on reedel ootamas saun. Kohvrid võtsime välja, neid ei olnud võimalik Katmandust kuni Tallinnani otse ära saata. Siltidega vastuvõtjaid oli mitmes reas nii lennujaama sees kui väljas ja tükk tegu oli sealt leida see õige mees, kes meile vastu oli tulnud. Bussiga sõitsime oma hotellini pea tund aega. Algul tutvustati meile tsivilisatsiooni - linn tuledes, autod suured ja ilusad, sõidavad mööda ettenähtud radu, valgusfoorid töötavad, majad nagu linnas ikka. Tasapisi läks vaade aknast getomaks, kuni lõpuks keerasime sisse mingisse totaalsesse urkatänavasse. Täiesti ootamatult ja sinna sellesse paika sobimatult säras seal hotell 'Aster Inn', kus iga liigutuse jaoks oli palgatud eraldi poiss - kes tegi sulle ukse lahti, kes tassis kohvri sisse. Jagati välja toavõtmed ja kolisime sisse. Passid korjati sissekirjutamiseks ära. Tuba oli igati kena ja korralik, absoluutselt puhta voodipesuga, voodi oli parajalt pehme, elekter oli olemas ja kraanist tuli sooja vett. Mida sa hing veel ihaldad.
Õhtul läksime väiksema seltskonnaga linna peale, lähem eesmärk vaadata kuidas on ja kaugem eesmärk leida söögikoht. Esmalt astusime sisse ühte pühamusse, kuhu sisenedes pidi taaskord jalanõud ära võtma. Iseenesest, kui lugeda sellest ja mõtelda selle üle, et mingi usu pühapaika sisenedes tuleb jalad paljaks võtta, tundub see täiesti loogiline austusavaldus, kuid reaalne elu koos kõigi nende rahvahulkadega, kus on nii palju räpasust, igatsorti haigeid ja vigaseid ja paljajalu liikumise tsooni kasutavad paljajalu kõndimiseks ka koerad ja rotid, ületas minu turvatunde piiri ja ma tundsin ennast seal üsna halvasti. Seal oli ka kohalik preester, kes pakkus oma tumedatverd peost tundmatut päritolu õnnistegevat staffi ja vedas ühe jumala juurest teise juurde. Igasugust õnnistamist eelistasin ma eemalt kaeda. Lähemaltvaatajad pidid õnnistamise eest ka oma raharullist ühtteist preestrile loovutama.
Kappasime raudteed orientiiriks võttes edasi lähema tõmbekeskuse poole. Ühel hetkel püüdis meie seltskonna sisse sulanduda ka kohalik pikanäpumees - kaugelt ju näha, et turistid ja ringivahtimisest pea laiali otsas - kuid pidi pettuma, sest me olime kõik suutnud välja tulla nii, et mingeid kõlkuvaid kotte ega punnitavaid tagataskuid lihtsalt ei olnud. Aga seda ma kuulsin alles pärast kommentaarina meie rivi lõpus kõndinutelt.
Tuleb tunnistada, et sellist seletamatut hirmutunnet, kui selle linna tänavatel kõndides, pole mul ammu olnud; isegi mõte Nepaali tiigrist, no ikka sellest päristiigrist seal mäekuljel, kus meil jalgsi kõndida ei lubatud, ei tundunud nii hirmus. Delhisse ma küll enam tagasi ei taha, sellest ühest õhtust aitas mulle küll ja veel. Kui Indiasse minna, siis kusagile mujale, aga mitte Delhisse.
Retke lõpus ootas meid kohalik Coffee House üsna euroopaliku olemise ja toiduvalikuga. Kohalik valik oli muidugi ka, aga hirmus tahtmine oli saada midagi koduselt tuttavat, seega tellisin turvalise Caesari salati ja latte kohvi. Ma polnud terve selle reisi jooksul korralikku kohvi saanud, see latte ületas kõik minu ootused ja jättis ühele lauakaaslasele nii kustumatu mulje, et ta lubas kasvõi nui neljaks sellest siia blogisse oma sissekande teha. Jälgige selle postituse kommentaare, ta hakkas juba mitu päeva tagasi pliiatsit teritama ja saab siinkohal võimaluse välja valada kõik, mis ta must arvab...
Muuhulgas nägime ka, kuidas kohalikud väljas sünnipäeva tähistavad. Külalised jagati pikas lauas eraldi - naised-lapsed ühte otsa ja mehed teise otsa. Kõigepealt söödi suppi. Siis toodi lauale tort, iga sünnipäevakülaline tõmbas sealt näpuga kreemi ja määris sünnipäevalapsele näkku. Kõige viimane võttis kogu tordi ja lisas sellegi sinnasamasse... Pärast toodi söömiseks veel teinegi tort.
Tagasi me enam kogu seda pikka maad vantsida ei viitsinud ja mehed hakkasid taksot organiseerima. Meid oli kaheksa inimest, seega vähemalt kaks taksot läks vaja. Ja siis läks ralliks. Kõrvalistmele istunud ametilt bussijuht ei teadnud, kust ta kinni peaks hoidma - peast või istmest või toetama käed lakke, siis ta üritas seda kõike korraga teha. Ometi suutis ta rooli taga oleva ametivennaga ka juttu üleval hoida, mille käigus algul selgus, et juhil on staaži 35 aastat, siis et 45 ja lõpuks nad leppisid 40 peale kokku. Jõudsime õnnelikult kohale. Hotellitänava ots oli ööseks politseikirjaliste tõketega kinni pandud, jalakäijatena saime sealt siiski läbi.
Õhtulõpetuseks kogunesime kõik tuppa 321 koos kõigi viimaste kodust kaasavõetud tagavaradega, tegime kokkuvõtteid ja edasisi plaane ja tähistasime käimasolevaid tähtpäevi. Kui me lõpuks oma tubadesse laiali jagunesime, siis traditsiooni kohaselt ei jäänud me seegi öö üllatusest ilma. Ettevalmistused tehtud, kikud pestud, teki alla poetud, üritasime hakata tulesid ära kustutama. Kompensatsiooniks sellele, et Nepaalis aegajalt elektrit ei olnud, on siin seda nii palju, et pole võimalik ära kustutada. Klõpsisime kõik toasolevad 11 lülitit läbi nii ühe- kui mitmekaupa, ei midagi. Lõpuks tõmbasime võtmekaardi pesast välja, millega hotellitubades tuled põlema saab - ei midagi, tuled põlesid edasi. Nii nad meist õhtul põlema jäidki.