Uue aasta esimene unenägu.

Head uut aastat!
Ja tõsiselt loodan, et see tuleb kõigile parem, kui eelmine või üleeelmine. Minul tundub, see aasta algavat tõsises suusahirmus, sest aasta esimese une nägin ma ära ja see oli nagu Hitchcocki filmis..................oli öö.............kõva tuulepuhang lõi lahti akna, mille kaudu paiskus tuppa lume pahmakas ja otse mulle näkku. Tõusin voodist, et akent kinni panna, kuid komistasin millegi taha, need olid maas vedelevad slalli saapad! Jõudsin aknani.................sain selle juba peaaegu kinni, kui midagi kukkus hirmsa kolinaga põrandale..............need olid slalli suusad. Sulgesin akna ja tõstsin põrandale kukkunud suusad akna kõrval oleva kapi najale püsti. Suusad, aga vajusid teisele poole, kolinaga põrandale ja kiskusid kaasa tooli najal olevad kepid ja tooli peal oleva kiivri. Sain asjad napilt oma kohale tagasi, kui aken lendas uuesti pärani, püsti upitatud suusad ja kepid kukkusid uue kolina saatel põrandale, kuid seekord veeres põrandale kukkunud kiiver trepist alla pimedusse.............Aken jäi kinni-lahti käima ja lund tuiskas vahetpidamat tuppa...............läksin alla, seal oli pime. Üritasin käsikaudu kobades kiivrit leida, kuid tulutult. Ajasin end pilkases pimeduses püsti ja liikusin mööda toa seina edasi Esvikast ostetud laelambi lüliti poole, mida ma kuidagi leida ei suutnud. Kuid siis see juhtus..........uks lendas pärani ja selle avause kattis midagi suurt. Suutsin vaid tuvastada, et tegu on mingi kurjakuulutava olendiga, sest ta lähenes mulle hoogsal sammul, käes popsuv mootorsaag! Põgenesin tuhatnelja kiirusel teisele korrusele oma tuppa. Sulgesin ukse. Panin kõrva vastu ust ja kuulsin kuidas popsuv heli koos raskete sammudega trepist üles mulle järgneb. Jäi vaid üks võimalus, surusin slalli saapad jalga, võtsin suusad ja kepid ning surusin kiivri pähe ja hüppasin aknas välja. Lund oli palju ja viga ma ei saanud, vaatasin tagasi, ülesse, oma toa akna poole ja nägin selle hirmuäratava kuju siluetti, koos popsuva aparaadiga seal seismas ja kohe -kohe mulle järgi hüppamas. Panin kähku suusad jalga ja lükkasin ennast alpimajakesest, küla keskuse poole minevale rajale. Olin juba mõned nõlvad võtnud, kui kuulsin juba tuttava hirmumasina popsumist, mis aina lähenes. Andsin keppidega hoogu ja pöörasin tihedasse metsa viivale teele. Popsumine aina lähenes. Andsin hoogu juurde ja laskusin kõige järsemat nõlvapidi alla pimedusse. Kuid ei mingit abi, popsumine valjenes ja juba tundsin selle suure hirmuäratava kuju läppand hingeõhku oma kuklas ja siis see juhtus....................ärkasin...............................mingi suur kuju ja loll lõust, mis sarnanes kahtlaselt Rausi omaga, vahtis mulle kollases hommikumantlis ja unemütsis otsa ja küsib, kas täna ikka trenn toimub? Miski asi ikka meenutas popsuvat heli? KRT. aru ma ei saa, unesegane nagu ma olin, üritasin asju oma kohtadele panna ja see popsuv heli oli Depeche Mode lugu Personalnõi Pohh, mis oli mul äratuseks telefoni pandud ja see hirmuäratav kuju oli mu toakaaslane Raus. Olin sisse maganud esimese mäkke mineku trenni, mida Kaabakas üritas mulle pingsalt selgeks teha. Tormasin voodist välja akna peale, mis oli lahti ja sealt välja vaadates nägin juba rivis seisvaid õpilasi. Jussid, üks oli kahe koeraga ja teine kossuketsides ja lumelauaga, Guits Esvika kombes, Tom lambada sussides, Rotiplika oma oranžis parukas, õed, üks väikese ja teine suure veskiga ning Kristi, kes oli ennast nii paksult sisse mässinud , et teda ma kohe ära ei tundnud ja veel palju suusahuvilisi rahvarõivastes.
Huhhh...................seekord, siis nõndaviisi.
Valmistuge, sest kohapeal lubatakse külma, tuult, palju lund, kukkumisi, ära eksimisi, kõikuvaid tõstukeid, külmunud toitu, kütmata hotelli ja jubedat seltskonda.

Keegi publikust.