Neljapäev, 15. märts. Päev Pokharas.

Hommikul tõdesime, et tõepoolest, sellist sära me polegi veel näinud - kogu selle kaubanduse, restoranide, rahavahetuspunktide ja kõikvõimalikke ekskursioone ja seiklusi müüvate äridega. Linn on täiesti ebanepaallikult puhas, ei mingit ühtlast prahikihti igal pool. Pärast hommikusööki kerge tutvumine kogu selle luksusega ja hangime omale ka korraliku Nepaali kaardi - hind 100 kohalikku raha kõrvaltänavas ja 200 raha, kes peatänavalt selle võttis.
Enne riietumist veel viimane Virumaa proov hotelliesisel väiksel platsil hotellirahva ja möödakäijate rõõmuks. Ja siis järjekordne street rally, mis siin linnas varasemate kõrval kahvatuks jääb, pealtvaatajaid pole pooltki nii palju kui näiteks Dangis - paistab, et vaid need, kes juhuslikult just sel ajal satuvad neil tänavail käima või kes seal midagi müüvad. Kardetavasti peale osalejate keegi sellest festivalist midagi ei teagi - sest peale üle tänava tõmmatud loosungi 'Tere tulemast festivalile' mingeid reklaame või kuulutusi silma ei jää ja need kohalikud, kellega jutule oleme saanud, pole millestki kuulnud. Näib, et siin ei ole kombeks üritusi või sündmusi reklaamida, kui, siis kokakoolat ja õlut. Oma traditsioonilisi pidusid ja festivale nad teavad ju kõik peast. Siiski on meil olemas publikus ka üks Eesti lipuga fänn - üks kuljuslane, kes täiesti juhuslikult on meiega samal ajal Nepaalis ja kelle rada meiega koos kulgeb. Jällegi on kole palav ja tunnen, kuidas päike läbi lagipea aju kokku küpsetab. Pärast rongkäiku muide tunnengi, kuidas pärg kipub üle kõrvade maha vajuma ja ma olen sunnitud pärjaaluse soengu ümber tegema ja kahepatsilise pärjapiduri peale panema. Esinemispaika jõudes kuulame pikalt kõnesid - nad kohe armastavad neid - ja vaatame kuidas pilved kogunevad. Peale kõnesid viiakse meid sööma - no ei meeldi mulle see süsteem, et enne sööma ja siis esinema, aga mis teha. Üritan kerget dieeti pidada. Pärast sööki esinemisplatsile tagasi jõudes sajab kui oavarrest ja siinkohal võiks täiesti öelda, et kahesajab, sest rahet tuleb ka, maa on valge sõrmeotsasuurustest teradest. Millega me need vihmajumalad ikkagi välja vihastasime? Istume bussis ja ootame oma järjekorda. Õnneks on buss pargitud nii, et me näeme, mis laval toimub. Üks kärutaja avastab, et pastlad jäid hotelli ja kohe organiseeritakse talle sealtsamast kõrvalt takso, et hotellis ära käia, 2 eurot üks ots. Kui ta on pasteldega õnnelikult tagasi jõudnud, siis läheb juhtrebane esinemislava olukorraga tutvuma ja teadustab tagasi tulles, et lavavaibad on nii vettinud, et peale astudes vett pritsib laias kaares ja kellel on, võiks kingaga esineda. Kuna mu olemasolevad kingad peavad järgmisel hommikul kindlasti kuivad ja mõnusad olema, siis otsustan ikkagi pastla kasuks - elasid Hiina üle, küll elavad Nepaaligi. Pakutakse välja uus kava - et kuna Kuljusel jäi eile vihma tõttu viimane tants tantsimata, siis võiks täna teha kõik Kuljuse tantsud ja Kandali naised Simmani ja arutatakse, kas Käru meestel peaksid sel puhul olema jalas kingad või pastlad. Et pastelde toomine asja ette läheks, siis naastakse eelneva kava juurde tagasi. Meid külastas ka maasikamüüja, kes oma maasikaleti lihtsalt bussitrepile laiali laotas, aga nende maasikate päritolu oli liiast kahtlane. Lisaks levis ka kuuldus, et soomlaste esinemine oli eelmine kord ära jäänud, kuna kõik muusikud olla täies koosseisus audis. Meil õnneks massilist põdemist ei ole, asi käib kuidagi ühekaupa järjekorras ja enne iga esinemist vaatab Rebane rivisolevad tantsujõud üle ja otsustab käigu pealt, mis tantse selle komplektiga hetkel teha saab. Vähemalt on võimalik asendada-manööverdada. Kardan, et minu kord tuleb siis, kui kõik vastavad ravimid on kamba peale ära söödud ja haigeolemine muutunud nii ebahuvitavaks, et keegi ei tunne kaasa ka.
Lavaleminek tuleb äkki. Seekord on betoonlava, kaetud jällegi vaipadega, aga vihm otseselt peale ei saja ja nii suurt uputust, kui enne öeldud, ka esmapilgul ei paista. Aga see tuleb - katusele kogunenud veemassid murravad ennast aegajalt katusekattest läbi ja langevad suure lärtsuga lavale, iga lärts paar ämbritäit suur, nii et vaevu jõuame eest ära hüpata ja juba ärapaigutatud kuubesid päästa. Kuljused näitasid meistriklassi tantsukoreograafiasse sisse põimitud oskusliku vaibakohendamisega, kui selle siilud järjekordselt üles rullusid. Head tantsu on ennegi nähtud, aga see lisas asjale oma kordumatu elegantse vürtsi.
