Äratus 3.20 - päeva peateema on minna Sarangkoti, mägedesse päikesetõusu vaatama. Kõik kaasasolevad soojad riided lähevad käiku. Bussisõit ei ole just pikk ja pimedas peale tähtede suurt midagi ei näe. Mäeharjadel asuvad inimtekkelised tulukesed sulanduvad samuti tähtede hulka, seega igasugune kõrguse- ja kaugusetaju on häiritud. Buss jääb poole mäe peale, ja meid ootab ees veel 40 min ronimist mööda mäekülge. On tõsine öö, sirbikuu annab küll hämmastavalt palju valgust oma kitsukese triibu kohta, kuid astumiseks mööda jumaliku vaba käega mäeküljele puistatud erimõõdulisi kive, mida tuleb teoorias trepiks nimetada, jääb seda ikkagi väheks. Läheme üksteise järel ühe-kahekaupa hanereas, pikime mõned üksikud kaasasolevad taskulambid rivisse vahele, astume eesmineja jälgedesse ja toetame kõrvalastujat. Nii üles minnes kui ka hiljem alla tulles osutuvad tuntud tantsuvõtted selleks kõige tõhusamateks.
Üleval on vaateplatvorm. Esialgu on näha vaid mägede kontuure ja aimata lumiseid mäetippe. Seisime seal ja vaatasime, kuidas ilm tasapisi valgemaks läheb, tähed ja allpoololeva linna tuled järjest kustuvad, kuidas pimedusest ilmub nähtavale linnatagune järv, pilveteki all veel sügavas unes, mäeahelikud üksteise järele rivistuvad ja tipud järjest erksamaid ja päikselisemaid toone võtavad. Kui päike oli kusagile silmapiiritaguste mägede vahele jõudnud, saatis ta esmalt välja taevatäie kiiri ja tõusis siis asjalikult uueks päevaks.
Tuli välja, et olime platvormil esimesed - ja saime siis ka parimad vaatluskohad. Hiljem jõudsid sinna ka soomlased ja leedukad ja muud - eks see oli kõigile festivaligruppidele programmis. Aga need, kes sinna täpselt päikesetõusuks rihtisid, jäid igal juhul ilma sellest vapustavast looduse vaatemängust, mida meie maksimumprogrammina päikesetõusu eel nautida saime.
Otse loomulikult oli seal ka kõvasti pildistamist, üksiti ja kaksiti ja grupiti.
Kui nüüd mingeid fakte siia panna, siis meie vaatluspunkt asus ca 1600m kõrgusel, ja siit nähtavad kõrgeimad tipud Dhaulagiri 8167m, Annapurna 7937m ja Machhapuchhare 6997m. See kõige kõrgem tipp oli kõige kaugemal, nii et lähematest jäi võimsam mulje. Meie eelmisel päeval külastatud Rahu tempel, mis eelmisel päeval alt linnast vaadates kõrge mäe otsas oli, paistis nüüd kusagil kaugel all.
Edasine päev jäi suhteliselt hommikuse elamuse varju. Mida kõrgemale päike tõusis ja mida madalamale me linna poole tagasi laskusime, seda üleliigsemaks osutusid kõik hommikul selgaaetud kampsunid ja võimust võttis järjekordne kuum päev. Kuna päeva teine pool oli ette nähtud bussisõiduks Pokharast Katmandusse tagasi, siis muidugi mingit vihmateemat ei olnud.
Selle päeva atraktsioonide hulka kuulus ka koopakülastus - Gupteswor Mahadev Cave. Koobas on väidetavalt siinse maailmanurga suurim, aga kui siit keegi midagi hiiglaslikku ootas, siis tuli pettuda. Ringkäik oli seal siiski lahe ja koopa lõpus nägime päikesevalgusega koos õuest koopasse langevat juga. Praeguse aastaaja madal veeseis võimaldas ka laskuda alla joajalami tasemele. Vihmaperioodil on koobas pigem vett täis, nii et jällegi saime asjast avaraima vaate, mis üldse võimalik.