Esinemiselt otse hotelli riideid vahetama. Meie tuba näeb jällegi välja nagu tüüpiline rahvatantsija tuba, iga mõeldava nupu ja naela otsas ripub mingi seelik või käis või pastel ja ventilaatori küljes teeb stoilise rahuga ringe kuivav särk.
Õhtusöögini jäi paar tundi aega. Ennist oli giidi käest küsitud, et kas sinna mäe otsa selle templi juurde ka saab minna. Nüüd ilmselt lendas giid selle ei-ütlemise vältimise orki ja ta sebis kusagilt meile ühe väiksema bussi, millega mööda eriti kitsaid mägiteid liikuma mahtus. Bussis oli 14 kohta, meie panime sinna 16. See oli nüüd küll vägagi verdtarretav kogemus, kui see ülekoormatud bussike viimast jõudu kokku võttes mööda vihmast kergelt uhutud kruusateed üles mäkke rühkis. Ühes kohas oli tee pehme ja bussi jõud rauges. Aga kuna teadupärast paigalseis on tagasiminek, siis täpselt seda see buss tegigi - hakkas lihtsalt mäest alla tagasi vajuma, ja ausalt öelda ei olnud päris täpselt aru saada, kas see oli juhi poolt teadlik tegevus uueks hoovõtuks või läks see kord lihtsalt õnneks ja pidurid hakkasid pidama enne täielikku käestminekut. Me tõmbasime kõik ennast õhku täis, et bussil kergem oleks ja saime sellest kohast siiski üle. Viimane ots tuli minna jalgsi, aga selleks oli seal täiesti korralik trepp. Paraku selgus, et oleme hiljaks jäänud ja templiuksed külastajatele ca pool tundi tagasi suletud. Viidad suunasid mööda mäeküljel looklevat jalgrada edasi Viewpointi, eks me siis läksime seda otsima. Jõudsime sellesse vaatega kohta täpselt viimasel momendil, et näha pimedusse mähkuvaid mägesid ja teha mõni välipilt sellest Rahutemplist. Järgmisel momendil oli juba täiesti pime. Tagasiteel olid jällegi kõik valgustandvad sidevahendid popid, sest too kiviklibune ja märgade libedate lehtedega jalgrada mäeveerul ei olnud mõeldud just umbkaudu astumiseks. Bussi juures tagasi, tekkis meil mõte, et võiks natuke maad jalgsi allapoole minna, sellest koledast pehmest kohast mööda ja siis bussi istuda, aga selle kohta tuli küll ebanepaalipäraselt kategooriline keeld ja öeldi, et bussis on turvalisem. Et siin mäekülgedel elab 'big cat' ja inimestel pimedas jalgsi kõndimine täiesti mõeldamatu. Turjakarv tegi selle peale väikse jõnksu - et mida me siis nagu just praegu sealt mäelt laskudes tegime... Oh meid lillelapsi. Igatahes investeeritud 2 euro kohta per nina oli elamust küll ja veel.
Osa rahvast andis järele oma lihahimule, loobusid festivali pakutavast õhtusöögist ja templireisist ning läksid linna restorani sööma. Restorane on linnas tõega ka igal sammul ja igale maitsele ja iga maailmanurga stiilis, nii et otse loomulikult naasid nemad oma käigult samuti äärmiselt rahulolevatena. Liha oli suur ja hea, täpselt parajalt küpsetatud ja ei mingit kondipuru seal sees. Keskmised restoranipraed olid kuskil 300-400 ruupia kanti, pitsa sai 90-ga.
Pärast õhtusööki võtsime ette sihipärase kaubandustuuri mööda toda turistitänavat. Siin ei olnud kurss enam nii soodne, kui varem, aga ega väga pettumustvalmistav ka mitte - 1€/99,6ruupiat. T-särgipoe müüja oli meile särkide otsimisest surmani tüdinenud ja ega ta hinnast palju alla ei andnudki, kuigi meie turvamees püüdis teda veenda ja mehelikule kaastundele rõhuda - et saad ju aru ja näed oma silmaga, kui õudne on tal naistega poes käia. Polosärgi alghind oli 600, trükitud pildiga särk 300 ja tikitud pildiga 350. Allahindlus tuli kogu hunniku peale korraga, aga kuna igaüks meist võttis eri arvul erisuguseid asju, siis said raamatupidajad õhtul enne magamaminekut teha lõdvestavaid protsentarvutusi ja tasaarveldusi, mille tulemusena selgus, et keegi polegi kellelegi võlgu ja kõigil on raha alles.
Koduhotelli naastes selgus, et on romantikaõhtu - elektrit ei olnud, trepiastmetel võbelesid küünlad ja me saime aru, et tubades olev standardpakett tikkude ja küünaldega kuulubki igapäevase tarbekauba hulka. Kell kümme tuli elekter tagasi.
Väike koristamine, pakkimine ja telefonilaadijale aluse ehitamine - meie pistikud seina lähevad, kuid nad ei taha seal kuidagi püsida, mingi mõõduvahe siiski on ja nad kukuvad oma raskusega sealt lihtsalt välja. Voodipesudega oli siin jällegi kehvasti, padjapüür pead vastu panema ei kutsunud; aluslina oli suhteliselt puhas, aga tekilina puudus ja too karvane tekk ei tundunud ilma ka kuidagi usaldusväärne. Kavalamad ja elukogenumad reisilised kasutasid padjapüürideks t-särke. Ja alati tasub sõber olla kellegagi, kes teab, kus on linu üle. Suts peale keskööd saab magama. Kuuldavasti oli ka neid, kellel magamaminek jäi ärkamisele jalgu.