Pärast käisime vaatamas, kuidas käsitöövaipu sõlmitakse ja meie tüdrukud said ise kohalikku tehnikat proovida. Kes iganes kunagi need vaibad ära ostab, ei oska hingestki aimata, et ka seal eestlaste käsi mängus on olnud. Kõrval oli pood, kus kõik need suured ja väiksed vaibad müügil olid; paraku meie grupi seas oli selle poe populaarseim müügiartikkel ilmselt hoopis muusika :) Iga ostuga kirjutas müüjanna välja kolm pikka tšekki... oh seda kirjatööd.
Lõunasöögi ajal sain kogemata teada, kuidas lahustuvat kohvi tuleb tegelikult teha - inimene õpib kuni elab. Seekord oli peen värk ja kohvijagamise juures oli spetsiaalne poiss, kes sulle kohvi peale vett ja piima kallas. Kui ta küsis, et kas piima?, siis mõtlesin et ok, võtan seekord piimaga, mitte musta - mõeldes, et ju ta siis paneb vett ja törtsu piima, nagu ikka. Tema alustas piimast - olgu siis peale - on ju üsna ükskõik, mis järjekorras neid panna. Ja enne kui ma millelegi reageerida jõudsin, oli mul kohv puhta piimaga... Ja maitses väga hea - normaalne tummine koorekohv, ja ei mingit lahustuva kohvi maitset. Vot nii.
Terve pärastlõuna kuni sügava õhtuni välja saime jälle ohjeldamatult bussiaknast mägedevaateid nautida ja lõpuks oli sellest väntsutamisest mööda mägiteid sügav üledoos tekkinud.
Sellel teel nägime ka ühte liiklusõnnetust, kus üks buss oli otsapidi kraavi sõitnud. Selle koha peale oli ka ummik tekkinud ja kui üldiselt on kõik liikluses sõbralik ja ruumitegev, siis pikast ootajate rivist möödatrügijat niisama lihtsalt vahele ei lastud, seal võis näha ikka parajat nügimist ja trügija tuli tagurpidikäiguga tagasi saba lõppu.
Tellimise peale saime ühe vahepeatuse ka ühe tüüpilise rippsilla juures, mille me siis edasi-tagasi läbi kõndisime ja all laias jõesängis vonklevat kitsast jõetriipu vaatasime. Kuna on kuivaperiood, siis võib vaid aimata, kui palju vett siin vihmaperioodil olla võib, praegu aga on suur jagu jõesänge hoopis kuivad. Rippsild oli parasjagu nii lai, et kaks inimest teineteisest mööda saavad. See on muidugi täiesti piisav laius ka mootorrattale, nagu meile ehedal kujul demonstreeriti.
Ojaa, ja siis meil oli muidugi vägakauaoodatud peatus ka. Seal asusid hotell ja restoran sümboolsete nimedega Magic Moments ja Blue Heaven. Eks bussireisijad teavad, kuidas hitid sünnivad.
Katmandusse jõudes tulime oma endisesse hotelli tagasi, samad toad, samad kohad. Minu endise koha peal madratsit enam polnud, aga see oli ainult korraks; meie mehed mööbeldasid sekunditega mulle ka pesaaluse valmis. Lihtsalt super.
Küll aga ilmnes uus mure. Kui enne lahkudes oli meile öeldud, et asjad, mida meil vahepeal vaja pole, võib tuppa jätta ja need pannakse hoiule, siis nüüd öeldi, et need oleks tulnud alla vastuvõttu viia ja selle kohta kviitung küsida. Mida meil siis vahepeal vaja polnud - viimasel õhtul jagatavaid suveniire... Seis tundus pisut nutune, kui me mõtlesime, et hotellipersonal on kõik suveniirid kenasti laiali jaganud. Üks kohver isiklikke asju pealekauba. Igatahes lubati uurida, kuhu meie asjad said.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar